Sõna võim – väärtustav keelekasutus sotsiaalvaldkonna töös

Selles artiklis käsitlen, kuidas saame kutseliste aitajatena igapäevaseid tööülesandeid täites kasutada üht olulist vahendit – keelt ja sõnu –, et olla abi vajavate ja haavatavas seisus inimeste kõrval toetajad, lootuse hoidjad või mõjutada ka poliitika kujundamist nii, et säiliks inimeste väärikus ning turvalisus ka siis, kui ollakse silmitsi eluraskustega.

Sotsiaaltöö on inimõigustele tuginev elukutse. Üleilmses sotsiaaltöö definitsioonis nimetatakse sotsiaaltöö ülesannetena „inimeste võimustamist“ ning „ärgitamist raskuste ületamiseks ja heaolu suurendamiseks“, samuti märgitakse, et inimõigused on sotsiaaltöös tähtsal kohal (IASSW 2014). Inimõigustest lähtuva sotsiaaltöö keskmes on inimese heaolu, kelle õigusi võib olla ühiskonnas ühel või teisel viisil rikutud või ollakse nende rikkumise lähedal (Falch-Eriksen 2023). Ka Eesti sotsiaalvaldkonna töötaja eetikakoodeks toob valdkonna eetiliste põhimõtetena välja inimväärikuse austamise ja kaitse, inimõiguste, sotsiaalse õigluse, enesemääramisõiguse ja sotsiaalse kaasatuse edendamise (Eesti sotsiaaltöö assotsiatsioon 2022). Kõike seda saadab suhtlemine ja keelekasutus nii kõnes kui ka kirjas.

Lootust hoidev keelekasutus

Iga inimese elus võib tulla ette raskusi, mille tõttu ta võib sattuda sotsiaaltöö vaatevälja. Loomulikult ootab igaüks sel juhul väärikat kohtlemist ja asjakohast abi, millele tal on õigus. Inimväärikuse austamine ja enesemääramisõigusega arvestamine eeldab sotsiaaltöötajate ja tuge vajavate inimeste omavahelist lugupidavat suhtlemist, mis väljendub paljudes detailides, sh hääletoonis ja keelekasutuses. Sõnakasutusega saame anda teada, et oleme kuulnud, mis meile öeldi ja seda väärtustada (Vesso 2020).

Inimõigusi tuleb sotsiaaltöös ja ka poliitika kujundamisel iga päev järgida.

Väga tähtis on, millist keelt me oma töös kasutame ning milliseid lugusid inimestest ja inimestele räägime. See kujundab seda, kuidas näeme inimesi, keda toetame, ja kuidas nad näevad iseennast (Devon and Torbay … 2008). Keelekasutus võib näidata mõistmist, anda lootust ja pakkuda võimalusi, aga see võib ka aitajaile ning tuge vajavatele inimestele seostuda pessimismi ja madalate ootustega, olla isegi häbimärgistav. Sõnad mõjutavad isiklikke saavutusi ja tulemusi. (Whitemore 2009) 

Tuleb mõista hea ja halva abi erinevust, et toetada ning julgustada inimesi kujundama oma elu meelepäraselt ja et sotsiaalvaldkonna tugi oleks tulemuslik ning tõhus. Hea abi suurendab enesekindlust ja eesmärgitunnetust, hoiab alles elu mõtet ning lootust. See hõlmab tähelepanelikku kuulamist, et mõista, mis on inimesele oluline, mis toimub tema elus; oskuste ja motivatsiooni märkamist ning tugevdab arusaama, mis on võimalik teha. Nii saab astuda samme, mis viivad muutusteni tema elus ja tagavad pikaajalisema tulemuse. Sel teekonnal on olulised kutselise aitaja ja tuge vajava inimese vahel jagatud võim ning võimestavad vestlused. Muutused toimuvad, kui toetatakse inimese enda edusamme ja arvestatakse osaliste vastasmõju ning võimu. (Wilson jt 2018) 

Võimestavad vestlused lasevad inimestel tunda end turvaliselt, lootusrikkalt ja nii, et nad on valmis tegutsema vastutust võttes; suurendavad enesekindlust ja aitavad luua positiivseid seoseid. Need aitavad inimestel mõista, mis on neile tähtis, ja tulla välja oma lahendustega. Inimesed tunnevad ennast kuulatuna, kui saavad jagada oma teadmisi ja kogemusi. Seda soodustab inimest väärtustav keelekasutus nii kirjalikus kui ka veebisuhtluses. 

Maailma terviseorganisatsiooni vaimse tervise ja sotsiaalteenuste arendamise juhises, mis koostati riikidele algatuse „Quality Rights“ raames, suunatakse töös inimestega pöörama tähelepanu taastumist toetavale keelekasutusele (WHO 2022). 

Võimestavad vestlused lasevad inimestel tunda end turvaliselt, suurendavad enesekindlust ja aitavad luua positiivseid seoseid.

