Intiimsuse ja seksuaalsuse käsitlus üldhooldusteenusel

---

KOKKUVÕTE

Vanemate inimeste kohta on lisaks teistele negatiivsetele stereotüüpidele levinud arvamus, et nad ei vaja intiimsust ega väljenda enam oma seksuaalseid vajadusi. Vanemate (eriti hooldekodus elavate) inimeste arvamus jääb Eestis korraldatavates küsitlusuuringutes sageli tähelepanuta, mistõttu on vähe teada hooldekodus elavate inimeste tõlgendustest intiimsuse ja seksuaalsuse osas.

Oma uurimuses[1] küsisin nii hooldekodu personalilt kui ka elanikelt nende tõlgendusi seksuaalsusest ja intiimsusest hooldekodus. Selgus, et hooldekodus elavad inimesed väljendavad oma seksuaalsust väga erinevalt (sh seks, eneserahuldamine), kuid nii ühiskonnas kui ka asutustes esineb sellesse veel negatiivset suhtumist. Seksuaalsus ja sellega seotud privaatsusvajadus on inimväärikuse ja inimõiguste küsimus, mistõttu on oluline sellest rääkida. Erinevalt levinud kartusest, et hooldekodu elanikega ei kõlba neil teemadel rääkida, olid uuringus osalenud inimesed avameelsed ning seksuaalsusest sai rääkida otse ja keerutamata.

Töötajad vajavad selget raamistikku, juhtkonna toetust, oskusi ja teadmisi seksuaalsusega seotud olukordades toimimiseks.

MÄRKSÕNAD

Intiimsus, seksuaalsus, üldhooldusteenus, stereotüübid, inimväärikus

---

Intiimsus on midagi väga lähedast või isiklikku. See on tunne, et inimest armastatakse, aktsepteeritakse ja mõistetakse ning tal on võimalik end emotsionaalselt avada. Intiimsed suhted hõlmavad nii füüsilist kui ka emotsionaalset lähedust, kiindumust, tuttavlikkust. Ehkki meie ühiskonnas ollakse harjunud nägema intiimsust ja seksuaalsust pigem nooremate inimeste pärusmaana, on mitmest uuringust selgunud, et intiimsed ja seksuaalsed soovid ning vajadused ei kao vananedes (Akhter-Khan jt 2023, Curry jt, 2011, Fitzroy jt 2022). Vanemad inimesed kogevad intiimsust mitte ainult emotsionaalselt, intellektuaalselt ja hingeliselt, vaid ka füüsiliselt ehk puudutuste, kallistamise, suudlemise kaudu jne. Siiski on loomulik, et nii nagu inimene ajas muutub, võib ka seksuaalsuse väljendamine muutuda, kui saadakse vanemaks ja kogenumaks.

Mitte ainult seks

Maailma terviseorganisatsioon defineerib seksuaalsust laia mõistena, mis hõlmab muu hulgas soorolle, viljakust, seksi, aga ka naudingut. Seksuaalsusega on seotud ka seksuaalõigused, mis tulenevad inimese põhiõigustest, teiste hulgas õigus privaatsusele, teadmistele, vägivallast ja sundusest vabale ning võrdsele kohtlemisele (World Health Organization i.a). Vanemate inimeste seksuaalsuse vaatlemine vaid haiguste kontekstis ei ole seega õigustatud (Sladden jt 2021). Defineerides seda ainult heteronormatiivse seksina, mis eeldab mehelt erektsiooni ja naiselt valmisolekut penetratiivses vahekorras osaleda, jääb tähelepanuta seksuaalsuse väljendamise laiem olemus (Gewirtz-Meydan jt 2019). Kui vanematelt inimestelt küsiti ühe hiljutise uuringu käigus, mis neil seoses sõnaga „seksuaalsus“ pähe tuleb, nimetati esimeste seas hoopis kallistamist, käest kinni hoidmist, suudlemist, koos magamist ja üheskoos aja veetmist (Boyacıoğlu jt 2023). Teisest uuringust selgus, et vanemate inimeste silmis on see probleem, et seksuaalsuse normiks peetakse penetratiivset seksi ja traditsiooniliselt eelkõige mehe seksuaalset naudingut (Stowell jt 2023).

