Teenused ja majad ehk teenusmajad

---

KOKKUVÕTE

Rohkem kui kümnendi jooksul on Eesti hoolekandes olnud päevakorras pikaajalise hoolduse süsteemi ümberkorraldamine.

Suures plaanis tuleb lahendada kaks ülesannet: moderniseerida süsteemi administreerimine ja rahastamine. Oluline on mitte unustada ka erialast, sotsiaaltöö korraldamise aspekti. Selle artikli tähelepanu keskmes on eakate kodanike eluase ja sotsiaalteenused, nende kahe võimalik kombinatsioon.

Astmeline teenuste süsteem sisaldab erinevaid võimalusi: kodu koos koduhooldusteenusega; kohandatud eluaset minimaalse abiga (toetatud elamist); teenusega eluaset (teenusmaja); üld- ja erihooldekodu või ka õendus-hoolduskeskust.

Artiklis võetakse vaatluse alla eakate teenusmajade kui eluaseme-, hooldus- ja tervishoiuteenuste integreeritud osutamise mudeli kasuks rääkivad argumendid nagu ka takistused, mis tuleks ületada, et seda Eestis laialdaselt rakendada.

MÄRKSÕNAD

Pikaajaline hooldus, astmeline eluaseme- ja sotsiaalteenuste süsteem, teenusmaja, teiste riikide kogemus

---

Olen oma artiklis „Deinstitutsionaliseerimine Eesti hoolekandes – väline sundus või sisemine kaalutlus?“ (2018) refereerinud kõiki tolleks ajaks tehtud mahukamaid Eesti pikaajalise hoolduse süsteemi (järgnevalt PHS) käsitlevaid uuringuid. Maailmapanga 2017. aasta analüüsis välja pakutud mudeli põhjal peeti võimalikuks luua kasvavat hooldusvajadust rahuldav süsteem 2030. aastaks. Arenguseire Keskuse 2021. aasta lõpus valminud aruande pealkiri „Pikaajalise hoolduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035“ häälestab lugeja 2017. aasta töös välja pakutud tärminit edasi lükkama. Miks? Kas põhjuseks on ikkagi reformi nõrk kontseptuaalne alus, ühiskondliku kokkuleppe puudumine sotsiaalpoliitikasse investeerimise otstarbekuse suhtes või ebapiisav poliitiline tahe?

Pikaajalise hoolduse kontseptsioon – teenusmajade projekti raamistik

Vastust leida ei ole keeruline. Senini on uuringute mõju rakenduslikele dokumentidele (strateegiad, arengukavad, tegevuskavad jms) olnud minimaalne või lausa olematu. Peab küsima, miks ja kellele mõnikord kopsakaid summasid maksnud analüüsid on olnud vajalikud. Et uuringud ise (või vähemalt osa neist) pole olnud liialt kergekaalulised, seda tõestab viimasena viidatud Arenguseire Keskuse aruanne. Metaanalüüsina (varasemate uuringute töötlusena) tuuakse välja aspekte, mis ametlikes seisukohtades ei kajastu. Viimaste all mõeldakse siinjuures sotsiaalministeeriumi pakutud PHS-i kui korraldava süsteemi võimalikke alternatiivseid arenguteid (Kupper ja Tarum ja 2019). Meenutame neid kolme alternatiivi:

1. põhijoontes praegune, erihoolekandeteenuste osas pisut korrigeeritud süsteem (lihtsamad erihoolekandeteenused antud KOV-i korraldada);
2. (hooldus)kindlustuse kaudu rahastatud ja korraldatud süsteem;
3. riiklikult (näiteks sotsiaalkindlustusameti kaudu) rahastatud ja korraldatud süsteem.

Siinkohal on tegemist ühe kombineeritud (tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud korralduse kombinatsioon) ja kahe tsentraliseeritud mudeliga.

Arenguseire Keskus (Uusküla 2021) eristab PHS-i juures selgelt kaht probleemideringi: süsteemi korraldus ja rahastus. Mudeleid esitletakse tavapärasest atraktiivsemate nimetustega. Need on üsna tabavad, sestap refereerin neid kommentaarideta:

1. hoolduskindlustuse mudel (keskne korraldus, riiklik rahastus);
2. elustiilimudel (keskne korraldus, erarahastus);
3. KOV-i kogukonna sünergia mudel (kohalik korraldus, riiklik rahastus);
4. turumajanduslik mudel (kohalik korraldus, erarahastus).

