Milline eeskuju on terviseliikumises mõjusaim?

Kõik see tundub ja näib väga loogiline. Kui soovid, et uus põlvkond mingeid elutarkusi omandaks, tuleb esmalt ette näidata, siis üheskoos järele proovida, veidi iseseisvalt harjutada ja…

„Mida sa siin toas niisama passid, selg küürus ja nina ekraanis, mine parem õue!“ kurjustab lapsevanem. Ja on pahane, kui esijärglane midagi virinal häälega vastu püüab argumenteerida.

„Kui mina noor olin, käisin kogu aeg õues mängimas!“ on viimane argument enne seda, kui võetakse kokku üldistus, et tänapäeva noorus on ikka täitsa hukas mis hukas.

See oleks umbes samaväärne, kui linnuvanem telliks omale pessa kulleriga mõnusa nokatäie maitsvaid tõuke ja ussikesi, kuid lausuks oma näljasele võsule, et mine ja vaata sina metsast ise, mis sa leiad – sul nokk peas!

Kahtlemata on lihtsam talitada meie sõnade, kui tegude järgi. Eeskujuks olemine ja liikumisharjumuse tekitamine ei ole mingi ühekordne ettevõtmine, vaid protsess, mis kestab senikaua, kuni see harjumuseks kinnistub. Senikaua tuleb olla ka ise järjepidev, resoluutne ja näidata, et eduelamuse saamiseks on vaja veidi vaeva näha. Hea, kui üheskoos, et säiliks motivatsioon, mõistmine ja tugi.

Vanemate noorusajal oli õu ainus paik, kus midagi huvitavat juhtus või teha sai – polnud nutiekraane ega konkureerivat meediat. Mida noor täna õues tegema peaks?

Täiskasvanutega pole lugu parem. Näeme enda ümber iga päev kolleege, tuttavaid, naabreid ja lähedasi, kelle jaoks on põhiliseks füüsiliseks pingutuseks oma prügiämbri välja viimine või auto puhastamine jäisest esiklaasist või lumemütsist. Inimestel, kes väheselgi määral juba liiguvad, on lootus veidi paremale terviseväljavaatele. Kuid kel seda harjumust pole, on tema mugavuse murdmine paras pähkel – ning viimases järjekorras keeruliseks ülesandeks ka meie tervishoiusüsteemile.

Ma ei näe siin lahendusena palju paremat sellest, kui lähedaste ja kogukonnapõhist tuge. Nakatamist. Kaasa kutsumist.  Mõistmist. Toetamist ja üheskoos liikumist. Enne kui on hilja ning tuleb tegeleda tervisehädade ja tagajärgedega.

Pikema Sõpruse Päev, eeskujuliikumine MyPromise, sõbersportima ja muud sellised kampaanialikud algatused tunduvad ainsatena, mis võiksid üht passiivset inimest veidikenegi ergutada ja aktiivsusele motiveerida. Palju saavad ära teha ka tööandjad, kui istutavad oma alluvatesse idanema aktiivsuseseemne ning toetavad aktiivset eluviisi läbi Stebby süsteemi. Iga väike samm, üleskutse ja kaasamine on siin olulised, sest ka ühe muudetud harjumustega inimese elu on pingutust väärt, kui ülejäänud üheksa esilagu veel kaasa ei tule.

Saabuv 2023 aasta on Eestis liikumisaasta, mille käigus üritavad erinevad riigiasutused ja osapooled viia ellu liikumispöörde võimalikult paljude selliste inimeste kõrvade vahel, kes on varasematest üleskutsetest jäänud endiselt tugitoolide turvalisse rüppe. Kindlasti ei ole see lihtne ülesanne. Kuid on piisavalt ambitsioonikas, et vähemasti üheskoos proovida.

Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) soovitused kehalise aktiivsuse osas ütlevad, et vähene liikumine on igal juhul parem kui mitte midagi. Tervisele tuleb kasuks kasvõi mõningane kehaline aktiivsus. Mitteaktiivsed peaksid alustama väiksemast kehalisest aktiivsusest ning järk-järgult suurendama liikumise sagedust, intensiivsust ja kestust. Hoiduda tuleks ülemäärase intensiivsusega või liiga kaua kestvatest treeningutest, mis võivad olla ülekoormuse põhjuseks.

Üks oluline omadus, mis eristab sageli varajasema treening- või liikumiskogemusega täiskasvanuid teistest, on mõtteviisi muutus. Spordiga varem kokku puutunu mõistab enamjaolt, et iga luhtunud katse, tagasilöök, kaotus või ebaedu tähendab hilisemat õppimise protsessi, mis on vajalik paremaks või tugevamaks arenemisel. Pärast analüüsi ja tehtud järeldusi korrigeeritakse oma plaani ja üritatakse uuesti, paremini, targemalt. Läbi ebaedu toimub areng – sellest oskavad suurepäraseid motivatsioonilugusid jutustada kõik spordiga kokku puutunud harrastajad ning iseäranis tipud.

Varasemalt spordi, sportmängude, proovimiste ja katsetega mitte kokku kasvanud inimene võib olla ebakindlam ning pärast esimesi tagasilööke või pettumusi oma teekonnast kas hälbida või sootuks loobuda. Aga teekond, isegi elukestev teekond ja areng ongi just see, mille poole peaks püüdlema.

Mu 85-aastane ema teeb praegugi igal hommikul enesetunnet turgutavaid võimlemisrutiine ja kehalisi harjutusi. Seda selleks, et ka kõrges eas säiliks ergas mõtteviis, hea enesetunne hakkamasaamisest ning iseseisvaks eluks vajalik füüsiline toonus.

Liikumisharrastuse eesmärk ei ole numbriline aeg mõnes rahvaspordiürituse finišiprotokollis või läbitud vahemaa. Eesmärgiks on elutervem mõtteviis, tugevam tervis ja rõõm ning teadmine sellest, et suudad iseendaga hästi hakkama saada. Vähim, mida oma tulevastele põlvedele anda, on nende nakatamine samasuguse pisikuga, koos tegemine, eeskuju.

Mulle meenub ühe tuttava kogemus, kus ta tütar hakkas õppima viiulit ning programmi juurde kuulus see, et seda pidi samaaegselt hakkama õppima ka lapsevanem ise. Ühtviisi motiveerivalt mõjus see nii nooremale kui vanemale. Tõsi, tänaseks ei tegele neist pillimänguga enam kumbki, kuid ühiselt selja taha jäetud kogemusena on selline eeskuju ja saadud kogemus hindamatu.

Niisiis – milline on Sinu vabandus, et mitte sõnadelt päris tegudele asuda? Äkki peaks esmalt endale jooksusussid jalga ajama, enne kui last selleks tegema sunnite?     

Kui mu poeg veel nooremas vanuses oli, tekkis kord tahtmine minna üheskoos kaugushüpet harjutama – et saaksin talle näidata hüppetehnikat, mida kunagistel kergejõustikutreeningutel veel meeles olid. Mis te arvate, kui lihtne oli leida sobilikku ja avalikus kasutuses olevat normaalse kaugushüppekastiga (kooli)staadioni, mida ei piiranud aed ega lukus värav? Ainuüksi Youtube`s seda hüppetehnikat ju ei omanda.

 

Valdo Jahilo, Tervise Arengu Instituudi avalike suhete juht

Arvamuslugu ilmus 18. novembril Delfi Sport portaalis