Hooldekodu elanike lähedastesse suhetesse sekkumine rikub õigust eraelu puutumatusele.

Käsitlus, mis defineerib seksuaalset aktiivsust kui mehe ja naise seksuaalvahekorda, jätab arvestamata, et vanemas eas võibki seksuaalsus tähendada igasugust tegevust, mis loob taju endast kui seksuaalsest olevusest (Gewirtz-Meydan jt 2019). Kui muul viisil seksuaalsuse väljendamist ei peeta kehtivate sotsiaalsete normide järgi justkui seksuaalseks tegevuseks, siis pisendab see vanemaealiste määratlust endast kui seksuaalselt aktiivsest inimesest (Gewirtz-Meydan jt 2019).

Ka Eestis korraldatud uuringutes on küsitud seksuaalsuse kohta, pidades silmas ainult penetratiivset seksuaalvahekorda. Nii võibki jääda märkamata vanemate inimeste seksuaalsuse väljendamine muudmoodi ja saadud tulemus omakorda toita stereotüüpi, mille järgi vanemad inimesed ei ole seksuaalselt aktiivsed ja neil ei ole seksuaalsusega seotud soove. On väga oluline, et nii seksuaalsust käsitlevates uuringutes kui ka vanemaealistega töötades vaadeldaks seksuaalset aktiivsust laiemalt.

Käitumuslik probleem või lähedusvajadus?

Ehkki seksuaalsus ja seksuaalne heaolu on osa inimese tervisest ning heaolust üle elukaare, ignoreeritakse ja eitatakse tihtipeale selle olemasolu vanemas eas. Vanemaid inimesi, eriti aga mittefertiilsesse ikka jõudnud naisi ja puudega inimesi, nähakse tihtipeale aseksuaalsena (Sladden jt 2021). Negatiivsed stereotüübid võivad takistada vanematel inimestel oma seksuaalsusega seotud küsimustest rääkimist (Stowell jt 2023) või seksuaalsuse väljendamist (Gewirtz-Meydan jt 2019). Oma seksuaalõiguste kasutamist võivad mõjutada ka elukorralduslikud küsimused, näiteks elamine hooldekodus või tervisest tingitud abivajadus (Sladden jt 2021). Uuringud aga on näidanud, et vanemas eas säilib huvi seksuaalse tegevuse vastu ja ehkki füüsilise tervise halvenemine võib mõjutada seksuaalse tegevuse soovi (Gewirtz-Meydan jt 2019), võidakse tunda sellest naudingut ka kehvema tervise korral (Sladden jt 2021).

Inimesed, kel ei ole mäluhäiret, võivad hakata hooldekodus oma soove ja vajadusi piirama, sest kardavad teiste halvakspanu.

Inimkeskse hoolduse juures peaks põhiküsimus olema, kuidas osutada parimat teenust, mis võimaldab inimesel nautida allesjäänud elu (Henrickson jt 2022). Hooldekodu elanikelt tuleks uurida, mida nad soovivad, et säilitada nende autonoomia suurenevale abivajadusele vaatamata ja nõnda tagada nende elukvaliteet (Rodgers jt 2012). Eluterve seksuaalsus on inimese põhiõigus, seega peaks olema tagatud võimalus seda ka hooldekodus väljendada (Gewirtz-Meydan jt 2019).

