Tugiisikutel on vaja õiglaseid töötingimusi

---

Tugiisikuteenus pakub püsivat ja olulist tuge nii puudega inimestele kui ka nende peredele. Tugiisikud loovad sildu inimeste ja ühiskonna vahel, aidates puudega inimestel ja nende peredel ühiskonnaelus aktiivselt osaleda. Teenuse puudulik kättesaadavus halvendab oluliselt erivajadusega laste vanemate võimalust osaleda tööturul: rohkem kui 30% puudega laste vanematest jäävad tööelust kõrvale. Ennustatakse, et lastega seotud hoolduskoormuse tõttu võib Eesti riik 2025. aastal kaotada ligikaudu 13–18 miljonit eurot maksutulu (Sotsiaalministeerium 2023). Teenuse kättesaadavus on puudulik, sest tugiisikuid on vähe. Selle põhjus omakorda on ameti ebastabiilsus, sest tugiisik peab sageli töötama käsunduslepingu alusel (Vapper 2018), mis ei anna elementaarseid sotsiaalseid tagatisi.

Tugiisik aitab elada täisväärtuslikult

Tugiisikute panust puudega inimeste ja nende lähedaste elus tuleb rohkem väärtustada, kui seda Eestis praegu tehakse. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon toonitab, et puuetega inimesed tuleb täielikult ja aktiivselt kaasata ühiskonda ning riikidel on kohustus tagada puuetega inimestele selleks vajalikud tugiteenused. Eesti on konventsioonile alla kirjutanud, seega peab lähtuma ka selle põhimõtetest ja võtma arvesse, et tugiisikuteenus on puudega inimeste võimalus osaleda täisväärtuslikult ühiskonnaelus.

Paljudel tugiisikutel Eestis puuduvad sotsiaalsed tagatised, millele on õigus töölepinguga töötajatel.

Eesti puuetega inimeste koja (EPIKoja) poole pöörduvad sageli puudega inimesed ja nende pered, kes ei ole saanud vajadustele vastavat abi, samuti on arvukalt pöördutud õiguskantsleri poole[1]. Kevadel 2023 korraldas EPIKoda oma võrgustiku liikmete seas küsitluse, millest selgus, et kõige sagedamini oli vastajatel raskusi just tugiisikuteenuse saamisel (34% vastajatest). Küsitlusele vastas 123 inimest Eesti eri piirkondade 43 kohalikust omavalitsusest (KOV).

Tugiisikutele ei sobi käsunduslepingu tingimused

Tugiisikuteenuse osutajate töötingimuste parandamise vajadusele tähelepanu tõmbamiseks korraldas EPIKoda 2022. aastal inspiratsiooni- ja teemapäeva, kus teenusega seotud osalised selle küsimuse üle arutlesid. Paljudel tugiisikutel Eestis puuduvad sotsiaalsed tagatised, millele on õigus töölepinguga töötajatel (tervisekindlustus ja võimalus puhata), sest mitmes kohalikus omavalitsuses sõlmitakse nendega käsunduslepinguid.

KOV-idele teeb muret rahapuudus, mistõttu ei ole võimalik tugiisikuteenust piisavalt osutada.

Tööinspektsiooni esindaja tõi oma ettekandes välja, et tugiisikuga lepingu sõlmimisel ja lepingu liigi valimisel tuleb hinnata, milline on teenuse tegelik sisu ja tugiisiku roll teenuse osutamisel. Töölepingu korral täidab töötaja tööandja antud ülesandeid ja teeb seda kokkulepitud ajal ning kohas. Töölepingu korral eeldatakse, et tööd teeb isik, kellega leping on sõlmitud. Käsunduslepingu korral osutab käsundisaaja käsundiandjale teenust ja saab selle eest tasu. Töölepinguga võrreldes puudub alluvussuhe, mis tähendab, et käsundisaaja peab küll käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid, kuid käsundi täitmise viisi ja tingimuste üle otsustab käsundisaaja ise. Käsundisaaja saab paindlikult otsustada, kus, kuidas ja millal ta teenust osutab.

Tugiisik osutab teenust kindlale isikule, kokkulepitud viisil, ajal ja kohas. Tugiisiku töö sisu, ülesanded ja korraldus võivad küll konkreetsest lapsest või täiskasvanust lähtudes erineda, kuid need on tööandjaga siiski selgelt kokku lepitud (EPIKoda 2023). Tugiisik ei saa otsustada, et ta töötab endale sobival ajal enda valitud kohas, kui laps vajab tugiisikut näiteks koolipäeva jooksul, õhtusel ajal või nädalavahetusel lapse kodus. Seetõttu ei saa väita, et tugiisikutega käsunduslepingu sõlmimine on enamasti seaduslik, kui ta ettenähtud ajal talle antud tööülesandeid täidab.

