Pandeemia mõju laste vaimsele tervisele ja kuidas neid toetada

---

KOKKUVÕTE

Viimased aastad on avaldanud olulist mõju laste ja noorte vaimsele tervisele: räägitakse nii vaimse tervise kriisist kui ka koroonapõlvkonnast. Artikkel annab ülevaate laste vaimse tervise olukorrast eri arenguetappides ja vaimset tervist mõjutavatest teguritest ning toetusvõimalustest, tuginedes pandeemiaeelsetele ja -aegsetele uuringutele.

Artikkel koosneb kahest osast: käesolev ülevaade keskendub kuni 11-aastaste laste vaimsele tervisele, teine osa noorte vaimsele tervisele.

Siinkohal ei käsitleta eriarstiabi, psühholoogilist nõustamist ega psühhoteraapia vajadust ja võimalusi, vaid pakutakse universaalseid meetmeid, mida laste, noorte ja peredega tegelevad inimesed saavad vaimse tervise toetamisel kasutada.

MÄRKSÕNAD

Vaimne tervis, imikuiga ja varajane lapseiga, noorem kooliiga, ennetus

---

Hirm, üksildus, lein, igavus, frustratsioon – need emotsioonid on viimastel aastatel mõjutanud paljude laste elu. Teadlased arvavad, et läheb aastaid, enne kui suudame paremini mõista ja hinnata pandeemia mõju laste vaimsele tervisele.

Kuidas saab tulevikus hakkama laps, kelle kodu muutus sõjatandriks? Või hoopis laps, kes lasteaiaelus osalemise ja eakaaslastega suhtlemise asemel on olnud suurema osa ajast koduseinte vahel, muretsedes pereliikmete tervise pärast? Kuidas tuleb toime laps, kes oli algklassides või hoopis põhikooli lõpus kaugõppel, kaotas õpihuvi või tundis end äreva ja üksildasena? Millist pikaajalist mõju kogevad lapsed, kes on pandeemia ajal olnud oluliselt kauem ekraani ees ja liikunud vähem? Millist mõju avaldab kriisiaeg laste unistustele, tervisele, võimele ühiskonnas aktiivselt osaleda?

Pandeemia mõju laste vaimsele tervisele on keeruline hinnata, sest lastel ei pruugi praegu esineda vaimse tervise probleeme või ei pruugi nad kohe välja näidata, et neil on raske. See aga ei tähenda, et raskused ei võiks hiljem tekkida. Seetõttu tuleb just praegu toetada kõigi laste ja noorte vaimset tervist, aidata neil realiseerida oma võimeid ja tulla toime igapäevaelu pingetega (Rider jt 2021; WHO 2004). Vaimne tervis on enam kui haiguse või probleemi puudumine: see sisaldab ka vaimse heaolu aspekte, nagu psühholoogiline, emotsionaalne ja sotsiaalne heaolu (Schotanus-Dijkstra jt 2017; Westerhof ja Keyes 2010). Hea vaimne tervis väljendub seega suhtlus-, mängu- ja õpivõimes, loomingulisuses ning enda olulisena tundmises. Selle eeldus on turvaline, arengut ja sotsialiseerumist toetav keskkond, kus laps tunneb end armastatuna.

Üksildustunne on üks pandeemia ajal võimendunud tegur, mis on otseselt seotud laste ja noorte vaimse tervise probleemidega.

Uuringud on näidanud, et vaimse tervise probleeme põhjustavad pigem negatiivsed elusündmused, nt pereliikmete vaimse tervise probleemid, väärkohtlemine, traumaatilised sündmused, kuid vaimset heaolu mõjutavad eeskätt sotsiaalne isolatsioon ja kehvemad eluoskused, nt vähene sotsiaalne ja emotsionaalne pädevus (Kinderman jt 2015). Muutuste nimel on oluline mõelda mõlemale dimensioonile ehk seada eesmärgiks nii vaimse tervise probleemide vähendamine kui ka vaimse heaolu parandamine. Seda saab teha, muutes vaimse tervise mõjutegureid (riski- ja kaitsetegurid), mis on konteksti (nt seadused, normid, võimalused) ja inimsuhetega seotud (nt lähisuhted, ühtekuuluvustunne) või individuaalsed (nt neuroloogiline areng, eluoskused) (Streimann jt 2020).

Mis on teada laste vaimsest tervise olukorrast?

Viimased aastad on oluliselt mõjutanud laste ja noorte sotsiaalset ning emotsionaalset arengut. UNICEF-i (2021) viimane raport Euroopa laste heaolu kohta toob välja, et kui pandeemia on meile midagi õpetanud, siis just seda, kuivõrd mõjutab laste vaimset tervist keskkond: suhted vanemate ja lähedastega, mängimis- ja õppimisvõimalused. Rahvusvaheliselt räägitakse vaimse tervise kriisist (OECD/EU 2018), mis on viimastel aastatel laste ja noorte seas võimendunud (United Nations 2020).

