Liigu edasi põhisisu juurde
Sisukaart
Sotsiaaltöö

Avatud Dialoogi projektis osalevate meeskondade kogemused

Kogemus

Palusime projektis osalevate meeskondade liikmetel rääkida lähemalt, mida nad ütleksid Avatud Dialoogi kohta sotsiaalse rehabilitatsiooni valdkonna spetsialistidele, kes pole varem sellega kokku puutunud, aga ka jagada oma kogemusi selle töö- ja mõtteviisi kasutamisel.

Evi Vilgats ja Kadri Vilgats, Papaver MTÜ


Avatud Dialoogi (AD) põhimõtted on kantud paljuski sellest, mis on meile praktikutena justkui teada ja tuntud, kuid jõuab klienditöösse vaevaliselt, kui üldse. AD võtmeelementide sisu toetab mitmel moel sotsiaalhoolekande seaduses kirjeldatud teenuste kvaliteedipõhimõtete järgimist. AD pakub ka kohtumiste kindla formaadi, sestap on koolitus andnud väga hea töövahendi kvaliteetse ja kliendikeskse teenuse osutamiseks.

Tavapraktikaga võrreldes on AD-l nii mõnigi erinevus. Esmalt see, et iga võrgustikukohtumist juhib vähemalt kaks spetsialisti, kes teevad koostööd. See aitab pakkuda väga head teenust. Just koos kolleegiga ausalt ja hellalt välja öeldud mõtted, peegeldus kohtumisel osalejate öeldule muudab tavapärase nõustamise polüfooniliseks dialoogiks.

Kolleegi kohalolek annab turvatunde ka praktikule endile. Sotsiaalses rehabilitatsioonis puutume tihti kokku komplekssete taustalugudega võrgustikega, seetõttu on täiendava mõõtme lisamine väga väärtuslik. Klient saab mitme spetsialisti arvamuse, kellel on oma arusaam ja kes märkavad nii erinevaid võimalusi kui ka murekohti. Kõige väärtuslikumad võivad olla just need hetked, kui spetsialistid on eri meelt. Inimene saab vahetult kogeda, kuidas ausalt kõneledes ning teineteist hoides vestluspartneri arvamusega mitte nõustuda, kuid läbipaistvalt oma sisemist dialoogi väljendada. Nõustamisel kerkivad isiklikumad teemad ja konfliktikohad nõuavad paratamatult head taktitunnet.

AD korral on just kliendil õigus otsustada, kes on tema jaoks need olulised inimesed, keda just praegu oma teele kaasata.

Lisaks tagab kahe praktiku osalemine teenuse järjepidevuse. Inimesed on väsinud sellest, et peavad teenusele jõudes jälle oma lugu algusest rääkima. AD-kohtumine võimaldab ühe praktiku välja vahetada, kui peaks tekkima vajadus. Samuti aitab kahe praktiku koostöö ennetada läbipõlemist. Kui peaks tekkima küsimusi, saab kaaslasega neid analüüsida ja leida lahendusi, enne kui muremõtted hingesoppidesse idanema jäävad.

AD kandev idee on usk iga kliendi (ja olukorra, aeg-ruumi) unikaalsusesse. Nõustajatena ei tohi unustada, et klient on oma elu ekspert. Ükskõik kui sarnane tema lugu mõne teisega tundub või mitu korda oleme taoliste toimetulekuraskuste korral nõu andnud, on iga inimese elutee ja ka kogemus ainulaadne. Lahendused, või ka nendeni jõudmise viis, mis on töötanud teistel, ei pruugi töötada selle inimesega. Nõustajad sõnastavad oma mõtted ja peegeldused just olukordade kohta, mida võrgustik on sellesse aega ja ruumi toonud.

