Väärikas hoolekanne ennetab ja väldib väärkohtlemist

---

Oleme saanud iseseisvas riigis kujundada sotsiaalkaitset ja hoolekannet nüüdseks 32 aastat. Sotsiaalvaldkonna eri ametinimetusega töötajate praktikat kujundavad eriala eetika põhimõtted, omandatud erialateadmised ja ametioskused, samuti aitajana tegutsemisel saadud töökogemused ning õppetunnid ja ka isiklikud „varjud“.

Selles artiklis käsitlen nii sotsiaaltöötaja kui ka laiemalt sotsiaalvaldkonnaga kokku puutuvate inimeste rolli ja võimalusi inimestele hea abi osutamisel, et ennetada ning vähendada vääritu hoolekande võimalikke ilminguid Eesti hoolekandemaastikul. Tuginen paljuski Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) algatuse „QualityRights“ programmi materjalidele, mille eesmärk on parendada teenuste kvaliteeti ja aidata kaasa inimõigustele tugineva hoolekande kujundamisele.

Oleme riigina võtnud kohustuse kaitsta võrdselt iga inimese inimväärikust.

Eestis kui iseseisvas riigis on kokku lepitud demokraatliku riigikorra alused. Meie koostoimimist, inimeste huve ja õigusi kaitsevad õigusaktid. Riigi elukorralduse vundament on Eesti Vabariigi põhiseadus, mille järgi siin elavate inimeste õigused, vabadused ja kohustused peavad olema omavahel kooskõlas ning vastama inimväärikuse ja sotsiaalse ning demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Eesti on ühinenud mitme rahvusvahelise inimõiguste norme sätestava deklaratsiooni ja konventsiooniga. Sellega oleme riigina võtnud kohustuse kaitsta võrdselt iga inimese inimväärikust ja inimõigused on seatud põhiseaduslikult esikohale. Seega on need põhimõtted ka meie sotsiaalkaitse ning hoolekande vundament. Asgeir Falch-Eriksen (2023) nimetab inimõigusi sotsiaaltöö eetika lahutamatuks osaks ja nendega arvestamine peab olema sotsiaaltöös enesestmõistetav kõlblusnorm.

Ka Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni eestvedamisel 2022. aastal valminud uues sotsiaalvaldkonna töötaja eetikakoodeksis nimetatakse kahe esimese eetikapõhimõttena inimväärikuse austamist ja kaitsmist ning inimõiguste edendamist.

Inimõiguste edendamise kolm tasandit

Maailma Terviseorganisatsiooni algatusel hoolekandeasutustes rakendatavas teenuste kvaliteedi parendamise programmis „QualityRights“ (2019) on välja toodud järgmised kolm inimõiguste edendamise tasandit: inimõiguste austamine, kaitsmine ja tagamine. Need võivad esmalt kõlada loosunglikult, kuid aitavad sisuliselt mõtestada, kuidas me igapäevatöös teenuse osutamisel tegutseme inimõiguste vaatepunktist.

Inimõiguste austamine tähendab, et me ei riku teise inimese õigusi. Näiteks austame õigust privaatsusele, kui ei sisene hoolekandeasutuse elaniku isiklikku tuppa ilma loata. Inimõiguste kaitsmine tähendab, et me ei lase teistel kellegi õigusi rikkuda. Sama põhiõiguse ehk privaatsuse kaitse näite korral tähendab see, et takistame inimest, kes tahab ilma loata siseneda kellegi tuppa. Inimõiguste tagamine tähendab, et astume aktiivseid ja ka proaktiivseid samme, et haavatavatel ja abi vajavatel inimestel oleksid samad õigused nagu kõigil teistel ning nad tunneksid ja teaksid, et nende õigused on tagatud. Privaatsuse näite korral tähendab see, et toa uksel on lukk või inimesel on võimalus kasutada silti „Mitte segada“, et ta saaks valida, millal ta lubab oma isiklikku tuppa külalisi.

On kolm inimõiguste edendamise tasandit: inimõiguste austamine, kaitsmine ja tagamine.

See on vaid üks lihtne näide ühe põhiõiguse edendamisest hoolekandeasutuses kõigil kolmel tasandil. Nõnda saab läbi mõelda kõik inimese põhiõigused, et kujundada hoolekandeasutustes väärikas ja inimese õigusi austav elukeskkond.

