Erivajadustega laste ja noorte toetamine Rootsis

---

Anna Thomsson töötab Rootsi kohalike omavalitsuste ja regioonide liidus (Swedish Association of Local Authorities and Regions, SALAR), kus tegeleb erivajadustega inimeste sotsiaalteenustega. Liitu kuuluvad kõik Rootsi 290 omavalitsust ja 21 regiooni. Liit toetab oma liikmeid läbirääkimistel valitsusega ja soodustab nende võrgustamist ning suhtlust.

Rootsi omavalitsused vastutavad koolide, hädaabiteenuste, planeeringute, eakate hoolekande, erivajadustega inimeste toetamise, sotsiaalteenuste ja suure hulga muude teenuste eest. Rootsi rahvaarv on 10,2 miljonit. Väikseim omavalitsus on Bjurholm 2363 elanikuga, suurim Stockholm, kus elab 998 700 inimest. Seega tuleb kõvasti pingutada, et kõigis omavalitsustes oleks teenused samal tasemel.

Tervishoiusüsteemi rahastatakse maksudest ja iga regiooni ülesanne on tagada oma elanikele kvaliteetsed tervishoiuteenused ning edendada nende head tervist. Siiski mõjutab valikuid ja võimalusi ka kohalik poliitika.

Eraravikindlustus on vähestel, samuti on era- ja avaliku sektori teenuseosutajate hulk regioonides väga erinev.

Omavalituse sotsiaalteenused

Omavalitsustel ja regioonidel on üsna suur autonoomia kavandada toimingud kohalikest tingimustest lähtudes, kuid eeldatakse, et teenuste tulemuslikkus oleks ühesugune sellest olenemata, kuidas see saavutatakse.

Omavalitsused vastutavad haavatavas olukorras inimestele toe ja abi pakkumise eest inimese vajadustest lähtudes. Sotsiaalteenuseid osutatakse üldiselt inimesele tema kodus, kuid on ka teenuseid, mille korral inimene elab teenuseosutaja ruumides. Üha enam osutavad teenuseid ka eraettevõtted.

Erivajadustega lapse pere abistamist käsitletakse Rootsis teiste sotsiaalsüsteemi tuge vajavate lastega perede abistamisest eraldi, kuigi see ei pruugi iga kord olla hea lahendus, sest alati ei saa selgelt eristada, miks pere abi vajab.

Joonisel on omavalitsuse sotsiaalteenuste pakkumise peamised etapid.

Inimeste vajadustele keskenduv mudel

Rahvusvaheline funktsioneerimisvõime klassifikatsioon (RFK) võeti Rootsis kasutusele juba umbes kümme aastat tagasi nii teenusevajaduse hindamisel kui ka teenuste osutamisel. Teabe dokumenteerimisel kasutakse seega kindlat struktuuri ja tehnilist keelt.

RFK-l põhineb ka Rootsis teenuste osutamisel kasutatav IBIC-mudel, mille keskmes on inimese vajadused: mis on talle kõige olulisem ja milles tal on kõige enam tuge vaja? Näiteks jalaluumurru korral võib ühele olla tähtis, et ta saaks oma laste eest hoolt kanda, teisele aga see, et ta saaks jälle suusatama minna. Nii on sarnase tegutsemis- ja osaluspiiranguga inimestele teenuste osutamisel võimalik võtta arvesse igaühe individuaalseid eesmärke ning motivatsiooni.

Mudeli alus on inimese biopsühhosotsiaalne käsitlus. IBIC on süstemaatiline ja suunatud käsitlus inimese vajaduste, võimete, eesmärkide ja tulemuste kirjeldamiseks igapäevaelu valdkondades (nt suhtlus, kodune elu, õppimine ja teadmised, liikumine, suhted, isiklik hügieen, ühiskonnas osalemine).

IBIC kasutamise üks eesmärk on, et kogutud infot oleks omavahel lihtne võrrelda. Siiski ei ole dokumenteeritavat infot võimalik digitaalselt jagada eri omavalitsuste vahel ega regioonide asutustega.

