Õppejõud Alison McInnes: maailma sotsiaaltöötajatel on palju ühiseid probleeme

---

Suvel Tallinna Ülikooli kutsel Eestit külastanud dr Alison McInnes Northhumbria Ülikoolist (Suurbritannia) pidas üliõpilastele kaks loengut. Esimene neist oli toiduga kindlustamatuse ja vaesuse teemal ning teine käsitles Ühendkuningriigi sotsiaaltöö ja sotsiaalteenuste arengut. Päevakavasse mahtus ka intervjuu Sotsiaaltöö ajakirjale.

Palun tutvustage ennast ja rääkige oma töökogemustest.

Olen kvalifitseeritud ja registreeritud sotsiaaltöötaja ning töötan Northhumbria Ülikoolis, kus teen uurimistööd, olen õppejõud ja juhatan rahvusvahelisi programme.

Valisin sotsiaaltöö eriala ema eeskujul. Esimene töökoht oli kohalik omavalitsus, kus abistasin vaimse tervise probleemidega eakaid. Omandasin sotsiaaltöötaja kutse ning jätkasin tööd inimestega, kellel olid alko- ja narkosõltuvus ning teised vaimse tervise probleemid. Siis avanes võimalus minna tööle ülikooli. Kaitsesin doktoritöö, milles uurisin psühhotroopseid ravimeid tarvitanud eakate olukorra hindamist ja hooldusvajadust. Minu praegused uurimisteemad on laste ja noorte heaolu, sõltuvusprobleemid ning rahvusvaheline sotsiaaltöö.

Olen õpetanud USA-s, Tadžikistanis ja Euroopa riikides ning päris palju tegelenud rahvusvaheliste koostööprojektidega. Viimased kaheksa aastat juhin meie ülikooli kaht bakalaureuse õppekava Singapuris. Üks neist käsitleb laste heaolu ja lapsepõlve uuringuid ning teine nõustamist ja juhendamist laste heaolu valdkonnas. Lisaks olen Briti ülikoolidevahelise sotsiaaltöö hariduse nõukogu rahvusvahelise komitee kaasistuja.

Teie üks huvitavaid kogemusi oli see, et saite kaasa aidata sotsiaaltöö õppekava avamisele Tadžikistani ülikoolis.

Tegemist oli esimese seesuguse tasemeõppekavaga Tadžikistanis. Minu jaoks oli ka väga ebatavaline elukogemus naisena viibida väga meestekeskses kultuuris, islamiusulises ülikoolis. Üks teema, millega tuli tegeleda, oli erialakeele kujundamine. Ühendkuningriigis on olnud suur areng, näiteks ei räägi me enam teenusekasutajast kui kliendist, vaid kui oma elu ja kogemuste eksperdist. Pidime aga olema ka väga hoolikad, et Tadžiki inimestele lääne arusaamu mitte peale suruda, sest see oleks koloniseerimine. Kohalikud sotsiaaltöötajad tunnevad oma maa eripära kõige paremini. Saime neid toetada ja veidi juhendada.

Rääkisite Eesti tudengitele, et Briti sotsiaaltöö kujunemisloos oli väga tähtis 1970. aasta. Mille poolest oli see nii eriline?

Kuigi Ühendkuningriigis hakkas sotsiaaltöö välja kujunema juba 19. sajandil, oli 1970. aasta tähis, sest siis moodustati kohalikes omavalitsustes üldsotsiaaltöö põhimõttel töötavad sotsiaalteenistused. Enne seda olid omaette osakonnad, kes abistasid vastavalt lapsi, täiskasvanuid ja vaimse tervise probleemidega inimesi. Tolleaegsed sotsiaaltöötajad tegutsesid oma õige ametinimetuse all ja käsitlesid terviklikult kõigi pereliikmete abivajadust. Võeti vastu mitu olulist õigusakti.

Siis aga tabas riiki majanduskriis ja avalikkust vapustas seitsmeaastase Maria Colwelli surmajuhtum. See pani otsustajaid sotsiaaltöö korraldust läbi vaatama. Üldsotsiaaltöö juurest liiguti praktikas aastate vältel tagasi suurema spetsialiseerumise poole. Sotsiaaltöö hariduses aga ollakse tagasi tõdemuse juures, et üldettevalmistus peaks olema kõige alus.