Hiljutine metaanalüüs depressiooni ja ärevusega seotud probleemide levimusest laste ja noorte seas pakub, et probleemid on pandeemia ajal kahekordistunud (Racine jt 2021). Seda suundumust kinnitavad teisedki uuringud. Näiteks Hollandis leiti, et ärevuse ja depressiooni sümptomid 8–18-aastaste seas on suurenenud nii laste endi kui ka nende vanemate hinnangul (Fischer jt 2021). Samuti on mõõdetud posttraumaatilise stressihäire sümptomite ja uneprobleemide olulist suurenemist (Ma jt 2021). Uneprobleemid on seotud näiteks päevakava ja rutiini muutumise, suurenenud ekraaniaja ja vähenenud liikumisvõimaluste ning igapäevase liikumisega.

Samal ajal esineb probleemide väljendumisel vanuselisi eripärasid. Varases lapseeas (2–6-aastased) esineb varasemast enam vanema külge klammerdumist, nooremas koolieas aga tähelepanuprobleeme (Singh jt 2020). Suurbritannias leiti, et aktiivsus- ja tähelepanuhäire sümptomite esinemine kasvas pandeemia esimese laine ajal oluliselt 4–10-aastaste seas, murdeeas (11–16-aastased) suurenesid eeskätt emotsionaalsed raskused (Waite jt 2021). Ärevushäirete sümptomite esinemine ei erine vanuseti, kuid depressiooni sümptomid on levinud pigem murdeealiste seas (Racine jt 2021). Saksamaal korraldatud uuring näitas, et koroonapandeemia teise sulgemislaine ajal suurenesid laste seas vaimse tervise probleemid veelgi. Toodi välja, et kõige haavatavamad on noored, kes sagedasti peavad kaugõppel viibima, kehvemates oludes kasvavad lapsed ja vaimse tervise probleemidega vanematega lapsed (Ravens-Sieberer jt 2021).

Samuti on uuritud, millised lapsed on kõige haavatavamad probleemide väljakujunemiseks või süvenemiseks. Kõrgemas riskis on lapsed ja noored, kellel esines varasemalt arengu või vaimse tervise probleeme (nt autismispektri häired, aktiivsus- ja tähelepanuhäire, arenguline mahajäämus jne), sest nende kohanemisvõime on juba eos väiksem ning nad taluvad kehvemini igapäevarutiini muutusi (Carretero jt 2021; Lee 2020; Singh jt 2020).

Teiseks haavatavamaks rühmaks peetakse lapsi ja noori, kelle peres on majanduslikke probleeme. Uuringud näitavad, et pandeemia on suurendanud ühiskondlikku ebavõrdsust (Ford jt 2021). Soolises võrdluses on nähtud, et vaimse tervise probleemid on suurenenud pigem 5–10-aastaste poiste ja murdeealiste tüdrukute seas (Racine jt 2021; Vizard jt 2020).

Üksildustunne on üks pandeemia ajal võimendunud tegur, mis on otseselt seotud laste ja noorte vaimse tervise probleemidega. Selle vähendamiseks on oluline luua sotsiaalsete kontaktide kvaliteedi ja kvantiteedi säilimise võimalused ka isolatsiooniperioodidel (Loades jt 2020).

Eesti uuringud näitavad samuti, et sotsiaalse suhtluse vähenemine või puudumine on üks laste elu enim mõjutanud tegur: 2021. aasta lõpus lastevanematelt kogutud andmed näitasid, et kaugõppe perioodil oli 5–17-aastastest lastest kolmandiku jaoks probleem piisava suhtluse puudumine koolikaaslaste ja õpetajaga ning üksi jäämine (Turu-uuringute AS 2021).

Vaimse tervise toetamine algab juba enne lapse sündi

Vaimse tervise probleemide ennetus algab juba enne sündi, sest lapse esimesed tuhat päeva (eostamisest kuni umbes teise eluaastani) loovad aluse aju elukestvaks arenguks (Meredith 2015). Rasedusaegne stress või sünnijärgsed negatiivsed kogemused mõjutavad oluliselt lapse neuroloogilist arengut, mistõttu pandeemiaga seotud stressi suurenemine tulevaste ja vastsete emade seas on selge ohumärk (Basu jt 2021; McDonald jt 2021). Sarnaselt teiste ühiskonnarühmadega on ka lapseootel ja äsja emaks saanud naiste stress seotud sotsiaalse isolatsiooni, majanduslike murede, leina või hirmuga COVID-19 ees (Holmes jt 2020). Stressi võib põhjustada üksinda ämmaemanda külastamine või üksinda sünnitama minek, kuid ka pärast sünnitust üksi jäämine.