Mis annab aluse väita, et teooria ja praktika (analüüsid ja hoolekannet muutvad ettevõtmised) omavahel ei haaku? Esiteks kas või mudelite viimane näide. Loetelu ei kajastu kuigivõrd praeguseks juurutamisel olevates ettevõtmistes.

Erihoolekandes soovitakse pakkuda väiksema toetusvajadusega klientidele KOV-i korraldatavaid teenuseid (ISTE-projekt), ööpäevaringses hoolduses aga KOV-i rolli teenuse korralduses muutmata jättes juurutada segarahastust (teenusesaaja, KOV-i ja riiklik rahastus). Mõlema korral on tegu KOV-i kogukonna sünergia mudeli olulise modifikatsiooniga.

Peab küsima, miks ja kellele mõnikord kopsakaid summasid maksnud analüüsid on olnud vajalikud.

Sama väite eri mõtteruumide teooriast ja praktikast saame tuua, kui kaalume PHS-i loomiseks seni tehtut. Aastal 2021, tutvustades heaolu arengukava 2016–2023 alusel PHS-i arendamiseks astutud samme, tõi Maarja Krais-Leosk välja järgmised projektid ja tegevused: 1) hoolduskoormusega inimeste toetamiseks luuakse neile suunatud veebileht; 2) viiakse ellu sotsiaal- ja tervishoiuvaldkondade integratsiooniprojekt. Selle eesmärk on toetada valdkondade lõimimist uute, inimesekesksete kliendi- või patsienditeekondade väljatöötamisega, võimestada kohalikke omavalitsusi hoolekandeteenuste arendamisel ja pakkumisel, aga ka luua terviklik ning rakendatav dementsuse teekond ja insuldi teekond; 3) jätkatakse isikukeskse erihoolekande teenusmudeli (ISTE) katseprojektiga, mille raames suurendatakse KOV-i vastutust erihoolekandeteenuste korralduses ja viimasena ses loetelus 4) kogutakse andmeid sotsiaaltöö valdkonna tööjõu ja oskuste vajaduse kohta ning valmib prognoosi- ja seiresüsteemi OSKA raport (Krais-Leosk 2021).

PHS-i arendamist jätkati ka 2022. aastal. Mais jõustusid sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muudatused (Mets 2022): sõnastati pikaajalise hoolduse mõiste, vabastati teise astme alanejad ja ülanejad sugulased ülalpidamiskohustusest ning kohustati omavalitsusi välja selgitama ka abi vajava isiku hooldaja toetusvajadus. Valmis ka järgmiste seadusemuudatuste paketi väljatöötamiskavatsus, ning algatati arutelu hoolitsuskriisi teemal. Mõttekoda Praxis on aga hakanud uurima teiste riikide pikaajalise hoolduse teenuseid osutava tööjõu tagamise praktikaid.

Allakirjutanu ei ole kõigi nende ettevõtmistega kursis, eriti napp on teadmine mastaapse kõlaga sotsiaal- ja tervishoiu valdkondade integratsiooni kavade kohta. Juhul kui tegu on ühe ammu päevakorras olnud ettevõtmisega, hoolduskoordinaatori ametikoha loomisega, siis ei saa seda pidada ülemäära ambitsioonikaks projektiks. Siiski ei saa juba tehtut ja kavandatut alahinnata, mis sest et tegu on üksikute sammudega ja mõiste „pikaajalise hoolduse süsteem“ kontekstis napib eelkõige sõnaga „süsteem“ seostatavaid ettevõtmisi. Erandlikult põhineb probleemide süsteemsel käsitlusel just vanemaealiste teenusmajade kontseptsioon.

Teenusmaja. Kellele ja milleks?

Arusaam kümnenditetagusest Eesti hoolekande korraldusest on valdavalt must-valge. Ühelt poolt eakate ja puuetega inimeste (kompensatsioonita ja mitteprofessionaalne) hooldus kodus perekonnaliikmete poolt, teiselt poolt perekonnata abivajajatele koht madala standartiga ööpäevaringses institutsioonis. Pilt võis olla enam-vähem selline kuni 1970. aastateni. Tegelikult hakkasid nimetatud kümnendil professionaalset koduhooldusteenust osutama hooldekodude alluvuses töötavad patronaažiõed. See ettevõtmine algas Tartu ja Pärnu rajoonis. Perekonnaliiget hooldavatele pensionäridele hakati 1980. aastatel maksma lisapensioni, s.t, et loodi omastehooldust toetav süsteem. Tõsi, tööealise omastehooldaja tegevus jäi endiselt vabatahtlikuks.

