Inimõiguste tähendus sotsiaaltöös

---

Inimõigused on sotsiaaltöö eetika lahutamatu osa ja nendega arvestamine on töös enesestmõistetavalt järgitav kõlblusnorm. Teisest küljest on inimõigused üks ajend, mis motiveerib välja töötama ja ellu rakendama uusi tööviise ning kujundama poliitikat. See tuleneb tõsiasjast, et iga inimene on inimõiguste kandja. Ükski tava ega eetika ei saa seda eirata, selle tähtsust pisendada või seda millegagi asendada, minemata vastuollu põhiseadusliku korra ja õigusriigi põhimõttega.

Lisaks peab sotsiaaltöö kui sui generis ehk eriline elukutse kohanema inimõigustega ja järgima neid kui seaduslikku kohustust, sest selle tegevust, nagu ka paljude teiste kutsealade puhul, reguleerivad riiklikud õigusaktid. Sotsiaaltöö on seotud inimõigustega, sest sotsiaaltöötaja töö keskmes on inimeste heaolu, kelle õigusi on ühel või teisel viisil rikutud või ollakse nende rikkumise lähedal.

Inimõigused on üks ajend, mis motiveerib välja töötama ja ellu rakendama uusi tööviise ning kujundama poliitikat.

Inimeste õiguste mittemõistmine või soovimatus neid edendada oleks vastuolus põhimõttega, et inimõigused kuuluvad igaühele, ja mõjuksid takistavalt ükskõik millise elukutsega seoses, kus on tähtis neid norme järgida. Siiski ei saa sotsiaaltööd nimetada inimõigustel põhinevaks elukutseks niikaua, kuni on käibel mitu eetikakäsitlust ega ole jõutud ühiste rõhuasetusteni; kuni inimõiguste vastu ei tunta huvi või kuni asutustes, kus sotsiaalvaldkonna töötajad on ametis, lähtutakse muudest kaalutlustest ega kasutata inimõiguste norme lõimiva jõuna, et muuta sotsiaaltöö tõeliseks inimõigustele tuginevaks elukutseks.

Rahvusvahelisse inimõiguste süsteemi on sisse kirjutatud sellega kaasnev eetika ja omamoodi kosmopoliitiline[1] maailmavaade. Selles artiklis toetun inimõiguste ühtsetele eetikapõhimõtetele, mille järgi tuleb inimõigusi ühel või teisel viisil mõista kui norme, mida on vaja, et tagada iga üksiku inimese väärikuse puutumatus (Cruft jt 2015). Ühendatuna juriidilise kohustusega kaitsta ja jõustada inimõigusi, peab kosmopoliitiline eetika võimaldama kontrollida sotsiaaltöö tavasid ning olema episteemilise ehk teadmistega seotud arengu normatiivne juhend. See peab ka juhtima otsuste langetamist igapäevatöös, mis võimaldab sotsiaaltöö kaudu anda inimõigustele praktilise väljundi.

Igal inimesel on võrdsed inimõigused ja inimkonna iga liiget tuleb käsitleda kui vabana sündinut ja võrdselt väärikat.

Sellest kirjutisest ei maksa siiski oodata ammendavat ülevaadet kõigist küsimustest, mis kerkivad inimõiguste kõrvutamisel sotsiaaltöö kutsetegevusega. Käsitlen esmalt ajaloolisest vaatenurgast, kuidas rahvusvahelised inimõigused on olnud sotsiaaltöö erialaidentiteedi laiema arutelu osa ja miks tekkis sotsiaaltöötajatel õigusriigi põhimõtetest tulenev kohustus neid jõustada. Teiseks, artikli eesmärgist tulenevalt kirjeldan lühidalt inimõiguste sisu. Kolmandaks saab artiklist teada, mida kujutab endast inimõigustega kaasas käiv legitiimsus. Neljandaks püüan välja tuua, mida tähendab sotsiaaltöö jaoks olla inimõigustega seotud elukutse. Viiendaks käsitlen seda, milliste rikkumiste vastu tuleb sotsiaaltööl kui inimõigustega seotud elukutsel otsustavalt välja astuda. Kuuendaks toon mõned näited valdkondadest, kus neid rikkumisi sageli ette tuleb: puuetega inimeste õigused, ränne ja sotsiaalne tõrjutus.

