Miks on vaja tervise- ja heaolu valdkonnas teadust?

 

Tänases olukorras, kus  Sotsiaalministeerium on otsustanud Tervise Arengu Instituudi ülesanded jagada teiste asutuste vahel ning mõnedest funktsioonidest loobuda, tundub tsitaat kohane, sest arutelu all on evalveeritud teadus- ja arendusasutuse lammutamine. See võib omakorda viia rahvastiku tervise ja riigi tervisepoliitika tulemuste mõõtmise ning teadusele toetuva ennetustöö kadumiseni. Tekib küsimus, kas meil on vaja tervise- ja heaoluandmeid ning võibolla ei peagi tervisevaldkonna tegevus põhinema teadustööl?

Ennetustegevuste planeerimisel võib lähtuda ka kolleegide soovitustest, poliitilistest kokkulepetest või isiklikest kogemustest. Tegelikult on see üsna tavapärane ja mitmetel tervise ja heaolu teemalistel kohtumistel arutelu nii sujubki – inimesed jagavad isiklikke kogemusi ja uskumusi sellest, mida võiks teha või millised on nende arvates sihtrühmade vajadused. Samas võib professionaalne või isiklik kogemus meid tegevuste planeerimisel või elluviimisel vales suunas lükata. Tuletagem meelde näiteks haridussaadet „Maailma kõige targem rahvas“, mis ilmekalt näitas, kuidas mitmed koolides kasutatavad õppimis- ja õpetamismeetodid ei ole kasulikud ning võivad õpilaste heaolule hoopis negatiivset mõju avaldada. Teadusesse süvenemata on sellised lahendused kerged tulema, sest inimene eelistab lihtsate ja harjumuspäraste meetodite kasutamist. Heaks näiteks on lapsevanemate kasvatusmeetodid – kui kergesti langeme lapsevanemana harjumuspärase käitumise lõksu, mis pikemas perspektiivis ei pruugi lapse arengut toetada?

Kui mõned tervisevaldkonna teadmised on alles hiljuti kogunenud, siis tegelikult tasub meenutada, kus me oleksime viimasel paaril sajandil toimunud teadustegevuseta. Kui täna on kätepesu näol tegemist enesestmõistetava tegevusega, siis mõnisada aastat tagasi ei teadnud me veel midagi bakteritest ega nakkushaiguste ära hoidmisest ning operatsioon või sünnitus tähendas inimese jaoks suur võimalust, et ta ellu ei jää. 19. sajandil tehtud katsed tõid kaasa steriilsete kirurgiliste vahendite kasutamise ning käte ja riiete puhastamise, mis tõstis oluliselt inimese ellujäämisvõimalusi. Kui arstiteadlased ei oleks oma tegevusi analüüsinud ja publitseerinud, puutuksime me siiani kokku arstidega, kes lahangu teostamiselt otsejoones käsi ja vahendeid pesemata sünnitust vastu võtma lähevad. Seega saab praktilist tegevust paremaks muuta just läbi teadusliku lähenemise.

Teadustulemusi tervise ja heaoluga seotud töös arvesse võtmata võime heade kavatsustega anda endast küll parima, aga seda tehes jääb suure tõenäosusega soovitud tulemus tulemata. Kas täna on Eestis sellisteks katseteks ruumi, kui tuleb tegeleda elanikkonna vaimse tervise kriisiga või kui andmetele tuginedes on ülekaaluliste laste osakaal võrreldes sajandi algusega pea kolmekordistunud? Uuringuid tegemata jättes ja silmi kinni pigistades need probleemid ei kao, tervishoiusüsteem ägab juba praegu koroonakriisi tagajärgedega tegelemisel, lisaks saabub Eestisse igapäevaselt pagulasi, kes samuti koheselt abi vajavad. Just kriisiperioodil on oluline panustada tulemuslikku ennetusse, mis tegeleb probleemide tekkepõhjuste mõjutamisega ja mille eestvedajaks on senini olnud Tervise Arengu Instituut.