Mõiste „pikaajalise hoolduse süsteem“ kontekstis napib eelkõige sõnaga süsteem seostatavaid ettevõtmisi.

Sama kümnendi lõpus valmisid Tallinnas Lasnamäel töö- ja sõjaveteranidele mõeldud, kohapeal sotsiaal- ja tervishoiuteenuste osutamise võimekusega, üürimajad. Arusaadavalt oli nende majade ehitamise peamine argument sotsialismiaja defitsiitseima kauba, eluaseme, kindlustamine nimetatud gruppidele. Kuid võime öelda, et teenusmaja kontseptsioon oli loodud. Elanike jaoks kohapeal korraldatavate teenuste loetelu ei erinenud oluliselt 2021. aasta jaanuaris Tallinnas Maleva tänavas käiku läinud ja pealinna munitsipaalpoliitikute sõnul esimeseks Eesti teenusmajaks tituleeritud 80 korteriga üürimajas pakutavast. Tutvustades sotsiaalministeeriumi vastavat kontseptsiooni, nimetab Tarmo Kurves (2021) teenusmajaks ka Võhma kogukonna-sotsiaalmaja ja Saaremaa sotsiaalüürielamut. Samal põhimõttel tegutsevaid maju leiab ka Imaverest, Türilt ja mujalt (Iva 2021).

Mis argumendid räägivad teenusmajade kui eluaseme-, hooldus- ja tervishoiuteenuste integreeritud osutamise mudeli kasuks?

1. Niisama, nagu kolm kümnendit tagasi, on Eestis eluruumide nappus. 2021. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis 175 690 asustamata eluruumi. Kuid turul ei pakuta neid väljaüürimiseks või ei suuda eluaseme vajajad neid üürida. Sotsiaalministeeriumi andmetel kasutas 2020. aastal 15 815 isikut kohaliku omavalitsuse osutatavat eluruumi tagamise teenust, seda vajas 2017. aasta hinnangu kohaselt märksa rohkem isikuid, 22 451.
2. Meie hajaasustus muudab koduhooldusteenuse osutamise aja- ja rahamahukaks. See teenustekorralduse muutmise kaitseks esitatud argument tundub lähtuvat hoolekandesüsteemi, mitte kliendi, huvist. Kuid probleemi tuleb käsitleda koos muude teguritega (tervishoiu- ja ühistranspordi teenuse vajadus, elamistingimused jms). Vähetähtis pole, et sotsiaalteenustest on suurim vajaduse ja pakkumise lõhe just koduhooldusteenuse osas. Sotsiaalministeeriumi arvutuse kohaselt oli 2017. aastal teenusevajadus 20 017 inimesel, teenusesaajaid oli 2020. aastal 7274.
3. Hajaasustus mõjutab ka inimeste kontakte. Vastates küsimusele eakate heaolu kõige enam mõjutavate asjaolude kohta, on sotsiaaltöötajate tavaline vastus üksindus. Statistikaameti 2015. aasta andmete alusel elas 50–55-aastastest Eesti elanikest 69 protsendil kõige lähedasem suhtluspartner temaga samas leibkonnas või samas majas, 85–89-aastaste vanuserühmast oli ainult 45 protsendil isikutest seltsi ja vaimse toe pakkuja niisama lähedal.
4. Eakate keskmisest halvemad elamistingimused. Tunnistame, et viimase kümne aasta jooksul on eakate eluase muutunud märkimisväärselt mugavamaks. Statistikaameti andmetel olid 2010. aastal head või väga head elamistingimused 63 protsendil Eesti leibkondadel, kuid pensionäride leibkondadest napilt pooltel (53%). Aastal 2020 olid samad protsendid 76 ja 68.
5. Ligipääsetavuse probleemid on keerukad ja lahendused olukorra parandamiseks kulukad. Ligipääsetavuse rakkerühma „Elukondliku kinnisvara lõpparuanne“ (Ilomets 2021) aruanne nimetab eakatel või liikumispuudega isikutel, lapsevankriga liikuvate vanematel jt probleeme teelt või tänavalt maja territooriumile liikumisel, elamusse pääsemisel, eluruumi pääsemisel, eluruumis liikumisel. Ühe universaalse lahendusena nähakse elamutesse liftide ehitust või lifti kasutuse parandamist. Rühma ettepanekute hulgas on asjakohaste katseprojektide elluviimine. Meediast on läbi käinud ka pessimistlikke arvamusi, et võimalikud lahendused käivad kodanikele, ühistutele, omavalitsustele ja riigile rahaliselt üle jõu.
6. Innovatsiooni vajadus sotsiaalteenuste osutamisel. Teatud teenuste korral on olemas erasektori lahendused (toidu, sh valmistoidu kojuvedu, turvateenused, nt häirenupp jm). Üksikud eraldi elavad eakad ei kasuta neid aga kuigi sageli ja (võib-olla põhjendamatult) loodetakse, et koos elades on võimalik toetavate teenuste osutamisega seotud aja ja rahakulu vähendada. Teenusmajade tegevuse kogemus on ka kogukondliku, üksteist toetava elulaadi väljakujunemine, mis on oluline kallimate professionaalsete teenuste asendamisel vastastikuse abiga.