Sotsiaaltöö kui inimõigustega seotud elukutseks pidamise ajalooline taust

Inimõigustega seotud asjatundliku töö käivitamiseks koostas Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) koostöös Rahvusvahelise Sotsiaaltöötajate Föderatsiooni (IFSW) ja Rahvusvahelise Sotsiaaltöö Kõrgkoolide Assotsiatsiooniga (IASSW) 1994. aastal käsiraamatu, mille eesmärk oli koolitada sotsiaaltöötajaid tegutsema inimõiguste asjatundjatena. Käsiraamatu pealkirjaks sai „Inimõigused ja sotsiaaltöö. Õpik sotsiaaltöökoolidele ja sotsiaaltöötajatele“.[2]

Käsiraamatus on kirjas: „Inimõigused on lahutamatud sotsiaaltöö teooriast, väärtustest ja eetikast ning praktikast ... Seetõttu peab selliste õiguste propageerimine olema sotsiaaltöö lahutamatu osa, isegi kui autoritaarsetes riikides võivad sellel olla sotsiaaltöö spetsialistidele tõsised tagajärjed.“

Selleks et inimõigused toimiksid sotsiaaltöö teadmust lõimiva jõuna, peab töös järgima inimõigustega samu normatiivseid aluseid.

Lisaks ÜRO käsiraamatule, mis on ülemaailmne dokument ja seega mõneti kosmopoliitiline, tuli IFSW välja inimõigusi käsitleva poliitikadokumendiga (1996), kus rõhutas inimõiguste normide tähtsust ning nende järgimise vajalikkust. Sama mõte käib läbi ka teistest IFSW ja IASSW põhidokumentidest ning see märgiti 2000. aastal esimest korda ära tollal vastu võetud üleilmses sotsiaaltöö definitsioonis: „…Toetudes inimkäitumise ja sotsiaalsete süsteemide teooriatele, sekkub sotsiaaltöö seal, kus toimub inimeste ja nende keskkonna interaktsioon. Sotsiaaltöös on põhjapaneva tähtsusega inimõiguste ja sotsiaalse õigluse põhimõtted.“

Siinkohal ei ole siiski täpsustatud, kuidas mõeldi siduda „inimkäitumise ja sotsiaalsete süsteemide teooriad“ inimõigustega.

Dokumentides, kus on inimõigustest juttu, ei viidata konkreetsetele õigustele, vaid inimõiguste eetosele[3] ja sellele, mille tagamiseks inimõigused on sõnastatud ehk igaühe väärikusele. Selgitan seda edaspidi artiklis ka lähemalt. See on peamine eesmärk, kui sotsiaaltöös ei soovita ainult väita, et inimõiguste järgimine on selle alus, s.t kasutada inimõigusi lööklausena, vaid ka päriselt saavutada, et tegutsemine oleks kooskõlas inimõiguste põhimõtetega ja neist juhindutaks nii praktikas kui ka poliitika kujundamisel.

Millised õigused on inimõigused?