Sotsiaaltöötajatena on meie kohustus edendada teenusel olevate inimeste õigusi kõigil kolmel tasandil. See tuleneb meie töö eetilistest põhiväärtustest. Ka Maailma Terviseorganisatsiooni „QualityRights“ teenuste parendamise programmis on see sotsiaalvaldkonna kõigi töötajate tegevuse ja vastutuse olulisim osa. Sellega tagame teenuste kasutajatele ehk inimestele, kes on haavatavad ja vajavad abi, hoolduse ning toetuse, mis põhineb väärikal kohtlemisel ja austusel, luues turvatunde ning usalduse. Programmis „QualityRights“ rõhutatakse uuringutele tuginedes, et kui inimese õigustest peetakse lugu, siis on tal lihtsam abi vastu võtta, suhtuda sellesse positiivsemalt. Kui inimesed on rohkem kaasatud, on abistajatest praktikute tegevus tulemuslikum – inimesed on rahulolevamad ja õnnelikumad.

Teadlikkust tuleb suurendada

Iga inimese üks põhiõigusi on olla vaba piinamisest, julmast, ebainimlikust, inimese väärikust alandavast kohtlemisest ja karistusest. See on põhimõte, mis on sätestatud kõigis inimõigusi käsitlevates deklaratsioonides, konventsioonides ning ka Eesti Vabariigi põhiseaduses.

See võib tunduda sotsiaaltöös väga loomulik ja iseenesestmõistetav, kuid siiski toob tegelik tööelu kaasa olukorrad, kus inimesed kogevad julma või väärikust alandavat kohtlemist. Dr Michelle Funk WHO tervisepoliitika ja teenuste arendamise osakonnast rõhutas koolitusel, et ka 21. sajandil saavad üle maailma inimesed paljudelt teenuste osutajatelt ravi ja teenuseid, mida nad ei pea aktsepteeritavaks ning need ei aita kaasa nende taastumisele ja väärikaks kodanikuks jäämisele (Funk 2023). Teenused võivad olla ebainimlikud, alandavad ja inimeste õigusi rikkuvad. Isegi kohtades, kus olukord nii hull ei ole, edastatakse inimestele tihti väga jõuetuks tegevaid sõnumeid, mis võtavad neilt ära lootuse ja väärikuse (samas).

Pingeliste olukordade vallandumise ärahoidmiseks on tähtis ära tunda neid  käivitavad tegurid ja ohumärgid.

Edendada ega muuta ei saa seda, millest ei olda tegelikult teadlikud, mida ei taheta endale tunnistada või mille rikkumist ise ära ei tunta. Seega on sotsiaalvaldkonna iga töötaja jaoks ülioluline tunda inimõigusi ja osata teadvustada olukordi, oma käitumist ning suhtedünaamikat, mis võib teenuste osutamisega kaasneda.

Vägivald ja kuritarvitamine on käitumisviisid, mis viivad alati kahju tekitamiseni. Vägivaldne käitumine võib olla füüsiline (nt löömine, jõuline takistamine), verbaalne (nt agressiivselt rääkimine või ähvardamine), vaimne ja emotsionaalne (nt alandamine ja hirmutamine), hooletusse jätmine (nt vajaduste rahuldamata jätmine: veepuudus, ebapiisav riietus ja harvad hooldustoimingud), seksuaalne (nt käperdamine või vägistamine) või ka majanduslik (nt raha ja isiklike asjade äravõtmine, varastamine, omastamine, põhjendamatu kontrollimine või survestamine varaga seotud otsustes).

Sundimine viitab tegevustele, kui inimest pannakse tegema midagi vastu tahtmist, nt sunniviisiline kinnipidamine, nõusolekuta ravi, aga ka ravimite manustamine varjatult toidu sees. Sunni vormid on ka eraldamine ja kinnihoidmine – kõik, mida tajutakse ja peetakse julmaks, ebainimlikuks, alandavaks kohtlemiseks ning piinamiseks ja väärkohtlemiseks.

Väärkohtlemine on tihedalt seotud ka iga inimese õigusega elule, samuti õigusega teha ise otsuseid ja nõuda teistelt nende otsuste austamist. Vägivallal, kuritarvitamisel ja sunnil on negatiivne mõju nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Teenusel olles ei suuda inimesed pärast seda enam usaldada ega austada personali. See mõjutab asutuses omavahelisi suhteid, käitumist ja teenuste tulemusi. See on nähtav ka teenusekultuuris. Vägivalda kogenud teenusekasutajate käitumises võib näha agressiivsust, tigedust, eemaldumist, rõõmutust, apaatiat vms. See mõjutab ka laiemat inimeste ringi: hoolekandeasutuse personali, teisi teenusesaajaid ja pereliikmeid.