Perekonnaliikmete jaoks võib olla vastuvõetamatu mõte, et nende lähedane on hooldekodus elades endiselt seksuaalselt aktiivne või tal on seksuaalse tegevuse soove (Henrickson jt 2022). Hooldekodu elanike lähedastesse suhetesse sekkumine (olgu see omaste või hooldekodu töötajate algatusel), rikub aga õigust eraelu puutumatusele. Kui hooldekodus puuduvad juhised, kuidas seksuaalsusega seotud olukordi lahendada (sh kuidas käituda, kui lähedased sekkuvad hooldekodus elavate vastutusvõimeliste vanemate ellu), võivad sealsed töötajad sattuda ebamugavasse olukorda (Cook jt 2021). Ühiskonnas tajutakse inimese seksuaalsust ja intiimsust hooldekodus pigem problemaatilisena (Cook jt 2021; Henrickson jt 2022), seega keskendutakse hooldekodudes elanike seksuaalsuse väljendamisega seotud ohtude maandamisel sageli hoopis oma maine säilitamisele, mitte elanike tegelikele vajadustele (Barmon jt 2017; Cook jt 2021).

Seksuaalsusega seotud küsimused on hooldekodudes reguleerimata, töötajad ei tea, mida neilt oodatakse ja milline seksuaalsuse väljendus on hooldekodus aktsepteeritud.

Hooldekodu elaniku turvalisuse tagamine võidakse tuua vabandusena, et piirata tema autonoomiat olukordades, mida töötajad peavad ohtlikuks või ebasobivaks. Kuigi hooldekodu on inimese elukoht, tuleb ette olukordi, kui elaniku põhiõiguste piiramine on justkui vabandatav ja otsitakse pidevalt hooldekodu vastutuse ning inimese õiguste tagamise tasakaalu (Barmon jt 2017). Ka Eesti Ekspressis avaldatud artiklis, mis rääkis seksuaalsuse käsitlemisest hooldekodus, kirjeldati hooldekodude igapäevaelu, turvalisuse ja väärikuse tasakaalu leidmist (Alanurme 2024). Seksuaalsuse väljendamist võib piirata nii privaatsuse puudumine hooldekodus, kaaselanike halvakspanu kartmine kui ka hooldekodu töötajate või perekonnaliikmete takistav tegevus (Cook jt 2021; Curry jt 2011; Stowell jt 2023).

Hooldekodu töötajate hoiakud klientide seksuaalsusesse suhtumisel võivad erineda, kuid otsustav on hooldekodu juhtkonna arusaam töötajate ja elanike suhtumise kujundamisel (Cook jt 2021; Henrickson jt 2022). Hinnates hooldekodu elaniku eneseväljenduse sobivust konkreetses olukorras, peavad töötajad suutma vahet teha, kas lähtutakse isiklikest veendumustest või teadmistest kliendi tegelike vajaduste kohta (Barmon jt 2017; Ho ja Goh 2022). Tihtipeale tõlgendatakse hooldekodu elaniku seksuaalsuse väljendamist aga kui käitumuslikku probleemi, mitte kui soovi armastuse ja läheduse järele (Curry jt 2011).

Seksuaalsusest saab rääkida hooldekoduelanike endiga

Eestis on juba ilmunud artikleid, mis kajastavad seksuaalsust hooldekodus positiivsest küljest. Siiski näib see tekitavat võõristust ja valdav suhtumine tundub olevat ikka negatiivne, justkui oleks see häbiväärne või seotud ainult ahistamisjuhtumitega. Mäluhäirega inimeste seksuaalsusest rääkimine on loomulikum ja ka ühiskonna suhtumine sellesse leebem, sest dementsuse korral võib sobiva ja sobimatu piir olla hägustunud ning soove võidakse väljendada küllalt otsekoheselt. Seega vabandab haigus justkui ebasobivat käitumist. Kuid inimesed, kel ei ole mäluhäiret, võivad hakata hooldekodus oma soove ja vajadusi piirama, sest kardavad teiste halvakspanu. Eestis ei ole kombeks küsida seksuaalsete vajaduste kohta, kui keegi läheb elama hooldekodusse, kuigi teiste eluliste vajaduste kohta ju ometi küsitakse. Miks on siis seksuaalsusest rääkimine hooldekodus nii suur tabu?