Inimõiguste alusdokumentidena pean silmas rahvusvahelisi inimõiguste konventsioone, eelkõige neid, mis pärinevad ÜRO-st. Ka piirkondlikud konventsioonid on asjakohased, kui need lähtuvad samast üleilmselt rakendatavast põhimõtete kogumist, mis on sisse kirjutatud ÜRO dokumentidesse, nt Euroopa inimõiguste konventsioon (European Convention of Human Rights – ECHR). Rahvusvaheliste inimõiguste esmaseks alusdokumendiks peetakse tavaliselt ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni (United Nation’s Universal Declaration of Human Rights – UDHR) (Cruft jt 2015; Habermas 2010). Inimõiguste ülddeklaratsioon kuulutati välja vastusena teise maailmasõja laastavale julmusele, kus inimeste väärikust täielikult eirati. Inimõiguste normid töötati välja sellise ebainimliku kohtlemise vältimiseks tulevikus, pannes riikide valitsustele kohustuse kaitsta võrdselt iga inimese inimväärikust. Selle saavutamiseks peavad riigid seadma inimõigused põhiseaduslikult esikohale, ettepoole mis tahes muudest õigusnormidest ja poliitikast ning isegi teistest põhiseaduslikest õigustest. Üksikisikute õiguste edendamine ei tähenda sotsiaaltöö individualiseerimist, vaid pigem universaalse ja võrdsust pooldava eetika normide rakendamist, kus igas inimeses nähakse inimõiguste kandjat, mis paneb kutsetöös kohtlema igaüht omaette isiksusena, austades tema väärikust.

Inimeste eluraskustele keskendumine kujundab sotsiaaltöötajais veendumuse, et nende raskuste juurpõhjuseks olevaid tegureid tuleb inimese väärikuse taastamiseks muuta.

ÜRO deklaratsioonile, mis kätkeb inimõiguste kosmopoliitilist eetikat, viidatakse ka kõigis teistes inimõiguste konventsioonides. Erilist äramärkimist väärib artikkel 1: „Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim.“

Seega saame teada, et igal inimesel on võrdsed inimõigused ja inimkonna iga liiget tuleb käsitleda kui vabana sündinut ja võrdselt väärikat. Selle mõistmiseks on palju võimalusi, kuid lihtsaim neist on kasutada liberaalse demokraatia põhiseaduslikku pärandit, millele inimõigused toetuvad, ja lubada mõistel „väärikus“ peegeldada iga vabana sündinud inimese puutumatut olemust. Väärikuse kaitsmine on esmatähtis, olenemata inimese päritoluriigist, kultuurist, keelest, vanusest, soost, puudest või muudest asjaoludest. See näeb ette, et iga inimene sünnib vaba ja võrdsena, mis tähendab ühelt poolt, et ühelegi inimesele ei tohi meelevaldselt seada formaalseid piiranguid ega sekkuda tema ellu. Teisest küljest on lubatud positiivne sekkumine inimeste ellu, kes soovivad vabatahtlikult kasutada abi oma isikliku väärikuse kindlustamiseks sotsiaalsete õiguste kaudu.

Nagu teise maailmasõja õppetunnid näitasid, ei saa inimväärikus olla tähtsuse järjekorras teisel kohal, hoolimata ühiskonna poliitilisest korrast. Sellest ajast peale on inimese väärikus seatud esikohale mitte ainult vahendi, vaid ka eesmärgina. Ülddeklaratsioon sätestas esimest korda ajaloos põhilised inimõigused, mida tuleb kõikjal maailmas võrdselt kaitsta. Sellega tekkis kosmopoliitilisest eetikast kantud dokument, mille järelkajana võeti vastu kümneid ja kümneid inimõiguste konventsioone.

Inimõiguste legitiimsus rahvusriikides

Nagu sotsiaaltöötajad väga hästi teavad, on inimõigused enamasti sisse kirjutatud seadustesse, kuid nende tunnustamise aste võib erineda. Neid võidakse käsitleda kui ideaalseid põhiseaduslike õigusnorme, mille alusel spetsialistid peavad tegutsema või, paljudel juhtudel, neid ka tegelikult jõustama, sest sotsiaaltöötajad on esimene lüli süsteemis, mis peab käsitlema nende kodanike õigusnõudeid, kes on parasjagu kliendi, patsiendi, teenuse kasutaja vms rollis (Falch-Eriksen ja Backe-Hansen 2018).