Omavalitsuste praktika

EPIKoda tegi 18. detsembrist 2023 kuni 5. jaanuarini 2024 küsitluse, millega kogusime infot KOV-ide praktika kohta tugiisikuteenuse osutamisel. Anonüümsele küsitlusele vastanud 22 omavalitsusest 8 oli võtnud tugiisiku tööle käsunduslepingu alusel ise, mõne allasutuse kaudu või teenust sisse ostes. Töölepingu olid tugiisikutega sõlminud viis omavalitsust ning üheksas kasutati mõlemat võimalust. Põhjendades, miks tugiisikutega sõlmiti käsundusleping, toodi välja, et tugiisik ei tööta kohaliku omavalitsuse heaks täistööajaga. Kindlasti on ka neid, kes teevadki tugiisiku tööd põhitöö kõrvalt ega vaja töölepingulist suhet. Siiski on ka päris palju tugiisikuid, kes osakoormusega töötades seda vajavad.

Küsitlus näitas, et sotsiaalsete garantiide puudumise, ebastabiilse töökoormuse ja madala töötasu tõttu on KOV-idel raske tugiisikuid leida ja hoida. Sama järeldas oma magistritöös tugiisikuteenuse osutajaid uurinud Reyle Kappinen (2019).

Tugiisikuteenus on kohaliku omavalitsuse vastutusalas ja KOV-idel tuleb leida võimalusi, kuidas see mõistlikult korraldada.

KOV-idele teeb muret rahapuudus, mistõttu ei ole võimalik tugiisikuteenust piisavalt osutada. Samuti on probleem tugiisikute ettevalmistus: tugiisikud ei ole koolitatud, tööle kandideerivad ka inimesed, kes tegelikult ei ole valmis keerulise abivajadusega inimestega töötama. Tugiisikutele pole kehtestatud ettevalmistusnõudeid ja kui teenuse tunnihind on madal, ei soovi kvalifitseeritud inimesed seda tööd teha. Küsitlus näitas, et on KOV-e, kus tugiisikutele pakutakse koolitusi, supervisiooni ja kovisiooni, kuid on ka neid, kes teenuse arendamisse töötajate kvalifikatsiooni tõstmise kaudu ei panusta.

Tunnustust väärivad omavalitsused, kes on leidnud võimalusi sõlmida tugiisikutega töölepingud. EPIKoda palus sellistel omavalitsustel selgitada, kuidas see on neil õnnestunud. KOV-ide sotsiaaltöötajad tõid välja, et tugiisikud töötavad nende allasutustes töölepingutega. Sel ajal, kui ei ole pakkuda tugiisiku tööd, täidavad nad asutuse juhi antud muid ülesandeid. On ka asutusi, kus osutatakse erihoolekandeteenuseid ja tegevusjuhendajad saavad ühtlasi täita ka tugiisikute rolli. Nende kohalike omavalitsuste esindajad, kus leiti võimalusi tugiisikutega tööleping sõlmida otse, allasutuste või teenuseosutajate kaudu, ütlesid, et lahendust on olnud keeruline leida, kuid see oluline ja vajalik, et tagada jätkusuutlik teenus.

Teenuse korralduse arendamise ettepanekud

Tugiisikuteenus on kohaliku omavalitsuse vastutusalas ja KOV-idel tuleb leida võimalusi, kuidas see mõistlikult korraldada. Siiski on riigil teenuse korraldamisel ja nõuete kehtestamisel võimalik kaasa aidata, et teenus oleks kogu Eestis kättesaadav ja ühetaolisem. Sotsiaalhoolekandeseaduse järgi ei nõuta küll praegu, et tugiisikuna võetaks tööle väljaõppega inimene.

Maarja Krais-Leosk (2022) uuris oma magistritöös raske ja sügava puudega harvikhaigusega lapsi kasvatavate perede kogemusi. Selgelt ilmnes tugiisikuteenuse olulisus perede toetamisel. Neist tulenevalt tegi ta sotsiaalministeeriumile ettepanekud keskenduda ühtsele praktikale ja teenuse arendamisele.

Riik peab toetama KOV-e teenuste arendamisel ja soodustama omavalitsuste koostööd.

Üks ettepanek oli võimaldada teise astme sugulastel teenust osutada, arvestades püsivat ja laiaulatuslikku tugiisikute puudust ning seda, et laste vanavanemad on vähemalt vanaduspensionieani kui mitte kauem tööturul aktiivsed. Kui vanavanem peab valima esmase majandusliku kindlustatuse ja puudega lapselapse tasuta hooldamise tõttu vaesusriski langemise vahel, võib arvata, et ta jätkab tööl käimist ega ei saa abi vajavat peret seepärast piisavalt toetada. Kui aga vanavanem vastab tugiisikule seatud nõuetele, saaks ta valida ja olla oma lapselapse tugiisik, teenides selle eest töist tulu ning leevendades ka lapsevanema hoolduskoormust.