Üksi jäämise vähendamiseks tasub kogukonnas panustada regulaarse sotsiaalse ühistegevuse korraldamisse lastevanematele võimalikult mugavas asukohas ja kellaajal.

Ema sobiv reaktsioon imiku nutule, häälitsustele ja liigutustele esimestel aastatel aitab tekkida turvalisel kiindumussuhtel, mis on oluliselt seotud lapse sotsiaalse ja emotsionaalse heaoluga hilisematel aastatel (Branjerdporn jt 2017). Kui vanem kogeb vaimse tervise probleeme, võib see mõjutada tema suhtlemist lapsega, muutes tolle vastuvõtlikumaks vaimse tervise probleemidele hilisemas eas (McDonald jt 2021). Seetõttu on eriti oluline jälgida lapseootuse ajal ja pärast sünnitust lapse ema ning võimaluse korral ka isa vaimset tervist ja toimetulekut, et perele kohe tuge pakkuda. Murede korral võib vanemaid lisaks psühholoogilisele abile toetada ka tugirühmas osalemine.

Eestis tunnevad tulevased emad enne lapse sündi end võrdlemisi toetatuna, kuid lapse sünni järel tuntakse end tihti üksi jäetuna. Vanemate arvates on keeruline kohaneda lapsevanema rolliga ja paarisuhe võib muutuda lapse sünni järel nõrgemaks. Ühe ema kogemust kirjeldab tsitaat:

„Lapse sünni järel oli esimesed kaks nädalat väga tore: kõik oli ühine. Seejärel läks mees tööle ja toimus krahh – olin üksi“ (ema, 30). (Avaliku sektori innovatsioonitiim 2021)

Üksi jäämise vähendamiseks tasub kogukonnas panustada regulaarse sotsiaalse ühistegevuse korraldamisse lastevanematele võimalikult mugavas asukohas ja kellaajal. Tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistid saavad vastsündinuga perede kohanemist uue olukorraga toetada ka kodukülastustel vanemaid nõustades. Koduvisiite korraldatakse eri riikides erinevalt, neid võib alustada juba enne lapse sündi ja toetada peret kahe aasta jooksul. Kodusvisiitide käigus jagatakse infot lapse arengu kohta, julgustatakse lapse ja vanemate positiivset suhtlust ning vajadusel aidatakse leida sotsiaal- ja tervishoiuteenused (National Research Council and Institute of Medicine 2009).

Varases lapseeas saab vaimset tervist toetada lapsevanemate abistamisega

Varases lapseeas on arengus endiselt suur roll tuumikperel, kuid olulisemaks muutub kokkupuude laiendatud perekonna ja eakaaslastega. Esmased pandeemia ajal korraldatud uuringud näitavad, et laste heaolu on mõjutanud eeskätt rutiinide muutumine, lähedastega koosolemise ja mängimisvõimaluse puudumine ning oluliste ürituste ärajäämine (nt sünnipäevapeod) (De Young jt 2021). Selles vanuses lapsed tunnevad end tavapärasest enam ebakindlalt, muretsevad lähedaste tervise pärast, neil võib esineda söögiisu muutusi ja ärevust lähedastest eemaloleku tõttu, sageneda võib soovimatu käitumine ja tähelepanu otsimine, väheneda koostöövalmidus (Gassman-Pines jt 2020; Singh jt 2020). Samuti võivad taanduda varem õpitud oskused, nt võib laps keelduda potil käimisest või ei jää üksi magama (Rider jt 2021). Ühe vanema kogemust ilmestab järgmine tsitaat:

„Ta oli varem nii loominguline laps, pidevalt uuris midagi ja mängis rõõmuga. Nüüd on ta endasse tõmbunud, ei taha üldse omaette mängida ja muutub kohe rahutuks, kui me temaga koos ei mängi … Lastehoid oli suletud üheksa nädalat ja ma töötasin sel ajal iga päev kella kaheni öösel ning mõne tunni ka nädalavahetusel, et saaksin päeval pojaga mängida. See on olnud kohutavalt väsitav.“ (De Young jt 2021)

Laste vaimset tervist toetab tavapäraste rutiinide hoidmine ja mänguvõimalus, sest mängu kaudu tegelevad lapsed kogetud tunnete ja sündmustega (Rider jt 2021). Samal ajal vajavad tuge ka väikelaste vanemad, sest nad on end isolatsiooni ajal tundnud üksi- ja lõksujäetuna, pinges ning kogenud suhete halvenemist partneri ja lastega (De Young jt 2021). Ka Eestis tundsid just selle vanuserühma laste vanemad isolatsiooni ajal end kurnatuna ja tajusid kodust elukorraldust stressirohkena (Turu-uuringute AS 2020).

Varases lapseeas on arengus endiselt suur roll tuumikperel, kuid olulisemaks muutub kokkupuude laiendatud perekonna ja eakaaslastega.