Teiste riikide kogemus

Eakatele pakutavate eluaseme- ja sotsiaalteenuste ning nende kombinatsioonide loetelu on riigiti pikem või lühem, lihtsam või keerukam. Euroopas on üsna loogiline, et sotsiaalhoolekandes ja -kindlustuses tegutsejad peaksid tundma ja võimalusel järgima Põhjamaade kogemust. Näiteks on poolakad Rootsi eeskujul püüdnud üles ehitada astmelist eluaseme- ja sotsiaalteenuste süsteemi: kodu koos koduhooldusteenusega, kohandatud eluase minimaalse abiga (toetatud elamine), teenusega eluase (teenusmaja), hooldekodu. Hierarhilise süsteemi tipus on spetsialiseeritud hooldekodu dementsusega, erihooldust vajavatele kaaskodanikele (Lewicka 2015). Uuringu autor tunnistab, et kõnealust kontseptsiooni on Poolas keeruline ellu viia, sest sotsiaalteenuste eest vastutavatel omavalitsustel pole selleks raha.

Miks Rootsis on toimunud areng astmelist treppi meenutava süsteemi suunas? Ilmneb, et oluline põhjus on kasvavas mahus sotsiaalteenuste rahastamise vajadus. Ühelt poolt kulukate hooldekodude majandamine, teiselt poolt teenuse vajajate arvu ja teenuse keerukuse suurenemine ning üha kulukam koduhooldusteenus. Tavaeluruumis elamisele järgnev seeniorkorter (ingl senior living), mida pakutakse nooremale vanuserühmale (55–75 aastat) on vaid väikeste erinevustega tavaeluruumidest: seal on suurem vannituba, kus saab toimetada ka tugiraami või ratastooliga, pakuta ukseavad, lihtsam köögisisustus, mis vähendab teatud kulusid jne.

Teenusmajade ja turvalise elamise teenuse osutamine välisriikides ulatub kümnendite taha, 1980. aastate lõppu.

Erinevus võib olla teenustes, mida osutatakse munitsipaalüürikorterite ja omandis olevate korterite elanikele. Vanusepiir sellisesse eluruumi asumiseks on üsna madal, seega eeldatakse üksteist toetava kogukonna teket ja toimimist. Teenused, mis on majas kättesaadavad, on pigem heaolu-, mitte hooldusteenused (võimla, bassein, raamatukogu, toitlustusasutus jms). Turvatud elamise (ingl secure living) teenuse saamiseks on vanusepiir kõrgem (vähemalt 70 aastat) ja maja teenuste loetelu on pikem. Koduhooldus (vahel ka õendushoodus)teenus, ühisruumide kasutamise võimalus ja korraldatud ühistegevus, külaliskorter, saun, toitlustus jms (Edström ja Gustafsson 2011). Mõlema eluasemevormi ühine joon on see, et maja elanikud on eakad (s.t lastest või lastelastest eraldi elavad üksikud inimesed või paarid). See erineb mõnevõrra Põhjamaade üldisest segaühiskonna loomisele suunatud poliitikast.

Mõnikord püütakse neid eluasemeid rajada ühte ja samasse naabruskonda, et elanikud näeksid tuleviku hoolduse väljavaadet (toetatud elamine kõrvuti turvatud elamisega või naabritena turvatud elamise teenuse maja ja hooldekodu). Teenusmajade ja turvalise elamise teenuse osutamine välisriikides ulatub kümnendite taha, 1980. aastate lõppu ja paljud meie sotsiaaltöötajad on selle kogemusega juba tuttavad.

