Sünnitusosakondade sulgemise tõttu tõuseb esiplaanile tervishoiu ja sotsiaaltöö koostöövajadus

Silja Mets-Oja, MA 
Tallinna ülikooli sotsiaaltöö doktorant
tervishariduse keskuse juhataja, Tallinna tervishoiu kõrgkool

Kadi Lubi, PhD 
tervisetehnoloogiate instituudi vanemteadur, Tallinna tehnikaülikool

Anu Toots, PhD
sotsiaalpoliitika teenekas professor, Tallinna ülikool

Emaks saamine on mitmetahuline elusündmus, millega kaasnevad kehalised, psühholoogilised ja sotsiaalsed muutused. Toetuse korral, võib see olla rõõmuküllane ja võimestav. Kuid isegi siis, kui kõik kulgeb plaanipäraselt, vajab naine mõistmist ja tuge. Ta vajab seda veelgi enam, kui elukeskkond seab lisapiiranguid, nagu sageli juhtub maapiirkondades.

Maal elavatele naistele tähendab rasedus, sünnitus ja sünnitusjärgne aeg üha suuremat isiklikku vastutust.

Viimase paarikümne aasta jooksul on mitmel pool Euroopas suletud väiksemaid sünnitusosakondi (Combier jt 2013; Örtqvist jt 2021; Flessa 2024). Sünnitusabi koondumine suurematesse linnadesse ja keskhaiglatesse tähendab, et paljud maapiirkondade naised peavad ise hakkama saama sünnitamisega kodust kaugemal, hoolitsema oma tervise eest ja leidma selleks vajaliku info (Lubi jt 2020).

Eestis korraldatud hiljutisest uuringust (Mets-Oja, Lubi ja Toots 2025) selgus, et maal elavatele naistele tähendab rasedus, sünnitus ja sünnitusjärgne aeg üha suuremat isiklikku vastutust, sageli ilma süsteemse toeta. See tõstatab küsimuse, millist tuge naised sellel eluperioodil vajavad ja kuidas eri valdkonnad, sealhulgas tervishoid ja sotsiaaltöö, võiksid koos toetada naise emakssaamise kogemust.

Mis on emadushooldus ja kuidas on see sotsiaaltööga seotud?

Emadushooldus tähendab naisele tuge raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgse aja vältel. See ei ole ainult tervishoiuteenus, vaid laiem elu osa, mis mõjutab naise heaolu füüsiliselt, emotsionaalselt ja sotsiaalselt. Tõhus emadushooldus aitab elumuutusega kohaneda ja toetab võimet igapäevaelus toime tulla.

Kuigi peamist meditsiinituge osutab sageli ämmaemand, ei piirdu emadushooldus ainult tervishoiu võimalustega. Emaks saamine võib tuua kaasa sotsiaalseid ja praktilisi küsimusi, näiteks lapsehoiu korraldamine, üksiolemise tunne, toimetulekuraskused või hirm üksi hakkama saamise ees. Just siin muutub oluliseks sotsiaaltöö roll.

Sotsiaaltöötaja saab toetada naisi näiteks igapäevaste toimetuste planeerimisel, ajutise lapsehoiu leidmisel, sotsiaaltranspordi korraldamisel või ka lihtsalt selle kaudu, et kuulab ja märkab. Toetus võib olla väike, kuid selle mõju naise enesekindlusele ja toimetulekule on märkimisväärne – see aitab luua turvatunnet ja tugevdada naise enesekindlust uues rollis.

Kui toetavat süsteemi ei ole või see jääb nõrgaks, ei pruugi ka naise head terviseteadmised ega tugev soov toime tulla ja ise hakkama saada olla piisavad. Sellest tekibki oluline küsimus, kas üksnes naise teadmistest ja pingutusest piisab, või oleneb tema toimetulek hoopis rohkem sellest, millist tuge võimaldab teda ümbritsev võrgustik.

Kui palju oleneb naisest, kui palju tugisüsteemist?

Raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgse toimetuleku kogemus ei kujune üksnes isikliku vastutuse ega teadmiste põhjal. Uuringus, milles intervjueeriti maapiirkonnas elavat 20 naist Eesti seitsmest maakonnast, käsitletakse emadushooldust kui keerulist ja mitmetasandilist protsessi, mille käigus naiste ressursid põimuvad struktuursete võimaluste ja piirangutega (Mets-Oja jt 2025).

Tuginedes Prantsuse sotsioloogi Pierre Bourdieu’ väljateooriale, analüüsiti, kuidas kultuuriline, sotsiaalne ja majanduslik kapital toimivad meditsiini- ja infoväljas​. Bourdieu teooria järgi koosneb ühiskond mitmest autonoomsest väljast, nagu haridus, tervishoid või info. Igal väljal kehtivad oma reeglid, väärtused ja hierarhia ning kõik väljad ei ole ühiskonnas võrdselt mõjukad. 

Info paljusus ja erinevus tekitas segadust ning suurendas vajadust tervishoiutöötajate lisaselgituste järele.

