Insuldipatsiendi raviteekond muutub sujuvamaks

 

 

 

 

 

 

---

Igal aastal saab Eestis ligi 3000 inimest isheemilise insuldi ehk ajuinfarkti. Haiguse tagajärjed on tõsised ja lõppevad tihti halvatuse või surmaga. Hetkest, mil inimesel ilmnevad insuldi sümptomid, alustab ta teekonda, kus kohtub erinevate inimestega alates kiirabitöötajast ja neuroloogist kuni taastusravispetsialistide ja sotsiaaltöötajani. Kokkupuudetele tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemis toimetavate inimestega lisaks ollakse eri paikades, nagu haigla, kodu ning võib-olla ka hooldekodu.

Raviteekonnal tuleb lähtuda patsiendist

Iga inimese raviteekond on ainulaadne – on ootamist, teadmatust ja hirmu muutunud elukorralduse ees. Raviteekond on patsiendi ja tema lähedaste vaatenurgast hoopis teistsugune kui näiteks arsti või õe omast. Lähenedes raviteekonnale just patsiendi vaatenurgast, on võimalik muuta tervishoidu inimkesksemaks.

Insuldi saanud inimese aktiivravi Eestis on maailmatasemel. Paraku ilmnevad edasisel raviteekonnal mitmed takistused. Patsientidele ja lähedastele tundub süsteem keeruline ja killustunud ning neil puudub ülevaade raviteekonnast ja selle võimalustest.

Milliseid teenuseid ja mis alustel on võimalik saada? Mis saab pärast haiglast kojuminekut? Kellel ja mis tingimustel on õigus saada taastusravi või abivahendeid? Mis saab inimesest, kui ta arstiabi enam ei vaja, kuid ka kodus üksi hakkama ei saa? Inimene ootab vastuseid kõigile neile küsimustele. Seejuures on oluline, et see toimuks inimlikult suheldes ja arusaadaval moel.

Insuldi raviteekonna läbivad koos patsiendiga ka tema lähedased. Ometi ei arvestata piisavalt nende vajadustega, ei pakuta neile eraldi teenuseid ega kaasata süsteemselt teraapiatesse. Üks suur murekoht on lähedaste suurenenud hoolduskoormus: kes hakkab insuldipatsienti iga päev kodus vaatamas käima või võtab lähedase enda juurde, kas peab hoopis otsima koha hooldekodus?

Lähedaste toetus on taastumisel ülioluline, ilma selleta jääb inimene suurema tõenäosusega isolatsiooni ning vajalike teenusteta.

Insuldipatsient vajab aktiivravist enamat

Sageli ei liigu info eri asutuste vahel piisavalt ja ka koostöö on kesine, näiteks ei saa perearst teavitust, et tema patsient on saanud insuldi ning sattunud haiglasse. Puuduvad ka kokkulepped, milline peaks olema inimese raviteekond pärast esimest insuldijärgset nädalat haiglaravil.

Olukorra teeb veelgi keerulisemaks taastusravikohtade vähesus: vahel lihtsalt ei ole inimese jaoks vaba taastusravi voodit ning haiglast otse koju või hooldusasutusse liikudes jääb taastumise potentsiaal kasutamata.

Samal ajal kasutatakse haiglavälist ambulatoorset taastusravi liiga vähe. Enamasti põhjustab seda paindlike transpordivõimaluste puudumine, mistõttu inimene ei pääse kodust välja vajalikke teenuseid saama.

Kodune taastusravi, näiteks füsioteraapia või tegevusteraapia, pole meil veel eriti levinud. Kõige suurem takistus raviteekonnal on aga üleminek tervishoiusüsteemist sotsiaalsüsteemi, sest muutub teenuse rahastamise loogika ning kaks süsteemi ei suhtle omavahel piisavalt.

Nii spetsialistid kui ka patsiendid on ühel nõul, et praegu on raviteekonnal mitmed teenused puudu või pole piisavalt kättesaadavad. Alustades sellest, et enamasti pole haiglates võimalik pikkade pühade ajal ega nädalavahetusel saada teraapiaid ning lõpetades asjaoluga, et patsiendid tahaksid vajalikke teenuseid saada võimalikult kodu lähedal, kogukonnas või kodus.