Kas just innovaatilisemalt, aga võiks öelda, et süsteemsemalt korraldatakse sarnaseid teenuseid USA-s. Seeniorkorterite (ingl senior apartement) edasiarendusena on ameeriklased loonud nn jätkuhooldusega kogukonnad või eluplaani kogukonnad (ingl continuing care retirement communities – CCRC või life plan communities) Need pakuvad ühes asumis või linnakus mitut erinevat elamisvõimalust ja hooldustaset, luues nii eluaseme ja hooldusgarantii kogu jätkuavaks eluks.

Kuigi juba mõningase ajalooga, ei ole seeniorkorterid Euroopas väga paljude elukoht. Dantuma (2019) teeb oma uuringu (haaratud Holland, Belgia, Poola, Suurbritannia, Tšehhi Vabariik, Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania, Austria, Rumeenia, Itaalia) põhjal järelduse, et 55-aastastest ja vanematest eurooplastest elab umbkaudu 7% spetsiaalselt sellele vanuserühmale ehitatud elamutes. See protsent on suurim Hollandis ja Belgias, riikides, mis kulutavad kõige heldemalt pikaajalise hoolduse süsteemi ülalpidamisse. Kolmandik eakatest (küsitleti vähemalt 65-aastaseid isikuid) on valmis elama seenioreluasemel või on nõus, et seda teeksid nende vanemad.

Teenusmajade tegevuse kogemus on ka kogukondliku, üksteist toetava elulaadi väljakujunemine, mis on oluline kallimate professionaalsete teenuste asendamisel vastastikuse abiga.

Kritiseerida võib uuringu jah- ja ei-vastuste osa küsimusele „Kas teie või teie vanemad on valmis kolima keskselt korraldatud hooldusega elamusse?“. Kolmes riigis on see plussmärgiga (Hollandis 22%, Hispaanias 13% ja Saksamaal 11%), see tähendab, et tegemist on soositud elamis- ja hoolekandevormiga. Ühes riigis (Austria) on jah-ei-vastuseid ühepalju. Kuues riigis pole seenioreluase ülemäära soositud (Belgias –6%, Itaalias ja Suurbritannias –15%, Tšehhi Vabariigis –22%, Prantsusmaal ja Rumeenias –29%). Kui mitte pöörata tähelepanu mõne riigi raskesti seletatavale kohale selles pingereas (Belgia ja Suurbritannia), siis on seeniorkorter jäänud poolehoiuta perekonda ja (perekonnas või perekonna poolt) eakate hooldamist kõrgelt hindavatel rahvustel. Uuringu autor on välja arvutanud analüüsitud riikide hoolduse (sh seenioreluaseme pakkumise) võimekuse. Jätame aga selle arvutuse tulemused kõrvale, sest seenioreluaseme võimaluste indeks (ingl senior housing opportunity index) on arvutatud ka Eesti kohta (European Senior Housing 2019). Indeksi arvutamise alus on demograafilste andmete, leibkondade tulude, elamistingimusi ja pensionikorraldust iseloomustavad näitajad.

Millest tabel räägib? Sellest, et eakate teenusmajade projekti elluviimine on Balti riikides ja Slovakkias peaaegu kaks korda keerulisem, kui Saksamaal ja Prantsusmaal. Aga kui see mudel on olemuselt efektiivne sotsiaalhoolekande korraldamise viis, siis samavõrra on see siin tõhusam vana Euroopaga võrreldes.