Kui eeldame, et kõigi riikide sotsiaaltöös tuleb juhinduda inimõigustest, siis see tähendab, et indiviidi väärikust ähvardava iga ohu korral peaksime püüdma kindlaks teha ja mõista inimese probleemi olemust ning üritama seda lahendada. Inimõigused on ühtaegu läbiv ja valdav tegur kõigi teenuste osutamisel ning valdkondades, kus sotsiaaltöötajad võivad töötada, sest töö keskmes on inimesed, kes on inimõiguste kandjad. Kui kodanik vajab abi, tõstatuvad  kohe tema õigustega seotud küsimused, seega panevad kodanike probleemid sotsiaaltöötajaid kindal viisil tegutsema, et ära hoida õiguste rikkumine. Teisiti öeldes ei saa ühegi ameti pidaja kellegi õigusi nõuetekohase menetluseta piirata. Näiteks kui lastekaitse osalusel jõutakse vanema hooldusõigust kitsendava kohtumääruseni, piiratakse sellega vanema õigust pereelu puutumatusele. Sellele peab aga kindlasti eelnema kõiki asjaolusid arvestav otsustusprotsess, kus vanema õigusi kaalutakse koos lapse õigustega.

Elukutsest olenemata lähtutakse kutsetegevuses kutse-eetikast ja üldistest eetikanormidest, mis määravad, kuidas tegutseda ja mida sobivaimaks pidada (Abbott 1983). Kuigi sotsiaaltöötajatena peame lähtuma inimõigustest, et tegutseda professionaalselt ja eetiliselt (ja mitte ainult õiguslikel ning pragmaatilistel põhjustel, nt et täita seaduste ettekirjutusi), võime minna veelgi kaugemale. Saame teha otsuse hakata järgima seda üleilmselt kehtivat normide süsteemi, sest see annab meie tegutsemisele inimõiguste eetikast tuleneva legitiimsuse, kui aitame tunnustada, kaitsta ja jõustada õigusnõudeid, millega tagatakse iga üksiku kodaniku väärikus.

Sotsiaaltöö kui inimõigustepõhine professioon

Sotsiaaltöös on inimõigused viimastel aastakümnetel kaasa aidanud sellele professioonile omase normistikuga kutse-eetika arendamisele (Healy 2008; Mapp jt 2019). Inimõiguste taga on eeskätt riigi kohustus kaitsta oma elanike terviklikkust ja väärikust ebaseaduslike või ebaõiglaste riivete eest, aga ka võimaldada igal inimesel teha mõistlikke eluvalikuid (Arendt 1973; Habermas 2012; Waldron 2013). Võime väita, et iga inimõiguse toimimisest aru saamiseks peame mõistma, et selle taga on soov saavutada iga inimese väärikuse kaitse.

Iga indiviidi väärikuse kaitsmise vajadus võib avalduda erinevalt. Selleks et inimõigused toimiksid sotsiaaltöö teadmust lõimiva jõuna, peab töös järgima inimõigustega samu normatiivseid aluseid, kui just olukorrale ei ole ilmselget lahendust. Näiteks esmapilgul sobivana tunduv vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse probleemi lahendus ei pruugi olla kooskõlas üksikisiku õiguste kaitsega inimõiguste vaatenurgast. Vaesusest või sotsiaalsest tõrjutusest väljaaitamine on alati olnud sotsiaaltöö eesmärk, kuid see, kuidas sotsiaaltöötaja seda teeb ja kuidas ta vaesust, marginaliseerumist ning sotsiaalset tõrjutust käsitleb, oleneb kutse-eetikast, millest ta juhindub. Selle poolest erinevad kosmopoliitilisele eetikale toetuvad inimõiguste standardid sotsiaaltöö praktika kujundajatena kindlasti sellisest kutse-eetikast, mis peab silmas üksnes marginaliseerumise vastu võitlemist, sotsiaalse tõrjutuse ennetamist, sotsiaalset lõimimist jm. Kuigi kutse-eetika erinevatel käsitustel võib olla ühisosa, ei pruugi need olla täpselt ühesugused.