Näiteks on meditsiin ja õigusvaldkond sageli mainekamad, sest neid seostatakse eriteadmiste, professionaalse vastutuse ja institutsionaalse autoriteediga. Neis valdkondades tegutsejatel on sageli ligipääs teadmistele ja võimalustele, mis ei ole kõigile kättesaadavad, ning nende otsustel võib olla oluline mõju inimeste igapäevaelule ja heaolule (Bourdieu 1986). 

Emadushoolduses on olulised just meditsiini- ja infoväli. Naise kogemus oleneb sellest, kui palju tal on asjaomast kapitali, näiteks teadmisi, sotsiaalseid kontakte või usaldust süsteemi vastu ning kui hästi ta oskab või julgeb nende valdkondade reeglite ja ootuste järgi toimida.

Uuringust (Mets-Oja jt 2025) selgus, et naise toimetulek meditsiiniväljal olenes sageli sellest, kas tal oli ligipääs raseduse jälgimisele ja sünnitusabile, milline oli suhtlus tervishoiutöötajatega ja kui palju ta usaldas tervishoiusüsteemi. „Kui aktiivne sünnitegevus algas, jäi ämmaemand minuga. Ta ei lahkunud, kuigi mul oli tugiisik kaasas,“ meenutas uuringus osalenud Liina. See kogemus osutas, kui palju tähendas isiklik ja järjepidev tugi, mis ei olnud sugugi enesestmõistetav.

Teised osalejad aga kirjeldasid, et suuremates haiglates jäi isiklik tähelepanu harvemaks. See tekitas tunde, et „ämmaemand ei saagi kogu aeg kohal olla“, millest kujunes vaikiv eeldus, et naised peavad sünnituse ajal ise hakkama saama. Selline suhtumine võib anda märku üldisemast probleemist, et võimalused on piiratud ja isiklikku tuge käsitletakse erandi, mitte standardina.

Koostöös on võimalik kujundada toetussüsteem, mis ei lõpe haigla ukse taga, vaid ulatub naise igapäevaellu.

Infoväljas oli kultuuriline kapital väga oluline. Uuringus osalejatele tähendas see eelkõige oskust orienteeruda digivahendite kasutamises ja leida usaldusväärset, tõenduspõhist teavet. Raseduse ajal tugines enamik naisi paljuski meedias kättesaadavale infole, mida leidus küll rohkesti, kuid sageli oli see vastuoluline. Just info paljusus ja erinevus tekitas segadust ning suurendas vajadust tervishoiutöötajate lisaselgituste järele. 

Sünnitusjärgsel ajal muutus usaldusväärse info leidmine veelgi keerulisemaks, sest kontakt tervishoiutöötajatega katkes kiiresti. Naised jäid sageli oma küsimustega üksi ja pidid vastuseid ise otsima. „Tervishoiutöötajad soovitasid kasutada äppe, aga keegi ei seletanud, kuidas neid kasutada või mida neist oodata. Ma jäin oma küsimustega üksi,“ rääkis Kristiina.

Naiste kogemused näitavad, et ainult info olemasolust ei piisa. Ligipääs teabele ja selle mõistmine oleneb sellest, kas keegi aitab seda lahti seletada ja seostada konkreetse olukorraga. Sageli pidid naised infootsingu kõrval toetuma ka isiklikule võrgustikule: perele, sõpradele või kogukonnale. 

Kui ametlikest kanalitest infot ei saanud, sai määravaks see, millised suhted ja tugivõrgustik naisel olid. Just siin tuleb mängu sotsiaalne kapital, nähtamatud, kuid tähenduslikud sidemed, millele naised said toetuda, kui ametlik süsteem enam tuge ei pakkunud.

Kuigi osa naisi suutis oma sotsiaalset kapitali edukalt rakendada, kasutades näiteks pereliikmete tuge, ei olnud see alati piisav, et tulla toime sünnitusjärgsete probleemidega. „Oleks tahtnud, et keegi tuleks koju ja lihtsalt vaataks, kuidas meil läheb,“ sõnas Katrin, kirjeldades tunnet, et pärast sünnitust jäi valdavaks tundeks vaikne üksiolek ja nähtamatus.

See kogemus toob esile kriitilise küsimuse, kas olemasolev sotsiaalne kapital saab üldse rakenduda, kui süsteem selleks teadlikult ruumi ei tekita. Isegi siis, kui võrgustik on olemas, võib see jääda passiivseks, kui puudub professionaalne tugi, mis aitaks emal oma vajadusi sõnastada, abi leida ja seda õigel ajal vastu võtta.

Tervishoiu ja sotsiaaltöö koostöövõimalustest

Sotsiaaltöö saab olla tähenduslik lüli seal, kus tervishoid oma rolli lõpetab. Kui tervishoid keskendub peamiselt meditsiininäitajatele ja protseduuridele, pakub sotsiaaltöö tuge emotsionaalse kohanemise, igapäevaelu korraldamise ja tähendusliku suhtluse tasandil. Koostöös on võimalik kujundada toetussüsteem, mis ei lõpe haigla ukse taga, vaid ulatub naise igapäevaellu. 