Hooldekodu töötajad peaks ise neis küsimustes initsiatiivi näitama.

Uurimistöö tarvis andmeid kogudes vestlesin ühe hooldekodu töötajate ja sealsete elanikega. Oli lihtsamaid ja keerulisemaid vestlusi. Oli vestlusi, kus me seksuaalsuse küsimuseni ei jõudnudki, sest see tundus kohatu. Ka hooldekodu töötajad tunnistasid, et hooldekodu elanikega on keeruline algatada vestlusi nende seksuaalsusest ja intiimsetest vajadustest. Kuidas seda teha, millest alustada, kas see ei ole liigne tuhnimine eraelus? Teisest küljest kogesin hooldekodu elanikega vesteldes, et neil teemadel on võimalik vabalt ja häbenemata rääkida, ka otse küsida, kui nad teavad, miks seda vestlust peetakse. Nõnda küsisingi ühelt küllalt eakalt inimeselt otse, kas ta vahel seksist puudust ka tunneb. Ta vastas, et jah, eriti nüüd, kui ta hooldekodus on.

Hooldekodu töötajad, kellega vestlesin, suhtusid vanemate inimeste seksuaalsusesse positiivselt, kuid kõik tõid välja, et üldine suhtumine on valdavalt negatiivne. Meeste eneserahuldamisvajadust võib-olla mõistetaksegi, aga kui hiljem tuleb kehavedelikke koristada seintelt ja linadelt, võib see olla ebameeldiv. Kui on teada, et naisel on kasutada dildo, ei pruugita ka sellesse mõistvalt suhtuda. Nii hooldustöötajate pahameelt kui ka teiste elanike halvakspanevaid (või hoopis kadedaid) kommentaare võib kuulda igaüks, kes viibib mõne privaatse külalisega lukustatud toas. Ehkki viimaks pole ju kellegi teise asi, mida keegi oma toas parasjagu teeb (loetakse üheskoos raamatut või ollakse teineteise kaisus). Ometi näivad olevat kirjutamata reeglid selle kohta, milline on sobiv ja milline sobimatu käitumine hooldekodus. Teiste halvakspanu võib aga kujundada olukorra, et vanem inimene peab nagu teismeline otsima privaatsust ja üksiolemise võimalust väljaspool eluruume. Seega pole välistatud ka seksimine näiteks hooldekodu kõrval pargis, kus kuuljaid-nägijaid justkui ei ole, aga kuulujutud sellest, et hooldekodu elanikud pargis seksimas käivad, levivad nii hooldekodus kui ka kaugemal.

On paslik hakata asutustes juurutama põhimõtet, et hooldekodu elanik ei ela minu töökohas, vaid mina töötan tema elukohas.

Hooldekodu elanikud, kellega seksuaalsusest vestlesin, olid küllalt avameelsed oma eluolust rääkides. Oldi üsna veendunud, et kui ikkagi keegi soovib seksuaalsuhteid luua, siis ka hooldekodus on see võimalik: on ju ühistegevus ja väljasõidud, kus sobivad kontaktid võivad tekkida ja omaette olemise võimalused avaneda. Teisalt tunnistati, et privaatsuse ja autonoomia kadumine hooldekodusse elama minnes on reaalsus, mis avaldab mõju mitte ainult intiimsetele ja seksuaalsetele vajadustele, vaid ka heaolule üldiselt. Alati ei soovita endale külalisi kutsuda, sest nendega ei saa segamatult olla ja olulised suhted (mitte vaid suhted abikaasaga, aga ka laste, lastelaste või sõpradega) võivad kannatada. Küllap see olenebki hooldekodust ja sealsest elukorraldusest, kui palju keegi privaatsust saab ja oma autonoomiat rakendab, kuid minu peetud vestlustest nähtub, et hooldekodusse elama minnes annavad inimesed osa oma õigustest ära. Alati on ka neid, kes oma õigusi kõva häälega nõuavad (ja tõenäolisemalt ka saavad), kuid tagasihoidlikumad ja leplikumad võivad jääda nõrgemale positsioonile, surudes oma vajadusi ja soove alla, et sobituda hooldekodu päevakorra ning töökorraldusega.

