Kersti Suun-Deket: „Sotsiaaltöö on nagu rätsepaülikonna õmblemine“

---

Selle ajakirjanumbri nii mõneski artiklis tuleb juttu eetikapõhimõtete järgmisest, oma kogemuste kasutamisest ja suhtlemisest inimestega, kelle heaks sotsiaaltöötajad tööd teevad. Osavõtliku meeskonnajuhi ja abistajana tunnustust saanud Kersti Suun-Deket nõustub meeleldi neil teemadel vestlema ning pakub omalt poolt ühe olulise küsimuse juurde: kuidas hoida sotsiaalvaldkonnas töötavate inimeste motivatsiooni, et nad ära ei väsiks ja jaksaksid teisi võimalikult hästi toetada.

Sotsiaalvaldkonna töötaja uus eetikakoodeks valmis 2022. aastal, sellest eelmine aastal 2005. Kuidas on sotsiaaltöö selle aja jooksul arenenud?

Aastate jooksul on sotsiaaltöö hästi palju muutunud. Varem oli see toetustepõhine, nüüd on esikohal teenused. Inimlikkus ja individuaalsus on märksõnad. Eetiliselt toob see kaasa küsimuse, kuhu poole langeb kaalukauss, millal peab arvestama inimese eripärade ja soovidega, millal ühiskondlike normidega. Kuidas leida parim lahendus? See toob kindlasti kaasa ka ebakõla endas, et mida ütleb mu isiklik kompass. Tekib ka küsimus vastutusest, kas vastutab sotsiaaltöötaja või abivajaja.

Paarkümmend aastat tagasi, kui seda süsteemi tehti, oli sotsiaaltöö hästi kinni reeglites. Nüüd on valdkond palju paindlikum. Sotsiaaltöö on nagu rätsepaülikonna õmblemine, teed igaühe jaoks seda, mis vaja. See tekitab dilemma, kus on piirid, kuidas mitte liialt survestada või oma maailmavaadet peale suruda, kuidas päriselt kuulata. Kliendikesksemaks muutumine, inimeste vajadustega rohkem arvestamine on sotsiaaltöö aasta-aastalt keerulisemaks teinud.

Eetikakoodeksi neljas punkt ütleb, et peab arvestama enesemääramise õigusega, inimese keskkonna ja soovidega. Kuidas tulla toime, kui sotsiaaltöötaja abi kasutav inimene puikleb selle vastu, mis sotsiaaltöötaja silmis tundub olevat talle parim lahendus?

Kõige rohkem tuleb seda ette lastekaitses või eakatega. Mõne eakaga olen näinud, et ta ei tule ise toime, elab prügimägede otsas, tal pole hügieeni tagamiseks tingimusi. Sooviksin, et ta koliks sealt ära sotsiaalkorterisse või hooldekodusse, aga tema ei ole nõus, sest see on tema kodu, tema pind, tema asjad. Oleme öelnud, et tuleme koristame su kodu siis ära vähemalt. Selle lause peale saab sotsiaaltöötaja segaduses pilgu: „Aga mul on siin korras.“ Meie normid erinevad sageli teiste normidest.

Peame lähtuma inimesest, mitte oma mugavusest.

Mõni aasta tagasi vestlesin ühe lapsevanemaga, kellele selgitasin, et igal lapsel on vaja oma voodit. Lapsel peavad olema normaalsed puhkamistingimused, ei saa magada diivanite või madratsite peal. Vanem lausus, et mul on viis last, kas te ise leiaksite neile kõigile voodikoha. Ütlesin, et teate, mul on ka viis last ja neil kõigil on oma voodi. See, mis minu jaoks tundub elementaarne, ei pruugi seda olla teise pere jaoks. Või see, et iga laps saaks iga päev sooja toitu süüa. Ikka leidub peresid, kes imestavad, kas siis õhtul peab ka sooja toitu andma, kui päeval koolis juba saab. Sotsiaaltöötajana peab arvestama kliendi normide ja maailmavaatega, aga ei tohi unustada teisi inimesi, kelle heaolu temast sõltub. Võib juhtuda, et pean tegema pere tahtest erineva otsuse ja jõulisemalt sekkuma.