Lapsevanemad vajavad tuge lapsevanemaks olemisel, seetõttu tasub suurendada vanemlikke oskusi toetavate sekkumiste (nt Imelised aastad või Gordoni perekool) kättesaadavust. Mida lihtsam on vanemal saada kiiresti ja tasuta nõu ning abi (nt pereterapeut, paariterapeut, psühholoogiline nõustamine), kui vanem tunnetab, et ei oska lapse või iseendaga hakkama saada, seda vähem tõenäoline on murede tekkimine. Samuti tasub mõelda, kuidas toetada vanemate puhkamist ja taastumist. Kas näiteks saab kogukonnas võimaldada väikelaste vanematele hoidjateenust, korraldada täiskasvanute huviringide juures tasuta lapsehoidu vms. Vanemad tunnevad, et neid toetab ka lastele ja vanematele suunatud ühistegevus, näiteks beebikoolid, laulu-, mängu-, võimlemis- ja loovusringid, regulaarsed mänguhommikud väikelastega vanematele jne.

„Mul on väga palju aidanud ka see, kui näen, kuidas teised inimesed suhtlevad oma lastega. Et see nagu eeskujuna aitab. Ma käisin väikelaste võimlemises – seal ma nägin, kuidas mingite situatsioonidega tegeleda“ (ema, 37). (Avaliku sektori innovatsioonitiim 2021)

Koolieelikute vaimset tervist mõjutab peale kodu ka lapsehoiu või lasteaia keskkond, sh rühma suurus, suhted rühmas ja õhkkond, korraldatud tegevus ning tugiteenuste kättesaadavus lasteaias (National Research Council and Institute of Medicine 2009). Riigikontrolli hinnangu kohaselt saavad Eestis lapsed enamjaolt neile vajalikke tugiteenuseid 64% munitsipaallasteaedades, mis viitab, et 36% lasteaedades peavad lapsed toime tulema vajalikust oluliselt väiksema abiga või jääma abita (Riigikontroll 2020).

Koolieelikute vaimset tervist mõjutab peale kodu ka lapsehoiu või lasteaia keskkond.

Varajane sekkumine on aga mitu korda odavam, kui tegeleda süvenenud probleemidega hilisemas eas. Lasteaiaõpetajad tunnevad, et üks õpetaja rühmas on liiga vähe laste arengu toetamiseks ning leiavad, et neil on keeruline lapsi toetada, kui vanem keeldub koostööst (Avaliku sektori innovatsioonitiim 2021). Lapsevanemate hinnangud lasteaednike tegevusele laste vaimse tervise toetamisel varieeruvad: mõni vanem on kogenud, et lapsi kontrollitakse valju hääle ja kurja sõnaga ning laps ei taha aeda minna, aga teine õpetaja võib olla äärmiselt pühendunud ja hooliv. Lapsi on kaua üle antud ukselävel, seetõttu tunnevad vanemad, et nad tegelikult ei tea, mis lasteaias toimub.

„Lasteaias ähvardatakse vitsaga ja öeldakse „paha laps“. Õpetaja ei tule selle peale, et pedagoogilisi oskusi kasutada …“ (ema, 30). (Avaliku sektori innovatsioonitiim 2021)

Lasteaed saab kaasa aidata laste sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste arendamisele, mis loob lapse hea vaimse tervise aluse. Eesti osales Inglismaa ja Ameerika Ühendriikidega rahvusvahelises alushariduse ja laste heaolu uuringus. Selles leiti, et viieaastastel Eesti lastel olid võrreldes teiste riikidega tugevaimad eneseregulatsiooni ja sotsiaal-emotsionaalsete oskuste tulemused. Kui kodus loeti lapsele iga päev või vanemad olid sageli kaasatud lasteasutuse tegevusse, olid oskused paremad (Tammemäe jt 2020). Seega tasub laste vaimse heaolu ja eluoskuste arengu toetamiseks suurendada lastevanemate ja lasteaedade koostööd.

Nooremas koolieas toetab vaimset tervist turvaline keskkond ja positiivsele keskendumine

„Rõõmsaks teeb, kui saab sõpradega koos olla … Kahjuks see koroona ja igast asju peab olema, kõik on kinni pandud ega saa väga midagi teha“ (poiss, 11). (Avaliku sektori innovatsioonitiim 2021)

Mida vanemaks laps saab, seda olulisemaks muutuvad suhted väljaspool kodu. Eestis tunneb ligikaudu 75% kaheksa- ja kümneaastastest, et neil on piisavalt sõpru, veidi väiksem osa (55%) lapsi tunneb, et tavaliselt käituvad sõbrad nendega hästi (Soo ja Kutsar 2020). Samale uuringule tuginedes on ligi 60% kogenud vähemalt kord kuus koolis löömist, narrimist või tõrjutust, koolikiusamine mõjutab aga oluliselt laste vaimset tervist (McDaid jt 2019). Kool saab kinnistada ja tunnustada positiivset käitumist ning vähendada sobimatu käitumise võimalusi, koolikiusamise ennetus peab koolis olema läbimõeldud ja pikaaegne. Koole toetab selles näiteks KiVa kiusuennetusprogramm, mis on ka Eestis tulemuslik (Treial 2016).

