Dementsusega inimesi toetavad kohandatud keskkond ja abivahendid
Keskkonna kohandamise eesmärk on kujundada dementsusega inimesele võimalikult ohutu ja iseseisvust toetav ümbrus. See tagab parema hoolduse ja toe ning aitab ennetada probleemset käitumist.
tegevusterapeut
Dementsus mõjutab oluliselt inimeste toimetulekut. Haiguse süvenedes muutuvad lisaks ravimitele järjest tähtsamaks ka erisugused teraapiad, suhtlemismeetodid ja abistamisviisid. Kui haigus järk-järgult süveneb, on elukvaliteedi säilitamiseks eriti olulised kohandatud keskkond ja abivahendid. Sobiv füüsiline ja psühhosotsiaalne keskkond tagab parema hoolduse ja toe ning aitab ennetada probleemset käitumist, mis teeb asja lihtsamaks ka hooldajatele.
Tegevusterapeudid saavad nõustada dementsusega inimesi ja nende lähedasi, et kohandada keskkond ohutuks ja tegevusvõimet toetavaks. Kohandatud keskkonnas saavad dementsusega inimesed kauem tähendusrikkalt tegutseda (Schaber 2011, 236). Kõigepealt aga on oluline mõista, miks konkreetset kohandust on vaja ja kuidas see toetab toimetulekut (Fleming jt 2020, 13).
Tegevusterapeudid saavad nõustada dementsusega inimesi ja nende lähedasi, et kohandada keskkond ohutuks ja tegevusvõimet toetavaks.
Dementsusega inimeste füüsilise ja sotsiaalse keskkonna kohandamisel tuleks arvesse võtta järgmisi asjaolusid: keskkonna ohutus; optimaalse stimulatsiooni võimaldamine; valgus ja kontrastid; visuaalne märgistus; tuttav ja kodune keskkond; orienteerumise toetamine; võimalus pääseda välja ja loodusesse; sõprade, ühine ajaveetmine lähedaste ning hooldekodu personaliga ja sotsialiseerumise toetamine; privaatsuse, väärikuse ja iseseisvuse tagamine; füüsilise ja tähendusliku tegevuse võimalus; tervislik toit ja piisavalt vedelikku (Heinmets jt 2018).
Ohutu ja iseseisvust toetav keskkond
Keskkonna kohandamise eesmärk on kujundada dementsusega inimesele võimalikult ohutu ja iseseisvust toetav ümbrus. Et kohandustest oleks kasu, on vaja pidevalt katsetada ja ümber planeerida, sest dementsuse süvenedes võib varasem lahendus muutuda ühtäkki tarbetuks, näiteks kui inimene ei suuda enam iseseisvalt tegutseda juhiste järgi või abivahendite toel. Kohandused on individuaalsed: mis sobib ühele, ei pruugi sobida teistele sama diagnoosiga inimestele. Samuti on oluline jälgida perekonna soove, inimese individuaalseid vajadusi, oskusi ja tugevaid külgi (Schaber 2011, 235).
Inimene võib soovida elukohast või hooldekodust lahkuda, kui tal pole piisavalt tegevust, keskkond talle ei meeldi ega soodusta toimetulekut.
Dementsusega kaasneb tegevusvõime vähenemine. Üks iseseisvat toimetulekut takistav tegur on orienteerumisvõime järk-järguline kadumine. Keeruliseks muutub väljas liikumine, haiguse süvenedes tekivad probleemid ka harjumuspärases siseruumis vajalike kohtade leidmisel. Inimene võib soovida elukohast või hooldekodust lahkuda, kui tal pole piisavalt tegevust, keskkond talle ei meeldi ega soodusta toimetulekut või ei ole abistajad piisavalt teadlikud. Üksi väljas liikudes võib dementsusega inimene ka ära eksida. Selle kõige ennetamiseks tuleb pakkuda võimetele vastavat tegevust, kasutada õigeid suhtlusmeetodeid ja kujundada turvaline ning meenutusvõimalusi pakkuv keskkond. Turvalisuse tagamiseks on head GPS-süsteemiga monitoorivad seadmed või teavitussüsteemiga alarmid. Liikumisvõimelisel inimesel võiks taskus olla paber või rõivastel sildid oma nime, aadressi ja lähedase telefoninumbriga.