Tuleb arvestada, et nii vanemate inimeste endi kui ka töötajate suhtumist seksuaalsusesse on kujundanud see, kuidas nende lapsepõlves seksuaalsusesse suhtuti, näiteks ei räägitud seksuaalsusest, see oli seotud vaid laste saamisega. Samuti ei pruugi hooldekodu elanikud seksuaalsuse või laiemalt privaatsuse küsimustes ise oma vajadustest märku anda ega oma põhiõigusi nõuda, sest nad on asetatud abivajaja rolli, kes peab olukorraga leppima. Seega peaksid hooldekodu töötajad ise neis küsimustes initsiatiivi näitama. Vestlustest selgus, et seksuaalsusega seotust on hooldekodu töötajatel omavahel, aga veelgi enam elanikega, keeruline rääkida. Neil pole selleks teadmisi ja isegi kui elanike seksuaalsetesse vajadustesse suhtutakse mõistvalt, on keeruline pakkuda tuge seksuaalsuse väljendamisel. Nii juhtubki, et teatavad olukorrad vaikitakse hooldekodus maha.

Ja mis siis?

Hooldekodus on keeruline leida privaatsust ja sobivat ruumi isegi segamatult raamatu lugemiseks, võimlemiseks või muuks tegevuseks, kui inimene soovib, et teda ei segataks, rääkimata intiimsetest kohtumistest või seksuaalsest tegevusest. Nii võidakse intiimsuse väljendamist tagasi hoida, kui sellel on pidevalt pealtvaatajad. Pikaajalise hoolduse, sh ööpäevaringse hooldusteenuse osutajatel aga on vastutus tagada inimese põhiõigused, sh õigus privaatsusele ja seksuaalsuse väljendamisele, ja mugavus.

Kui küsisin hooldekodu elanikelt hooldajate rolli kohta elanike lähisuhete hoidmisel ja lähedastega suhtlemise toetamisel, räägiti hooldustoimingutest, mida hooldaja teeb. Ei oodatud, et hooldaja aitaks lähedastega kontakti hoida. Ka uuringus osalenud hooldekodutöötajad pidasid oma ülesandeks eelkõige hoolduse korraldamist, ametiasutustega suhtlemist, igapäevaelu sisustamist ja meelelahutuse pakkumist. Abistamine lähedastega suhtlemisel tähendas rohkem hooldusküsimuste korraldamist.

Teades, et hooldekodu elanikul säilib seksuaalsus, ei tasuks teeselda, et sedalaadi käitumist ega suhteid hooldekodudes ei ole.

Töötajatega vestluste põhjal järeldasin, et seksuaalsusega seotud küsimused on hooldekodudes reguleerimata, töötajad ei tea, mida neilt oodatakse ja milline seksuaalsuse väljendus on hooldekodus aktsepteeritud. See oleneb eeskätt hooldustöötajate hoiakutest, kas seksuaalsete toimingute ajal tagatakse privaatsus või hoopis hakatakse inimest korrale kutsuma. Uuringus osalenute sõnul ei ole hooldekodudes selgeid reegleid, kuidas reageerida, olukordi lahendada või mida teha, kui seksuaalsele tegevusele satutakse peale. Näiteks toodi esile, et mitteseksuaalne füüsiline lähedus kallistuste ja sõbraliku puudutuse kaudu võib olla elanikule vajalik, kuid ka selle kohta vajaksid töötajad juhiseid. Inimesed on erinevad, ühe hooldustöötaja jaoks võib elanike kallistamine olla täiesti loomulik, teine aga ei tulegi selle peale või on see talle koguni vastuvõetamatu. Ka seksuaalse alatooniga märkused hooldekodu elanikelt või füüsiline lähenemine hooldekodu töötajatele (näiteks kui meessoost elanik patsutab naissoost hooldajaid tagumikule) võib olla mõne töötaja jaoks kergemini lahendatav kui teisele. Hooldustöötaja heaolu ja turvalisus peab olema samavõrd kaitstud kui sealsete elanike heaolu ning selleks on oluline, et hooldekodus kehtiksid kindlad kokkulepped, mille rikkumisel võib hooldustöötaja saada tuge juhtkonnalt.

