Viljandi haigla mälukliinik – terviklik raviteekond mäluhaigustega inimeste heaks

Alzheimeri tõbi ja teised ajas süvenevat dementsussündroomi põhjustavad neurodegeneratiivsed haigused on väga sagedased vanemas eas, mis tähendab, et need kuuluvad eakate krooniliste haiguste esikümnesse (NCOA 2024). Neurodegeneratiivsed haigused põhjustavad ajurakkude enneaegset hävimist teatavates ajupiirkondades. See võib põhjustada igapäevaelu segavaid mäluhäired, aga ka meeleolu- ja käitumisprobleeme. Mitme muu kroonilise haiguse korral, nagu kõrgvererõhutõbi või diabeet, saavad inimesed igapäevaeluga enamasti hästi hakkama ja teised nende ümber ei pruugi isegi märgata, et pereliikmel on krooniline haigus. Süveneva dementsussündroomiga inimeste igapäevane toimetulek ei jää samale tasemele, vaid halveneb püsivalt ja järjest suureneb sõltuvus teistest inimestest. Dementsuse ilminguid märkavadki tihti esmalt lähedased ja perekond kannab enamasti ka igapäevase abistamise ning järjest suureneva hooldusvajaduse koormat.

Dementsuse ilminguid märkavadki tihti esmalt lähedased ja perekond.

Dementsus ei ole iga inimese vananemise möödapääsmatu tunnus. Mitut dementsuse vormi saab ennetada või nihutada nende avaldumist kaugemasse tulevikku. Kindlaks on tehtud vähemalt 12 riskitegurit, millega tegeledes on võimalik ennetada kuni 40% dementsuse juhtumitest. Nende hulka kuuluvad näiteks kõrgvererõhutõbi, rasvumine, diabeet, depressioon, suitsetamine ja alkoholi liigtarvitamine. Dementsuse ennetamise kohta saab rohkem lugeda veebilehe www.dementsus.ee rubriigist „Dementsuse riskitegurid ja ennetus“.

Tähtis on ohumärke ära tunda ja abi otsida

Mida aga teha siis, kui jääb algava dementsuse kahtlus? Loomulikult tekib palju küsimusi. Kas tegemist on normaalse vananemise, kerge kognitiivse häire või hoopis dementsuse ilmingutega? Aktiivsemad inimesed või nende lähedased pöörduvad arsti, enamasti perearsti poole. Infot otsitakse ka internetist ja küsitakse tuttavatelt. Vahel aga ei pruugi lähedased ega ka inimene ise dementsuse sümptomeid ära tunda. Seda enam, et algava dementsusega inimene võib püüda sümptomeid varjata.

Algava dementsusega inimese tervis võib korras näida, kuid igapäevatoimetustega hakkamasaamine halveneb.

Keegi ei taha olla teistele koormaks. Kui siiani on alati toime tuldud, siis on raske leppida, et nüüd peab kedagi appi paluma. Algava dementsusega inimese tervis võib pealtnäha korras näida, kuid igapäevatoimetustega hakkamasaamine halveneb tasapisi, käitumine võib muutuda kummaliseks ja sageneda õnnetused. Kui üksi elava lähedasega suheldakse põhiliselt telefoni teel, võib perekonnal olla üsna keeruline saada ülevaadet tegelikust kodusest olukorrast. Mõnikord aga ei olegi inimesel lähedasi või ei käida nendega läbi. Siis on kohaliku omavalitsuse ja sotsiaaltöötajate ülesanne märgata ning abistada. Esimesed märkajad võivad olla ka päästetöötajad või politseinikud, kui inimene satub ohtlikku olukorda. Seetõttu on eesliini töötajatel ülimalt oluline dementsuse sümptomaatikat tunda ja teada, kuhu pöörduda, et suunata inimene koostöös lähedaste või kohaliku omavalitsusega õige abi juurde.

Diagnoosini jõudmise takistused

Meditsiinisüsteemi esmane ülesanne on dementsussündroom võimalikult vara ära tunda, diagnoosida ja kavandada ravisekkumised. Alzheimeri tõbe ja teisi ajas süvenevat dementsussündroomi põhjustavaid haigusi pole kahjuks tänapäevaste ravivõtetega võimalik välja ravida. Parimal juhul saame haiguse progresseerumist ravimitega aeglustada. Ravimid toimivad kõige paremini haiguse varases staadiumis, seega on tähtis dementsuse varane diagnostika. Väga palju saab igapäevaelu toetamiseks ja elukvaliteedi säilitamiseks ära teha mittemedikamentoossete sekkumistega, nagu nõustamine, füüsiline, psüühiline ja sotsiaalne aktiveerimine, abivahendid, kodu kohandamine jpm.