Kadumise ennetamiseks tuleks leida varjatud lahendusi (Fleming jt 2020). Kui nähtaval olev välisuks või aiavärav on suletud, tekitab see frustratsiooni. Aga kui välisuks on leidlikult peidetud või aiavärava ees kasvavad taimed on väravaga sama tooni, siis sügava dementsusega inimene, kes väljas orienteeruda ei suuda, ei leia tõenäoliselt ka väljapääsu. Ukse lukustamise asemel on hea kasutada väljapääsude peitmiseks fotoga kleebiseid, mis muudavad ukse visuaalselt seinaks, raamaturiiuliks, kapiukseks või mõneks muuks elemendiks, mis ei seostu väljapääsuga.
Turvalisus kodus
Kodu kohandamine aitab säilitada iseseisva toimetuleku võimalikult kaua, kuid oluline on ka märgata, millal muutub üksi elamine ohtlikuks ja on vaja tagada järelevalve. Kodu turvalisuse tagab näiteks see, kui ahju või kamina ust ei saa avada ega sinna tuld teha, elektriseadmetel on turvalukud ning automaatsed väljalülitussüsteemid, ruumis on piisav valgustus, kukkumisohu ennetamiseks on vaibad põranda külge kinnitatud ning inimesel on kasutada sobivad liikumisabivahendid. Samuti peaks haiguse süvenedes eemaldama eluruumist ohtlikud või ka kergesti purunevad esemed. Ohtliku kodukeemia võiks paigutada lukustatud kappi. Aknad, mida on võimalik avada osaliselt (näiteks tuulutusasendisse), on turvalisemad, kui täies ulatuses avatavad aknad. Vananemisega kaasnevate liikumisprobleemide tõttu tuleb üle vaadata pesuruumid, et ennetada kukkumisi. Paigaldada saab näiteks käetoed, duši- või vanniistmed, kasutada libisemiskindlaid matte ja seada tarvikud nii, et need oleksid käeulatuses ja nähtaval kohal.
Tuleb pakkuda võimetele vastavat tegevust, kasutada õigeid suhtlusmeetodeid ja kujundada turvaline ning meenutusvõimalusi pakkuv keskkond.
Sageli tekivad probleemid ka tehnika kasutamisel, siis võivad abiks olla konkreetsed ja lühikesed või selgesti äratuntavate piltidega juhised ning sildid. Kodus võib kasutada märgiseid ka kapiustel, näiteks märkida, kus asuvad söögiriistad, kust leiab kohvikruusi või mõne muu vajaliku vahendi. Ravimite manustamisel on oluline hinnata, kas inimene suudab näiteks spetsiaalsest päevade kaupa jaotatud ravimikarbi lahtritest ise ravimeid võtta või on vaja kõrvalabi. Tarbetud ravimid tuleb kodust kindlasti eemaldada.
Kõiki kohandusi ei ole dementsuse diagnoosi saamise järel kohe vaja. Tähtis on inimese toimetulekut esmalt hinnata, et tagada talle iseseisvust toetav ümbrus.
Argitegevus aitab säilitada toimetulekut
Igaüks soovib olla tegus võimalikult kaua. Kuidas aga iseseisvus säilitada? Kohandatud keskkonnas on lihtsam tegutseda ja orienteeruda. Ka juba süvenenud haiguse korral on ääretult oluline kaasata inimest igasugusesse tegevusse. Kui pealtnäha lihtsad asjad tehakse inimese eest kiirustades ära, väheneb tema tegevusvõime palju kiiremini. Tuleb meeles pidada, et dementsusega inimese abivahend on tema kaugmälu. Seetõttu on oluline, et teda ümbritseksid tema jaoks tähenduslikud, minevikuga seostuvad esemed. Hooldekodu tühjad koridorid, ruumid või lauad ei anna võimalust ise tegevust leida. Seetõttu võib juhtuda, et hooldekodus ekseldakse teiste elanike tubadesse ja leitakse seal tegevust teistele kuuluvate isiklike esemetega toimetades. Siis võidakse inimest süüdistada varguses või võõrasse tuppa minekus, ehkki ta ei tee seda teadlikult ega soovi teisi tülitada.
Kodu kohandamine aitab säilitada iseseisva toimetuleku võimalikult kaua.