Erialaterminitena on vaimse tervise valdkonnas ja teiste teenuste korral kasutusel mõisted „psühhiaatrilise diagnoosiga inimesed“, „psüühikahäiretega inimesed“ või „vaimuhaigusega inimesed“, „vaimse tervise probleemidega või raskustega inimesed“, aga ka „psühhiaatrilised ellujääjad“; intellektipuuetest rääkides näiteks „õpipuuded“, „intellektuaalse arengu puuded“ või „õpiraskused“. Teenuseosutajate kõnepruugis on levinud ka sõnad „klient“, „isik“, „teenusekasutaja“ või „teenusetarbija“, „kogemusega inimene“, „kliendi rollis inimene“. Aga võiksime ju nimetada teenustel abi ja tuge saavaid inimesi ka „osalejateks“. See võib anda inimesele suurema osalustunde.

Kuid igasugune, ka parimate kavatsustega valitud sõna võib olla inimese hinnangul teda häbimärgistav. Inimesed võivad ise kasutada erinevaid väljendeid, rääkides oma emotsioonidest, kogemustest, pingetest või häiretest. Inimene peab saama ise valida, milliseid sõnu ja väljendeid enda kohta kasutada ja kuidas oma kogemust, olukorda või seisundit kirjeldada. Kedagi ei tohi määratleda tema vaimse tervise seisundi või psühhosotsiaalsete raskuste, kogemuste, piirangu või diagnoosi alusel. Igaüks on eelkõige ainulaadne inimene ega pruugi samastuda erialakeele terminitega. Parim on inimeselt küsida, kuidas ta ise oma haavatavust nimetab, kui seda on vaja esile tuua.

Inimesekeskse ja taastumisele suunatud keelekasutuse põhimõtted

Taastumisele suunatud keelekasutus edendab ausat ja lugupidavat suhtlust, mis tekitab usaldust, hõlbustab edukaid teraapilisi suhteid ja julgustab teenusel osaleja ning teenuseosutaja partnerlust (Harris ja Felman 2012). 

Sõnad peegeldavad hoiakuid, kogemusi, seda, kas me päriselt (või tegelikult mitte) väärtustame inimesi, usume ja austame neid siiralt. Keelekasutus ei edasta ainult fakte ja teavet, vaid ka tähendusi, mis oleme isiklike kogemuste põhjal konstrueerinud. See tekitab hoiakuid, ootusi ja kutsub esile tegusid. Aitajatena tuleb seda teada. Sõnakasutus peab peegeldama „tingimusteta positiivset suhtumist“ (Rogers 1961).

Usalduse tekkimist, võimu jagamist ja võimestavaid vestluseid toetab keel, mis on:

• lugupidav;
• hinnanguvaba;
• selge ja arusaadav;
• erialaterminite, žargooni, segadust tekitavate lühendite, andmete ja spekulatiivsete kommentaarideta;
• kooskõlas aitaja kehakeelega;
• siiras pühendumise väljendamisel, annab lootust ja pakub võimalusi;
• traumateadlik;
• tugevaid külgi toetav. 

Ettevaatlik tuleb olla siltide ja ühesõnaliste määratlustega. Aitajatena on oluline reflekteerida ka oma keelekasutust ja küsida endalt: „Kuidas kuuleb ja loeb minu sõnu inimene, keda ma toetan?“, „Mida sõnad räägivad minust ja minu eelarvamustest?“, „Kuidas keelekasutus mõjutab suhtumist teenustesse ja toetusesse, mida inimene vajab?“, „Kas edastan lootust ja kujundan teadlikkust?“, „Kas sõnad tekitavad või süvendavad võimu tasakaalustamatust omavahelistes suhetes?“

Inimene peab saama ise valida, milliseid sõnu ja väljendeid enda kohta kasutada ja kuidas oma kogemust, olukorda või seisundit kirjeldada.

Kogemustega inimeste ja taastumist toetavate uuringute põhjal on koostatud juhiseid, antud soovitusi ja toodud näiteid, kuidas olla keelekasutuses lootust hoidev ja väärikust säilitav ning milline keelekasutus ei võimesta. Inimesekeskne, väärtustavat suhtlust ja taastumist toetav keelekasutus väldib ükskõik millise inimese või inimrühma staatuse kohta patroneerivat, stigmatiseerivat, marginaliseerivat, pisendavat ja alandavat väljenduslaadi.

Tabel 1. Lootust hoidva, võimestava ja väärikust säilitava keelekasutuse soovitused

Allikad: Harris ja Felman 2012, Mental Health ... 2022

Dokumentide keelekasutus

Inimest toetava tööprotsessi osa on dokumendid, mis sisaldavad infot inimese kohta. Neid tuleb koostada ka sotsiaalvaldkonna töötajatel. Need võivad olla olulised toetust vajavate inimesega suhtlemiseks, mitte ainult spetsialistidele info jagamiseks. Dokumentides kirja pandud sõnad avaldavad inimeste taastumisele pikaajalist mõju, sest võivad mõjutada tulevaste teenuseosutajate suhtumist, ligipääsu eluasemele, laiemalt toetusele kogukonnas ja muu abi saamist.