 

Põhimõtted saab sõnastada kodukorras

Ööpäevaringne üldhooldusteenus on Eestis reguleeritud seaduste ja kvaliteedijuhistega, samuti hooldekodude kodukorraga ja teenuse kasutajaga sõlmitavates lepingutes. Teades, et hooldekodu elanikul säilib seksuaalsus, ei tasuks teeselda, et sedalaadi käitumist ega suhteid hooldekodudes ei ole. Küllap on iga hooldekodutöötaja kogenud elanike seksuaalsuse väljendamisega seotud ebamääraseid, ebameeldivaid või segadust tekitavaid olukordi, kui ei teata, kuidas käituda. Seega on paras aeg üle vaadata hooldekodude kodukord ja panna kirja asjakohased juhised.

Toetudes teaduskirjandusele ja vestlustele nii hooldekodu elanike kui ka personaliga, sõnastasin oma töös ettepanekud, kuidas hooldekodude elukorraldust parandada ja tekitada selgus seksuaalsusega seotud olukordade käsitlemisel.

Kui inimene asub hooldekodusse, on vaja välja selgitada tema soovid ja vajadused. Praegu oodatakse justkui inimeselt endalt, et ta annab märku, kui soovib privaatsust või eraviisilisi kohtumisi. Kuid elanikud ei pruugi tulla selle pealegi, et neil on ka hooldekodus õigus privaatsusele või on nad liiga tagasihoidlikud ja leplikud ega anna oma soovidest märku. Täiesti normaalne on küsida seksuaalsuse ja intiimsete vajaduste kohta, samamoodi nagu küsitakse näiteks WC-s käimise kohta. Kui hooldekodu töötajad peavad seda küsimust igapäevaseks ja normaalseks, annavad ka elanikud häbenemata oma soovidest märku.

Ehkki füüsiline ruum hooldekodus võib olla piiratud ja kõigil ei ole omaette eluruumi, saab privaatsust tagada uksesiltide kasutamisega, näiteks „Mitte segada“ või „Hooldusprotseduur“ ja neist teavitustest tõepoolest ka kinni pidada. Hooldekodud saavad juurutada ja normaliseerida nende siltide kasutamist elanike seas. Küllap tunnevad kõik end mugavamalt, kui keset hooldusprotseduuri ei astu lapselapsed tuppa. Aga silte saab kasutada ka intiimsete koosviimiste korral ega ole kellegi teise asi, kas toas vahetatakse parasjagu mähkmeid või tehakse midagi muud.

Kõikvõimalike töökorralduslike muudatuste tegemine aga eeldab, et töötajad on valmis muutusteks. Siin on otsustav osa hooldekodu juhtkonnal, kes saab algatada arutelusid ja vestlusi, et välja selgitada töötajate suhtumine ja normaliseerida eakate seksuaalsus. Abi võib olla ka regulaarsetest koolitustest, alustades inimeste põhivajaduste ja -õiguste selgitamisest ja järk-järgult liikuda väärtushinnangute ning hoiakute kujundamise juurde.