Lähtutakse põhimõttest, et eri sihtrühmadega töötavatele sotsiaaltöötajatele on vaja laiapõhjalisi teadmisi.

Jah, selle põhimõtte alusel ongi meie õppekavad üles ehitatud. Lõpetajad saavad valida, millise sihtrühmaga tööle asuda. Astudes ülikooli 18-aastasena ongi raske kohe selgusele jõuda. Alles pärast 200-päevast praktikat, mis on kolmeaastase bakalaureuseõppekava osa (sama pikk on praktika ka kaheaastases magistriõppes teistelt erialadelt tulijatele), saab mõni näiteks aru, et talle ei sobigi töö lastega, mille ta oleks esimese eelistusena valinud.

Värske ülimahukas lasteteenuste raport soovitab spetsialiseerumist alates õpingute esimesest päevast. Olen sellele täielikult vastu. Mul on hea meel, et mul olid omal ajal laiapõhjalised teadmised: töötades vaimse tervise valdkonnas pidin sageli tegelema ühtlasi lastekaitsega. Pereliikmed on elu eri etappides, neil võib olla mitmesuguseid probleeme. Lastekaitsetöötajal läheb omakorda tarvis näiteks teadmisi selle kohta, kuidas lein, sõltuvus ja teised vaimse tervise probleemid mõjutavad peresid.

Kui on tugev põhi all, siis saab hiljem endale juba valida kitsama raja oma haridustee jätkamiseks. Ühendkuningriigis on väga palju spetsialiseeritud magistriõppeprogramme, mis on mõeldud juba töötavatele spetsialistidele. Osa neist on ka sellised, kus saab ennast koolitada oma kogukonnas kaastöötajate mentoriks ja praktikajuhendajaks.

Pöörame õppekavades tähelepanu ka valdkondade koostööle. Sotsiaaltöö meetodite õppimise kõrval saavad üliõpilased teadmisi sotsioloogiast, psühholoogiast ja sotsiaalpoliitikast, samuti õigusteadusest. Palju on erialadevahelist õpet: kutsume koolitama teiste erialade õppjõude, teeme ühiseid koolituspäevi teiste erialade tudengitega, et üliõpilased õpiksid sotsiaaltöötajatena tegutsema multidistriplinaarsetes meeskondades ja leidma teiste erialade esindajatega ühise keele.

Kuidas on teil lahendatud küsimus, et piiratud õppekava maht ei võimalda omandada õpingute käigus kõiki spetsiifilisi oskusi, mida tööle asumisel vajatakse?

Oleme sellega toime tulnud nii, et esimesel aastal on värsketele koolipingist tööle asunutele juhendatud sisseelamisprogramm. Kui mina omal ajal alustasin, siis mind visati kohe vette: mul juba oli eelnev töökogemus, sestap arvati, et piisab vaid vähesest töönõustamisest. Nüüd saavad meie lõpetajad rohkem tuge. Neile on ette nähtud ka koolituspäevad ja julgustamegi lõpetanuid tulema jätkuprogrammidesse, mis võimaldavad spetsialiseeruda.

Bakalaureuseõpe annab üldise ettevalmistuse, edaspidi keskendutakse kindlale sihtrühmale. Tegelikult eeldatakse, et sotsiaaltöötajatel on elukestev õpe, see ei lõpe kraadi omandamisega, vaid pidevalt saadakse uusi teadmisi.

Õpetame tudengitele ka säilenõtkuse säilitamist, teadveloleku harjutusi ja muid võtteid, mida saab kasutada oma vaimse ja kehalise tervise hoidmiseks. Stressiga toimetuleku oskused, emotsionaalsed oskused – seda kõike on vaja, et osata ennast kaitsta, kui minna tegema praktilist tööd.

Kui rahul ollakse sotsiaaltöö olukorra ja töötingimustega?

On palju sellist, mille üle võime uhkust tunda. Sotsiaaltöötajad pingutavad kõvasti, et võimestada kogukondi ja teha inimeste hääl kuuldavaks. Inimeste soove ja vajadusi võetakse kuulda, nähakse vaeva, et sotsiaaltöös lähtuda eeskätt vajadustest, mitte teenustele kehtestatud tingimustest.

