Kogu perega tegelemine aitab perevägivalda vähendada

---

Aastal 2023 registreeriti Eestis üle 3000 perevägivallakuriteo, suurima osa neist moodustas lähisuhtevägivald. See murettekitav olukord pole aastate jooksul muutunud. Eesti paistab ka Euroopa riikide võrdlustes silma vägivallajuhtumite suure arvuga. Need jonnakalt paigal püsivad negatiivsed arvud panevad küsima, kas traditsioonilised olukorra lahendamise ja leevendamise viisid ikka toimivad? Ehk oleks tarvis proovida uuenduslikke meetodeid, mis võimaldaks perevägivallaga tõhusamalt tegelda. Artikkel kajastab minu isiklikke seisukohti, mida soovin lugejatega jagada.

Ainult ohvrile või toimepanijale keskendumine ei toimi

Naiste varjupaigad ja teised vägivalla küsimustega tegelevad abiasutused järgivad traditsioonilist feministlikku käsitlust, keskendudes peamiselt ohvri abistamisele ning tema turvalisusele, sest näevad oma põhiülesandena ohvrit kaitsta.

Eraldatuse skaala teises otsas keskenduvad õiguskaitseasutused vägivaldse teo toimepanijale ja tema karistamisele. Ka see võib ohvrit kahjustada, sest jätab tähelepanuta võimaluse mõista vägivalla juurpõhjuseid ja rakendada ennetavaid meetmeid, mis aitaksid vähendada vägivalla kordumise ohtu. Vägivaldselt käituvale pereliikmele ja tema karistamisele keskendumine ei paku pikaajalist lahendust, sest ei aita kaasa toimunu sügavamale mõistmisele ega sekkumise arendamisele, mis võiks aidata katkestada vägivallatsükli ning tagada ohvritele ja nende peredele tulevikus suurema turvalisuse.

Perekeskne mudel lõimib erinevaid käsitlusi, on terviklik ja võib osutuda perevägivalla vastu võitlemisel tõhusaks.

Vaja on terviklikumat käsitlust, mis võimaldab vägivallast mõjutatud pere liikmetel terveneda ja taastada oma elu. Toetudes oma töökogemusele saan kinnitada, et perekeskne töötamisviis võib aidata paljusid peresid.

Palju kihte ja põimunud probleeme

Paljude perede jaoks võib olla kasulik järjepidev töö nii vägivalla ohvri kui ka toimepanijaga paralleelselt (Mendez jt 2014, Karakurt jt 2016, McCallum ja Stith 2008), ning meelde tuletamine, et ohutu kasvukeskkond on laste põhiõigus. Perekeskne käsitlus võib olla oluline samm perevägivalla probleemi mõistmisel ja tõhusal lahendamisel, sest tähelepanu pööratakse nii vägivalla ohvri kui ka toimepanija vajadustele.

Sageli peituvad vägivaldse käitumise või selle talumise juurpõhjused põlvkondade kaupa edasi kandunud käitumismustrites (Widom 1989), mida ei osata vahendajate ja välise toeta isegi kahtluse alla seada. Sotsiaalse õppimise teooria (Bandura 1977) rõhutab, et inimesed omandavad vägivallakäitumise eeskuju järgides ja jäljendades seda, mida nad on näinud oma keskkonnas, sealhulgas peres või kogukonnas. Teine teooria lähtub psühholoogiast, keskendudes individuaalsetele teguritele, nagu traumaatilised kogemused, isiksuseomadused või psühholoogilised häired, mis võivad soodustada vägivaldset käitumist (Dutton 1995; Bowlby 1982). Näiteks võivad traumaatiline lapsepõlv või stressiolukorrad suurendada vägivalla riski lähisuhtes.

Sageli peituvad vägivaldse käitumise või selle talumise juurpõhjused põlvkondade kaupa edasi kandunud käitumismustrites.

Sotsiaal-psühholoogilised teooriad rõhutavad sotsiaalsete ja psühholoogiliste tegurite vastastikmõju. Need teooriad väidavad, et vägivaldne käitumine võib olla tingitud nii sotsiaalsetest mõjutustest kui ka individuaalsetest omadustest, need tegurid võivad üksteist vastastikku mõjutada ja tugevdada (Bandura 1977; Berkowitz 1993). Ühiskondlikud teooriad keskenduvad struktuursetele ja institutsionaalsetele teguritele, mis võivad soodustada või takistada vägivalda (Heise 1998; Gelles ja Straus 1988). Näiteks ebavõrdsus, majanduslikud raskused või ebapiisavad tugisüsteemid võivad suurendada vägivalla riski mõnes kogukonnas või kogu ühiskonnas.

