Sotsiaaltöö

Tervise ebavõrdsus on nähtus, mis esineb kõigis ühiskondades ja peegeldab süstemaatilisi erinevusi tervisenäitajates eri sotsiaalmajanduslike rühmade vahel. Need erinevused ei ole juhuslikud ega sõltu ainult individuaalsetest valikutest, vaid on seotud laiemate struktuursete teguritega, mis kujundavad inimeste võimalusi elada tervena ja kaua.

Ebavõrdsuse vähendamine aitab vältida võimu kuritarvitamist ja tagab, et ühiskond on demokraatlikum ning kaasavam. Selleks on tarvis õiglast maksusüsteemi, juurdepääsu kvaliteetsele tervishoiule, kättesaadavat haridust ja töötajate õiguste kaitset.

Tervise ebavõrdsus on Eestis probleem, mida poliitikakujundajad üha enam teadvustavad, kuid mille lahendamiseks tegusid napib. Vastupidi: paljud majanduslikel ja ka maailmavaatelistel kaalutlustel langetatavad poliitilised otsused hoopis süvendavad tervise ebavõrdsust.

Universaalseid inimõigusi ja kodanikuosalust väärtustavate ideede lõimitud rakendamine kutselises sotsiaaltöös ja sotsiaalpoliitikas pakub tugeva teoreetilise aluse solidaarsuse kujundamiseks ühiskonna liikmete vahel, mis on jätkusuutliku sotsiaalse korra alus.

Hoolekande riiklik põhimõte on toetada inimesi nii, et nad saaksid võimalikult kaua kodus elada. Dementsusega inimene ja tema lähedased vajavad selleks tuge ja abi, sh sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna teenuseid. Kui inimene elab hooldekodus, siis saab kaasa aidata sellele, et ta tunneks end seal võimalikult hästi.

Aastajagu kehtinud sotsiaalhoolekande seaduse muudatuse õiguspärasuse arutelu jõudis riigikohtu täiskoosseisu kaaluka otsuseni, mis märgib ühelt poolt kohtuvõimu efektiivsust ja teisest küljest näitab kohalike omavalitsuste teadlikkust oma õiguste kaitsmisel.