Seda tehakse ka kärbete kiuste. Oleme elanud 12 aastat konservatiivide valitsusega. Sotsiaaltöötajad tegutsevad tohutu surve all, alarahastatutena. Napib töönõustamise võimalusi, ka kogenud töötajad ei pea vastu ja lahkuvad ametist. Kärpekavad mõjutavad teenuseid, mida sotsiaaltöötajad püüavad pakkuda, ja inimesi, kelle heaks me töötame. Sotsiaaltöötajate palk on tõusnud vaevumärgatavalt, see ei jõua järele elukallidusele ega kasvavale inflatsioonile. Enamikus lasteteenuste järelevalvearuannetes jäetakse tähelepanuta, kui raske on olla sotsiaaltöötaja. Selle asemel et sotsiaaltöötajaid halvustada, tuleks pakkuda neile rohkem tuge.

Ligi 22 000 sotsiaaltöötajat on koondunud Briti sotsiaaltöötajate assotsiatsiooni, et oma kutsehuve üheskoos kaitsta. Kasutame kõiki võimalusi, et avalikkust probleemidest teavitada.

Milliseid suundumusi olete tähendanud sotsiaalteenuste arengus?

Üks murettekitav suund, mis algas 1990. aasta tervishoiuteenuste ja kogukondliku hoolduse seadusest, on sotsiaalteenuste erastamine. Varem kohalikele omavalitsustele kuulunud eakate hooldekodud on praeguseks peaaegu kõik erakätes.

Minu 91-aastane ema vajab kogu ööpäev järelevalvet. Alguses käis hooldaja tal neli korda päevas abiks kodus, siis muutus ka selline elukorraldus liiga ebaturvaliseks. Nii minu ema kui ka isa, kes on praeguseks lahkunud, tegid omal ajal pingelist täiskohaga tööd, isa õpetajana ning ema piirkondliku sotsiaaltöö teenistuse juhatajana. Nad elasid väga kokkuhoidlikult, kuid nüüd läheb kõik, mille nimel nad olid vaeva näinud, ema hoolduskulude katteks. Nädal hooldekodus maksab 1200 eurot. Riik võtab arvete tasumise üle, kui tal jääb alles ligi 27,000 eurot. Säästmise asemel oleks ta võinud elu nautida!

Muidugi peab igaüks ka ise oma hooldusesse panustama, kuid see peaks olema teistmoodi korraldatud, kas või maksude kaudu. Töötajad selles hooldekodus, kus mu ema elab, saavad naeruväärselt madalat tasu, 13 eurot tunnist, toit pole suurem asi. Kuhu see raha läheb? Eakate hoolekande pealt teenitakse tulu.

Käimas on ka lasteteenuste erastamine. Laste eest hoolitsemisest on saanud äri, mis pole sugugi õige. Asendushoolduse ja lapsendamisega seotud teenused on liikunud kohalikelt omavalitsustelt kolmandale sektorile ehk sisuliselt jällegi erakätesse ja sealgi on omad probleemid.

Kas sama suunda võib täheldada ka sotsiaaltöö hariduses?

Riiklike ülikoolide kõrvale on tulnud erakoolitajad, kes pakuvad tasulisi õppekavasid. Üks neist on näiteks sihtasutus Frontline, mis saab oma magistriõppekavadele ka riiklikku kaasrahastust ja põhjendab omaette tegutsemist vajadusega koolitada spetsialiste, et nood suudaksid paremini ära hoida traagilisi lastekaitsejuhtumeid. Lapse surmaga lõppevaid juhtumeid on kahjuks ka teistes riikides, kuid Suurbritannias reageerib meedia neile eriti teravalt. Sotsiaaltöötajaid süüdistatakse ja alavääristatakse.

Mitu valitsuskoosseisu on teinud etteheiteid ka sotsiaaltöö koolitusele, et me õpetame ainult teooriat, jättes unarusse praktika. Nüüd tulid nad välja ideega meelitada tippülikoolide, nagu Oxford või Cambridge, lõpetajaid sotsiaaltöö lühikursuse järel asuma tööle sotsiaaltöö juhtidena. Ehk leidub neidki, kes seda võimalust kasutavad, et õpingud kiiremini lõpetada ja teha karjääri, kuid paljud neist ei jää erialale, sest sotsiaaltöö neid tegelikult ei huvita.