Emadushooldus vajab paremaid tugisüsteeme ja ka rohkem mõtestamist.

Uuringu autorid rõhutavad, et struktuursete piirangute ja meditsiinikeskse süsteemi kõrval jäi silma ka see, kui vähe oli eri valdkondade teadlikku koostööd. Ükski osaleja ei maininud, et oleks saanud tuge sotsiaaltöötajalt või omavalitsuselt, kuigi mitme kirjelduse põhjal oli vajadus selleks selgelt olemas. Siiski ei viita see puudustele sotsiaaltöös, vaid võimalusele luua uusi lõimumisviise. Eriti sünnitusjärgsel ajal, kui meditsiinikontakt kiiresti lõpeb, võiks sotsiaaltöötaja olla see, kes:

• toetab ema kogemuse mõtestamist; 
• suunab tugigruppidesse või teenustele; 
• aitab lahendada peresuhete või vaimse tervise küsimusi; 
• lihtsalt kuulab ja on kohal.

Sarnast mõtet on ka varasemates uuringutes toetatud, viidates, et digivahendid võivad olla toetavad, kuid ei asenda inimlikku kontakti (Lupton 2018). Sama kinnitasid uuringus osalenud emad: Facebooki-grupid ja äpid on küll kasulikud, ent nagu üks naine märkis, „päris inimene, kes seletab ja kuulab, on palju väärtuslikum.“

Info vahetamine vajab süsteemseid lahendusi

Küsimust, kuidas info tuge vajavat naisest võiks jõuda sotsiaaltöötajani, selles uuringus eraldi ei käsitletud, kuna keskenduti naiste kogemustele. Kuid uuringust ilmnes, et naised pöörduvad sotsiaaltöötaja poole harva ning pigem tõsiste toimetulekuraskuste korral, kuna abi küsimist seostati võimaliku häbimärgistamisega.

Sotsiaaltöötajate teadlikkusest naiste toe vajadusest lapseootuse ajal ja pärast sündi ning koostöövõimalustest tervishoiutöötajatega emadushoolduse ajal peaks anda selgema ülevaate artikli autorite jätku-uuring. 

Võib siiski arvata, et sünnitusjärgse toe korraldamisel on oluline haigla sotsiaaltöötaja roll – just see spetsialist saab vajaduse korral edastada infot kohalikule omavalitsusele või ka perearstikeskusele ning olla ühenduslüliks ema ja erinevate tugisüsteemide vahel. Samas on oluline mõelda ka strateegilises ja pikaajalises vaates: süsteemsete probleemide lahendamine eeldab lahendusi, mis lähtuvad riiklikest strateegilistest eesmärkidest – eeskätt integreeritud hoolduse ja inimkesksete teenuste arendamisest.

Ei tohiks alahinnata ka naiste omavahelist suhtlemist. Vastupidi – kogukondlikul tasandil tuleks seda teadlikumalt toetada ja soodustada, pakkudes rohkem võimalusi sünnitusjärgsete kogemuste jagamiseks ja mitteametliku toe leidmiseks.

Lõppsõna

Emadushooldus vajab paremaid tugisüsteeme ja ka rohkem mõtestamist. Kõigil naistel pole vaja samu teenuseid, aga igaüks vajab ärakuulamist, nähtavaks saamist ja sidet. Uuringust jääb kõlama küsimus, kas me ikka toetame naisi kui oma vajaduste ja tunnetega indiviide, mitte ainult kui patsiente.

Sotsiaaltöö ja tervishoid ei ole eraldiseisvad valdkonnad, vaid on tihedalt põimunud. Just nende kokkupuutepunktis tekib võimalus pakkuda naistele terviklikumat ja tähenduslikumat tuge. Seal, kus meditsiiniline sekkumine lõpeb, kuid igapäevaelu alles algab, on sotsiaaltöötajal võimalik märgata, kuulata ja toetada. See ei ole üleskutse kriitikale, vaid kutse mõelda, kuidas saaks kujundada parema koostöö.

Praegu jäävad koostöövõimalused sageli juhuslikuks, olenedes pigem üksikjuhtumitest kui süsteemsest käsitlusest. Kuigi nii tervishoiu kui ka sotsiaalvaldkonna spetsialistid soovivad pakkuda terviklikku tuge, takistavad koostööd sageli erinevad arusaamad rollidest ning info puudulik liikumine. 

Ühisosa laiendamiseks tuleb mõista, kuidas igapäevane praktika ja süsteemi korraldus toetavad või hoopis piiravad tõhusat koostööd. Selleks on vaja edaspidi uurida, millised tegurid toetavad tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna spetsialistide koostööd ning kus ja kuidas võivad erinevates süsteemides, ametkondades ja rollijaotuses tekkida takistused.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 2/2025