Elutarkus sõnastab, et jagatud mure on kergem ja kaalult poole väiksem. Tervise Arengu Instituudi avaldatud Rahvastiku tervise aastaaramatust 2024 selgub, et riikide mõistes esineb Eestis, Lätis kui ka Leedus märkimisväärselt suur sooline erinevus: depressiivsuse levimus on naistel üle 40 protsendi suurem kui meestel. Ja ometigi on just naised need, keda peetakse aktiivsemateks suhtlejateks ja tunnete jagajateks. Ju siis aitab rääkimine vaid osadel, kergematel juhtudel ning tõsisemate murede puhul jäädakse endiselt väljapääsuteed otsima. Kuid samuti on võimalik, et naised otsivad sagedamini rasketel puhkudel abi, selle asemel et meeste kombel need eneses ära peita, neid ignoreerida või siis kellegagi jagada.

Ravimiameti andmetel on aastatel 2013–2022 suurenenud antidepressantide tarvitamine (päevadoosina 1000 elaniku kohta ööpäevas), kusjuures suurenemine on 10 aastaga olnud ligikaudu kahekordne ning viimase viie aastaga (2018–2022) lausa 140 protsenti.

Ehk et vaimse tervisega seotud muresid on lisandunud, kuid ka neid leevendada aitavaid ravimeid on kas tulnud juurde, osatakse neid varasemast paremini diagnoosida ja ravida või käis see ühiskonna muutustega kaasa – et kriise, stressi ja pinget ongi praeguses maailmas rohkem kui varasemalt.

Kuna vaimne tervis sammub ühiskonnas allakäigutrepil, on ka meil viimastel aastatel rõhutatud seda, et võiksime osata abivajajaid ja nende läbipõlemis- või ärevussümptomeid paremini märgata. Nagu öeldakse: märkamine – hea, aitamine – veel parem. Ent see on vaid algus. Kuidagimoodi ei ole võimalik abivajaja märkamise kohustusele panna lisaks veel ka tema abistamise ootust. See on ka vale – sest inimhingede sõrmitsemine vajab õppinud kõrva, sõrmi ja teadmisi. Sageli on selle kinnituseks vastav kutsetunnistus, aga teinekord on piisanud ka lihtsalt tahtest olla olemas, kuulata ja püüda mõista. Sest kui riiklikus struktuuris etteantud rada pidi abini jõudmine võib olla ajakulukas, on kõiksugu hingehoidjad, elujuhid, kogemusnõustajad ja kes veel teab mis erinevate nimetustega abiandjad lihtsamini varnast võtta. Või usalduslikud töökaaslased, sõbrannad või keegi lähikondsetest.

Igaühele on oma – kindlasti leiab kosutust ja abi nende kõikide käest, kuid teinekord näib, et ka siin ületab nõudlus pakkumise. Ja siis jäävadki üle need esimese taseme märkajad. Kellele avatakse oma hing, räägitakse või kurdetakse end tühjaks ja… nagu ütelus sõnastab: ollaksegi juba mõnevõrra väiksema murekoormaga kui varem. Ent olen kahjuks näinud kõrvalt olukorda, kus kolleegile usaldatud mure on ka kuulaja enda vaimse tervise kilpi suutnud mõra sisse lüüa. Empaatiline inimene võib võtta teise mure nii enda kanda, et lõpuks on neid murest murtud õnnetuid topelt.

Igasuguse tervisemure lahendamine algab probleemi märkamisest – seda ei saa eitada. Märgatud mure annab lootust, et jõutakse lahendustele lähemale ning olukord pole väljapääsematu. Ükskõik, kas nõu jagatakse eraelulistel, suhteid, kitsikust, töökeskkonda või midagi muud puudutavatel teemadel.

Tervise Arengu Instituudi viidatud aastaraamatus kirjutatakse, et vaimse tervise häirete levimus on paljudes riikides suurenenud just viimastel aastatel. Psüühika- ja käitumishäirete hüppeline kasv on toimunud ka Eestis. Kui enne COVID-19 pandeemiat diagnoosisid psühhiaatrid keskmiselt 17 uut juhtu 1000 inimese kohta aastas, siis pärast pandeemiat keskmiselt 20 juhtu 1000 inimese kohta aastas. Suurima levimusega neist on meeleolu- ja ärevushäired, mida esineb sagedamini naistel ja noortel.