Praktiline nipp on kaasata dementsusega inimene tegevusse, mis on tema jaoks olnud kogu elu harjumuspärane. Näiteks saab teda kaasata enesehooldustoimingute, toidu valmistamise, aiatööde või koristamise juures. Samuti on väga oluline pakkuda tegevust, mis on seotud tema varasemate hobide, ülesannete või tööga.
Keskkonna kohandamisel tuleks silmas pidada, et ruumides oleksid esemed, mida inimene tahab ja tohib kasutada ning mis tekitavad temas emotsioone. Sügava dementsuse korral võivad tegevust pakkuda näiteks ametitega seotud töövahendid. Meenutuseks saab kasutada fotosid tähtsatest inimestest ja paikadest, tunnetuspatju, nukkusid, loomi või teisi inimesele minevikust tuttavaid esemeid. Ehkki dementsusega inimese kaasamine igapäevasesse tegevusse võib olla abistajale stressirohke ja ajakulukas, peaks seda siiski tegema.
Ära tee kõike inimese eest ära!
Levinud on ekslik arvamus, et kui dementsuse süvenedes ei suuda inimene üht või teist tegevust iseseisvalt ja eesmärgipäraselt sooritada, tuleb see tema eest ära teha või üldse mitte hobidega tegelemist pakkuda. Tegevusse kaasatud inimene aga tunneb end vajalikuna ja tema oskused säilivad kauem. Nõnda lükkub edasi ka hoolduskoormuse suurenemine ja oskuste kiire kadumine. Hammaste pesu või tee keetmine võib tunduda lihtne, aga aju jaoks koosneb see mitmest etapist ja nõuab planeerimist. Dementsusega inimese jaoks muutub argitegevus keeruliseks, oluline on teda toetada ja võimaluse korral suunata tegevust või selle mõnd etappi ise tegema. Näiteks võib inimene suulise juhendamise abil osata ise hambaharjale pastat pigistada ja hambaid pesta või võileiba teha. Neid alles jäänud oskusi tuleb iga päev püüda säilitada.
Praktiline nipp on kaasata dementsusega inimene tegevusse, mis on tema jaoks olnud kogu elu harjumuspärane.
Tegevuse pakkumisel saab kasutada vigadeta õppimise meetodit (de Werd jt 2013), kus valesti läinud tegevusetapi juures ei pööra abistaja veale tähelepanu ega manitse, vaid parandab vea sellele tähelepanu pööramata. See meetod aitab abistataval saada tegevusest eduelamuse ja ta on tõenäoliselt valmis ka järgmine kord selles osalema. Ehkki lühimälu muutub tasapisi halvemaks, peame silmas pidama, et emotsioonid jäävad alles. Mõnest tegevusest või suhtlemisolukorrast tekkinud emotsioon võib kaua meeles püsida.
Orienteerumist toetav ümbrus
Dementsusega inimese elukeskkond peab soodustama orienteerumist olulistes ruumides ja vähendama segadust. Eespool oli juttu välisukse peitmisest, kuid eluks vajalikud ruumid, nagu söögituba, tualett, magamistuba, aed, tegevustuba jms tuleks vastupidi muuta paremini märgatavaks ning tähistada orienteerumist soodustavate suurte kontrastsete ja selgesti mõistetavate siltide ning viitadega. Haiguse süvenedes kaob järk-järgult ka lugemisoskus, seega peaksid viitadel olema selgelt äratuntavad sümbolid, näiteks söömisega seotud sildil noa ja kahvli, tualetiuksel tualetipoti märgis, riidekapil rõivaste pilt jne. Äratuntav foto või kleebis magamistoa uksel aitab hoolekandeasutuses paremini leida õiget tuba ja ennetab võõrastes tubades ekslemist.
Kui inimene näeb igapäevases keskkonnas tema jaoks olulisi viitasid, annab see talle valikuvabaduse, mida ta parasjagu teha soovib või kus ta end parajasti kõige turvalisemalt tunneb. Viidad vähendavad dementsusega inimeses segadust, mis sageli tekib haiguse süvenedes. Tihti otsitakse vastuseid küsimustele „Kus ma olen?‟ ja „Kuhu ma minema pean?‟. Hea visuaalne märgistus loob võimalusi olla kaasatud ja iseseisvalt keskkonda uurida.