Ka riigikantselei tellitud uuringus (PricewaterhouseCoopers Advisors 2021) leiti, et eelduslikult puudub omavalitsustel võimekus osutada teenuseid vajalikus mahus, muutmata teenuskorraldust, mistõttu tuleb küsimus lahendada koos poliitikakujundajatega. Uuring tõi välja, et KOV-idel jääb puudu teadmistest, pädevatest inimestest ja rahast, et teenust süsteemselt arendada. Seetõttu peaks riik toetama KOV-e teenuste arendamisel ja soodustama omavalitsuste koostööd. KOV-idel omakorda soovitati otsida rohkem piirkondlike koostöövõimalusi. Koostöö arendamine on väga otstarbekas siis, kui tugiisikutega on raske töölepinguid sõlmida, sest mahud on väikesed.

Kutsekoja uuringu „Tulevikuvaade tööjõu oskustele ja vajadustele: sotsiaaltöö“ (Pihl ja Krusell 2021) prognoosi järgi on aastail 2023–2030 sotsiaaltöös kõige rohkem juurde vaja hooldustöötajaid, tegevusjuhendajaid, tugiisikuid ja erivajadustega lastega tegelevaid lapsehoidjaid ehk puuetega inimestele hädavajalike isikuabiteenuste vahetuid osutajaid. Teenuse vajajate arv aina suureneb ja sellega koos ka surve omavalitsustele teenuseid osutada. Ka kutskoja uuringus tuuakse välja, et tugiisikute ja lapsehoidjate keskmine palk on oluliselt madalam kui valdkonna põhikutsealade keskmine.

Väikese riigina aga on meil see eelis, et piirkondliku koostöö arendamine saab tuua lahendusi.

Riik on pikaajalise hoolduse reformi käigus võtnud selge suuna arendada kodus elamist toetavaid teenuseid, kuid muudatused ja töö põhimõtete kujundamine võtavad aega. Väikese riigina aga on meil see eelis, et piirkondliku koostöö arendamine saab tuua lahendusi. KOV-ide juhtidel tasuks mõelda, kas ehk saaks mõne naabervallaga jõud ühendada ja nii tugiisikutele paremaid töötingimusi pakkuda. Eestis leidub häid näiteid KOV-idest, kes sõlmivad tugiisikutega töölepinguid ja kellest saab eeskuju võtta ning koostööd arendada (vt EPIKoda 2022).

Kindlasti on oluline ka erialaorganisatsioonide tegevus, kes saavad ühiskonnas laiemalt ja ka poliitikakujundajatele selgitada tugiisikute rolle, sotsiaalsete garantiide tähtsust ning väljaõppe vajadust.

Teenusesaajate ring on väga lai: puudega lapsed, haridusliku erivajadusega lapsed, psüühilise erivajadusega inimesed, vanglast vabanenud, sõltuvushäirega inimesed jt. Mõistan, et päriselu ei ole nii lihtne, et vormistame kõik tugiisikud töölepinguga tööle ja mure on lahendatud. Saame aga lahenduste suunas liikuda, tunnistades, et ei ole õiglane ega õiguslikult põhjendatud, kui paljud tugiisikud peavad töötama ilma võimaluseta puhata või endale arstiabi tagada. Samamoodi nagu me ei eelda, et KOV-i sotsiaaltöötaja, ministeeriumi ametnik või hooldustöötaja ei tööta käsunduslepingu alusel, ei ole ühtegi põhjust, miks paljud kohalikud omavalitsused tugiisikutelt seda eeldavad.

---

[1] Vt nt õiguskantsleri seisukohti 18.03.2022 „Tugi erivajadustega lastele“, 25.02.2022 „Erivajadusega lapsele tugiisiku tagamine lasteaias“,28.01.2020 „Lapsele vajaliku abi andmisest“.

Viidatud allikad

Eesti puuetega inimeste koda. (2022). Tugiisikuteenuse teema- ja inspiratsioonipäev 15.11.2022 Eesti Puuetega Inimeste Kojas. videosalvestis.

Eesti puuetega inimeste koda. (2023). Pöördumine seoses tugiisikuteenuse tagamisega. Eesti puuetega inimeste koja koduleht.

Kappinen, R. (2019). Tugiisikuteenuse hetkeolukord Eestis tugiisikuteenust pakkuvate asutuste hinnangul (magistritöö). Tallinna ülikooli haridusteaduste instituut.

Krais-Leosk, M. (2022). Raske või sügava intellektipuudega harvikhaigusega last kasvatavate perede olukorrast Eestis. Ettepanekud harvikhaigusega last kasvatavate perede toetamiseks (magistritöö). Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituut.

Pihl, K., Krusell, S. (2021). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: sotsiaaltöö. Tallinn: SA Kutsekoda.

PricewaterhouseCoopers Advisors. (2021). KOV koostöövõimaluste mõjude analüüs pikaajaliste hooldusteenuste korraldamisel. Projekti lõpparuanne.

Sotsiaalministeerium. (2023). Heaolu arengukava 2023–2030 lisa.

Vapper, T. (2018). Tugiisiku töö suurim miinus on sotsiaalsete garantiide puudumine. Õpetajate Leht, 20. aprill.