Kust ikkagi piir jookseb? Kui järjepidevalt ja jõuliselt saab sekkuda ühe pere elu parandamisse?

Eks see olegi see ohu tajumine, millal võib öelda, et laps on hädaohus ja peame ta perest eraldama või millal tunneme päriselt, et vanemaga töötamine, ükski teenus ei anna tulemust ning lapse elu kahjustatakse kodus. See on alati eetiline piir, selle äratundmine on sisetunnetus. Väga raske on vaadata endale otsa ja nentida, et oleksin pidanud varem sekkuma.

Meediaga võiks olla kokku lepitud, kuidas räägime delikaatsetest küsimustest nii, et abivajajate anonüümsus säiliks ka väikeses kogukonnas.

Töötan linna eestkostel olevate noortega ja mõne juhtumi korral mõtlen küll, et kui otsus laps perest eraldada oleks tehtud varem, oleks ta äkki 17–18-aastasena teistsuguseid valikuid teinud. Näen, et sageli lähevad need noored selles suunas, kuhu ma ei tahaks, et nad läheks. Aga kui teeme valiku liiga vara või ennetavalt, ei ole kohus sellega nõus. Järgmine kord tekib tunne, et ma ei taha või ei julgegi esitada kohtusse laste perest eraldamise avaldust, sest äkki öeldakse mulle jälle, et olen saamatu. Sotsiaaltöötaja on kahvlis: kontrollid iseennast, kohus kontrollib sind, üldsus annab hinnanguid, et see pere on ju selline ja selline, miks te lapsi ära ei võta. Surve sotsiaalsüsteemile kasvab iga päev.

Vahel ollakse teistpidi pahased, et miks te lapsed ära võtsite.

Lastevanemate omavahelistes vaidlustes on sotsiaaltöötaja nagu kits kahe heinakuhja vahel. Mõlemad veenavad, miks nemad on paremad. Sotsiaaltöötajana tegutsed lapse parima huvi järgi, aga ikka öeldakse, et oled kallutatud, ükskõik, kelle poolt oled. Kui su arvamus ei ühti kliendi omaga, oled automaatselt kallutatud, korrumpeerunud, laisk ametnik. Viimati, kui ma kliendiga nõus ei olnud, teatas ta mulle, et ma ei kõlba isegi koristajaks. Meil on soovitatud ka poemüüjaks minna. Inimesed, kellega töötame, on üha nõudlikumaks muutunud, viitavad oma õigustele. Sina pead olema vahelüli, kes pehmendab ja selgitab, et toetused ei ole nii suured, et nendest hästi ära elada. Sageli ei mõisteta, miks üks pere saab toetust, teine mitte, aga me ei saa ju ühele kliendile teise palgaandmeid avaldada.

See töö nõuab diskreetsust ja palju infot tuleb enda sees hoida. Veab, kui saab oma meeskonnas kogemusi jagada. Väiksemas omavalitsuses võid aga üksinda jääda ja see põletab läbi. Taustajõudu on toimetulemiseks rohkem vaja.

Mulle tundub, et paljude elualade esindajad, näiteks arstid, õpetajad, ajakirjanikud, sotsiaaltöötajad, tajuvad kirvest pea kohal, sest inimesed on üha enam valmis oma õiguste eest seisma, kohtuni välja. See omakorda tekitab spetsialistides enesetsensuuri.

Jah. Kui meil on ka reeglid, et osutame teenuseid sellises ja sellises mahus, et kohtleksime kõiki võimalikult võrdselt ja vastavalt linna rahakotile, siis mõni ikka tunneb, et see on tema suhtes ebaõiglane. Tihti peame selgitama, miks teeme selliseid ebaõiglasena tunduvaid otsuseid. Samal ajal tuleb kogu aeg meeles hoida, et raha hulk on piiratud.

Töötajate käest peaks isiklikult uurima, missugune on nende sisemine motivatsioon ja tahe, mis aitaks seda säilitada.

Meediaga ähvardamine on nii igapäevane. Neli-viis aastat tagasi tekitas see ärevust, et mis siis saab, kui inimene pöördubki ajakirjandusse. Tegelikult on kurb, et praeguseks oleme sellega nii harjunud, et meid iga päev tööl ähvardatakse.