Üksikisiku probleemid praktika kujundajatena

Sotsiaaltööd on nimetatud „ebakindlate oludega“ või „hübriidsuse“ elementidega erialaks, sest teiste elualade esindajad kipuvad selle õiguslikke volitusi vaidlustama ning ka arusaamad parimate tegutsemisviiside kohta võivad erineda (Abbott 1995; Noordegraaf 2007). Veelgi kaugemale minnes on väidetud, et sotsiaaltööd ei saagi aja- ja kontekstiväliselt defineerida, sest probleemid, millega tuleb tegeleda ja mis sotsiaaltööd iseloomustavad, on tingitud olustikust ja ajahetkest. Sellega aga asi kaugeltki ei piirdu. Professioonile kehtestatud nõuded ja ootused lisavad iseenesest sotsiaaltöö kutsealale teatavaid üldisi jooni, mis on aja- ja kontekstivälised. Näiteks kui teame, et sotsiaalne taust määrab kindlaks sotsiaaltöö tingimused, kehtib see samamoodi kõigis olukordades. Teades ühelt poolt, et ajast ja olustikust sõltuvad sotsiaalsed vajadused määravad sotsiaaltöö olemuse, võiksime väita, et nende täitmiseks läheb tarvis ka seda professionaalsuse osa, mis ei olene ajast ega taustast. Inimõigused võib panna samale pulgale ajast ja kontekstist johtuvate sotsiaalsete vajadustega.

Kehtiv sotsiaaltöö definitsioon (IFSW jt 2014) kõlab järgmiselt: „Sotsiaaltöö on nii praktikal põhinev professioon kui ka akadeemiline teadusala, mis aitab kaasa sotsiaalsetele muutustele ja arengule, inimeste võimustumisele ja vabanemisele ning edendab sotsiaalset ühtekuuluvust. Sotsiaaltöös on tähtsal kohal sotsiaalne õiglus ja inimõigused, kollektiivne vastutus ja erinevuste austamine. Toetudes sotsiaaltöö teooriatele, sotsiaal- ja inimteadustele ning pärimusteadmistele, ärgitab sotsiaaltöö inimesi ja struktuure ületama elus ette tulevaid raskusi ning suurendama heaolu.“

Definitsioonis on sõnaselge viide inimõigustele ning sellele, et üheks põhiväärtuseks peetakse iga inimese õigust heaolule, vabastamisele ja abile eluraskuste korral. See on kooskõlas inimõiguste ülddeklaratsiooniga: igaühel on õigus valida oma elutee kooskõlas kõigi teiste inimeste võrdsete vabadustega. Eluraskused, millega kokku puututakse, võivad nende iseloomust olenevalt saada sotsiaaltöö keskpunktiks. Kuigi rahvusvahelises definitsioonis räägitakse sotsiaaltööst laiemas kontekstis, moodustab suurema osa praktikast enamasti töö üksikisikutega, nende aitamine eluraskuste ületamisel. Eluraskustega tegeledes annavad sotsiaaltöötajad kutse-eetikale tuginedes hinnanguid igal sammul alates tegevuse planeerimisest kuni selle tulemuslikkuse hindamise ja ülevaatamiseni. Üksikisiku inimõiguste kaitsmise vajaduse silmas pidamine võib olla praktikas jõud, mis paneb nägema „eluraskusi“ kui olukordi, mis nõuavad üksikisiku inimõiguste jõustamist, ja ohtu inimeste „heaolule“ kui ohtu nende väärikusele.