Ärevushäired on Eestis psühhiaatrite enim diagnoositud vaimse tervise häired, mida esineb naiste hulgas keskmiselt 32 protsendil ja meeste hulgas keskmiselt 19 protsendil. Ärevusest saab ärevushäire siis, kui see hakkab häirima igapäevaelu. Tavalise ärevusega võrreldes on tunne väga tugev ja kestab pikemat aega (nt mitmeid kuid).

Kui peas on asjad või mõtted sassis, võib heas usus, kuid kahjuks asjatundmatu poolt jagatud abi olla ka probleemi süvendava või hullemaks muutva iseloomuuga. Hing vajab sagedasti pehmemat palsamit, peale puhumist ja seda ei saa võrrelda näpust pinnu välja tõmbamise ja plaasterdamisega. Ehk et kuna abi ise on keerulisem, peab see olema targalt ja teadlikult antud ning arvestama, et paranemine võib kesta pikemalt kui üks südamepõhjast välja valatud pingeid täis emotsioonideämber.

Kui valmis me ise oleme, kui kogemata sellisesse psühholoogi rolli satume? Kas peaks sellisel juhul saadud hädasignaali kellelegi edasi suunama? Aga kellele siis? Personaliosakonna haldjatele? Või siseringist väljapoole – mõne psühholoogi manu? Kui nii, siis kas see professionaalne abi saabub kohe või tuleb ka seda võimalust nädalad või lausa kuid oodata, kuni järjekorras sinuni jõutakse?

Paraku võib vahel kokku puutuda ka hingeabi stigmatiseerumisega: «Ah et nüüd on asi siis sealmaal, et saadate mind hulluarsti juurde, jah? No tänan väga!». Isegi kui selline nõuanne professionaalide käest abi küsida võib olla antud puhtast südamest, ei pruugi see teise poole jaoks kõlada samasuguse tooniga.

Ja nii ei juhtugi võibolla midagi. Inimene, kes soovis abivajajale toeks olla, muutub ise kohmetuks. Abivajaja on (võimalik, et natuke vähem, kuid endiselt) õnnetu. Ning kui mure ei lahtu ega lahene, ollakse varsti algses mustris tagasi.

Kuna värskelt on alanud taas kooliaasta, siis kooliõpilaste seas toimuv on veel eraldi teema. TAI viis 2022. aastal läbi Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu (HBSC). Selle andmetel tundis viimase kuue kuu jooksul kurbust ja masendust sagedamini kui kord nädalas 29 protsenti 11−15-aastastest noortest, sealhulgas poistest 19 protsenti ja tüdrukutest koguni 40 protsenti. Kurbuse ja masenduse tundmise esinemine kasvab vanusega: tüdrukute hulgas suureneb see 11- ja 15-aastaste õpilaste võrdluses ligi kaks korda.

Kui siin usalduslikku suhet vanematega pole tekkinud, võidaksegi põgeneda võltsmaailmadesse: virtuaalsetesse nutimaailmadesse või suhtluskeskkondadesse, uimastite, ergutite või psühhotroopsete ainete abil reaalsusest eemale. Palju on räägitud viimasel ajal eraldisesiva murena ka noorte lõikumis- ja enesevigastusharjumustest. Kõik see kõlab üsna õõvastavalt ja kurvakstegevana. Aga selline on elu ja olukord, kus peame hakkama saama.

Miks äsja alguse saanud vaimse tervise teemakuul algab kõik empaatiast ja teiste märkamisoskusest, on hästi kokku võtnud kirjanik Christopher Milne oma karupoeg Puhhi lugudes:

«Puhh?» sosistas Notsu.

«Mis on, Notsu?»

«Ei midagi,» ütles Notsu ja võttis Puhhil käest kinni, «lihtsalt kontrollisin, et oled olemas.»

Valdo Jahilo lugu ilmus 1. oktoobril 2024 Postimees Tervis portaalis.