Need teooriad pakuvad mitmekülgset arusaama lähisuhtevägivalla keerulisest olemusest ning aitavad paremini mõista selle nähtuse põhjuseid ja levikut erinevates oludes.

Paari üheaegne kokkutoomine samasse ruumi peab olema eelnevalt põhjalikult läbimõeldud.

Ka Eestis ratifitseeritud Istanbuli konventsioon, mis käsitleb naistevastast ja perevägivalda ning selle ennetamist ja tõkestamist, rõhutab vägivalla toimepanijatega töö olulisust ja seab selle üheks oma põhimõtteks. Selleks et vähendada lähisuhtevägivalla juhtumeid ja tagada ohvrite kaitse, on oluline mitte ainult abistada ja toetada ohvreid, vaid rakendada ka vägivalla toimepanijatele suunatud ennetus- ning sekkumisprogramme. Konventsioon nõuab, et liikmesriigid pakuks vägivalla toimepanijatele asjakohast ravi, rehabilitatsiooni ja sotsiaalset nõustamist ning tagaks kõnealuste meetmete kooskõla inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse põhimõtetega.

Kuidas nii – läheme pahategijale appi?

Tegemist on kahtlemata delikaatse teemaga, sest kes siis veel, kui mitte vägivalla ohver peaks olema abi ja toe keskpunktis. Vägivalla levikut soodustavad sooline ebavõrdsus ja võimuhierarhia, mistõttu on kahtlemata oluline ohvrit võimestada ja tagada tema turvalisus, et aidata tal välja saada tema tervist ja isiksust kahjustavast olukorrast. Aina enam püütakse leida võimalusi, kuidas töötada samal ajal ka vägivalla toimepanijaga. Vaid nii on võimalik konkreetse probleemi tuuma mõista, see lahendada ja kaasata mõlemad pooled sobivate sekkumistega. See vähendab vägivalla kordumise riski ja tagab ühtlasi paremini laste turvalisuse peres.

Selleks et vähendada lähisuhtevägivalla juhtumeid ja tagada ohvrite kaitse, on oluline rakendada ka vägivalla toimepanijatele suunatud ennetus- ning sekkumisprogramme.

Vägivalla toimepanijatega töötamisel rakendatakse erinevatel teooriatel põhinevaid vaatenurki.

Feministliku teooria järgi nähakse meeste vägivalda naispartneri vastu õpitud ja tahtliku käitumisena, mitte niivõrd individuaalse patoloogia, stressi, ainete kasutamise või „düsfunktsionaalse“ suhte tagajärjena. Sellele teooriale tuginev töö toimepanijaga püüab lahendada koduvägivalda psühhohariduse ja mehe enesekriitilise eneseuurimise kaudu. Eesmärk on suurendada meeste teadlikkust soorollide sotsialiseerimise moonutavatest mõjudest nende elule ning julgustada suhteid, mis põhinevad autonoomial ja lugupidamisel (Yllö ja Bograd 1988).

Kognitiiv-käitumuslik teooria püüab välja selgitada ebatervislikke mõtte- ja käitumismustreid, aidates nii vägivalla ohvritel kui ka toimepanijatel arendada tervislikumaid toimetulekustrateegiaid (Dutton 1995).

Perele keskendunud perekonnasüsteemide teooria näeb vägivalla põhjust lähisuhte kommunikatsiooniprobleemides. Teraapia eesmärk on parandada suhteid ja lõpetada vägivald, õpetades pereliikmetele paremat üksteise mõistmist ning arendades kommunikatsioonioskusi, mis aitavad partneritel vägivalda ennetada (Bowlby 1982). Perekonnasüsteemide sekkumismudelis pööratakse tähelepanu pere arenemisele ning muutumisele ja mõlema poole vastutusele vägivalla olukorras. Selle eesmärk on suhete arendamine, mitte ainult ühepoolse vastutuse kehtestamine. Mudel aitab avada pere toimimist ja uurida põlvkondadeüleseid mustreid, mis võivad soodustada või põhjustada vägivalda peresüsteemis (Widom 1989).

Oluline on eristada situatsioonivägivalda ja paarisuhteterrorit, et leida parim ja turvalisem viis vägivallaprobleemi lahendamiseks.

Tähtis on ka enda sisemine muutumistahe.

Paarisuhtes enam esineva situatsioonivägivalla põhjused võivad olla viha, ärrituvus ja soov olukorda kontrollida. Samuti tuleb arvestada, et alkoholi liigtarvitamine võib suurendada konflikti intensiivsust. Situatsioonilise vägivalla lahendamine ja riskide vähendamine on eespool nimetatud sekkumisviise kasutades tõenäolisem. Levinum on siin vastastikune vägivald, kus mõlemad partnerid on negatiivse hoiakuga, reageerivad partneri negatiivsusele samamoodi ja on vähem suutelised väljuma negatiivsuse nõiaringist.