Kahjuks kipub mäluhaiguste diagnostika hilinema. Eestis elab 2019. aasta andmetel hinnanguliselt 23 000 dementsusega inimest ja enamik neist on diagnoosimata (Alzheimer Europe 2019). Sellel on mitu põhjust. Teadlikkus mäluhaigustest ja nende sümptomitest on ühiskonnas väike. Dementsuse diagnoosi kardetakse valehäbi tõttu, samuti võib inimene tunda hirmu töökaotuse või autojuhiloast ilma jäämise pärast.

Ravimid toimivad kõige paremini haiguse varases staadiumis, seega on tähtis dementsuse varane diagnostika.

Ka meditsiinisüsteemis võib patsiendil õige diagnoosini jõudmiseks aega minna, kui inimene ei suuda ise oma sümptomeid hästi kirjeldada või tervishoiutöötajal puudub lisapädevus, et probleemi õigel ajal märgata. Lühikese arstivisiidi ajal ei pruugi mäluhäire sümptomid ka märkimisväärselt avalduda, sest arsti juures võetakse end tavaliselt hästi kokku ja näidatakse end parimast küljest. Võib juhtuda ka, et inimene eitab aktiivselt mäluprobleemi: vähenenud haigusteadlikkus võib ise olla üks mäluhaiguse sümptomitest. Kui ka perekond pole toetav, võib olla keeruline või isegi võimatu meditsiiniabi anda ning diagnoos ja sekkumised hilinevad.

Asjatundlik tugi mälukliinikust

Mälukliinikud on üle maailma tavapärased meditsiiniüksused, mis võivad kuuluda nii esmatasandi meditsiiniabi hulka kui ka haiglate koosseisu. Mälukliinikusse saavad inimesed pöörduda lähtuvalt kaebusest, sest mäluhaigust võivad diagnoosida erinevad arstid, eri riikides perearstidest kuni neuroloogide, geriaatrite ja psühhiaatriteni. Samuti on mälukliinikute üks oluline ülesanne vähendada ühiskondlikku ja ka isiklikku häbi, mis võib kaasneda mälu või muid arusaamise ja maailma tajumise funktsioone halvendavate neurodegeneratiivsete haigustega. Mälukliinikute eesmärk kogu maailmas on Alzheimeri tõbi ja teised dementsust põhjustavad haigused üles leida varases staadiumis, kui saab sekkuda haiguse kulgu mõjutavate ravimitega ja nõustada inimest ning tema lähedasi. Mälukliinikute meeskonnatöö tagab kvaliteetsema ja põhjalikuma patsiendikäsitluse: ideaalis on need samal ajal ka kõige moodsamad ravi ja muude asjakohaste sekkumiste kompetentsikeskused, mis koondavad mäluhaigustest süvitsi huvitatud spetsialiste.

Mälukliinikute eesmärk kogu maailmas on Alzheimeri tõbi ja teised dementsust põhjustavad haigused üles leida varases staadiumis.

Viljandi haigla mälukliinik avati 2022. aastal detsembris Viljandi haigla ambulatoorse osakonna koosseisus. Mälukliiniku meeskonnas on üheksa töötajat. Meeskonna südameks on kaks mäluõde, kes tegelevad terviseseisundi esmase hindamisega, suunavad patsiendi uuringutele ja valmistavad ette arstivisiidiks. Mäluhaiguste diagnostika ja ravisekkumistega tegelevad kaks neuroloogi, geriaater ja psühhiaater, vajadusel abistab neuropsühholoog arsti diagnoosimisel ja sekkumiste kavandamisel, tehes näiteks keerulisema juhtumi korral laiapõhjalise neuropsühholoogilise uuringu. Kui diagnoos on pandud, toimub meeskonnakonsiilium, kus tehakse koos ravi ja toetavate sekkumiste plaan. Konsiiliumil osaleb ka sotsiaaltöötaja, kes hindab sotsiaalteenuste vajadust, soovi korral nõustab perekonda ja loob kontakti kohaliku omavalitsusega.

Ravikonsiiliumi järel jääb patsient mäluõe jälgimisele, kes kontrollib ravimite taluvust ja toimet ning annab nõu edaspidiseks toimetulekuks. Vastavalt vajadusele soovitab mäluõde dementsuse kompetentsikeskuse pakutavaid isikustatud nõustamisteenuseid ja osalemist dementsusega inimese lähedaste tugigruppides, mis käivad koos nii Viljandi linnas kui ka Eesti paljudes teistes paikades, samuti veebis.

Kindlasti on vaja toetada, abistada ja võimestada mäluhaigusega inimese lähedasi, et aidata korraldada igapäevaelu.