Väga oluline nii hooldekodu elanike õiguste kaitseks kui ka töötajate toetamiseks on sõnastada (näiteks kodukorras) hooldekodu suhtumine seksuaalsuse väljendamisse, elanike seksuaalsust toetav tegevus (nt personali koolitused) ja tegevus elanike ning töötajate õiguste ja turvalisuse tagamiseks. Võib tunduda kummaline, et midagi nii inimlikku nagu seksuaalsed vajadused vajab reguleerimist, kuid selgus hooldekodu suhtumises, valmisolekus ja hoiakutes jätab vähem ruumi hallidele aladele. Selgelt sõnastatud reeglid aitavad aru saada, kas ja kui palju peaks hoolduspersonal abistama näiteks seksimänguasjade kasutamisel, sest ka elanike seas võib olla väga jõuliselt manipuleerivaid inimesi, kes nõuavad seda, mis hooldusprotseduuride hulka ei kuulu. See annab ka elanikele kindlustunde, et nende õigused on (sõnastatud raamides) tagatud, ja töötajatele teadmise, et juhtkond toetab probleemide korral.

Hooldekodu on selle elanikule kodu, kus ta veedab suurema osa ajast. Institutsionaalse teenuse korral ei ole alati võimalik kõiki vajadusi rahuldada, kuid mõistes, et elaniku jaoks on tegemist koduga ja töötaja jaoks töökohaga, võib see aidata paremini aru saada privaatsuse-, enesemääratlemise- ja autonoomiavajadusest. Seega on paslik hakata asutustes juurutama põhimõtet, et hooldekodu elanik ei ela minu töökohas, vaid mina töötan tema elukohas.

Kujundada tuleks kogu ühiskonna valmisolek

Kevadel 2024 korraldas Eesti gerontoloogia ja geriaatria assotsiatsioon konverentsi vanemaealiste seksuaalsuse teemal ja teineteisest sõltumata valmis kaks lõputööd, üks üldhooldusteenusel olevate eakate seksuaalsest eneseteostusest hooldekodude juhtkonna silmade kaudu (Pütsepp 2024) ja teine seksuaalsuse käsitlusest ööpäevaringsel üldhooldusteenusel nii hooldekodu personali kui ka elanike vaatest (Väljaots 2024). Näib, et aeg on küps sellest küsimusest avameelselt rääkimiseks, mitte ainult mäluhäirega inimesi silmas pidades, vaid võttes arvesse kõiki inimesi nende vajadustega. Ootamatult võivad seksuaalsusega seotud vajadusi alla suruda just need, kel mälu korras ja häbitunne säilinud, sest neil on hirm halvakspanu ees. Intiimsuse ja seksuaalsuse küsimusi avades ning avameelselt arutades saab tagada elanike õigused ja turvalisuse, jätmata välja üht olulist osa elust. Hooldekodu töötajatel peab olema nende küsimuste käsitlemiseks kindel raamistik, juhtkonna toetus ning oskused ja teadmised, kuidas seksuaalsusega seotud olukordades toimida. Edaspidi tuleks avatult rääkida ka homoseksuaalsetest suhetest, polügaamiast ja kõikvõimalikest muudest suhetest hooldekodus.

Inimene tuleb hooldekodusse kohvriga, kuhu on pakitud tema elukogemus, suhted, rollid, identiteet. See kohver pakitakse hooldekodus lahti ja on oluline, et personal mõistab, kui tähtis see on, oskab selle kohta küsida ja toetab nõnda inimest minapildi säilimisel uues (ja võib-olla viimases) elukohas.

---

[1] Kevadel 2024 Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudis kaitstud magistritöö „Vanemaealiste intiimsuse ja seksuaalsuse käsitlus ööpäevaringsel üldhooldusteenusel“, juhendaja Judit Strömpl.

Artikkel on avaldatud Euroopa Sotsiaalfondi TAT-i „Pikaajalise hoolduse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamine“ toel. 

Viidatud allikad

Akhter-Khan, S. C., Prina, M., Wong, G. H. Y., Mayston, R., Li, L. (2023). Understanding and Addressing Older Adults’ Loneliness: The Social Relationship Expectations Framework. Perspectives on Psychological Science, 18(4), 762–777. doi:10.1177/17456916221127218

Alanurme, T. (2024). Hooldekodu juhid avameelselt ihast ja seksist. „Kui eakal tekib erektsioon, sätitakse talle tekk peale ja jäetakse ta üksi“. Eesti Ekspress, 31. juuli.