Eakaaslastega suhtlemine aitab omandada eluks vajalikku pädevust, sotsiaalsete, emotsionaalsete ja enesejuhtimise oskuste arendamist peavad aga iga päev toetama täiskasvanud. Üle 150 kooli kasutab Eestis õpilaste eluoskuste arendamiseks VEPA Käitumisoskuste Mängu metoodikat, mis on tulemuslik õpilaste käitumis-, tähelepanu- ja keskendumisraskuste ning emotsionaalsete raskuste vähenemisel ja eakaaslastega suhtlemise paranemisel (Streimann jt 2020). Samuti saab teises klassis kasutada sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamise programmi Meie maailm, mille esmased tulemused on näidanud õpilaste koostöö- ning eneseväljendusoskuse paranemist.

Laste heaoluks on tähtis, et ka nende vanemad iseendaga hästi toime tuleksid. Laste heaolu mõjutab tugevasti see, kuidas inimesed nende ümber end tunnevad ja lastega suhtlevad. Lapsed tunnevad end õnnetuna, kui vanematel on raske:

„Kui perel on pingeline asi, siis nad on nii stressis ja kogu aeg on pahas tujus selle stressi pärast ja siis ajavad minule ka paha tuju“ (poiss, 11). (Avaliku sektori innovatsioonitiim 2021)

Üldiselt tunneb enamik lastest end kodus hästi: ligikaudu 85% kaheksa ja kümneaastastest arvavad, et nende pereliikmed hoolivad neist ning nad tunnevad end kodus turvaliselt; kolm last neljast tunneb, et mure korral pereliige aitaks neid (Soo ja Kutsar 2020). Lapsevanemad oskavad paremini iseendaga toime tulla ja lapse arengut toetada, kui on omandanud sobivad piiride seadmise ja suhtlemisoskused – selles on abiks pikaaegsed koolitusprogrammid, kus on võimalik uusi oskusi omandada ja järjepidevalt harjutada:

„Seal Gordoni perekoolis see minakõne läks paremaks, mulle tundub, et ma pole nii süüdistav. Mulle on OK öelda lauseid „Mulle meeldib“ või „Mulle ei meeldi“. See minu meelest küll aitas“ (ema, 37). (Avaliku sektori innovatsioonitiim 2021)

Nooremas koolieas laste hinnangul on pandeemia ajal nende elu mõjutanud kõige enam kaugõpe, sõprade mittenägemine ja õues mängimise keeld (Lee 2020). Sotsiaalse elu häiritus võib selles eas kaasa tuua depressiooni sümptomeid, süü- ja vihatunnet, klammerdumist ning tähelepanu otsimist (Courtney jt 2020; Singh jt 2020). Nii koolis kui ka kodus saab nooremas koolieas lapsi toetada, keskendudes negatiivse asemel positiivsele, hoides tavapäraseid rutiine ja luues rohkelt mänguvõimalusi. Kool ja huvitegevuses osalemine loovad lapse elus kindla päevakava ja rütmi, mis on eriti oluline nende laste jaoks, kellel esineb vaimse tervise probleeme.

Laste heaoluks on tähtis, et ka nende vanemad iseendaga hästi toime tuleksid.

Ameerika Ühendriikides tehtud uuringus leiti, et koolide avatuna hoidmine on kuni 11-aastaste jaoks äärmiselt oluline. Järeldati, et algklassiõpilaste kaugõpe võib viia suurema arvu enne eeldatavat eluiga juhtunud surmadeni, kui juhtuks koolide lahtihoidmise korral (Christakis jt 2020). Koolis aga peab õhkkond olema turvaline ja hooliv, et toetada lapse heaolu ning arengut ka seal nii hästi kui võimalik. Eestis oli juba enne pandeemiat suur murekoht laste vähene koolirõõm, mis ilmselt on viimastel aastatel veelgi süvenenud. Koolirõõmu hoidmist peavad aina olulisemaks ka Eesti koolijuhid:

„Lapsed tulevad kooli ju uudishimulikena ja meil õnnestub see esimese aastaga korralikult ära lõpetada … See on meie fenomen“ (koolidirektor). (Streimann ja Vilms 2021)

Kuidas lapsi ja peresid toetada?