Eetikakoodeks kutsub üles avatud koostööle meediaga. Kui hästi see sotsiaaltöötajatel õnnestub?

Minu jaoks on see murekoht. Sotsiaaltöötaja ei tohi konkreetsest loost midagi rääkida, see on konfidentsiaalne, delikaatne info, kui keegi saab sotsiaalsüsteemist abi. Aga kui räägin meediale ümmargust juttu, ei tekita see usaldust, sest justkui keerutan. Saan rääkida üldiselt, missuguseid teenuseid linnas osutame, aga mitte individuaalsest otsusest.

Mina pigem väldin meediaga suhtlemist, sest ei taha tekitada ebakõla, kahemõttelisi olukordi. Meediaga võiks olla kokku lepitud, kuidas räägime delikaatsetest küsimustest nii, et abivajajate anonüümsus säiliks ka väikeses kogukonnas. See peaks olema paremini sõnastatud, mida tähendab avatud koostöö, ja kuidas seda Eesti ühiskonnas teha, kui meil on nii väike kogukond.

Peab olema ka väljalülitamise võimalus, muidu põled läbi. Tihti ei õnnestu oma vajadusi ennetavalt märgata ja hinnata.

Kui mina vaikin, siis meedias ja sotsiaalmeedias suhtutakse sellesse nii, et järelikult olen süüdi. See on tohutult frustreeriv. Meie ühiskond on selles mõttes kuidagi väga negatiivselt meelestatud, kui öeldakse, et me ei saa üht või teist asja kommenteerida. Meil on olnud olukord, et meie käest küsiti ühe juhtumi kohta kommentaari, aga lugu sellest ei tehtud. See sundis hoolikalt läbi mõtlema, mida saan öelda ja kuidas säilitada kaebaja lähedaste privaatsus.

Teemat vahetades, üks aspekt millele eetikakoodeks tähelepanu juhib, on tehnoloogia ja inimeste jälgimine nende kodus. Kui aktuaalne see teie töös on?

Tehnilisi lahendusi on meil vähe kasutuses just usaldamatuse tõttu. Meie inimesed ei ole valmis tehnoloogilisi seadmeid kasutama, oleme proovinud. Meil olid liikumisandurid, mis olid lähedastele toetavad, aga eakad ei soovinud neid. Me ei saa paigaldada jälgimisseadet eakale, kellel on juba välja kujunemas dementsus, sest ühel hetkel ta ei mäleta, mis see on. Nende abivahendite kasutuselevõtt peab olema väga teadlik. Meil ei ole nende kasutuselevõtmine õnnestunud. See teeb minu kui ametniku töö lihtsamaks, aga me ei saa klienti survestada ega tema privaatsust rikkuda. Üks 90-aastane inimene pelgab tänavalampe, sest valgus paistab õhtuti tuppa ja ta kardab, et teda filmitakse.

Eakad jälgivad uudiseid, kus pidevalt räägitakse tehnikaimedest ja see hirmutab neid. Sotsiaaltöötaja peab siis olema see, kes inimest rahustab. Peame lähtuma inimesest, mitte oma mugavusest. Meis suurendab see turvatunnet, teame, kui keegi on kukkunud, aga eakate sisemisest turvatundest ei saa seetõttu üle sõita.

Kui suure probleemina tajute sotsiaaltöös seda, et ametnik ikkagi sõidab kliendi tahtest üle?

Arvan, et see tuleb esile eelkõige vaimselt nõrgemate lapsevanematega, kelle lapsed vajaksid rohkem abi. Me ei saa neid siiski survestada, peame neid motiveerima. Ütlen oma töötajatele, et kontakt ja side perega peab olema ja seda ei tohi lõhkuda. Olen üritanud teha oma tööd nii, et isegi siis, kui lapsed tuleb perest eraldada, säilitan suhtluse perega. Seda tuleb teha nii austavalt, et pere võtab minuga ühendust ja on mu kõrval ka siis, kui lapsed on asendushooldusel.

Sotsiaalsüsteemi märgatakse kahjuks alles siis, kui ise ollakse abivajajad.