Teadus pole muutuste saavutamisel imevahend, sest mõnda teemat on keerulisem mõjutada kui teist. Nii on lihtsam välja selgitada ühe konkreetse teenuse tulemusnäitajaid, kui uurida, millist mõju avaldab inimeste käitumisele näiteks jalgrattasõitu soodustava keskkonna kujundamine. Samamoodi on teatud käitumisviise lihtsam mõjutada inimeste teadlikkust tõstes (nt hambapesu), kui teisi (nt alaealiste uimastite tarvitamine), sest viimases püütakse mõjutada inimese käitumist olukorras, kus ta ei tee ratsionaalseid ja läbimõeldud otsuseid ja tema valikuid mõjutavad mitmed keskkonnategurid. Uimastite tarvitamise, vaimse tervise, liikumise ja toitumise teemal on väljakutseks suurendada tervist toetavate valikute kättesaadavust, vähendada tervist kahjustavate valikute kättesaadavust, mõjutada sotsiaalmajanduslikke tegureid ja arendada inimeste toimetulekuoskuseid. Kõik sellised arendustegevused on ajamahukad, nõuavad eripädevusi (nt teadmised tervise ja heaolu mõjuteguritest, tervisekäitumise ja sekkumiste uurimisest, käitumise ja süsteemide muutmisest, tulemuslikest sekkumisstrateegiatest, ning uuringute ja sekkumisega seotud eetilistest aspektidest) ja neid ei saa igal aastal ümber planeerida vastavalt sellele, kes parajasti riigis otsuseid teeb.

Rahvatervishoiu ja heaoluga seotud teemadega tegelemise ülesanne on ka meie lähiriikides antud teadus- ja arendusasutustele, nagu näiteks Soomes tervise ja heaolu instituut, Rootsis rahvatervishoiu riiklik esindus või Lätis haiguste ennetamise riiklik keskus. Nemad töötavad igapäevaselt läbi teaduskirjandust, uurivad rahvastiku terviseseisundit ja tervisemõjureid, arendavad, rakendavad ja hindavad tervist ja heaolu mõjutavaid sekkumisi ja nõustavad poliitikakujundajaid. Eestis jääb hetkel aga mulje, et teadust ei väärtustata otsuste tegemisel. Nii näiteks ei põhine vastuvõetud otsus ise ühelgi uuringul ning pole analüüsitud, kuidas tervisesüsteemi reformida ja tervisesüsteemi toimimist parandada. Kuidas saab aga midagi paremaks teha, kui puudub arusaam lahendatavast probleemist, erinevatest lahendusvõimalustest ning iga võimaluse tugevustest ja nõrkustest?

Hetkeplaan on lükata teadlased ühte kohta, regulaarsete uuringute elluviimine teise ja ennetustegevuse elluviimine jagada ära kolmanda-neljanda-viienda asutuse vahel. Kuidas siis aga säilib side sihtrühmade vajaduste ja hetkeolukorra mõõtmise, tegevuste elluviimise, protsessi ja tulemuste hindamise ning arendustegevuse vahel? Nõrk strateegiline planeerimine on väljakutseks, mille adresseerimiseks tasub pigem toetada teadlaste, otsustajate ja praktikute omavahelist koostööd. Teiselt poolt on riik seda suunda ka toetamas, püüdes liita avaliku ja erasektori arenduse teadusega, et täiustada arendatavaid teenuseid või tooteid. Kui ühel pool lüüakse teadust ja arendust lahku ning teisel pool tuuakse jälle kokku, siis jääb mulje, et riigi pea ei tea, millega saba tegeleb ja vastupidi, ehk siis kas näeme laiemalt väärtust teaduse ja arenduse koostööl või mitte?

Eesti riiklikes arengukavades ja strateegiates siiski rõhutatakse, et lähtuma peab teadusest ja tõendusest. Nii näiteks on kokku lepitud, et tervisepoliitika juhtimine lähtub tõendatud teabest (Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030), asutused viivad ennetustegevusi ellu süsteemselt ning teadus- ja tõenduspõhiselt (Siseturvalisuse arengukava 2020–2030), teenused ja sekkumised on kasutajakesksed, tõenduspõhised ja nende tulemuslikkust hinnatakse (Eesti narkopoliitika aastani 2030). Kui teadus- ja tõenduspõhisus on riigis tervikuna väärtustatud, siis tundub oluline läbi mõelda, kuidas jõuda olukorda, kus ka riigireformi otsused toetuksid uurimistööst tulenevale tõendusmaterjalile ja teadusele. Isegi kui otsustamine muutub seetõttu keerulisemaks, ei pea sel juhul hiljem hakkama läbimõtlematute otsuste tagajärgedega tegelema.

Arvamuslugu ilmus 23.03.2022 portaalis Meditsiiniuudised.