Eduelamuse ABC ehk kuidas nakatada vähenakatunuid?
On väidetud, et ühe tegevuse kujunemine või kinnistamine harjumuseks võtab aega umbes 20-25 päeva. Kui üht tegevust järjepidevalt kolme nädala jagu igapäevaselt harjutada, on tulemuseks reaalne nii oskuste kui füüsilise suutlikkuse kasv koos tõenäolise uue harjumuse väljakujunemise algega. Maakeeli on selle teekonna teiseks nimetuseks treening ning eduelamuse teekonna kogemine.
Üha mugavnevas elukorralduses on aina raskem leida neid kokkupuutepunkte, kus üks noor (või miks mitte- ka täiskasvanud eas) inimene saaks kogeda tehtud töö vilju või rõõmu arengust. Mõte iseenda tervemast, tugevamast ja paremast versioonist pole mitte niisama mõtetes flirtimiseks, vaid nende poole liikumiseks. Kiirelt tulnud võidud pole kaugeltki sama kaaluga, mille nimel on tulnud vaeva näha või pingutada – neil on suurem kaal ja nendega tekib ka tugevam emotsionaalne side.
Võtame või enese toiduga laadimise – kui kõht on tühi, on imelihtne valida kulleri number soovitud valmispalaga või siis see kusagilt toiduletist juba poolfabrikaadina koju kaasa haarata. Nälg saab kustutatud, kuid… mingit õpiprotsessi või arengut sellega ei kaasne. Seevastu sama toitu ise kokates on võimalik lähemalt tutvust teha erinevate maitsete, tekstuuride lõhnade ja koostisosade hingeeluga. Ühesõnaga annab see õppimise protsess võimaluse saada aru, millised koostisosad millega kokku sobivad, mis maitsenüansse loovad või mil moel sind kas rõõmsamaks, energilisemaks, loiumaks või mugavamaks muudavad.
Liiga palju võib kohata noori, kes on köögist kaarega mööda käinud ning nautinud vaid lõpptulemust. Või keda kästakse kooli kehalise liikumise tunnis hinde peale lõuga tõmbama, palli viskama või tirelit tegema. Kui ta on juba oma olemuselt väheliikuva iseloomuga, on sellised hinde peale eneseületamised pigem ebameeldiva alatooniga. Miks? Sest nad ei ole läbinud saavutuse vormistamise eelset teekonda, õppinud, katsetanud ega selle nimel vaeva näinud. Loomulikult on kohe hindele tehtav sooritus siis mõru maiguga, millest pigem eelistatakse hoiduda.
Mulle meeldib väga Gerd Kanteri õhku visatud küsimus: „Miks ei anta kehalise tundides lastele kodutöid, nagu teistes ainetes?“. Aga tõesti – miks? Sest just siin võib peituda üks võimalikest lahendustest noorte tervise- ja liikumishariduse andmises. Kusjuures – täiesti tasuta!
Mida peaks õpetaja lähteülesande tarbeks tegema? Ei midagi muud kui andma umbes sellise stardi: „Armsad lapsed, seekordseks koduseks ülesandeks ja inimkatseks on teil vaja oma vanema abi: valige endile üks sobiv harjutus (näiteks kätekõverdused, istessetõusud, toenglamangus püsimine, lõua tõmbamine või mõni muu vabalt valitud jõuharjutus) ning tehke seda koos oma vanemaga – kas ema või isaga esimesel päeval nii palju arv kordi, kui jõuate. Ja siis järgmisel. Ja ülehomme uuesti. Ja nii kuni kuu täitumiseni välja, iga päev. Ühelgi päeval ei tohi teha nigelamat sooritust eelmise päeva omast. Ja kui jõudu on, siis proovida seda hoopis ületada. Aga ausalt. Ja koos vanemaga, nii et keegi ei viiliks! Ning tulemus tuleb pärast iga katset ausalt üles märkida, pidada arengu päevikut. Kuu lõpus vaatame, kes millise teekonna on läbi teinud.“
Võin garanteerida, et selline koduülesanne, kuhu on kohustuslikus korras kaasatud ka lapsevanem, on ühtviisi motiveeriv nii lapsele kui vanemale, on piisavalt lõbus ja sajaprotsendiliselt eduelamust pakkuv kogemus. Challenging, nagu noored kasutavad. Ükskõik, milline oli esimese päeva sooritus, on reaalne see viimaseks päevaks üle teha või parimal juhul isegi duubeldada!
Alati pole tõesti vaja mõõdu võtmiseks konkureerida oma klassi priimustega, kes niikuinii trenni teevad. Parim – ja tegelikult ka ainus mõõdupuu, mis on adekvaatne – on igaüks ise. Ehk et olenemata su hetke suutlikusest või vormist on võimalik harjutades saada osavamaks, kiiremaks, tugevamaks, paremaks. Loeb vaid see areng, mida oled saavutanud võrreldes oma lähtepositsiooniga.
Tervise Arengu Instituudi poolt läbi viidud uuringutest on selgunud, et iga kolmas algklassi poiss ja neljas tüdruk on ülekaalus. Täiskasvanutest on ülemäärase kehakaaluga iga teine. Need, kes liiguvad ja sporti teevad, teevad seda niikuinii. Suurim väljakutse on jõuda liikumisharjumistega nendeni, kes on kehaliselt passiivsed – ja neid on kahjuks palju. Samm-sammult koos lapse või täiskasvanuga koos pingutades ja ka üksteist motiveerides tuleb saada positiivne edualamuse kogemus, mis innustaks teda ka edaspidi.
Nagu ikka – ei lahenda füüsilise aktiivsuse kasv ülemäärase kehakaalu probleemi üksinda. Kui sinna oleks võimalik juurde liita ka regulaarne koos kokkamine ning tasakaalustatud toitumise põhitõdede tutvustamine, võiks aga juba midagi päriselt hakata paremuse suunas muutuma.
Nagu rõhutasin – väikesed ja lihtsad sammud, mis ei eelda õppekava muutmise pikka ja vaevalist protsessi, võiksid olla praegu parimaks vahendiks, mis tooksid muutuse juurduvasse laiska mõtteviisi ja lõpututesse vabandustesse, miks midagi teha ei saa või pole võimalik.
Järgmine, 2023, on kuulutatud Eestis liikumisaastaks. Selleks saavad end ette valmistada absoluutselt kõik – midagi uut õppides, omandades või vana meelde tuletades, kedagi kaasates ja liikumisväljakutsega nakatades. Alusta kasvõi täna ja kohe nüüdsama sellest, kui lähed oma võsukese juurde ja heidad talle väljakutse kinda – kumb teist suudab näiteks kauem suletud silmadega ühe jala peal tasakaalu hoides püsti seista?
Valdo Jahilo
Tervise Arengu Instituudi avalike suhete juht