Eakatega on sama asi. Kui korraldan eaka elama asumise hooldekodusse ja talle on see vastumeelne, siis pean seda tegema nii, et ta saaks aru: see on talle parim lahendus. See on tunnetuslik küsimus. Side kliendiga on kõige tähtsam. Isegi, kui oleme eriarvamusel.

Kust ja kui palju saab sotsiaaltöötaja kõigi nende dilemmadega tegelemiseks tuge?

Viimastel aastatel on palju panustatud lastekaitsetöötajate supervisiooni ja meeskonnatöösse, aga täisealistega tegelejad on jäänud tagaplaanile. Maavalitsuse ajal oli meie maakonnas tava käia kindla aja tagant koos, toimus ka töönõustamine, arutati keerulisi juhtumeid. Sai kolleegidega helistada ja arutada, mida on sarnases olukorras tehtud – see aitas selles töös ellu jääda. Me ei saa kodus neid asju arutada. 

Tajun, et tutvusringkond on jäänud valdkonnapõhiseks. Suveõhtul istun sõbrannaga õues ja ikka räägin sotsiaalsüsteemist. Peab olema ka väljalülitamise võimalus, muidu põled läbi. Tihti ei õnnestu oma vajadusi ennetavalt märgata ja hinnata.

Mulle meeldib teisi märgata ja tunnustada neid, kes säravad ning tahavad seda tööd teha

Ühe probleemina tajun, et sotsiaaltöö õpe on liiga lühike. Valdkond on muutunud väga mitmetasandiliseks: meil on sotsiaaltöötajad, eestkostespetsialistid, laste heaolu spetsialistid, juhid. Spetsialiseerumine tuleb töö käigus. Kui ei ole väljalülitamise oskust, tuleb läbipõlemine ruttu, sest töö käigus peab nii palju õppima.

Haigla sotsiaaltöötaja Lea Kõre rääkis intervjuus Sotsiaaltööle, et tema töö on läinud palju keerulisemaks, sest sotsiaaltöö on muutunud nii erisuunaliseks: igaüks tunneb ainult oma töölõiku ja inimest jooksutatakse ühe ametniku juurest teise juurde.

Nõustun selle kriitikaga. Kui tulin Rakvere linna tööle, olin osakonnas kuues inimene. Üks tegeles täiskasvanutega, kaks lastekaitsejuhtumitega, kaks toetuste määramisega. Praegu on meid kümme. Kõigile jagub tööd ja igaüks on oma töölõigule spetsialiseerunud. Tekib küsimus, miks me kasvame, majandusosakond ju ei kasva. Peab vaatama, kui laiaks on see valdkond läinud, me hakkamegi spetsialiseeruma. Me ei saa üksteist asendada, sest me ei tunne enam teise valdkonna kõiki nüansse. Ennast kõigega kursis hoida on ka keeruline. Üritan siiski kõiki oma oskusi aktiivsena hoida, seda arendas ka kolm aastat koroonakriisi. Üldiselt ütlen kolleegidele, et nad ei peagi kõike oskama.

Oleme püüdnud teha siiski nii, et kui tulebki näiteks haigla sotsiaaltöötaja majja, ei peaks ta rääkima ühe, teise, kolmanda töötajaga. Me ei tohi kedagi jooksutada. Anname talle info üle ühest kohast.

Lea Kõre intervjuust kõnetas ka see, kui raske on haigla sotsiaaltöötajal teistest asutustest, näiteks omavalitsusest, politseist, sotsiaalkindlustusametist, inimese kohta teavet saada, sest kõik on andmekaitsereeglitega väga ära hirmutatud.

Kui inimesed omavahel tunnevad ja usaldavad, siis info liigub. Kui tuled uue inimesena süsteemi, pead esmalt usalduse võitma. Mul on enamiku meie koostööpartnerite mobiilinumbrid olemas.

Inimesed tõesti kardavad: hirm rikkuda reegleid ja kaotada seetõttu töö on väga suur. Kas või politsei kohta on tulnud lugusid, kuidas keegi on põhjendamatult kellegi andmeid vaadanud. Meil on ette tulnud, et vaatame STAR-ist andmeid, aga eksime mõne nimetähega või numbriga isikukoodis, ja satume vale inimese peale. Kui keegi kuid hiljem küsib, miks seda tegid, on seda raske põhjendada. Meil on olnud juhtumeid, kui lastekaitsetöötaja pidi neli kuud hiljem selgitama, miks ta kellegi andmeid vaatas. No ei tule ju enam meelde! Oleme need vitsad kätte saanud ja see teebki ettevaatlikuks. Kardame tegelikult liiga palju, aga andmekaitseinspektsioon on meid tõesti ära hirmutanud.