Pandeemia on avaldanud nii positiivset kui ka negatiivset mõju laste ja lastevanemate vaimsele tervisele: mõnel lapsel on kodused suhted muutunud lähedasemaks, teised kogevad aga endiselt stressi. Kõigil täiskasvanutel laste ja perede ümber on võimalik toetada laste ja perede heaolu, kasutades universaalseid meetmeid ja mõeldes näiteks järgmistele küsimustele.

• Kuidas jälgitakse lapseootuse ajal ja pärast lapse sündi lapsevanemate vaimset tervist ning toimetulekut? Kuidas toetatakse vastsündinuga perede kohanemist uue olukorraga?
• Millised tugirühmad kogukonnas tegutsevad? Millised tugirühmad toetaksid kogukonna lastevanemaid?
• Milline ühistegevus on lastevanematele kättesaadav ja ligipääsetav? Millised beebikoolid, laulu-, mängu-, võimlemis- ja loovusringid tegutsevad ning regulaarsed mänguhommikud toimuvad?
• Milliseid vanemlikke oskusi toetavaid sekkumisi kogukonnas rakendatakse?
• Kust saab vanem kiiresti ja tasuta nõu ning abi (nt pereterapeut, paariterapeut, psühholoogiline nõustamine), kui ta tunneb, et ei oska lapse või iseendaga hakkama saada?
• Kuidas toetatakse vanemate puhkamist ja taastumist (nt kas väikelaste vanematel on võimalik saada hoidjateenust või kas täiskasvanute huviringide juures pakutakse tasuta lapsehoidu)?
• Kui suured rühmad tegutsevad lastehoiuasutuses või lasteaias? Millised on suhted rühmades? Kui kättesaadavad on tugiteenused lasteaias?
• Kuidas toetatakse lasteaedade, koolide ja lastevanemate koostööd?
• Kuidas arendatakse lasteaedades ja koolides eluks vajalikke oskusi, sh sotsiaalseid, emotsionaalseid ja enesejuhtimisoskusi?
• Millised on laste võimalused eakaaslastega mängida, sõprussuhteid luua ja hoida?
• Kuidas ennetatakse lasteaedades ja koolides kiusamist ning luuakse turvaline hooliv õhkkond?
• Kuidas vähendatakse ettearvamatust laste elus ja toetatakse lastevanemaid aimatavate rutiinide kujundamisel ja jõustamisel?
• Kuidas toetatakse laste ja peredega tegelevate spetsialistide vaimset heaolu ja enesehoidmist (nt õpetajad, tugispetsialistid, lastekaitsetöötajad)? Kuidas arendatakse nende pädevust laste vaimse tervise toetamiseks?

---

Tegevuse kavandamisel võib abi olla järgmistest materjalidest.

• Tervise Arengu Instituut (2021). Laste ja perede heaolu. Tegevusi vaimse tervise toetamiseks
• Streimann, Karin; Vilms, Triin (2021). Vaimse tervise probleemide ennetus koolides. Harjumaa koolide tugispetsialistide ja koolijuhtide rühmaintervjuude kokkuvõte. Selles raportis on soovitused riigile, kohalikule tasandile ja koolidele.
• Haridus- ja Noorteamet jt (2021). 4 sammu märkamiseks ja sekkumiseks õpetajale.

---

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 1/2022

---

 Viidatud allikad

Avaliku sektori innovatsioonitiim (2021). Kuidas teha nii, et iga laps Eestis oleks hea vaimse tervise juures?

Basu, A., Kim, H. H., Basaldua, R., Choi, K. W., Charron, L., Kelsall, N.,  Hernandez-Diaz, S., Wyszynski, D. F. Koenen, K. C. (2021). A cross-national study of factors associated with women’s perinatal mental health and wellbeing during the COVID-19 pandemic. PLOS ONE, 16(4). doi:journal.pone.0249780

Branjerdporn, G., Meredith, P., Strong, J., Garcia, J. (2017). Associations Between Maternal-Foetal Attachment and Infant Developmental Outcomes: A Systematic Review. Maternal and Child Health Journal, 21(3), 540–553. doi:10.1007/s10995-016-2138-2

Carretero, S., Napierala, J., Bessios, A., Mägi, E., Pugacewicz, A., Ranieri, M., Triquet, K., Lombaerts, K.,  Robledo-Bottcher, N.,  Montanari, M., González-Vazquez, I. (2021). What did we learn from schooling practices during the COVID-19 lockdown? doi:10.2760/135208

Christakis, D. A., Van Cleve, W., Zimmerman, F. J. (2020). Estimation of US Children’s Educational Attainment and Years of Life Lost Associated with Primary School Closures during the Coronavirus Disease 2019 Pandemic. JAMA Network Open, 3(11), 1–12. doi:jamanetworkopen.2020.28786

Courtney, D., Watson, P., Battaglia, M., Mulsant, B. H., Szatmari, P. (2020). COVID-19 Impacts on Child and Youth Anxiety and Depression: Challenges and Opportunities. The Canadian Journal of Psychiatry, 65(10), 688–691. doi:10.1177/0706743720935646

De Young, A., Paterson, R., March, S., Hoehn, E., Alisic., Cobham, V., Donovan, C., Middeldorp, C., Gash, T., and Vasileva, M. (2021). COVID-19 Unmasked Young Children Report 2: Impact of the second wave in Australia on the mental health of young children and parents. Brisbane.

Fischer, K., Tieskens, J. M., Luijten, M. A. J., Zijlmans, J., van Oers, H. A., de Groot, R., van der Doelen, D.,  van Ewijk, H., Klip, H., van der Lans, R. M., De Meyer, R., van der Mheen, M., an Muilekom, M. M., Ruisch, I. H., Teela, L., van den Berg, G., Bruining, H., van der Rijken, R., Buitelaar, J. …Popma, A. (2021). Internalizing Problems Before and During the COVID-19 Pandemic in Dutch Children and Adolescents with and without Pre-Existing Mental Health Problems, 1–28. doi:10.1101/2021.10.05.21264160

Ford, T., John, A., Gunnell, D. (2021). Mental health of children and young people during pandemic. BMJ, n614. doi:10.1136/bmj.n614

Gassman-Pines, A., Ananat, E. O., Fitz-Henley, J. (2020). COVID-19 and Parent-Child Psychological Well-being. Pediatrics, 146(4). doi:10.1542/peds.2020-007294

Holmes, E. A., O’Connor, R. C., Perry, V. H., Tracey, I., Wessely, S., Arseneault, L.,  Ballard, C., Christensen, H., Cohen Silver, R., Everall, I., Ford, T., John, A., Kabir, T. King, K., Madan, I., Michie, S., Przybylski, A., Shafran, R., Sweeney, A. … Bullmore, E. (2020). Multidisciplinary research priorities for the COVID-19 pandemic: a call for action for mental health science. The Lancet Psychiatry, 0366(20), 1–14. doi:10.1016/S2215-0366(20)30168-1

Kinderman, P., Tai, S., Pontin, E., Schwannauer, M., Jarman, I., Lisboa, P. (2015). Causal and mediating factors for anxiety, depression and well-being. British Journal of Psychiatry, 206(6), 456–460. doi:10.1192/bjp.bp.114.147553

Lee, J. (2020). Mental health effects of school closures during COVID-19. The Lancet Child and Adolescent Health, 4(6), 421. doi:10.1016/S2352-4642(20)30109-7

Loades, M. E., Chatburn, E., Higson-Sweeney, N., Reynolds, S., Shafran, R., Brigden, A., Linney, C., McManus, M. N., Borwick, C., Crawley, E. (2020). Rapid Systematic Review: The Impact of Social Isolation and Loneliness on the Mental Health of Children and Adolescents in the Context of COVID-19. Journal of the American Academy of Child and Adolescent Psychiatry, 59(11), 1218–1239.e3. doi:10.1016/j.jaac.2020.05.009

Ma, L., Mazidi, M., Li, K., Li, Y., Chen, S., Kirwan, R., Zhou, H., Yan, N., Rahman, A., Wang, W., Wang, Y. (2021). Prevalence of mental health problems among children and adolescents during the COVID-19 pandemic: A systematic review and meta-analysis. Journal of Affective Disorders, 293(June), 78–89. doi:10.1016/j.jad.2021.06.021

McDaid, D., Park, A.-L., Wahlbeck, K. (2019). The Economic Case for the Prevention of Mental Illness. Annual Review of Public Health, 40(1), 373–389. doi:10.1146/annurev-publhealth-040617-013629

McDonald, A. J., Mew, E. J., Hawley, N. L., Lowe, S. R. (2021). Anticipating the long-term neurodevelopmental impact of the COVID-19 pandemic on newborns and infants: A call for research and preventive policy. Journal of Affective Disorders Reports, 6, 100213. doi:10.1016/j.jadr.2021.100213

Meredith, R. M. (2015). Sensitive and critical periods during neurotypical and aberrant neurodevelopment: A framework for neurodevelopmental disorders. Neuroscience & Biobehavioral Reviews, 50, 180–188. doi:10.1016/j.neubiorev.2014.12.001

National Research Council and Institute of Medicine (2009). Preventing Mental, Emotional, and Behavioral Disorders Among Young People. (M. E. O’Connell, T. Boat, K. E. Warner, toim.). Washington, D.C.: National Academies Press. doi:10.17226/12480

OECD/EU (2018). Health at a Glance: Europe 2018: State of Health in the EU Cycle. Paris: OECD Publishing. doi:10.1787/health_glance_eur-2018-en

Racine, N., McArthur, B. A., Cooke, J. E., Eirich, R., Zhu, J., Madigan, S. (2021). Global Prevalence of Depressive and Anxiety Symptoms in Children and Adolescents during COVID-19: A Meta-analysis. JAMA Pediatrics, 175(11), 1142–1150. doi:10.1001/jamapediatrics.2021.2482

Ravens-Sieberer, U., Kaman, A., Erhart, M., Otto, C., Devine, J., Löffler, C., Hurrelmann, K., Bullinger, M., Barkmann, C., Siegel, N. A., Simon, A. M., Wieler, R. S., Hölling, H. (2021). Quality of life and mental health in children and adolescents during the first year of the COVID-19 pandemic: results of a two-wave nationwide population-based study. European Child and Adolescent Psychiatry, (0123456789). doi:10.1007/s00787-021-01889-1

Rider, E. A., Ansari, E., Varrin, P. H., Sparrow, J. (2021). Mental health and wellbeing of children and adolescents during the covid-19 pandemic. The BMJ, 374(jaanuar 2018), 1–14. doi:10.1136/bmj.n1730

Riigikontroll (2020). Hariduse tugiteenuste kättesaadavus.

Schotanus-Dijkstra, M., Ten Have, M., Lamers, S. M. A., De Graaf, R., Bohlmeijer, E. T. (2017). The longitudinal relationship between flourishing mental health and incident mood, anxiety and substance use disorders. European Journal of Public Health, 27(3), 563–568. doi:10.1093/eurpub/ckw202

Singh, S., Roy, D., Sinha, K., Parveen, S., Sharma, G., Joshi, G. (2020). Impact of COVID-19 and lockdown on mental health of children and adolescents: A narrative review with recommendations. Psychiatry Research, 293, 113429. doi:10.1016/j.psychres.2020.113429

Soo, K., Kutsar, D. (2020). Kuidas elad, Eestimaa laps?

Streimann, K., Pertel, T., Vilms, T., Abel-Ollo, K. (2020). Ennetuse käsiraamat: sõltuvusainete tarvitamise ennetuse teaduslik käsitlus otsustajatele, arvamusliidritele ja poliitikakujundajatele. Kohandatud Euroopa ennetusõppekava (EMCDDA) põhjal. Tallinn: Tervise Arengu Instituut.

Streimann, K., Selart, A., Trummal, A. (2020). Effectiveness of a Universal, Classroom-Based Preventive Intervention (PAX GBG) in Estonia: a Cluster-Randomized Controlled Trial. Prevention Science, 21(2), 234–244. doi:10.1007/s11121-019-01050-0

Streimann, K., Vilms, T. (2021). Vaimse tervise probleemide ennetus koolis. Harjumaa koolide tugispetsialistide ja koolijuhtide rühmaintervjuude kokkuvõte. Tallinn.

Tammemäe, T., Tuul, M., Lilleoja, L., Õun, T., Peterson, T., Meesak, A.-M. (2020). OECD rahvusvahelise alushariduse ja laste heaolu uuringu IELS 2018 tulemused Eestis. (A.-M. Meesak, toim.). Tallinn.

Treial, K. (2016). KiVa kiusamisvastase programmi prooviuuring Eestis: kaheaastase klaster-randomiseeritud kontrollkatse tulemused. Eesti Haridusteaduste Ajakiri. Estonian Journal of Education, 4(2), 191–222. doi:10.12697/eha.2016.4.2.08

Turu-uuringute AS (2020). Lapsevanemate töötamine ja perede toimetulek eriolukorras: eelkooliealiste ja põhikooliealiste lastega elanike küsitlus. Tallinn.

Turu-uuringute AS (2021). COVID-19 teemaline küsitlus. 36. küsitluslaine.

UNICEF (2021). The State of the World’s Children 2021. On My Mind: Promoting, protecting and caring for children’s mental health.

United Nations (2020). Policy Brief: Covid-19 and the Need for Action on Mental Health. Policy Brief: COVID-19 and the Need for Action on Mental Health, 1–17.

Vizard, T., Sadler, K., Ford, T., Newlove-Delgado, T., McManus, S., Marcheselli, F., … Cartwright, C. (2020). Mental Health of Children and Young People in England, (juuli), 1–50.

Waite, P., Pearcey, S., Shum, A., Raw, J. A. L., Patalay, P., Creswell, C. (2021). How did the mental health symptoms of children and adolescents change over early lockdown during the COVID‐19 pandemic in the UK? JCPP Advances, 1(1). doi:10.1111/jcv2.12009

Westerhof, G. J., Keyes, C. L. M. (2010). Mental illness and mental health: The two continua model across the lifespan. Journal of Adult Development, 17(2), 110–119. doi:10.1007/s10804-009-9082-y

World Health Organization (2004). Promoting Mental Health: Concepts, Emerging Evidence, Practice. Geneva: World Health Organization.