IBIC on soovituslik, mitte kohustuslik mudel. Umbes pooled omavalitsused kasutavad seda, eelkõige eakate hoolekandes, aga ka puuetega inimeste hoolekandes.

Mitmesugused tugiteenused eriseaduse alusel

Sotsiaalteenuste seaduse (ingl Social Service Law) eesmärk on, et kõigil oleks elamiseks mõistlikud tingimused. Aidatakse omavalitsuse kõiki elanikke nende erivajadusest, puudest või vanusest olenemata. Selles seaduses pole konkreetseid sekkumisi nimetatud.

Aastast 1993 aga on eraldi seadus teatavate funktsionaalsete häiretega inimeste toetamise ja teenuste kohta (ingl The Swedish Act concerning Support and Service for Persons with Certain Functional Impairments, lühitutvustus ÜRO kodulehel). Selle seaduse eesmärk on tagada hea elukvaliteet neile, kellel on ulatuslik või püsiv funktsionaalne kahjustus. Kõnealuse seaduse järgi osutatakse teenuseid neile, kellel on

1. intellektipuue, autism või autismiga sarnane seisund;
2. märkimisväärne ja püsiv vaimse tervise probleem, mis on täiskasvanuna saadud ajukahjustuse, välise jõu või mõne füüsilise haiguse tagajärjel;
3. mõni teine püsiv füüsiline või vaimse tervise probleem, mis pole tingitud loomulikust vananemisest, sellest tulenev kahjustus on märkimisväärne, põhjustades ulatuslikke raskusi igapäevaelus ning sellest tulenevalt ka ulatuslikku toetus- ja teenusevajadust.

Selle seaduse järgi pakutakse kuni 65-aastastele järgmisi võimalusi:

• nõustamine ja isiklik tugi;
• isikliku abistaja teenus;
• saatja teenus (keegi, kes saadab inimest väljaspool kodu);
• kontaktisiku teenus (pigem seltsiline, sõber, kellega minna koos kinno vm);
• abiteenus kodus (nt tullakse koju erivajadusega last hoidma, kui vanem soovib pere teiste lastega midagi ette võtta);
• lühiajaline teenus kodust väljas (nt lastelaagrid; mida vanem laps, seda rohkem päevi aastas on tal võimalik teenust saada);
• lühiajaline järelevalve (nt lapsehoidja lapsele, kes ei saa pärast kooli üksi kodus vanemaid oodata);
• lastele ööpäevane teenus väljaspool kodu;
• täiskasvanutele ööpäevane teenus väljaspool kodu;
• täiskasvanute päevakeskus.

Umbes 15 000 rootslasel on isiklik abistaja, neist 76% osutavad teenust erasektori kaudu, 3% abistajatest on inimene endale ise leidnud ja 20% omavalitsuse leitud.

Teenuse korraldus oleneb teenuse mahust. Enamikule (14 550) isiklike abistajatele, kes töötavad rohkem kui 20 tundi nädalas, tasub pakutava teenuse eest riik. Ülejäänud 5000 abistajale, kes töötavad kuni 20 tundi nädalas, maksab tasu omavalitsus. Praegust korraldust on soovitud ka muuta, et teenuse rahastus tuleks ühest allikast ja ei sõltuks teenuse mahust.

Tugi koolis

Ühe- kuni viieaastased lapsed käivad reeglina lasteaias. Tegevused lasteaias peavad olema kohandatud kõigile lastele. Lapsed, keda on vaja ajutiselt või püsivalt rohkem toetada kui teisi, peavad saama vajadustele vastavat tuge, et toetada nende võimalikult head arengut. Toe peab tagama lasteaed, kuid lapse hooldajale tuleb pakkuda võimalus osaleda eritoe planeerimisel ja saada pidevalt infot lapse arengu kohta. Toetatakse ka õpetajaid, kuidas last paremini aidata igapäevase tegevuse juures.