Teie loengu teine teema oli toiduga kindlustamatus. Millega on tegemist ja keda see puudutab?

Toiduga kindlustamatus (ingl food insecurity) tähendab, et üksikisikud ja leibkonnad ei saa endale korrapäraselt lubada tervislikku ning täisväärtuslikku toitu, mis sobiks nende erivajadustega.

Tegemist on ülemaailmse probleemiga. Suhtlen ka Singapuri kolleegidega. See on päris jõukas riik, kus on üldine palgatase kõrgem. Sealgi on toidu hinnad kahekordistunud. Sõda on muutnud olukorra palju hullemaks, see halvendab oluliselt toiduga varustustatust paljudes riikides, sest enne oli Ukraina üks juhtivaid toidu toorainete tootjaid maailmas.

Korraldasime Ühendkuningriigis ja Ugandas uuringu. Aafrikas kannatab alatoitumise tõttu miljoneid inimesi, WHO andmeil on Sahara-tagustes riikides lastel ligi viis korda suurem oht surra enne viieaastaseks saamist kui arenenud riikides, paljud surmajuhtumid on seotud puuduliku toitumisega. Kui tegime Ugandas uuringut, siis nad ei olnud veel üle saanud COVID-19-st, lisandus põgeniketulv ja üleujutused. Kuigi muidugi ei ole olukord võrreldav, tuli kahes riigis välja ka üllatavalt palju sarnaseid probleeme. Näiteks on Ühendkuningriigiski vaja tagada lastele korralik söök ka koolivaheaegadel, milleks tuli avada nn hommikusöögiklubid. Parandada tuleks nii toidu kättesaadavust kui ka lapsevanemate teadlikkust tervisliku toitumise olulisusest.

Kuidas on järjestikused kriisid mõjutanud Ühendkuningriigi inimeste toimetulekut?

Meilgi on palgavaesust. On isegi õpetajaid ja tervishoiutöötajaid, kes ei tule palgaga välja ja on sunnitud otsima abi toidupangast. Paljudel on suured võlad. Koroonaaegne tooride valitsus ei pidanud alguses vajalikuks toitlustada koduõppele jäänud lapsi, kuigi koolilõunad on paljudele lastele päeva ainuke toit. Alles siis, kui jalgpallur Marcus Rashford neid avalikult noomis, kehtestasid nad toiduvautšerite süsteemi.

Selline suhtumine on hoolimatu ja julm. Nad ei mõtlegi tavalistele inimestele, kes peavad toime tulema Brexitist ja COVID-ist põhjustatud probleemidega, suurenevate elamiskuludega. Kildude kokkukogumine jääb ikka sotsiaaltöötajatele.

Meil on rikas riik, kuid neljandik lastest elab vaesuses. See, nagu doominoefekt, halvendab nende hariduse väljavaateid, peredünaamikat, tulevaste lapsevanemate vaimset tervist ja suurendab narkoainete ning alkoholi tarvitamist.

Oleme ka Ühendkuningriigis heat-or-eat-olukorras ehk küta või söö. See mõjutab nii noori kui ka vanu, kelle heaks sotsiaaltöötajad tegutsevad. Masendav oli kuulda endist peaministrit Boris Johnsonit ütlemas: „Sõitku siis bussiga, kui tahavad sooja saada!“ Mida peab tegema eakas, kelle pension ei suurene, kuid ta peab maksma üüratuid gaasi- ja elektriarveid? Kahjuks ennustan, et sel talvel võib suureneda suremus, kui inimesed peavad valima toidu ja toasooja vahel. See mõjutab kõiki sotsiaaltöövaldkondi.

Kogu maailmas on sotsiaaltöötajatel sarnaseid probleeme, nagu toiduga kindlustamatus ning ilmselgelt kasvavate energia- ja kütusekulude tõttu suurenev abivajajate arv. Meil on ka ühiseid teemasid ja jagame ühiseid väärtusi, nagu inimõigused ja sotsiaalne õiglus. Seega on hea, kui tegutseme ühiselt, rahvusvaheline koostöö on väga tähtis.