Koolitamine õpetab keerulistes olukordades tegutsema

WHO programmi „QualityRights“ materjalide kohaselt aitavad ilmselgelt negatiivsete olukordade esinemisele kaasa mitmesugused asjaolud. Kuigi vägivald, kuritarvitamine ja sund on ka seadustega keelatud, ei rakendata tihti karistusmeetmeid, asutustes vaikitakse need olukorrad maha ja selline käitumine lihtsalt jätkub. Igas asutuses võib personali hulgas olla inimesi, kes usuvad, et sunnimeetmed on inimeste käitumise kontrolli alla saamiseks õigustatud või vajalikud.

Pingeliste ja keerulisemate olukordade lahendamiseks saab alati leida alternatiivseid meetodeid ka siis, kui töötajad tajuvad olukorras endale ohtu. Niisuguste olukordade vallandumise ärahoidmiseks on tähtis ära tunda teenusekasutajate, aga ka töötajate, lähedaste ja teiste asjaomaste isikute ebakohast käitumist n-ö käivitavad tegurid ja ohumärgid. Sel juhul on lahenduseks töötajate koolitamine, piisav arv töötajaid ja regulaarne töönõustamine ehk supervisioon.

Teine oluline tegur, mis võib viia vägivalla, kuritarvitamise ja sunnini, on hoolekandeasutuste personali ning teenusel olijate ebavõrdne võimudünaamika. Võim viitab meelevallale teiste inimeste mõtete ja käitumise üle, kontrollile ja otsustusõigusele selle üle, mida nad võivad või ja mida ei või teha. Hoolekandeasutuste tavapärane toimimine ja korraldus kujundab olukorra, kus personalil on rohkem võimu kui teenusekasutajatel. Selle põhjus on, et tavapäraselt osutavad asutuste töötajad teenuseid, mida abi vajajatel on tarvis oma haavatava olukorra ja tervise tõttu ning võim on automaatselt personali käes.

Hoolekandeasutustes ei ole võimalik võimudünaamikat kunagi täielikult eemaldada, kuid seda saab piirata.

Võimu ebavõrdset jaotust asutuses mõjutavad ka ruumilahendused (nt privaatsuse puudumine) ja suhtluse olemus (nt inimese soovide eiramine), vajadus kõige jaoks nõusolekut küsida (nt helistamiseks või õue minekuks). Samuti toetab ebavõrdset võimupositsiooni nt vormiriietus, mis eristab personali, või erinevad kohad, kus personal ja teenusekasutajad söövad. See kujundab asutustes keskkonna „meie versus nemad“ ja rõhutab personali käes olevat võimu. Teenusekasutajad on alati nõrgem pool, sõltudes oma heaolu tagamisel ja eluks vajalikus tegevuses hoolekandeasutuse personalist. Selline sõltuvus ja sageli ka teenusekasutajate kontrolli ning kaasatuse puudumine asutuse teenuste kujundamisel võivad tekitada eriti soodsa olukorra vägivalla, kuritarvitamise või sunniviisiliste meetmete kogemise ohule. Inimesed võivad tunda, et nad peavad oma heaolu tagamiseks ja vajaduste rahuldamiseks olema kuulekad, muidu nad võivad ilma jääda teenuse kohast, neid nimetatakse teenusele sobimatuks ning nad ei julge ise oma soove ja vajadusi väljendada.

Väärkohtlemise ilmingute ennetamisel on tähtsad ka teenusel olevate inimeste lähedased.

Vägivalda, kuritarvitamist ja sundi saab ennetada vaid siis, kui personal teadvustab ebavõrdset võimupositsiooni ja oma käitumist muudetakse teadlikult. Hoolekandeasutustes ei ole võimalik võimudünaamikat kunagi täielikult eemaldada, kuid seda saab piirata. Selleks peab kogu personal tegutsema kindlas usus, et kõiki inimesi, nii töötajaid kui ka teenusekasutajaid tuleb kohelda väärikalt ja austavalt kõigiga võrdselt.

Eesti on 2012. aastal ratifitseerinud puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille kohaselt tuleb meie riigis rakendada asjakohaseid meetmeid inimeste õiguste ja vabaduste kaitsmiseks, et ära hoida selliseid olukordi ning seadusele tuginedes peavad ohvrid saama taastumiseks tuge ja väärkohtlejad karistada.

Inimõiguste edendamise kolmele tasandile tuginedes saab iga asutus mõelda, kuidas oleme oma asutuses toimetanud ja kas oleme oma tegevusega inimõiguste austamise või tagamise tasandil ehk siis, kas me alles räägime inimõigustest või juba rakendame aktiivset ja ka proaktiivset tegevust.  