Ära ei tohi unustada, et insuldipatsiendi kehalisele tervisele ja taastumisele lisaks vajab tähelepanu ka vaimne tervis, mis paraku kipub ravis jääma tagaplaanile.

Kuus sammu sujuvama raviteekonnani

Haigekassa korraldatud teenusedisaini töötoas arutasid spetsialistid ja insuldi läbi põdenud inimesed koos, kuidas raviteekonda paremini korraldada ja jõudsid kuue arendusvajaduseni.

1. Patsiendikeskne lähenemine. Patsient ja tema lähedased peavad saama õigel ajal neile arusaadavat ja asjakohast teavet ning olema kaasatud neid puudutavate otsuste tegemisse.
2. Ühtne raviplaan. Raviplaan peab olema kõigile asjaosalistele kättesaadav dokument, kus on kirjas patsiendiga koos seatud eesmärgid, raviskeem, riskitegurid, olulised kontaktid, visiidid jmt. Raviplaan peab liikuma patsiendiga kaasas ja andma igale järgmisele spetsialistile ülevaate senisest ravist ja selle tulemustest ning võimaldama raviplaani täiendada või muuta.
3. Koostöö ja rollijaotus. Raviteekonna osalised peavad kokku leppima rollijaotuses – ehk kes, kus, mida ja kuidas teeb ning kuidas patsient sujuvalt ühest ravietapist teise liigub.
4. Koordineerija rolli loomine. Koordineerija rolli täitev spetsialist peab olema patsiendile ja lähedastele kogu teekonnal esmaseks kontaktiks ning juhtima neid ühest ravietapist teise.
5. Kodu- ja kogukonnateenuste arendamine. Patsient peab saama teenuseid kooskõlas oma individuaalsete vajaduste ja eelistustega kodus või võimalikult kodu lähedal.
6. Patsiendi ravitulemuste mõõtmine. Kasutusele tuleb võtta ühtne patsiendi ravitulemuste mõõtmise süsteem, et tulemused oleksid võrreldavad ja võtaksid arvesse kõigile asjaosalistele olulist.

Kuidas edasi?

Selleks, et nende arendustega alustada ja konarlik raviteekond patsiendi jaoks sujuvamaks muuta, algatas haigekassa insuldi juhtprojekti. Selle kaugem eesmärk on parandada Eesti inimeste elukvaliteeti pärast insulti. Juhtprojekti ühe osana toetab haigekassa raviteekonna arendusprojekte, et anda tervishoiusüsteemis iga päev insuldipatsiendi ja tema lähedastega kokku puutuvatele spetsialistidele ja asutustele tõuge koostööks ning positiivsete muudatuste algatamiseks.

Insuldi aktiivravi pakkuvate haiglate eestvedamisel ja koostöös teiste osalistega (näiteks taastusravikliinikute, perearstide, sotsiaaltöötajate ja kohalike omavalistustega, erialaseltside ja patsiendiorganisatsioonidega) elluviidavad arendusprojektid peavad leidma lahendused eespool toodud kuuele arendusvajadusele.

Arendusprojektid valiti kahe-etapilise taotlusvooruga. Esimeses ehk ideede voorus 2019. aasta sügisel said kõik kuus Eestis insuldi aktiivravi pakkuvat haiglat taotleda toetust arendusprojekti ettevalmistamiseks, kaasates insuldipatsiendi raviteekonna teisi osalisi.

Hindamistulemuste põhjal otsustas Haigekassa toetada Tartu Ülikooli Kliinikumi, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla ja Ida-Viru Keskhaigla arendusprojektide algatusi. Teises voorus veebruaris 2020 otsustati anda toetus samadele haiglatele, et nad saaksid esimeses etapis väljatöötatud arendusprojektid ellu viia.

Arendusprojektid kestavad 2021. aasta lõpuni. Projektide kogumaksumus on 1,1 miljonit eurot ja neid rahastatakse haigekassa innovatsioonifondist. Tulemuseks oodatakse uudseid, kasutajate testitud ja hinnatud lahendusi, mida tervishoiusüsteemis kasutusele võtta patsiendi raviteekonna parandamiseks.