Sotsiaalvaldkonna töös on oluline rääkida ja kirjutada nii, nagu inimesed, kellest räägime ja kirjutame, kuuleksid või loeksid seda, mida nende kohta ütleme või kirjutame. Tuleb aru saada, millise sõnumi võivad kirja pandud ja öeldud sõnad edastada haavatavas seisus inimesele ning tema lähedastele. Võimaluse korral tuleb kasutada lihtsat eesti keelt. Igapäevane kõnekeel võib aidata inimestel ja nende lähedastel paremini aru saada olukorrast, inimese seisundist ning toetamise, abi ja ravi kavandatavatest muudatustest.

Tabel 2. Näited, millist keelekasutust tuleks eelistada dokumentides

Allikas: Kohandatud Harris ja Felmani (2012) põhjal

Jõustav ja lootust hoidev sõnastus on kirjapildis sageli pikem, kuid sisaldab mõistmist, vajaduste ja emotsioonide tunnustamist ning kujunenud olukorras tugevate külgede otsimist. Tähtis on suurendada oskusi ja teadlikkust ning treenida silma ja keelekasutust, et pöörata tähelepanu tugevatele külgedele ja neid ka nimetada.

Julgustav ja väärtustav keelekasutus on võimestamise ja enesemääramisõiguse tunde hoidmise oluline komponent.

Tugevatele külgedele osutav abistaja toob ka dokumentides esile selle, „mis töötab“ ja „kuidas teha rohkem seda, mis töötab“, selle asemel et keskenduda peamiselt probleemidele ja nende kõrvaldamisele (Wilken ja Hollander 2015). Näiteks on tugevaid külgi rõhutav sõnakasutus järgmises lauses: „Mart selgitas, et ta on suutnud viimase kahe nädala jooksul kodus oma pere juures külas käies püsida sagedamini turvaliselt, leevendades stressi igapäevaste jalutuskäikudega ja regulaarselt lähedase sõbraga vesteldes.“ Seda aga ei ole lauses „Mart järgib ravijuhiseid ega ole kahe nädala jooksul ennast vigastanud“. (Harris ja Felman 2012)

Tähtis on toetada ja julgustada

Julgustav ja väärtustav keelekasutus on võimestamise ja enesemääramisõiguse tunde hoidmise oluline komponent. Sobimatuid sõnu kasutades võib suureneda jõuetus, eriti sellistes olukordades ja keskkonnas, kus inimese jaoks oluliste asjade üle otsustamine juba on või näib olevat teiste inimeste käes.

Inimõigusi silmas pidades tasub sotsiaalvaldkonnas igapäevases keelekasutuses alati mõelda, kuidas:

• säilitan tuge vajavale inimesele tema väärikuse, et ta tunneks, et ta on väärtuslik sellise inimesena, nagu ta praegu on, ning suudab muuta oma elus asju paremaks; 
• tagan kaasatuse nii, et inimesel säilib võimalus ise valida ja osaleda valikutes;
• säilitan inimese otsustusvõime ehk võimaluse oma vajaduste rahuldamiseks ise otsuseid langetada;
• loon turvatunde, et inimene tunneb ennast kaitstuna oma vajaduste rahuldamisel;
• hoian lootust, märgates kõiki võimalusi;
• loon või hoian elu tähendust: inimesele tähtsad teemad, inimesed, asjad, kohad.

Sotsiaaltöö muutub üha professionaalsemaks ja lõimub sidusvaldkondadega ning suureneb erialade koostöö. Tuleb silmas pidada, et abistavad süsteemid ei tohi olla inimese jaoks miski, mida ta ei mõista, sest see võib kaasa tuua uusi eluraskusi. Elukutsel, mis tekkis 19. sajandil vastusena industrialiseerimise ja linnastumise ajastul esile kerkinud ühiskondlikele probleemidele (Payne 2014), on jätkuvalt sama eesmärk, kuigi keskkond on muutunud ja kasutame sellest rääkides uuemaid sõnu. Sotsiaaltöö keskmes on haavatavate inimeste võimestamine ja sotsiaalkaitsesüsteemi jätkusuutlikkuse tagamine. 

Kui kohaneme bürokraatiaga ja eelistame ühishuve üksikisiku õigustele, keskendume kuluefektiivsusele või nn ühiskondliku normaalsuse saavutamisele, tegutseme väärikust ja enesemääramisõigust eirates ning inimest kaasamata, siis ei saa rääkida inimeste võimestamisest, inimõiguste edendamisest ega eetilistele põhimõtetele toetuvast sotsiaaltööst.

Lood, mida kujundame sotsiaaltööst, toetades abi vajavaid inimesi ja haavatavatest inimestest rääkides, süvendavad või vähendavad stigmatiseerimist ja kujundavad kogukonnas avatud dialoogi, samal ajal murendades tõrjuvat meie-nemad-hoiakuid nii meis endis kui ka laiemalt.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 4/2024.