---

Alison McInnesi loengust: viiskümmend aastat sotsiaaltööd Suurbritannias

Sotsiaaltöö kui elukutse kujunes Ühendkuningriigis 19. sajandi lõpus. See kasvas välja heategevusorganisatsioonide tegevusest. Vanimad neist on näiteks ülemaaline laste väärkohtlemise ennetamise ühing (National Society for the Prevention of Cruelty to Children), Bernardos jpt. Ka praegu tegutseb nendes ühingutes päris palju kvalifitseerimata sotsiaaltöötajaid.

Tänapäevasel kujul on sotsiaaltööd Suurbritannias tehtud veidi üle viiekümne aasta. Just 1970. aastal tehti mitu olulist muudatust: sotsiaaltööd hakati pidama ühtseks kutsealaks, elanikel tekkis võimalus saada kuningriigi eri osades teenuseid samadel alustel.

Samal aastal asutati ka ühine erialaorganisatsioon, Briti sotsiaaltöötajate assotsiatsioon (BASW) ning õige pea võeti kasutusele üle riigi kehtiv erialaharidust ja kvalifikatsiooni tõendav sotsiaaltöö kvalifikatsiooni tunnistus (Certificate of Qualification in Social Work, CQSW).

Aastal 1970 hakkas kehtima kohalike omavalitsuse sotsiaalteenuste seadus ja senini omaette tegutsenud kohalikud laste, heaolu ja vaimse tervise osakonnad Inglismaal ja Walesis ühendati sotsiaalteenistusteks. Lastehoolekande, heaolu ja vaimse tervise ametnikke asendasid üldprofiiliga sotsiaaltöötajad, kes abistasid mitmesuguste eluraskuste korral. Kogukonnapõhised teenused muutusid üksikisikutele ja peredele palju kättesaadavamateks. Ka 1969. aasta laste ja noorte seaduses pandi rõhku laste ja noorte toetamisele nende sünniperes ja kogukonnas.

Kuid juba mõne aasta pärast juhtus kaks asja, mis panid sotsiaaltöötajad tõeliselt raskesse olukorda. Esiteks avalik uurimine, mis järgnes, kui kasuisa tappis Inglismaa seitsmeaastase tüdruku Maria Colwelli. Meedia mõistis hukka sotsiaaltöötajate tegevuse, kes ei suutnud aastatepikkust väärkohtlemist märgata ega otsustavalt sekkuda. Lapsi hakati perekonnast rohkem eraldama. Samal ajal lahvatanud majanduskriis pani loobuma avalike teenuste rahastuse suurendamise plaanist ja 1980. aastatel jätkasid Thatcheri juhitud valitsused kokkuhoiumeetmetega.

Järk-järgult hakkas 1980. aastate lõpust vähenema ka isikupõhiste lõimitud sotsiaalteenuste osutamine üldsotsiaaltöö kaudu. Nii kehtestatigi 1989. ja 1990. aastal eraldi seadusega eraldi regulatsioonid vastavalt lastele ja peredele ning puuetega täiskasvanutele ja eakatele. Lastele mõeldud teenuste osutamine jätkus koostöö ja kogukonnatöö vaimus, kuid täiskasvanutele teenuseid korraldav seadus soodustas teenuste erastamist ning sisseostmist. Sotsiaalteenistustes hakati moodustama spetsialiseerunud ametnikega allüksusi.

Aastal 2004 kehtestati seadus, millega KOV-ide sotsiaalteenused lastele viidi koos haridusküsimustega üle omaette osakondadesse. Nii ongi KOV-ide sotsiaaltöö praegu jagatud kahe osakonna vahel, kusjuures osakonnajuht ei pruugi olla sotsiaaltöö taustaga. See näitab vähest usaldust sotsiaaltöötajate vastu, vaatamata sellele, et 2000. aasta hoolekandestandardite seaduse järgi on sotsiaaltöötaja ametinimetus kaitstud, mis tähendab, et seda tohivad kasutada ainult erialase ettevalmistusega ja registrisse kantud töötajad. Alates 2010. aastast on lastega töötavate sotsiaaltöötajate õppeaega lühendatud ja ka laste sotsiaalteenuseid on võimalik osutada väljaspool avalikku sektorit. Kuigi kokkuhoiupoliitika ja suund teenuste üleandmisele erasektorile jätkub, leitakse edukates KOV-ides ikka võimalusi, et laste ja täiskasvanutega töötavad sotsiaaltöötajad, kes tegelevad vaimse tervise, perevägivalla, alkoholi ja narkoprobleemidega, jätkaksid tööd ühistes meeskondades. Seistakse vastu ka tsentraliseerimisele, mõistes, et kogukondades kohapeal on vaja sotsiaaltöötajaid, kes sealseid olusid tunnevad.