Kuidas ennetada?

Igal ühiskonnaliikmel on oma roll ja tegevusvõimalused sunni, vägivalla ning väärkohtlemise ennetamisel, märkamisel, olukorra parendamisel ja muutustele kaasa aitamisel.

Sotsiaalvaldkonna töötajad, kes on teenuste osutajad, saavad kindlustada, et igapäevatöös edendavad ja tagavad nad alati inimõigusi. Oma asutuses saab jälgida, et teenuse osutamise käigus mõne teenusekasutaja keerulise ja mõistetamatu käitumise korral ei reageeri personal kunagi sundi, vägivalda ega väärkohtlemist kasutades. Asutuse iga töötaja saab julgustada teenusel olevaid inimesi andma teada väärkohtlemisest ja aidata kaasa selliste juhtumite lahendamisele. Igal töötajal tuleb seista selle eest, et inimest väärikalt koheldes uuritakse ja analüüsitakse põhjalikult niisuguseid olukordi nende ennetamiseks. Iga asutus saab luua teenusekasutajatele arusaadavad ja kergesti kasutatavad kaebuste esitamise võimalused ning seda peetakse loomupäraseks õiguseks, mitte kaebamiseks.

Iga sotsiaalvaldkonna töötaja jaoks on ülioluline tunda inimõigusi.

Oma teadlikkuse suurendamiseks tuleb töötajatel osaleda koolitustel, mis aitavad mõista inimõiguste tähendust ja märgata vägivalla esinemist selle ennetamiseks. Koolitusteks saab taotleda raha erinevatest allikatest. Tuleb aidata kaasa, et asutusi külastaksid inimõiguste edendajad ja kaitsjad ning nad võiks teenusekasutajatega privaatselt kohtuda.

Sama tähtis on ka hoolekandeteenuseid kasutavate inimeste endi roll. Neil on võimalus veenduda, et enne ükskõik millist nendega seotud tegevust on küsitud luba ja nõusolek. Kui inimene suudab, tuleb tal endal väärkohtlemise ilmingutest teada anda usaldusväärsele isikule ja alati esitada kirjalik kaebus. Teenuste kasutajad saavad aidata ja toetada teisi teenusekasutajaid, kes võivad vajada tuge väärkohtlemisest teatamisel. Inimesed saavad jagada teadmisi ja kogemusi ning harida ja koolitada teisi väärkohtlemise ennetamiseks.

Kõnealuste olukordade ennetamisel on tähtsad ka teenusel olevate inimeste lähedased. Nemad on asutusevälised osalised, kes saavad jälgida, kuidas koheldakse lähedast hoolekandeasutuses. Lähedased saavad veenduda, et inimese vastu ei kasutataks vägivalda, sundi ega esineks väärkohtlemist. Kui midagi niisugust on toimunud, tuleb vajaduse korral toetada sellest teavitamist või teavitada ise inimõiguste kaitsega tegelevat või järelevalveasutust ning olla lähedasele toeks olukorrast väljatulemisel. Igat teenust osutatakse kindlas paikkonnas, mille osa ollakse. Selle kogukonna liikmetel on samuti oma roll märkajana ja tähelepanu osutajana vääritule tegevusele hoolekandes.

Olukorra muutmisel ja ennetamisel on oluline osa ka riigiametnikel, kes kujundavad teenuste korralduse raamistiku, nende ülesanne on tagada kehtiva õiguse järgimine. Riigiametnike kohustus on tagada teenuseid osutavate asutuste kontroll ja veenduda inimõiguste järgimises ning teenuste sisulises kvaliteedis. Riigiametnikena saab seista selle eest, et oleksid olemas õigusaktid, mille alusel rikkujad vastutusele võtta, saaks rakendada sunnimeetmeid ja väärkohtlemine oleks keelatud seadustega. Riigiametnikud saavad seista selle eest, et rahastada töötajate koolitus- ja tugimeetmeid, mis suurendaks tervishoiu- ja sotsiaalteenuse osutajate teadlikkust ning olukordade lahendamise oskust positiivse ja proaktiivse hoolekande põhimõtteid järgides (Department of Health 2014).