Paarisuhte terror eristub situatsioonilisest vägivallast selle poolest, et põhineb hoiakutel ja väljendub järjepidevas soovis partnerit tahtlikult allutada, kaasates nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda, sealhulgas laste vastu. See tähendab laiemaid ja sügavamaid suhteprobleeme, mis hõlmavad süstemaatilist kontrolli, järjepidevat hirmutamist, ähvardamist ja manipuleerimist.

Kui riskihindamise käigus tuvastatakse, et tegemist on võimaliku paarisuhteterroriga või teiste sõnadega vägivallamustri väga suure kordumise ohuga, tuleb erinevate abistamisviiside korral rakendada täiendavaid turvameetmeid. Paari üheaegne kokkutoomine samasse ruumi peab olema eelnevalt põhjalikult läbimõeldud, võttes arvesse kõiki riske ja võimalikke tagajärgi ohvrile. Oluline on tagada vägivallaohus olevate pereliikmete turvalisus. Tegeledes paaride või peredega, kus on suur oht, et üks partner võib käituda teisega vägivaldselt, võib hästi toimida võrgustikutöö, mis kaasab kõiki perega tegelevaid ametkondi ja abistajaid.

Milline on perekeskne käsitlus teenuseosutaja vaates?

Perekeskset sekkumisviisi on Eestis rakendanud ja edasi arendanud perenõustaja Piia Ruotsala eestvedamisel EELK perekeskuse töö raames. Metoodika eesmärk on toetada kõiki pereliikmeid nii ühiselt kui ka eraldi, pöörates tähelepanu individuaalsetele vajadustele ja toetades turvalisuse suurendamist.

Töö alguses tehakse individuaalsed intervjuud ja hinnatakse riski, mille käigus suurendatakse järk-järgult turvalisuse taset. Terapeutilist multiprofessionaalset tööd tehakse iga pereliikmega individuaalselt seni, kuni on saavutatud piisav turvalisus, et töö saaks jätkuda grupitööna (peretööna). Oluline on hoida turvalist keskkonda, kus on võimalik avameelselt arutada ka vägivalla teemat. Rõhutatakse vastutust ja tegeletakse tunnete, tegude ning muutuste sügavama mõistmisega.

Perekeskset käsitlust rakendatakse Eestis peamiselt psühholoogilist abi pakkuvate teenuseosutajate omafinantseeringuga.

Pereliikmetega koos töötatakse välja turvaplaan ja rõhutatakse väärtuspõhiseid käitumisvalikuid. Oluline on pidevalt analüüsida toimuvat, mõistes hukka vägivaldset käitumist, mitte inimest ennast. Kasutatakse integratiivset käsitlust, sealhulgas tunnetega toimetuleku ja konfliktide lahendamise õppimist, rakendatakse traumateadlikku käsitlust ja toimub pidev stabiliseerimine. Vägivaldselt käituval pereliikmel on vaja mõista, milliseid vajadusi ta püüab vägivalda kasutades rahuldada ning motiveerida teda vägivallavabale suhtlusele üle minema. Vägivallavaba elustiili valimisele võib positiivselt kaasa aidata laste olemasolu peres, kuid tähtis on ka enda sisemine muutumistahe.

Millist abi saab praegu Eestis?

Üldiselt on Eestis teenused peredele, kus esineb vägivalda, suunatud nii ohvrite kui ka vägivalla toimepanijate toetamisele, kuigi suurem osa teenustest on mõeldud ohvritele. Pere- ja nõustamiskeskused pakuvad perekeskset nõustamist ja teraapiat, keskendudes kogu pere toimimise parandamisele ja vägivallatsükli katkestamisele. Siiski puudub ühtne käsitlus ja spetsialistide süsteemne väljaõpe, iga keskus üritab teenust osutada oma pädevuse piires.

Vägivalla toimepanijate esmast nõustamist pakub sotsiaalkindlustusamet vägivallast loobumise nõustamisteenuse kaudu. Toimepanijatele suunatud grupitöö võimalused on viimastel aastatel oluliselt vähenenud või peaaegu olematud, pigem tehakse individuaalset tööd. Perekeskset käsitlust rakendatakse Eestis peamiselt psühholoogilist abi pakkuvate teenuseosutajate omafinantseeringuga. Sotsiaalkindlustusameti pakutav traumast taastumist toetav vaimse tervise abi on mõeldud peamiselt vägivallaohvrite toetamiseks, kogu pere kaasatakse sellesse harva.