Oluline on märgata ka võrgustiku rolli uute teadmiste loomisel. AD korral on just kliendil õigus otsustada, kes on tema jaoks need olulised inimesed, keda just praegu oma teele kaasata. Seda saab ka iga kohtumise lõpus järgmist kavandades täpsustada, sest eri etappidel võivad inimese soovid muutuda. Samas aeg-ruumis ühiselt loodu ja refleksiooni kaudu väljapakutu on just see kollektiivselt tekitatud uus teadmine, mille najalt võrgustik saab soovi korral edasi liikuda. Nõnda ellu kutsutud muutused inimeste elus on väga erinevad sellest, mida oleme harjunud nägema tavapärases sotsiaaltöös, kus tihti keskendutakse kindlate lahenduste pakkumisele või ka meditsiinilises terapeutilises kontekstis, kus töö eesmärk on esile kutsuda paranemine (Seikkula ja Arnkil 2019, 114–115).

Aeg, ruum ja tempo, mida võrgustik ja reflekteeriva tiimi liikmed AD-struktuuri ja printsiipidega kooskõlas mitmehäälselt pakuvad, on midagi erilist. Vahel on isegi klientide endi sõnul just selline kohumine ainuke koht, kus nii keerulistest küsimustest, mis parasjagu kerkivad, rääkida saab. Niisamuti on vahel „pelgalt“ just nende uute metafooriliste ruumide tekitamine ja hoidmine vestluse käigus reflekteeriva tiimi liikmete see tegevus, mida on vaja, et dialoog oma polüfoonilises kõlas just võrgustikule vajalikul kombel heliseda saaks. Kindlasti nõuab see nõustajatelt olukorrajulgust ja usaldust, et paratamatult tekkivat ebakindlust välja kanda ja sellega ka oma seesmiste küsimuste või mõtetega toime tulles leppida. Teisest küljest tundub sellisel suhtlusviisil olevat just see võimestav mõju, millest AD-teoreetikud kirjutavad. See võimaldab kuulata ja kuulda iseend teiste peegeldustes, kuulata ära oma pereliikme või abistaja mõtted nii, et on võimalus ka iseendas selgusele jõuda.

Mõni nädal tagasi sõnastas kohtumiselt lahkuv võrgustikuliige kaunilt, et isegi kui ruumis olles veel ei märka või ei võta teadlikult kaasa vestluses pakutut, toimub dialoogiline protsess enda sees kohtumiste vahele jääval ajal edasi ning mõni päev hiljem tabad end mõjutatuna mõnest ahhaa!-momendist, mis aitab jälle oma perspektiivi sättida ja mõnest valupunktist edasi liikuda.

 

Kaja Koger, Erle Maidla, Elena Erm, Ruth Sepp, Akersoni OÜ


AD võimaldab töös abivajajaga kasutada neid loomulikke ressursse, mida individuaalteenused ei võimalda – need on olulised inimesed, toetavad suhted ja raskuste ning murekohtade ühine teadvustamine ning lahenduste leidmine. See annab kõigile osalejatele võimaluse saada turvalises keskkonnas selgust iseendas, avaldada oma mõtteid ja arusaamu olukorrast ning võimalikust lahendusest.

Väga oluline on kuulamine. Kuulamise, märkamise, väikeste detailide kaudu saame leida abivajajaga ühise keele, võita tema usalduse.

Tundub, et reflekteerimine on kuldvõtmeke, millega saab avada kõik uksed – see paneb mõtlema ja järeldusi tegema, oma käitumist analüüsima. Oma loo tagasipeegelduse kuulamine paneb ka kõige püsimatuma lapse või ükskõiksema lapsevanema mõtlema, enda sisse vaatama, elevust tundma: nad räägivad ju minu juttu. AD annab spetsialistile ka oskuse, kuidas positiivse tähendusvarjundiga sõnu kasutades rääkida muredest nii, et see ei tee abivajajale haiget ega ole halvustav.

Kuulamise, märkamise, väikeste detailide kaudu saame leida abivajajaga ühise keele, võita tema usalduse.