Silmaringi tuleb avardada

Puuetega inimeste organisatsioonide esindajad ja teised toetusgrupid saavad aidata viia puuetega inimesteni teavet nende õigustest, aidata neid väärkohtlemise juhtumitest teavitamisel, olles samal ajal neile toeks nii praktiliselt kui ka emotsionaalselt. Eestkoste ja huvikaitse organisatsioonidena saab juhtida järjekindlalt tähelepanu väärkohtlemise juhtumitele ning korraldada koolitusi, kuidas väärkohtlemist ära hoida, kindlaks teha ja sellest teada anda. Juristid saavad aidata väärkoheldud inimestel koostada ja esitada kaebusi ning toetada inimesi juhtumite uurimisel ja kohtumenetluses.

Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon on sotsiaalministeeriumi strateegilise partnerluse projektis „Sotsiaalvaldkonna tööjõu toetamine ja eriala arendamine 2022–2024“ võtnud endale kohustuse toetada inimõiguste ja eetika põhimõtete järgimist sotsiaaltöös. Selle raames toimusid detsembrist 2022 märtsini 2023 neli praktilist seminari ööpäevaringset hooldusteenust osutavate asutuste teenusejuhtidele ja asutuste juhtidele. Seminaride läbiv teema oli inimese põhiõiguste tagamine teenustel, kui peamine teenuse kvaliteedi kriteerium. Seminaridel osales 31 asutusejuhti ja teenusejuhti. Üheskoos kolleegidega arutati ja mõtestati läbi inimõiguste edendamise prisma just ööpäevaringseid teenuseid osutavate hoolekandeasutuse igapäevatööd ning tutvuti WHO „QualityRights“ e-õppekeskkonna võimalustega.

Koolitust-seminari hinnati kui igati praktilist ja suurepärast võimalust oma teadmisi täiendada. Osalenud hoolekandeasutuste juhtide aruteludest ja tagasisidest jäi kõlama mõte, et meie asutuste töös ja teenuste korralduses ei ole senini harjumuspärane mõtestada teenuste osutamist kui inimese põhiõiguste tagamist ja selle eest seismist. Teenuste korraldusele mõtlemine inimõiguste vaates oli osalejate sõnul silmaringi avardav ja annab võimaluse oluliselt parendada teenuste kvaliteeti.

Osalejad said paremini aru, kuidas tegutseda inimese vaatenurgast. Välja toodi ka, et edaspidi vaadatakse kliente hoopis teise pilguga. Siiski on meil kõigil veel palju õppida ja areneda. Hoolekandeasutustel on ees suur töö, et laiemalt tekitada personalil soov tegutseda klientide parimate huvide kohaselt. Osalejad olid ühel meelel, et selliseid teadmisi vajaksid kõik haavatavate sihtrühmadega töötavate ametite ja asutuste töötajad, lähedased ning ka kogukonna liikmed laiemalt.

Meil kõigil on oma roll väärika hoolekande kujundamisel ning väärkohtlemise ennetamisel ja vältimisel. Sotsiaaltöö valdkonnas on võimalus mõelda koos personali, teenusel olevate inimeste, nende lähedaste ja ka teiste teenuse osutamisega seotud osalistega, kuidas asutus toimib ja mida tähendab konkreetses asutuses ning iga konkreetse inimese inimõiguste edendamine kolmel tasandil. Meie sotsiaalvaldkonna töötajatena kujundame sageli kõige haavatavamate kaaskodanike argipäeva. Iga ühiskond on just nii väärikas, kui väärikalt ta suhtub oma liikmetesse, kes on nõrgemal positsioonil.

Igapäevatöös teenuste osutamisel tasub alati mõelda, kuidas mina töötajana säilitan abi vajava inimese väärikuse, kaasatuse, loon turvatunde ja aitan taastada elu mõtte tähenduse. Mõni tööpäev on väga väsitav ja keeruline, siis võib aidata Franz Kafka mõttetera „Alustage sellest, mis on õige, mitte sellest, mis on vastuvõetav“.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 3/2023.

Viidatud allikad

Department of Health. (2014). Positive and Proactive Care: reducing the need for restrictive interventions. 

Eesti Vabariigi põhiseadus. (1992). Riigi Teataja I, 15.05.2015, 2.

Falch-Eriksen, A. (2023). Inimõiguste tähendus sotsiaaltöös. Sotsiaaltöö, 2.

Funk, M. (2023). Ettekanne maailma terviseorganisatsiooni „QuaityRights’i“ e-koolitusel „Vaimne tervis, inimõigused ja taastumine“.

Puuetega inimeste õiguste konventsioon. (2006). Riigi Teataja II, 04.04.2012, 6.

Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon. (2022). Sotsiaalvaldkonna töötaja eetikakoodeks.

World Health Organisation. (2019). QualityRights materials for training, guidance and transformation. Handbook.