Mälukliiniku tööd koordineerib mälukliiniku juhataja, kes lisaks töövoo praktilisele juhtimisele vastutab ka mälukliiniku koolitus- ja arendustegevuse eest. Oleme tegutsenud nüüd juba 1,5 aastat, tööpuudust ei ole ega paista ka tulevikus. Iga meeskonnaliige annab oma osa terviklikku patsiendikäsitlusse. Oleme kogenud, et üksi jõuab pisut, kuid meeskond oluliselt rohkem. Patsientide ja lähedaste tagasiside on olnud ülekaalukalt positiivne.

Viljandi haigla mälukliinikusse saab patsiendi suunata arst e-konsultatsiooni kaudu. Kuni 64-aastased inimesed palume suunata neuroloogi e-konsultatsiooni ja vähemalt 65-aastased sisearsti e-konsultatsiooni kaudu.

Oleme koostanud perearstidele abiks mäluhaiguste e-konsultatsiooni vormi, mis on kättesaadav Viljandi haigla kodulehelt. Vormi täitmise abil saab struktureeritult patsiendilt ja tema lähedaselt küsida anamneesi ning teha esmase diferentsiaaldiagnostika, et vajaduse korral paralleelselt tegeleda muude mälu halvendada võivate haigustega, nagu depressioon, unehäired või dekompensatsioonis kroonilised haigused, sealhulgas hüpotüreoos ja B12 vitamiini defitsiit. Samuti võivad mäluhaigust jäljendada sõltuvushaigused, näiteks alkoholisõltuvus või bensodiasepiinide sõltuvus.

Peame väga oluliseks perearsti esmast põhjalikku patsiendikäsitlust, et mälukliinikusse satuksid eelkõige inimesed, kelle muude haiguste välistamise järel jääb perearstil püsiv kahtlus algavale neurodegeneratiivsele haigusele. See optimeerib hea ressursikasutuse eriarstiabis.

Viljandi haigla mälukliiniku tegutsemiskogemuse najal saab väita, et perearstidega on meil kujunenud väga hea koostöö, patsientide selektsioon on järjest paranenud ja e-konsultatsioonid muutunud põhjalikumaks.

Mälukliiniku teenus on kättesaadav kõigile inimestele: e-konsultatsiooni Viljandi haigla neuroloogile või sisearstile saab teha iga perearst või muu eriarst. Viljandi haigla mälukliiniku kulud katab tervisekassa, patsiendil tuleb tasuda vaid tavapärane visiiditasu.

Terviklik käsitlus

Viljandi haigla mälukliinik on mäluhaigustega inimeste Eestis toimiva tervikliku raviteekonna hea näide. Meie eesmärk on ühendada meditsiini- ja sotsiaalsüsteem nõnda, et kogu teave mäluhaiguse meditsiinilise käsitluse, aga ka toetavate teenuste võimaluste kohta oleks patsiendi ja tema lähedaste jaoks kättesaadav ühest kohast. Vastuvõtule kutsume inimese alati koos lähedasega, sest mäluhaiguse diagnostikas ja edasises käsitluses on oluline kaasata lähedasi. Kindlasti on vaja toetada, abistada ja võimestada mäluhaigusega inimese lähedasi, et aidata korraldada igapäevaelu ja teha mõistlikke tulevikuplaane, säilitades ka iseenda heaolu.

Elulõpuplaanide tegemine on tervikliku patsiendikäsitluse oluline osa.

Vaja võib olla lahendada juriidilisi küsimusi ja tasapisi tuleb hakata mõtlema ka elulõpu soovidele ning neid koos perekonnaga arutada, kuni on veel võimalus. Mäluhaigused on enamasti seotud elukaare lõpuosaga, mis võib kulgeda küllalt erineva pikkuse ja raskusega ning elulõpuplaanide tegemine on tervikliku patsiendikäsitluse oluline osa.

Iga dementsusega inimese lugu on erinev, nii eelneva eluloo kui ka käesolevate ning veel saabuvate rõõmude ja muredega. Mäluhaiguse diagnoosi järel on haigus endale vaid nime saanud, inimese elu ja perekonnalugu läheb edasi. Haiguse edenedes muutub inimese ja tema lähedaste toetamisvajadus pidevalt. Tähtis on võimalikult hästi rakendada inimese ja tema perekonna tugevad küljed ning isikupära, et koostöös spetsialistide ja nende pakutavate sekkumiste ning tugitegevusega tagada võimalikult kõrge elukvaliteet nii dementsusega inimesele kui ka tema lähedastele.

Mälukliinikuna soovime olla teekaaslased mäluteekonnal. Püüame ette aimata patsiendi ja tema lähedaste vajadusi, et neil oleks teadmised ning vahendid, kuidas muutunud olukorraga toime tulla ja hea toimetulek kodus säiliks kaua. Usun, et sedasama soovime ka iseendale ja oma lähedastele.

Artikkel on avaldatud Euroopa Sotsiaalfondi TAT-i „Pikaajalise hoolduse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamine“ toel. 

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 3/2024.