Inimeste eluraskustele keskendumine kujundab sotsiaaltöötajais veendumuse, et nende raskuste juurpõhjuseks olevaid tegureid tuleb inimese väärikuse taastamiseks muuta ja lahenduse aitab leida see, et õigusi enam ei rikuta. Sotsiaaltöötajale, kes seisab selle eest, et kellegi õigusi ei rikutaks, on peamiseks proovikiviks pidev vahendite puudus ja vähene poliitiline toetus. Ta peab rakendama professionaalset loovust ja uudishimu ning isegi sotsiaalset ettevõtlikkust, et igale kodanikule tagada tema väärikus, saagu mis saab. Kuigi sotsiaaltöö tegevus ja lahenduste leidmine üksikisikute rasketele olukordadele oleneb paljuski sellest, kas on piisavalt vahendeid ja võimalusi, peab sotsiaaltööd tehes alati silmas pidama, et kogu tegevus peab nii või teisiti juhinduma kosmopoliitilisest eetikast ja kodanike inimõigustest. Kui sotsiaaltöötajad ei tegutse iga üksikisiku õiguste kaitsmise nimel, vaid järgivad muid põhimõtteid, nagu bürokraatiaga kohanemine või ühishuvide üksikisiku õigustele eelistamine, keskendudes kuluefektiivsusele või nn normaalsuse saavutamisele, siis ei saa inimõigusi jõustada.

Sotsiaaltöö praktikud saavad kasutada inimõigusi oma töö korraldamise aluspõhimõttena, tehes nendest johtuvaid valikuid, kuidas tegevust arendatakse ja ellu viiakse, mida soovitakse saavutada, mida tähendab heaolu ja mida võib pidada eluraskuseks. Inimeste elulistes vajadustes saab näha üksikisikute õiguslikku nõuet, millega kaasneb õigus hüvitistele või muule toele, mis tuleb võimalikult optimaalselt tagada sotsiaaltöö praktika osana.

Näiteid eri valdkondadest

Sotsiaaltööspetsialistid, õppejõud ja praktikud üldjuhul teavad, et nende lahendada olevad mured on tihedalt seotud inimeste väärikuse tagamisega. Lihtsuse huvides illustreerin, kuidas tüüpilised eluprobleemid ja oht inimväärikusele võivad avalduda üle põlvkondade ja tüüpilistes ühiskondlikes oludes.

• Sotsiaaltöö ja puue

Puuetega inimeste õigused on inimõiguste erijuhtum ja on sageli seotud takistustega võrdsete võimaluste tagamisel. Kui inimesele puude korral abi ei võimaldata, kujutab see ohtu tema väärikusele. Oletame, et seame eesmärgi rakendada inimõigustele tuginevat praktikat sotsiaaltöös puuetega inimeste heaks. Sel juhul tuleb keskenduda abimeetmete rakendamisele, töötavade ja poliitika kohandamisele iga üksiku kodaniku vajaduste järgi, et kaitsta iga puudega inimese ainulaadsel moel avaldavat väärikust.

Sotsiaaltöö on inimõigustega seotud elukutse, sest see edendab kõigi, ka puuetega inimeste õiguste tagamist ja heaolu. Puuetega inimestega tegelevad sotsiaaltöötajad võivad osutada laia valikut teenuseid, mille toel on võimalik elada täisväärtuslikku elu, aidates näiteks juurde pääseda tervishoiuteenustele, haridusele ja abivahenditele ning olles puuetega inimeste õiguste ja vajaduste eestkõnelejad. Samuti võivad nad teha koostööd kogukonna organisatsioonide ja valitsusasutustega, et võidelda ebavõrdse kohtlemise ja tõrjutusega, millega puuetega inimesed kokku puutuvad, ning edendada sotsiaalset õiglust ja muutusi ühiskonnas.

Töötades selle nimel, et puuetega inimestel oleks võrdne juurdepääs vahenditele ja võimalustele ning nad saaksid elada terviklikku ja iseseisvat elu, aitavad sotsiaaltöötajad kaitsta selle elanikerühma inimõigusi. Sageli on juhtunud, et puuetega inimesi on rahaliselt ära kasutatud, füüsiliselt väärkoheldud, ahistatud ja kiusatud. Laia kõlapinna on saanud ka juhtumid, kui hoolekandeasutuste või haiglate töötajaid on vastutusele võetud haavatavate klientide või patsientide hooletusse jätmise ja väärkohtlemise eest. Siinkohal tasub meeles pidada, et sotsiaaltöös me mitte ainult ei osuta teenuseid, vaid teenuste kaudu rakendame inimõigustega seotud eetikapõhimõtteid.