Oluline on jätkata abiteenuste osutamist ja arendada nende kvaliteeti ning asjakohasust, et pakkuda parimat tuge nii ohvritele kui ka toimepanijatele. Arvan, et perekeskne mudel võiks olla hea lahendus paljudele peredele, pakkudes tuge ja teraapiat kõigile pereliikmetele ning keskendudes nii kannatanute kui ka toimepanijate vajadustele ja vastutusele.

Eri tasandite edendamisettepanekud

Süsteemis tegutseb iga päev palju abistajaid, kes osalevad vägivallajuhtumite lahendamises. Probleem on, et eri valdkondade spetsialistid (jõustruktuuride, sotsiaaltöö ja vaimse tervise eksperdid) võivad lõpetada oma haridustee teadmata, kuidas töötada vägivalla toimepanijatega. Seega võiks perekeskse käsitluse laiem kasutus alata selle teema lisamisega spetsialistide väljaõppesse, et arendada nende oskusi.

Riigi tasandil peaks olema võimalus kohe aktiveerida võrgustikutöö, kui kannatanu ja ka toimepanija otsivad abi. Oluline on info sujuv liikumine eri institutsioonide ja tasandite vahel ning abistajate tegutsemine ühises infoväljas. Eestis levinud MARAC võrgustikutöö suure retsidiivsusriskiga perede korral võib olla heaks eeskujuks. Keskmise ja madala riskiga perede puhul võib korraldada sarnaseid kohtumisi, et ennetada riskide suurenemist.

Erinevate institutsioonidega koostöös võiks välja arendada ühtselt mõistetavad ja keskselt kasutatavad riskijuhtimise mõõtevahendid, et vähenda vägivallamustri kordumist. Tervele perele tuleks koostada turvaplaan, et tekiks korduvvägivalla ennetamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise tõhusam süsteem.

Tähtis on edasi arendada ja laiendada teenuseid, et pakkuda vägivallaprobleemide lahendamise terviklikku käsitlust. Juhul kui tegemist ei ole paarissuhteterroriga, on üks võimalus perekeskne abistamine. Teenuseosutajad võiks enam soodustada perekeskset käsitlust toetavate nõustamiskeskuste tegevust. Kaaluda võiks spetsialistide koolitamist ja juhendamist, et tagada tõhus ja empaatiline abi perevägivalla probleemide lahendamisel.

---

AUTORIST

Signe Uustal on psühholoog, pereterapeut ja lepitaja, kes on töötanud perevägivalla ohvrite ja toimepanijatega. Tal on selles valdkonnas kogemusi rohkem kui kümme aastat.

---

Ohvriabi kontaktid

• Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefon 116 006 pakub kriisinõustamist kogu ööpäeva jooksul. Kriisinõustaja saab pöörduja ka edasi suunata vajalikele teenustele.
• Piirkondlike ohvriabi töötajate kontaktid leiab lehelt palunabi.ee. Lehel ka veebinõustamise võimalus eraldi lehel avaneva vestlusakna kaudu.
• Eri abitelefonide ja veebinõustamise info on koondatud faili „Kuhu pöörduda, kui vajad abi?“.

Viidatud allikad

Bandura, A. (1977). Social Learning Theory. Englewood Cliffs, N. J.: Prentice Hall.

Berkowitz, L. (1993). Aggression: Its Causes, Consequences, and Control. New York: McGraw-Hill.

Bowlby, J. (1982). Attachment and Loss: Volume 1. Attachment. New York: Basic Books.

Dutton, D. G. (1995). The Batterer: A Psychological Profile. New York: Basic Books.

Gelles, R. J., Straus, M. A. (1988). Intimate Violence: The Causes and Consequences of Abuse in the American Family. New York: Simon and Schuster.

Heise, L. L. (1998). Violence against women: An integrated, ecological framework. Violence Against Women, 4(3), 262–290.

Karakurt, G., Whiting, K., van Esch, C. Bolen, S. D., Calabrese, J. R. (2016). Couples Therapy for Intimate Partner Violence: a systematic review and meta-analysis. Journal of Marital and Family Therapy, 42(4), 567–583. doi:10.1111/jmft.12178

McCollum, E. E., Stith, S. M. (2008). Couples Treatment for Interpersonal Violence: A Review of Outcome Research Literature and Current Clinical Practices. Violence and Victims, 23(2). 187–201. doi: 10.1891/0886-6708.23.2.187

Mendez, M., Horst, K., Stith, S. M., McCollum, E. E. (2014). Couples Treatment for Intimate Partner Violence: Clients’ Reports of Changes During Therapy. Partner Abuse, 5(1), 21–40. doi:10.1891/1946-6560.5.1.21

Widom, C. S. (1989). The Cycle of Violence. Science, 244(4901), 160–166.

Yllö, K., Bograd, M. (toim.). (1988). Feminist Perspectives on Wife Abuse. Newbury Park, CA: Sage Publications.