Kohtumistel lapse kodus näeb meeskond tema igapäevast elukorraldust ning keskkonda. See aitab saada terviklikuma pildi. Võimalik on näha, kuidas laps oma kodus käitub, sest kodu on tema jaoks turvaline koht. Nii on meeskonna liikmel hõlpsam teenuse kulgu kavandada. Näiteks saab vaadata, kas kodus on kehtestatud piirid ja reeglid. Kui ei ole, võiks aidata lapsevanemal neid luua. Kindlasti pakuvad sellised kohtumised ka meeskonnale vaheldust, s.t võimalust tulla oma ruumidest välja ja sõita Eestis ringi.

AD-võrgustikutöö laseb lahendada probleeme rahumeelselt. Ei ole oluline, kes on mida teinud – kes on süüdi. Lahendused tulevad kohtumis(t)e käigus võrgustikust endast, spetsialistid ei paku ühtegi lahendust-soovitust. Inimesed, kes on AD-kohtumisele tulnud skeptiliselt, on lahkunud väga positiivses meeleolus ja on olnud üllatunud, et see kõik neid siiski suuremal või vähemal määral mõjutas.

AD õppimine ja praktiseerimine on aidanud rohkem tundma õppida ka iseennast. Õpikoht on olnud mitte seada lühieesmärke, mitte kiirustada, anda aega asjadel kulgeda nii, nagu võrgustiku lugu kulgeb. Märksõnad võiks olla „hõlbustamine“ ja „ebakindluse tolereerimine“.

AD-meeskonna liikmed on ka üksteist paremini tundma õppinud ja teada saanud üksteise nõrku ja tugevaid külgi.

 

Ewa Roots, Marika Käggo ja Mirjam Veermäe, ProVida Kliinik OÜ


AD vormis töötamine soodustab võrgustikutööd ning kliendi lähedaste – sõprade, perekonna, kolleegide, õpetajate ja teiste – kaasamist. Varasematest pereteraapia kogemustest teame, et väga keeruline on tegeleda inimesega tema argikeskkonnast ja mõjutajatest lahus ning sekkuda üksikisiku pinnalt: suhted inimeste ja keskkonnaga mõjutavad meid ning meie mõjutame vastu, sellest ei saa üle ega ümber. Tähtis on, et kõik olulised asjaosalised on ühises infoväljas ja neid kuulatakse. Praegu osalevad lapsed ja täiskasvanud tegevustes eri süsteemide kaudu, mille rakendajad ei tee koostööd. AD-kohtumine võimaldab kutsuda nad kokku, mis aitab tõhusamalt jõuda tulemuseni.

Üldiselt käib rehabilitatsioonisüsteemis töötamisega kaasas eesmärkide seadmine. AD põhimõtetest lähtudes ei ole eesmärk muutuse esilekutsumine, kuigi nii mõnigi kord on olnud tunne, et murrang toimus. Enamasti on lapse ümber teda toetav pere, osavõtlikud ja aidata soovivad sõbrad, õpetajad ning muud spetsialistid. Teinekord aga pole abistamissoovi kohe näha, mõnele tundub, et teine ei hooli või on lausa negatiivselt meelestatud, asutakse erinevas infoväljas, kaitseseisundis. Ühte ruumi kokkutulek ja avastamine, et tegelikult kõik soovivad aidata, on oluline nii abivajajale kui ka inimestele tema ümber. See, et saadakse välja öelda ka oma tunded ja mõtted, mis ei ole süüdistused ega korraldused, on andnud uusi vaatenurki. Nii mõnigi kord on tulnud hakata tegelema hoopis muu küsimusega, kui oli algul kokku lepitud.

Tähtis on, et kõik olulised asjaosalised on ühises infoväljas ja neid kuulatakse.

Abivajajad on erinevad. Abi vajava lapse võrgustikku võib kuuluda mitu peret, vanemad ja kasuvanemad või on lapse eestkostja hoopis omavalitsus. Sel juhul võib AD-st kõige rohkem kasu olla, sest kõik tuuakse ühte ruumi ja eesmärgid jäetakse korraks kõrvale, võttes aega sel hetkel olulisele. Eriline kogemus ongi olnud töö võrgustikuga, kuhu kuulusid väga erinevad liikmed. Need kohtumised tundusid olevat kõige toetavamad, kutsudes esile ka muutusi, mida ükski varasem sekkumine ei võimaldanud. Ilmselt oli põhjus ka see, et kuigi eesmärke oli seatud ja kokkuleppeid sõlmitud varemgi, tõi dialoogi tekitav, ebakindlust taluv ja polüfooniat kui tugevat külge välja toov käsitlus esile hoopis teise vaatenurga.

Kindlasti aitas kaasa ka see, et kohtumised toimusid väljaspool meie asutust abivajajatele mugavas ja turvalises keskkonnas. Aga ka see, et neid kuulati ja pandi tähele. Keegi ei õpetanud, neid hoopis tunnustati, mõisteti.

Paradoksaalne on, et just sellise võrgustiku abistamiseks ei ole Eestis võimalusi. AD-l põhinevat rehabilitatsiooni saab kasutada ainult pere, aga kui lapse eestkostja on omavalitus, siis nemad praegu abikõlblikuks ei osutu. Loodame, et saame rahastuse ka nende jaoks, kes seda kõige enam vajavad: pered, asenduspered, perekodud – igasugused kooslused, kus abivajav laps asub.

AD on terviklik meeskonnatööle suunatud käsitlus. Kui kogu rehabilitatsioonimeeskond järgib selle põhimõtteid, aitab see kindlasti kaasa kooskõlastatud tegutsemisele. Oleme töötanud peamiselt laste ja noortega, kuid tähelepanu liigub tihti ruttu täiskasvanutele. Suurelt unistades (kui selleks oleks ette nähtud aeg ja raha) võiksid AD-põhimõttel töötavad rehabilitatsioonimeeskonnad teha koostööd haiglatega ning sekkuda võimalikult ruttu ka esmaste psühhooside korral. Rehabilitatsioonis on oluline võrgustikutöö, mis on eelkõige erivajadustega inimestega töös esmatähtis. Kahjuks mõistetakse selle olemust rehabilitatsioonis erinevalt. AD-põhimõtete juurutamine ühtsustaks arusaamu ja looks paremad võimalused töötada tõhusalt.

Psühholoog Ewa Roots kommenteerib: „Olen Avatud Dialoogi kasutanud aasta ja ikka sellest sisse võetud. See on võrgustikutöö, turvalise kohtumispaiga loomine abivajaja(te) perele ja teistele tema jaoks olulistele inimestele, kus kõik osalejad saavad hääle ja kogevad mõistmist. See on väga vajalik ja võimas käsitlus, mis on arendav ja pakub uusi võimalusi ning vaateid.

See on spetsialisti jaoks väga toetav ja pakub erinevaid võimalusi. Su kõrval on meeskonnakaaslane, kellel võib küll olla sinust erinev arusaam, aga selles ruumis, sellel hetkel sa tead, et võid alati talle toetuda, teda usaldada ka väga keerulistes oludes. Olen seda vägevat tunnet oma meeskonnakaaslastega kogenud, tajunud nii tohutut sarnasust, sõnadeta mõistmist ja ühes kohas olemist kui ka erinevuste võlu ja teineteise täiendamist, tunnet, et ka mina spetsialistina olen hoitud. Kindlasti tahan Avatud Dialoogi rakendada edaspidigi.“

Loe rehabilitatsiooniteenusele suunatud lastele ja nende võrgustikele mõeldud Avatud Dialoogi projektist.

Viidatud allikas

Seikkula, J., Arnkil, T. E. (2019). Open Dialogues and Anticipations. Respecting Otherness in the Present Moment. National Institute for Health and Welfare. PunaMusta Ltd, 3–201.