Mõni pere kolib tihti ühest kohast teise, et oma probleeme varjata. Kui sotsiaaltöötajad ei suhtleks, alustaksime iga kord nullist ja kahjustame last ning perekonda veel rohkem. Alles hiljuti tuli meile kiri, et paar aastat tagasi elas üks pere teie juures, palun andke teada, mida tema heaks tegite. Kui pere on saanud meilt sotsiaaltoetust, siis ta vajab seda tõenäoliselt ka uues kohas. Kui pere kolib, ei tohiks tekkida auku, kui ta toetust ei saa.

Eetikakoodeks juhib tähelepanu, et sotsiaaltöötaja peab iseennast kõigis protsessides hoidma. Kuidas sellega toime tulla?

Arvan, et see on hästi palju iseendas kinni. Kas mulle päriselt meeldib see töö või pean seda mingil põhjusel tegema. Töötajate käest peaks isiklikult uurima, missugune on nende sisemine motivatsioon ja tahe, mis aitaks seda säilitada.

Minu jaoks on hästi suureks toeks olnud kohtumised teiste omavalitsuste sotsiaalvaldkonna juhtidega. Siis on juttu nii pikalt ja palju, saan olulist teavet, mida oma töös paremini teha – see toetab mind kõige rohkem. Saan õppida teiste kogemustest.

 

Olete öelnud, et ametnikud on väsinud, pole sära, et teha oma tööd või mõelda eelkõige nendele, kelle heaks töötatakse. Mis on ära väsitanud?

Kindlasti kriisid. Teisest küljest mängib rolli ühiskonna suhtumine. Kui asi on seotud inimesega, on see kohe sotsiaalsüsteemi mure. Kui abi vajav eakas ei saa koduhoovis lund lükata, saab kõne sotsiaaltöötaja. Kui ratastoolis inimene ei suuda küttepuid laduda – sotsiaaltöötaja mure. Kütteseade vajab uuendamist – enamikus omavalitsustes tegeleb päästeameti selle projekti elluviimisega sotsiaaltöötaja. Üks sotsiaaltöötaja ehitas mul aasta jooksul 17 vannituba ümber. Aga see ei ole see, millega sotsiaaltöötaja peaks tegelema.

Kui lähed sotsiaaltööd õppima ja sulle öeldakse, et kõik inimestega seotu on sotsiaaltöö probleem, võtad algusest peale nii suure vastutuse. Tegelikult meile ei õpetata sellega toime tulemist. Tegelik elu ei lähe õpituga kokku. Tuleb entusiastlik sotsiaaltöötaja, näeb, et päriselu on hoopis midagi muud kui see, milleks teda koolis ette valmistati – see võtabki sära ära. Iga päev, eriti täiskuu ajal, saad klientidelt sõimata. Sellest tekib konflikt eneses: miks ma teen seda endale, miks ma töötan siin.

Kõik inimesed vajavad tuge. Sotsiaalsüsteemi märgatakse kahjuks alles siis, kui ise ollakse abivajajad. Senimaani nähakse sotsiaalsüsteemi koormava kuluallikana. See võtab motivatsiooni maha.

Kuidas teil endal silmasäraga on?

Minul veel on! See on teadlik töö endaga, ei tohi ühte valdkonda kinni jääda. Õhtuti ja nädalavahetustel teen pereterapeudi tööd. Inimlikult on raske 1,5 kohaga töötada, aga see pakub vaheldust.

Mind tunnustused väga ei motiveeri, aga näen, kui tähtis see inimestele üldiselt on. Sain aasta sotsiaaltöötaja tiitli natuke pärast Eestimaa uhkuse tiitlit. Tundsin, et äkki läks natuke liiga paljuks [naerab]. Aga mulle meeldib teisi märgata ja tunnustada neid, kes säravad ning tahavad seda tööd teha. Tahan, et nendel jätkuks indu.

---

 Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2024.