Tegevusse kaasatud inimene tunneb end vajalikuna ja tema oskused säilivad kauem.
Keskkonna kohandamisel tuleb aga olla tähelepanelik, et nähtaval oleksid ainult need stiimulid, mida soovime dementsusega inimesele pakkuda. Tähtis on vähendada välismüra ja tarbetuid visuaalseid stiimuleid, millest dementsusega inimesel kasu ei ole. Liiga palju stiimuleid tekitab kasu asemel hoopis segadust. (Fleming jt 2020). Näiteks tuleks söömise ajal tagada võimalikult rahulik keskkond, sest kahele tegevusele korraga on raske keskenduda. Taustamüra, nagu raadio, teler või abistaja tegelemine kõrvaliste asjadega, segab dementsusega inimesel ühele tegevusele keskendumist.
Hoolekandeasutuse keskkonna kohandamisel on oluline, et personalil oleks hea ülevaade olulistest kohtadest, näiteks üldruumid, tualeti ja magamistubade uksed. See vähendab töötajate muret elanike heaolu pärast ja rahustab elanikke ning annab neile kindlustunde, et nad ei ole üksi.
Liikumine siseruumides ja õues
Keskkond peaks motiveerima inimest liikuma. Jalutamiseks sobib ringikujuline rada, mis äramineku ennetamiseks raskendab välisukse leidmist ja pakub võimalust turvalises keskkonnas vabalt liikuda. Liikumisteele võiksid jääda meeli stimuleerivad tegevuspunktid või inimesele tuttavad ja huvipakkuvad esemed, mille juures peatuda ja meenutada või mida oma tegevuses kasutada: riideesemed, ehted, raamatud, ajalehed, fotod, vanad tööga seotud esemed või hoopis teraapiaelemendid, nagu nukud, robotloomad vms. Liikumisvõimalus peaks olema ka õues. Tuleb aga jälgida, et riietus oleks sobiv, sest dementsusega inimene ei pruugi suuta planeerimisoskuse häirituse tõttu valida ilmastikule vastavaid rõivaid.
Ehkki lühimälu muutub tasapisi halvemaks, jäävad emotsioonid alles.
Riietumise lihtsustamiseks võiks jätta kappi vaid iga päev kasutatavad rõivad, et muuta valimine lihtsamaks. Väärikuse säilitamiseks tuleks lasta inimesel valida talle meelepärased riided. Dementsuse süvenedes tuleb rõivad valmis sättida avatuna riietumise järjekorras, vajadusel juhendada rahuliku häälega. Kui nendest abinõudest enam ei piisa, saab riietumisel järjest abistada.
Ka riietumise, pesemise või teiste enesehooldustoimingute juures on ümbrus väga oluline. Tuba peaks olema piisavalt soe ja privaatne. Vajadusel võib enne riietumist käia tualetis, et vältida kohe uuesti lahtiriietumist. Spetsiaalne pükskostüüm aitab ennetada olukorda, kui dementsusega inimene riietab end sobimatus kohas või ajal lahti (Iltanen-Tähkävuori jt 2011). Väärikuse tagamiseks saab pükskostüümi juures kasutada inimesele tuttavat rõivaelementi, näiteks panna kostüümile peale seelik või pintsak.
Kodutunde tekitamine ja aktiveeriv tegevus
Hooldusasutuse keskkonda kavandades tuleks silmas pidada, et see võiks olla võimalikult kodusarnane ja hubane, et inimesel oleks seal hea ja mugav olla. Kodune ümbrus ja tuttav miljöö tekitavad dementsusega inimesele turvatunde ja ennetavad soovi asutusest lahkuda. Minevikust tuttavad asjad aitavad elavdada mälestusi ja on hooldajatele abiks vestluse algatamisel. Turvalise tunde võib tekitada näiteks harjumuspärane öökapp, millel on tuttavad fotod või tuttav tugitool. Turvatunnet tekitavate ja kodu meenutavate asjade valikul tuleks teha koostööd lähedastega, kes jagavad hooldekodu töötajatele infot dementsusega inimese tausta, huvide, hobide, ametite, rollide ja harjumuste kohta. Lähedaste ja hooldajate koostöös saab luua kodusarnase ja meeli ergutava ümbruse. Mööbli paigutus peaks soodustama omavahelist lävimist. Lihtne on tõsta toolid ja lauad puhkealal nii, et see toetaks suhtlemist. Puhkealad peaksid olema kutsuvad ehk seal peaksid olema meeli ergutavad ja tuttavad esemed.