Barmon, C., Burgess, E. O., Bender, A. A., Moorhead, J. R. (2017). Understanding sexual freedom and autonomy in assisted living: Discourse of residents’ rights among staff and administrators. Journals of Gerontology – Series B Psychological Sciences and Social Sciences, 72(3), 457–467. doi:10.1093/GERONB/GBW068

Boyacıoğlu, N. E., Oflaz, F., Karaahmet, A. Y., Hodaeı, B. K. … Taşabat, S. E. (2023). Sexuality, quality of life and psychological well-being in older adults: A correlational study. European Journal of Obstetrics & Gynecology and Reproductive Biology: X, 17, 100177. doi:10.1016/j.eurox.2023.100177

Cook, C., Henrickson, M., Atefi, N., Schouten, V., Mcdonald, S. (2021). Iatrogenic loneliness and loss of intimacy in residential care. Nursing Ethics, 28(6), 911–923. doi:10.1177/0969733020983394

Curry, C., Dickson, J., Evans, D., Freer, M., Forte, D. … Ryan, J. (2011). Older people in care homes: sex, sexuality and intimate relationships. An RCN discussion and guidance document for the nursing workforce. Royal College of Nursing.

Eesti gerontoloogia ja geriaatria assotsiatsioon. (2024). Seksuaalsus ja lähedusvajadus elukaare teises pooles (konverentsi kava).

Gewirtz-Meydan, A., Hafford-Letchfield, T., Ayalon, L., Benyamini, Y. … Zeman, Z. (2019). How do older people discuss their own sexuality? A systematic review of qualitative research studies. Culture, Health and Sexuality, 21(3), 293–308. doi:10.1080/13691058.2018.1465203

Henrickson, M., Cook, C. M., MacDonald, S., Atefi, N., Schouten, V. (2022). Not in the Brochure: Porneia and Residential Aged Care. Sexuality Research & Social Policy, 19(2), 588–598. doi:10.1007/s13178-021-00573-y

Ho, P. J., Goh, Y. S. (2022). Health care professionals and care staff challenges and experiences of managing sexual expression among older adults ≥60 years in long-term care facilities: a qualitative review and meta-synthesis. Age and Ageing, 51(1), 1–19. doi:10.1093/ageing/afab230​​​​​

Lee, D. M., Nazroo, J., O’Connor, D. B., Blake, M., Pendleton, N. (2016). Sexual Health and Well-being Among Older Men and Women in England: Findings from the English Longitudinal Study of Ageing. Archives of Sexual Behavior, 45(1), 133–144. doi:10.1007/s10508-014-0465-1

Pütsepp, R. (2024). Üldhooldusteenusel olevate eakate seksuaalse eneseteostuse võimalused Harjumaa hooldekodude näitel (lõputöö). Tartu ülikooli Pärnu kolledž.

Sladden, T., Philpott, A., Braeken, D., Castellanos-Usigli, A. … Mofokeng, T. (2021). Sexual Health and Wellbeing through the Life Course: Ensuring Sexual Health, Rights and Pleasure for All. International Journal of Sexual Health, 33(4), 565–571. doi:10.1080/19317611.2021.1991071

Stowell, M., Hall, A., Warwick, S., Richmond, C. … Spiers, G. F. (2023). Promoting sexual health in older adults: Findings from two rapid reviews. Maturitas, 177. doi:10.1016/j.maturitas.2023.107795

World Health Organization. (i.a). Sexual and Reproductive Health and Research (SRH).

Väljaots, P. (2024). Vanemaealiste intiimsuse ja seksuaalsuse käsitlus ööpäevaringsel üldhooldusteenusel (magistritöö). Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituut.