Kontrollituima korraldusega sotsiaalteenus on nüüd hooldekodu

Alates 1. juulist 2023 jõustunud hooldereform tähendas avaliku sektori senisest suuremat tuge hoolduse vajajatele ja nende peredele, et muuta hooldekodukoht rahaliselt kättesaadavaks. Aasta hiljem, 5. juulil 2024 tegi riigikohtu üldkogu otsuse, kas see ülesanne oli õigesti seatud ja omavalitsuste suhtes õiglaselt rahastatud.

Kogu päeva kestnud üldkogu istungit sai 16. aprillil ka avalikult jälgida. Paljud hooldekodukoha kasutamiseks toetuse juba saanud lähedased jälgisid mõningase murelikkusega riigikohtu 18 kohtuniku iseenesest igati arusaadavat arutelu, mis selle õigusvaidluse üle käis.  

Üldhooldusteenust peab nii korraldama kui ka kaasrahastama kohalik omavalitsus

Riigikohtu vaidluse keskmes ei olnud küsimus, kas riigi otsus rahastada senini enamasti eakate ja nende perede õlul olnud kallist hooldekoduteenust oli õiguspärane, vaid kas selle ülesande täitjad, omavalitsused, on täpsustatud kohustuse täitmiseks õiglaselt rahastatud. Kohus kinnitas otsuses, et eakate hoolduse korraldamine on omavalitsuslik ülesanne.

Hooldereformiga täpsustati seaduses selle kohustuse ulatust rahastamisel. Omavalitsustele anti raha vastavalt eakate osale elanikkonnas: 2023. aastal 39,2 ja 2024. aastal 59,4 miljonit eurot. Järgnevatel aastatel arvestatakse ka omavalitsuste maksutulu tõusuga pensionäride tuludest. Omavalitsused on 2023. aasta rahastusest kasutanud 25,7 miljonit eurot hooldekodude hoolduskulude tasumiseks, ülejäänu võimaldas omavalitsustel korraldada kodus elamist toetavaid teenuseid.

Kohus kinnitas otsuses, et eakate hoolduse korraldamine on omavalitsuslik ülesanne.

Kohtusse pöördunud omavalitsused soovisid selgust, kas riigi antud ülesanne rahastada hooldekodu kohamaksumusest hoolduspersonali kulude osa on riigi niivõrd ulatuslik sekkumine, et see muutub riiklikuks ülesandeks ja teenusekorraldus peaks olema teistsugune.

Alternatiivina tuli kohtul arutada, kas omavalitsusliku ülesande korral on see rahastatud õiglaselt: kas omavalitsuse jaoks on hooldekodu hoolduskulude rahastamine sedavõrd koormav ülesanne, et kannatavad teised avalikud teenused, nagu tänavate korrashoid või lasteaiakohtade tagamine. Riigikohtu seisukoht on, et ülemääraseid kulutusi hooldekodukoha tagamiseks peab iga omavalitsus halduskohtus tõendama[1].

Omavalitsuse ülesannete rahastamise probleem lahendati laiemalt

Hooldekodukoha osalise rahastamise ülesande vaidlus lahendas tegelikult laiemalt omavalitsuslike ülesannete rahastamise põhimõttelisi küsimusi. Tuliseid arutelusid on olnud viimase kahe aasta jooksul riigikogus, sotsiaalkomisjonis, meedias ja kohalike omavalitsustega. Sotsiaalkindlustusamet jälgis hooldereformi rakendamisel eriti tähelepanelikult üldhooldusteenuse osutajate teenuse kvaliteeti ning regionaal- ja põllumajandusministeerium hoidis silma peal omavalitsuste kulutustel.

Sotsiaalhoolekande seaduse muudatus, mille järgi osa hooldekodude kuludest tuleb omavalitsusel kanda riigi antud rahatoega, olenemata teenust vajava inimese ja tema perekonna rahakoti paksusest, ei tähendanud omavalitsuste vabastamist kohustusest korraldada hoolekandeteenuseid ja rahastada neid vastavalt vajadusele. Omavalitsuse ülesanne on kohapeal korraldada erinevaid sotsiaalteenuseid ja kujundada pikaajalise hoolduse teekond: kas ühel hetkel on tarvis abistamist kodus, aidata liikuda sotsiaaltranspordiga tervishoiuteenustele, kohandada avalikku ruumi erivajadusi arvestavaks või, kui miski muu ei aita, otsustada koos hooldust vajava inimese ja tema perega professionaalse hoolduse kasuks hooldekodus.

Riigikohtu seisukoht on, et ülemääraseid kulutusi hooldekodukoha tagamiseks peab iga omavalitsus halduskohtus tõendama.

Erinevad arusaamad omavalitsuste õiglasest rahastamisest võisid tuleneda sellest, et eelistatakse kogu ööpäeva turvalisust pakkuvat hooldekodu kodus abi osutamisele, kus inimesel ja tema lähedastel on vaja toimetulekut rohkem ise korraldada. Otsuseid mõjutab ka keskustest kaugemal elamine ja eluruumide kehv seisukord.

Omavalitsusele on antud õigus otsustada hooldekodu kohamaksust tasutavate hoolduskulude piirmäär, mis aitab hoida omavalitsuse kulud kontrolli all. Mõnes omavalitsuses on otsustatud kõrgema piirmäära kasuks, et inimeste valik ei piirduks vaid vähemate tingimustega hooldekodudega. Seadus aga sätestab ka sotsiaalteenuste kättesaadavuse põhimõtte, mis tähendab, et omavalitsuse kehtestatud hoolduskulude piirmäär ei tohiks olla nii madal, et üldhooldust vajav inimene ei saa teenust üldse või peab selleks liiga kaua ootama.

Hooldekodude kulud on paratamatult suurenenud

Õiglane ei oleks ka arvata, et hooldereformita ei oleks hooldekodudes hinnad tõusnud. Hooldekodude olukord on aastaid olnud pingeline, sest ligi 80% kuludest katsid hooldekodudes olijad ja nende pered ning suurenenud kulude jätmine üksnes peredele kanda oleks olnud ebaõiglane.

Seni inimeste jaoks kalleima sotsiaalteenuse rahastuskoorem on nüüdseks rohkem jagatud avaliku sektoriga, prognooside kohaselt peaks inimeste omafinantseering vähenema 52%-ni.

Omavalitsuse ülesanne on kohapeal korraldada sotsiaalteenuseid ja kujundada pikaajalise hoolduse teekond.

Riigi rahastus oli suunatud just hoolduspersonali jaoks, et aidata kaasa kvalifitseeritud hooldustöötajate ja nende abistajate madala palgataseme tõstmisele. Hooldereformiga nähti ette ka kohustus panna paika hooldustöötajate töökoormus. Nõue jõustub küll 2026. aastal, kuid paljud hooldekodud täidavad seda juba praegu. Ootus sotsiaalteenuste kvaliteedi paranemisele on suur: paremad tingimused, suurem privaatsus ja hooldustöötaja suurem tähelepanu.

Eelmisel aastal valis hooldekodukoha 940 inimest, kellest 80% tegid seda pärast hooldereformi jõustumist. Vajadus hooldusteenuse järele oli suur, muudatus aitas vähendada omastehooldajate koormust. Meil on 30 000 täisealist inimest, kes hooldavad oma lähedast, neist pooltel on suur hoolduskoormus, rohkem kui 20 tundi nädalas. Hooldust vajavad inimesed ei tekkinud hooldereformi tõttu, vaid tulid hooldereformiga nähtavaks.

Loe riigikohtu üldkogu 5. juuli otsust 5-23-38 ja pressiteadet.

[1] Omavalitsusel on võimalus taotleda riigilt omavalitsuslike ülesannete täitmiseks lisaraha, esitades kaebus halduskohtule, kui kehtiv rahastamise korraldus ei ole piisav.