• Sotsiaaltöö ja sisserändajate staatus

Rännet reguleerivad õigusaktid ja poliitika on sageli keerulised, need on sagedaseks poliitilise arutelu objektiks ning on pidevas muutumises, mistõttu on neis üpris raske orienteeruda. Seega on töö sisserändajatega sageli keeruline ülesanne inimõigustest lähtuvatele sotsiaaltöötajatele. Kosmopoliitilise eetika rakendamine sotsiaaltöös eeldab, et iga indiviidi õigused tulenevad tema inimlikkusest. Nõnda on igal sisserändajal samad õigused nagu teistel kodanikel. Kui aga sisserändajatele ei laiene samad õigused nagu kohalikele elanikele, kelle suhtes on riigil kindlad kohustused, siis ei saa ametnikud eeskirjade järgi töötada sisserändajatega samadel alustel nagu teiste inimestega. See piirang jätab sisserändajad sageli viletsusse ja ebakindlasse olukorda.

Sotsiaaltöös tuleb leida võimalusi, kuidas kõigi takistuste kiuste kindlustada sisserändajate õigus nende väärikuse kaitsele. Sisserändajatega töötavad sotsiaaltöötajad osutavad rangetest ettekirjutustest olenemata mitmesuguseid teenuseid, et toetada sisserändajaid uues riigis eluga kohanemisel, aidates neil leida eluase, võimaldades ligipääsu tervishoiule ja haridusele ning teha selgeks oma õigused ja kohustused uues kodus. Neid võimalusi tuleb pakkuda jäigale bürokraatiale vaatamata ja lähtudes eelkõige sotsiaaltöö elukutse põhimõtetest. Võime isegi väita, et sisserändajate olukorra tõttu muutub sotsiaaltöötajate roll teiste asjaomaste elukutsete esindajatest tähtsamaks.

• Sotsiaaltöö ja sotsiaalne tõrjutus

Sotsiaaltöötajad saavad jõustada sotsiaalselt tõrjutud kodanike ja rühmade inimõigusi, olles nende eestkõnelejad, jõustades inimõigusi avalikes teenustes ning tuues päevakorda sotsiaalse õigluse ning sotsiaalsed muutused kooskõlas kosmopoliitilise eetikaga. See võib hõlmata otseseid teenuseid, et pakkuda tuge ning aidata inimestel juurde pääseda vahenditele ja võimalustele, nagu eluase, tervishoid ning haridus. Aga võib ka tähendada koostööd kogukonna organisatsioonide ja valitsusasutustega, et lahendada süsteemseid probleeme, mis põhjustavad sotsiaalset tõrjutust ja ebavõrdset kohtlemist.

Neid jõupingutusi ei tehta pelgalt seetõttu, et kõnealused isikud on sotsiaalselt tõrjutud, vaid seepärast, et sotsiaalne tõrjutus kujutab tõenäoliselt ohtu kodanike väärikusele. Nii rakendavadki sotsiaaltöötajad meetmeid, kasutavad erisuguseid töövõtteid ja mõjutavad poliitikat, et tõrjutute nimel või nendega koos kutsuda esile muutusi, mis võimaldavad inimestel taas saada ühiskonna osaks, leida kuuluvustunne ja identiteet, millega samastuda.

Järeldus. Kosmopoliitiline pööre sotsiaaltöös

Teadlased väidavad, et sotsiaaltöö on inimõigustega seotud elukutse. Selle üle on ka kriitiliselt arutletud (Healy 2008; Mapp jt 2019). Inimõigustest on saanud ülemaailmne ülimuslik seadus, mis määrab kindlaks iga ühiskonnaliikme põhiõigused. Sotsiaaltöötajadki ei saa kõnealuseid õigusi eirata, sest nende tähelepanu keskmes on eluvaldkonnad, kus õigused on sageli ohus või neid rikutakse. Sotsiaaltöötajaid tuleb motiveerida igapäevatöös järgima kosmopoliitilist eetikat ja nägema igas inimeses inimõiguste kandjat. Selleks peavad ka tööviisid olema kujundatud nii, et need seda võimaldaksid. Selleks et sotsiaaltöö muutuks inimõigustega seotud elukutseks selle tõelises tähenduses, peab muutus olema kõikehõlmav ja haarama kutse-eetikat, identiteeti, uurimistööd, haridust, töötavasid ning poliitikat. Kõik need elemendid peavad olema lõimitud kosmopoliitilise eetika kohaselt ja seega ühtima sotsiaaltöö eesmärgiga. Seetõttu ei piisa inimõiguste kasutamisest pelgalt õiguslike instrumentide ja lööklausetena.