Viimase kümne aastaga on saanud õnneks tavaks, et ka intellektipuudega lastele selgitatakse nende olukorda ja seda peetakse oluliseks.

Kuue kuni 19-aastastele pakutakse tuge peamiselt koolis. Rootsis on ka erikoolid, mis on eelkõige intellektipuudega lastele (kolm lisa-aastat). Samuti on erikoolid kurtidele või pimekurtidele, liikumispuudega lastele on eraldi koole ja klasse. Teised erivajadusega lapsed käivad üldjuhul tavakoolis. Seega peab omavalitsus tagama, et lapsed saaksid piisavat tuge.

Rootsis saavad koolid ka erivajadustega laste toetamisel tuge riiklikult agentuurilt. Eesmärk on, et lastele, noortele ja täiskasvanutele luuakse nende võimetest olenemata võimalus saavutada oma hariduslikud eesmärgid. Agentuur toetab nii õpetajaid kui ka omavalitsusi.

Habilitatsioon

Habilitatsioon[1] nagu ka rehabilitatsioon on regioonide vastutusalas ja sellega toetatakse erivajadusega lapsi, nende vanemaid ning õdesid-vendi. Enamasti on neil lastel kaasasündinud erivajadus. Puudega lapse vanemad saavad taotleda habilitatsiooni, mis on põhjalikum tugi ja abi kui see, mida pakuvad omavalitused. Arvestada tuleb siiski päris pikkade ootejärjekordadega.

Näiteks pakutakse erinevate abivahenditega testimist ja treenimist, tegevusterapeudi nõustamist, psühholoogilist abi, füsioterapeudi, eripedagoogi, logopeedi teenust, õe või arsti konsultatsiooni.

Lapsed saavad tuge koolis, vaba aja sisustamisel, kõnes ja kommuniksioonis, abivahendeid, neid toetatakse probleemse käitumise korral, suhete ja sotsiaalsete oskuste arendamisel, pakutakse psühhoharidust, toetatakse ka õdesid-vendi.

Arenguvõimalused

Kahjuks aga teeb endiselt muret see, et lapsevanem peab Rootsis olema väga teadlik erinevate süsteemide vahel orienteerumiseks, sest toetusvõimaluste eest vastutajad on erinevad. Nii suureneb ka risk, et mõni pere ja laps jääb süsteemide vahele ega tea, kuhu tuleb pöörduda.

Tegevused lasteaias peavad olema kohandatud kõigile lastele.

Mõne lapse terviseseisund eeldab igapäevaseid keerukaid raviprotseduure, kuid samas nt isiklikule abistajale pole hariduslikke nõudeid kehtestatud. Seetõttu võib olla keeruline tagada lapse ohutus.

Ajalukku vaadates tasub märkida, et nt diabeedi diagnoosiga või füüsilise puudega lapsed said ka varem spetsialistidelt infot ja selgitusi oma terviseseisundi kohta ja ka selle kohta, mida nad võivad teha ning mida peaksid vältima. Neid lapsi kaasati rohkem sellesse, mis nendega toimub. Kuid intellektipuudega lapsi ei koheldud võrdväärselt – neile ei antud teada, milles nad on head ja millega vajavad abi. Viimase kümne aastaga on saanud õnneks tavaks, et ka neile selgitatakse olukorda ja seda peetakse oluliseks.

Konverentsi korraldas sotsiaalministeerium erivajaduse laste tugisüsteemi reformi raames.

Refereeris Kairiin Nuudi, ajakiri Sotsiaaltöö

---

[1] Rootsis kasutatakse habilitatsiooni terminit, viidates protsessile, mille eesmärk on aidata erivajadusega inimesel omandada, säilitada või parandada igapäevaelu oskusi ja toimetulekut. Seda eristatakse rehabilitatsioonist kui haiguse, vigastuse, või puude tõttu kaotatud oskuste, võimete ja teadmiste taastamisest.