Artikkel ilmul ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2022

---

Lisalugemist

Payne, M. (2005). The origins of social work: Continuity & change. Basingstoke: Palgrave Macmillan.

Wilson, K., Ruch, G., Lymbery, M., Cooper, A. (2008). Social work: An introduction to contemporary practice. Harlow: Pearson Longman.

Jones, R. (2020). A History of the Personal Social Services in England. Basingstoke: Palgrave Macmillan.

Jones, R. (2018). In Whose Interest? The Privatisation of Child Protection and Social Work. Basingstoke: Palgrave Macmillan.

Briti sotsiaaltöö assotsiatsiooni juhendmaterjalid

Anti-poverty Practice Guide for Social Work. (2019)

Black, Asian and Minority Ethnic Community Resources. (2021)

Social Work Resources During COVID-19. (2021)

Digital Capabilities Statement for Social Workers. (2021)

CPD Guidance on Social Work Undertaken During Disasters. (2019)

Domestic Abuse Practice Guidance: for Children and Family Social Workers. (2021)

Homes not Hospitals. (2021)

80-20 Campaign – Upholding Relationship Based Practice in Social Work. (2019)

Social Worker Wellbeing and Working Conditions. (2020)

Top tips for virtual direct work with children & families during COVID-19. (2020)

---

BASW-i veebilehe uudiseid

Sotsiaaltöötajadki käivad toidupangas

Heategevusorganisatsioon The Social Workers Benevolent Trust, mis rahaliselt raskel ajal toetab Briti sotsiaaltöötajaid, on saanud tänavuse septembri keskpaiga seisuga eelmise aasta sama ajaga võrreldes 65% rohkem abitaotlusi, vahendab ajakiri Professional Social Work. Taotluste esitajad on kirjeldanud, et pidid rahaliselt hakkama saamiseks kasutama toidupanga abi „Sotsiaaltöötajatest arvatakse tavaliselt, et nad suudavad oma eluga ise toime tulla. On ju just nemad need, kes lahendavad teiste probleeme,“ kommenteeris fondi kaasistuja Su Roxburgh, „kuid neil võivad olla samad mured, mis on kõigil teistel. Meil on järjest rohkem vaimse tervise hädadega inimesi, kes kannatavad stressi ja ärevuse all, aga ka osaajatöötajaid, kellel on hoolt vajavad lapsed või vanemad, ja nad ei tule rahaliselt toime“.

Sotsiaaltöötajad kasutavad isiklikku raha abi vajavate perede hüvanguks

Ajakirja Professional Social Work 2018. aasta küsitlusest selgus, et vastanutest 70% olid kasutanud oma raha või vara, et aidata raskustesse sattunud teenusekasutajaid. Oma raha eest osteti abivajajatele toitu, esmatarbevahendeid ja riideid ning aidati tasuda energiaarveid, osteti lastele sünnipäevakinke või tehti muid kulutusi.

Sotsiaaltöötajate ametiühingu peasekretäri John McGowani sõnul näitab see muidugi, et ollakse lahked inimesed, kuid sotsiaaltöötajad ei peaks kinni maksma riigi suutmatust hoolitseda puudust kannatajate eest. Peale selle kasutati töösõitudeks päris sageli isiklikku autot, küsimata selle eest kompensatsiooni, kodust võetud pastakaid, isiklikke mobiiltelefone ja tahvelarvuteid. Varasem uuring kinnitas ületundide tegemist. „Kui soovime, et inimesed jääksid sotsiaaltööle, peame tagama neile õiglased töötingimused ja töövahendid, et nad ei peaks nendele ise kulutama,“ ütles McGowan.