Sotsiaaltöö eesmärk on kutsuda esile sotsiaalseid muutusi sotsiaaltöö praktika ja poliitika kaudu ning nõnda parandada üksikisikute, perede ja kogukondade elu. Inimõigused on sotsiaaltöö erialaidentiteedi aluseks, mistõttu on oluline lähtuda sellest, et kaitseme ja edendame nende kaaskodanike inimõigusi, kelle väärikus on ohus. Siinjuures on vaja ühiselt mõista, et  kõiki töötavasid tuleb arendada inimõigustest lähtudes ja inimõigused peaksid saama sotsiaaltöö jaoks motiveerivaks ning sotsiaaltööd ennast koondavaks jõuks. Kuigi selleni on veel pikk tee minna, näitavad kõik märgid, et oleme sinna teel.

Tõlge inglise keelest: Eiffel teksti- ja tõlkebüroo ning ajakiri Sotsiaaltöö

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 2/2023

---

[1] Kosmopolitism on mõtteviis, mille kohaselt moodustavad maailma kõik inimesed ühe kogukonna – toim.

[2] Eesti keeles ilmunud 1995. aastal, väljaandja oli Inimõiguste Instituut – toim.

[3] Eetos on kõlbeline loomulaad, psüühikaomaduste ja väärtushinnangute kogum – toim.

Viidatud allikad

Abbott, A. (1983). Professional ethics. American Journal of Sociology, 88(5), 855–885.

Abbott, A. (1995). Boundaries of Social Work or Social Work of Boundaries?: The Social Service Review Lecture. The Social service review (Chicago), 69(4), 545–562. doi:10.1086/604148

Arendt, H. (1973). The origins of totalitarianism [1951]. New York.

Cruft, R., Liao, S. M., Renzo, M. (2015). Philosophical Foundations of Human Rights. Oxford: Oxford University Press. doi:10.1093/acprof:oso/9780199688623.001.0001

Falch-Eriksen, A., Backe-Hansen, E. (2018). Child Protection and Human Rights: A Call for Professional Practice and Policy. Teoses: A. Falch-Eriksen, E. Backe-Hansen (toim.) Human Rights in Child Protection. Implications for professional practice and policy. Palgrave.

Habermas, J. (2010). The concept of human dignity and the realistic utopia of human rights. Metaphilosophy, 41(4), 464–480. doi:10.1111/j.1467-9973.2010.01648.x

Habermas, J. (2012). The concept of human dignity and the realistic utopia of human rights. Teoses: Philosophical Dimensions of Human Rights (63–79). Springer.

Healy, L. M. (2008). Exploring the history of social work as a human rights profession. International Social Work, 51(6), 735–748.

IFSW. (International Federation of Social Workers) (1996). Human rights policy.

Mapp, S., McPherson, J., Androff, D., Gatenio Gabel, S. (2019). Social work is a human rights profession. Social Work, 64(3), 259–269.

Noordegraaf, M. (2007). From „Pure‟ to „Hybrid‟ Professionalism: Present-Day Professionalism in Ambiguous Public Domains. Administration & society, 39(6), 761–785. doi:10.1177/0095399707304434

Waldron, J. (2013). Is dignity the foundation of human rights? NYU School of Law, Public Law Research Paper, 12–73.

ÜRO. (1994). Human rights and social work: A manual for schools of social work and the social work profession. New York and Geneva: United Nations.