Hea visuaalne märgistus loob võimalusi olla kaasatud ja iseseisvalt keskkonda uurida.
Värskes õhus viibimine on äärmiselt oluline ja aitab säilitada ka ööpäevarütmi. Mida rohkem aega ollakse päeval aktiivne ja tegevuses, seda parem on ka uni. Aia kohandamisel tuleb kasutada taimi, mis ei ole mürgised. Taimede valikul võiks lähtuda sellest, et neid saaks ka maitsta ja nuusutada. Hea on kasutada aias maitsetaimi. Positiivseid emotsioone tekitavad aias olevad loomad. Kindlasti ei saa dementsusega inimesele panna vastutust iseseisvalt hoolitseda elus looma eest, kuid aias saab kasutada ka puidust või mõnest muust materjalist loomakujusid. Aias peaks olema piisavalt istumisvõimalusi ja varjualuseid, et õues saaks olla iga ilmaga. Hooldekodu aeda kujundades võiks mõelda ka lähedastele: aias võiksid olla eraldatud istumisnurgad ja tegevust külla tulnud lastele.
Proovi loovaid lahendusi!
Artiklis kirjeldatud füüsilise ja psühhosotsiaalse keskkonna kohandused ja abivahendid on vaid osa võimalustest, mis võiksid dementsusega inimeste ümbruse turvalisemaks ja meeldivamaks muuta. Alati peame lähtuma sellest, et inimene tunneks end väärikalt ja hästi. Kui üks lahendus ei anna kohe soovitud tulemust, ei tasu veel alla anda ja võib mõne aja pärast uuesti proovida. Võime üllatuda, kuidas juba väikesed muudatused keskkonnas vähendavad hoolduskoormust ja parandavad dementsusega inimeste elukvaliteeti ning iseseisvust.
Puhkealad peaksid olema kutsuvad ehk seal peaksid olema meeli ergutavad ja tuttavad esemed.
Julgustan proovima ja leidma loovaid lahendusi, mis aitavad nii dementsusega inimesi kui ka nende lähedasi ja tugivõrgustikku. Keskkonna kohandamisel ja abivahendite valikul tasub pidada nõu tegevusterapeudiga. Hoolekandeasutused saavad pöörduda ka dementsuse kompetentsikeskuse poole.
AUTORIST
Liis Kroonmäe on tegevusterapeut, koolitaja ja tegevusteraapia õppejõud, kellel on pikaajaline kogemus dementsuse valdkonnas. Ta on olnud dementsusega inimestele mõeldud osakonna juhataja ja osalenud dementsussõbraliku hooldekodu keskkonna loomises. Lisaks on ta töötanud dementsuse infoliinil, olnud tugigruppides nõustaja ja eksperdina löönud kaasa erinevates dementsuseteemalistes projektides.
Artikkel on avaldatud Euroopa Sotsiaalfondi TAT-i „Pikaajalise hoolduse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamine“ toel.
Viidatud allikad
de Werd, M., Boelen, D., Rikkert, M. Kessels, R. (2013). Errorless learning of everyday tasks in people with dementia. Clinical Interventions in Aging, 8, 1177–1190.
Fleming, R., Zeisel, J., Bennett, K. (2020). World Alzheimer Report 2020: Design Dignity Dementia: dementia-related design and the built environment. Volume 1. London: Alzheimer’s Disease International.
Heinmets, H.-S., Rull, M., Varik, M., Tuur, M., Niilo, L., Bachmann, T. (2018). Hoolekandeasutuses dementsusega inimeste füüsilise keskkonna kohandamise ekspertanalüüs. Tallinn.
Iltanen-Tähkävuori, S., Wikber, M., Topo, M. (2011). Design and dementia: A case of garments designed to prevent undressing. Dementia, 11(1), 49–59. doi:10.1177/1471301211416614
Schaber, P. (2011). Dementia. Raamatus: Brown, C., Stoffel, V. C. (toim.). Occupational Therapy in Mental Health: A Vision for Participation (225–237). Philadelphia: F. A. Davis Co.