Arendusprojektidega algatatavaid positiivseid muutusi raviasutustes toetavad juhtprojekti kaks ülejäänud osa: raviteekonnapõhise tasustamismeetodi rakendamine ja patsiendi tervisetulemite mõõtmise praktika loomine. Neid tegevusi juhib haigekassa ja neid viiakse ellu koos arendusprojekte rakendavate haiglatega.

Uue tasustamismeetodiga saab haigekassa anda teenuseosutajatele stiimuli parandada ravi sidusust. Patsiendi tervisetulemite süsteemset mõõtmist rakendatakse Eestis esimest korda. Seni on tervisesüsteemis mõõdetud enamasti sisendeid, väljundeid ja protsessi, aga mitte inimeste tervisetulemeid.

Nii puudubki praegu info insuldi üle elanud inimeste elukvaliteedi kohta ehk selle kohta, mis on insuldi üle elanud inimese ja tema lähedaste jaoks kõige olulisem. Võttes arvesse insuldi juhtprojekti suurt eesmärki parandada insuldi üle elanud inimeste elukvaliteeti, tuleb esimese sammuna seda elukvaliteeti mõõtma hakata.

Lisainfo haigekassa kodulehelt: www.haigekassa.ee/partnerile/raviasutusele/insuldi-juhtprojekt

---

Neli arendusprojekti

Tartu Ülikooli Kliinikum koostööpartneritega: ladus ja inimkeskne raviteekond kogu teeninduspiirkonnas. Eesmärgid:

• parandada koolituste abil insuldikäsitluse kvaliteeti, pöörades erilist tähelepanu õendus- ja hooldustegevuse tõenduspõhisusele ning meeskonnatööle;
• korraldada kliinikumi koostöövõrgustikus insuldikäsitlus sujuvalt ja inimkeskselt ning muuta raviteekond ühtmoodi arusaadavaks kõigile asjaosalistele.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla koostööpartneritega: insuldipatsiendi ühtse raviteekonna pilootprojekt. Eesmärk:

• arendada ja testida lahendusi, mille abil insuldi diagnoosiga inimene jõuab kõigi vajalike teenusteni ning kus lähedased on võimestatud muutunud elukorraldusega toime tulema ning haigestunu taastumisprotsessile kaasa aitama.

Ida-Viru Keskhaigla koostööpartneritega: isheemilise insuldiga patsiendi raviteekonna arendus Ida-Virumaal. Eesmärgid:

• välja on töötatud isheemilise insuldiga patsiendi struktureeritud, patsiendikeskne, kaasav ja sujuv akuutravijärgne teekond, milles kõigi asjaosaliste rollid ja vastutus on raviplaani abil selged;
• väheneb insuldiga haigete akuutsete kordushospitaliseerimiste ja erakorralise meditsiini teenuste kasutamine Ida-Virumaal, vähenevad ennetatavad insulditüsistused;
• paranevad insulti põdenud haigete ravi tulemused, funktsionaalne iseseisvus, elukvaliteet, ravisoostumus, tööle naasmise määr; väheneb asutushoolduse vajadus. Ravitulemusi ja patsiendikeskseid mõõdikuid registreeritakse ja analüüsitakse;
• kogukonnal on teadmised insuldist; insuldiga patsiendil ja tema lähedastel on insuldijärgse seisundiga toimetulekuks vajalikud teadmised ja oskused.

Lääne-Tallinna Keskhaigla koostööpartneritega: katkematu raviteekonna loomine insuldi läbi teinud inimestele. Eesmärgid:

• parandada insuldi saanud inimese tervisetulemit;
• mõõta projekti jooksul mitmeid näitajaid. Näiteks parandatakse 30 päeva suremust, tüsistuste teket, korduvat insulti 30/90 päeva jooksul, taastusravi kättesaadavust, perearsti külastatavust jne;
• projekti lõpptulemusena tekib parim terviklik praktikas toimiv patsiendikeskne raviteekonna mudel, mille on loonud laialdane võrgustik Eesti tippspetsialiste eri valdkondadest ja mis koosneb mitmekülgsetest ja kättesaadavatest teenustest.

Lisainfot projektide kohta leiab haigekassa kodulehelt: www.haigekassa.ee/partnerile/raviasutusele/insuldi-juhtprojekt/arendusprojektid

---

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 3/2020