Sotsiaaltöö

Sõnad võivad ravida või hävitada – see on juba aastatuhandeid teada tarkus. Uuringud inimese arengu, muutusi toetava käitumise ja tulemuste saavutamiste kohta kinnitavad seda järjekindlalt.

Sotsiaalvaldkonna töötaja eetikakoodeksi järgi kuulub professionaalse sotsiaaltöö juurde oskus hoolitseda oma isikliku ja tööalase heaolu eest, mis võimaldab säilitada oma töövõime. Mida saab enda hoidmiseks ja arendamiseks teha?

Artiklis käsitlen sotsiaaltööuurimuse eetilisi küsimusi, nagu uurija teoreetilis-metodoloogiline kompetentsus, uurimisteema ja metoodika sobivus ning uuringus osalejate heaolu, konfidentsiaalsuse ja autonoomia kaitse. Jagan ka mõtteid, kuidas sotsiaaltöö uurija saab kaasa aidata sotsiaaltöö sihtrühmade haavatavuse vähendamisele ja osalejate võimustamisele, aga ka sotsiaaltöö eriala, sh sotsiaaltöö praktika arendamisele.

„Igal inimesel, ükskõik, milline on tema tervislik või sotsiaalne seisund, on emotsionaalne vajadus olla märgatud ja mõistetud, olla aktsepteeritud, olla omaks võetud, tunda end väärtusliku ja lugupeetuna. Seda kõike sotsiaaltöötajad pakuvad, tekitades inimeses tunde, et ta on oluline ja temaga arvestatakse," kirjutab numbri eessõnas superviisor, arengunõustaja, koolitaja ja õppejõud Anu Aunapuu.

Sotsiaaltöötaja kutsetegevuse üks loomulik osa on refleksioon, mille juurde kuulub ka oma igapäevaste rollide teadvustamine. Kuigi töö eeldabki korraga mitme rolli täitmist, on hea võtta mõnikord aeg maha ja teha enda jaoks selgeks, millisest rollist ma lähtun sotsiaaltöötajana, kui teen otsuseid, nõustan, suhtlen kolleegidega.

Enesemääramisõiguse edendamine on sotsiaalvaldkonna oluline tegevussuund. Sotsiaaltöötajatel on võimalus soodustada ühiskonna heaolu ja edendada igaühe õigust otsustada oma eluga seotud küsimuste üle, olenemata vanusest, sotsiaalsest taustast või erivajadusest.