Kokkuvõte ja järeldused

1. Eestis (sh omavalitsuspoliitikute hulgas) on üsna tugevalt kinnistunud hoiak, et eluaseme eest hoolitsevad kodanikud ja turg. Seda kinnitab tõsiasi, et Euroopa Liidu lõppeva rahastusperioodi elamufondi arendamise investeeringutoetuse abil oli kavas ehitada või rekonstrueerida ainult 25 elamut. Aga munitsipaaltasandil on tavaline kurta, et laenuturg ei toimi. Kuidas saab väita, et las probleeme lahendab eluasemeturg, kui pole laenuturgu? Teenusmajade temaatikat põhjalikult tundev Tarmo Kurves (2021) on siiski optimistlik omavalitsuste projektiga liitumise suhtes. Omavalitsustele saadetud sotsiaalministeeriumi asjakohasele ankeedile tuli 12 juhul vastus, et kehtivas arengukavas on vanemaealiste teenusmaja rajamine juba ette nähtud (ankeedile 12 vastajast üks oli ka allakirjutanu).
   Tegelikult on olukord mõnevõrra keerulisem. Valga valla teenusmaja prognoositud maksumusest 85% pidi katma KredExi investeeringutoetus. Nüüdseks on poliitiliste eesmärkide muutumise tõttu toetusest loobutud ja 2021.–2027. aasta ERF-i meetme „Pikaajalise hoolduse ja tervishoiu infrastruktuuri arendamine“ märksa madalama toetuse määra (70%) tõttu lähikümnendil sellist maja kõnealuses omavalitsuses tõenäoliselt ei ehitata.
2. Käsitlesin artiklis eelkõige seeniormajade küsimust. Eeskujuks olevates Põhjamaades on seeniormajade või korterite kõrval ka puude alusel kujundatud majad või korterid (pimedatele ja vaegnägijatele, kurtidele ja viipekeele kasutajatele, ülekaalulistele või suuremõõtmelisi abivahendeid kasutavatele isikutele), noortele, peredele jne. Kitsalt piiritletud vajadusest lähtuvate teenusüksuste loomine on Eestis eri põhjustel keeruline. Seega on tõenäoline, et mõned nende rühmade esindajatest „kohtuvad“ meie vanemaealiste teenusmajas. Universaalse disaini põhimõtet järgides ei tohiks maja olla sellise segasummasuvila kavandamisel takistuseks. Küsitav on aga, kas ühte teenusmaja tunnusjooneks olevat elementi, kogukonda, õnnestub niimoodi luua.
3. Suurimaks takistuseks saavad teenusmajadele selle elaniku endise ja uue eluaseme omandi küsimused. Omandiinstinkt on nii tugevalt tunginud eelkõige eakamate kodanike verre, et sellest loobuda on raske. Eaka kinnisvaral hoiavad teravalt silma peal pärijad, hooldajad ... Kuigi poliitiliselt on kombeks hoolduse hilinemise (eaka ööpäevaringse hoolduse vajaduse) korral viia jutt hoolduskohustusega pereliikmete maksevõimetusele, on mõnikord hoopis kurja juur eaka kinnisvara. Eelnevalt läbi mängimata seda, kas ja milline oleks eri gruppide suhe vanemaealiste teenusmaja eluruumiga, võib projektis ette näha ootamatuid keerulisi olukordi. Kas munitsipaalüüripinnalt teenusmajja koliva isiku õigused on samad kui omandis olnud korteri või maja omavalitsusele kinkinud isikul, või on selles erisusi? Sarnaseid küsimusi võib esitada erinevast vaatenurgast ja erineva täpsusega, kuid vähemalt sotsiaaltöötajad jäävad praegu neile vastamisel hätta.

 Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 3/2022 

---

Viidatud allikad

Dantuma, E. (2019). Elderly care and housing demand in the EU. Golden opportunityies, but mind the cultural gap. ING Bank N.V. Economics Department.

Edström, A., Gustafsson, M. (2011). Elderly Living in Sweden. Present solutions and future trends. KTH Architecture and the Built Environment, Stockholm, Thesis no 89, Master of Science.

European Senior Housing. (2019). Savills Research Report.

Ilomets, S. (2021) Ligipääsetavuse rakkerühma elukondliku kinnisvara lõpparuanne.

Iva, K. (2021). Eakad on Türi vallas kogukonna väärtuslik ja hoitud osa. Sotsiaaltöö, 1.

Krais-Leosk, M. (2021). Tegevustest pikaajalise hoolduse vallas. Sotsiaaltöö, 3.

Kupper, K., Tarum, H. (2019). Pikaajalise hoolduse süsteemi tuleb Eestis muuta. Sotsiaaltöö, 4.

Kurves, T. (2021). Vanemaealiste teenusmaja kontseptsiooni lühitutvustus. Sotsiaaltöö, 3.

Kõre, J. (2018). Deinstitutsionaliseerimine Eesti hoolekandes – väline sundus või sisemine kaalutlus? Akadeemia.

Lewicka, B. (2015). Senior Housing in Swedwn – Organisation of the System and Conclusions for Poland, Swiat Nieruchomosci. World of Real Estate Journal, 94/2015.

Mets, K. (2022). Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus toob uuendusi. Sotsiaaltöö, 2.

Mõttekoda Praxis. (2022). Analüüsi „Pikaajalise hoolduse teenuseid osutava tööjõu tagamise praktikad“ tutvustus.

Sotsiaalministeerium. (2016). Heaolu arengukava 2016–2023.

Uusküla, L. (2021) Pikaajalise hoolduse tulevik Arengusuundumused aastani 2035 [raport]. Arenguseire Keskus.