Vähem soola, suhkruid ja küllastunud rasvhappeid toidus on tervisele hea

Toitumine on üks olulisematest inimese tervist ja heaolu mõjutavatest teguritest, mille puhul on tähtis roll ka ümbritseval keskkonnal, milles me oma igapäevaseid toiduvalikuid peame tegema. Toidu koostise parandamine aitab inimestel süüa rohkem toitumissoovitustele vastavalt ja teha tervist toetavamad valikud lihtsamini kättesaadavaks. Fookuses on eelkõige soola, lisatud suhkrute ja küllastunud rasvhapete sisalduse vähendamine tööstuslikult toodetud toitude koostises, millel on oluline mõju ülekaalulisuse, rasvumise ja mittenakkushaiguste kasvu pidurdamisele.

Surve toodete koostise muutmiseks

Kuna surve toidutööstustele, eelkõige soola ja lisatud suhkrute sisalduse vähendamiseks, on kestnud juba mõnda aega, siis on nii mõnedki tootjad võtnud sihiks mainitud ainete sisalduste vähendamise. On tooteid, mille puhul on muutusi lihtsam teha, kuid üldjuhul peab arvestama, et see on pikem protsess, mille jooksul tarbijat maitsemuutusega harjutatakse. Sageli võib tootjal olla isegi lihtsam tulla turule uue tootega, kui harjutada tarbijat harjumuspärase toote puhul uue maitsega. Kuna tootesse lisatakse soola ja suhkruid sageli ka tehnoloogilistel eesmärkidel, sh toidu ohutuse tagamiseks, võib olla vaja võtta kasutusele ka uusi tehnoloogiaid, pakendeid jms, et ohutus ei kannataks.

Tootjate tehtavate muudatuste hindamiseks on esmalt vaja kaardistada toodete soola, suhkrute või küllastunud rasvhapete sisalduste algtase. Selleks koguti TAI tellimusel 2018. aasta lõpus andmeid toitude toitumisalase teabe kohta. Andmete kogumine viidi läbi kõigis Eesti jaemüügikettides, kelle turuosa oli üle 2% ning andmete kogumine tugines toidupakendi märgistusele.

Infot koguti hommikusöögihelveste (k.a müslid), lihatoodete, lihtpagaritoodete, mittealkohoolsete jookide, piimatoodete ning nende asemel tarbitavate taimset päritolu toodete kohta. Toidugrupid jagunesid omakorda väiksemateks alagruppideks. Kokku koguti andmeid ligi 4200 toote kohta.

Analüüsitulemusena saadud algandmed on aluseks eelkõige edasistele tegevuste planeerimisele, andes järgnevate sarnaste kaardistuste puhul võimaluse jälgida ja hinnata toidu koostises tehtavaid muudatusi. Algandmete põhjal saab öelda, et toodete soola, suhkrute või küllastunud rasvhapete sisaldused alagrupisiseselt võrreldes olid enamikul juhtudel väga erinevate näitajatega ning võimalus sisalduste vähendamiseks ja koostise parandamiseks on igati olemas.

Üheks suurimaks soolaallikaks on lihatooted

Soola saamisel on märkimisväärne osa just lihatoodetel. Analüüsitulemuste põhjal on lihatoodetest suurima keskmise soolasisaldusega alagrupp „Lihast snäkid“ (3,7 g/100 g), mõnevõrra väiksem oli „Salaamide“ (3,6 g/100 g) ning „Suitsutatud toodete, tapasaadustest toodete“ alagrupis (2,5 g/100 g).

Lihatoodete puhul tasub välja tuua, et mitmete alagruppide puhul oli märkimisväärne ka suhkrute keskmine sisaldus, näiteks võileivamääretes ja lihast snäkkides, mille keskmised sisaldused olid vastavalt 1,6 ja 1,5 g/100 g. Ligi kolmandikule lihatoodetest oli lisatud näiteks suhkrut, siirupit või dekstroosi või nende kombinatsiooni. Seega, kuigi suhkrusisaldused lihatoodetes on madalad, on erinevate suhkrute kasutamine neis väga laialdane.

Ka lihtpagaritooted, mis hõlmab erinevaid leiva-saiatooted, annavad olulise panuse inimeste soola saamisele. Kuigi nende keskmine soolasisaldus kõikides alagruppides on juba üsna madal, tarbitakse neid üldjuhul pea iga päev üsna märkimisväärses koguses. Seega tuleks valida sarnaste toodete hulgast väiksema soolasisaldusega tooted.

Küllastunud rasvhapete saamisel on üheks põhiliseks allikaks erinevad lihatooted. Suurima keskmise sisaldusega alagrupiks osutus „Salaamid“ (13,4 g/100 g), väikseima küllastunud rasvhapete keskmise sisaldusega alagrupp oli „Süldid“ (2,4 g/100 g).

Olulisteks lisatud suhkrute allikateks on ka magustatud piimatooted ning joogid

Enim suhkruid saadakse magustatud piimatoodetest ning mittealkohoolsetest magustatud ja/või maitsestatud jookidest, kui mitte arvestada maiustusi, saiakesi jms tooteid. Piimatoodete alagruppidest eristus teistest oluliselt suurema keskmise suhkrusisaldusega „Kohukeste ja teiste sarnaste toodete“ alagrupp (25,1 g/100 g). Kuigi tegemist on pigem maiustusega, on siiski suhkrute sisalduse erinevus alagrupi sees üsna suur, nii, et ka siin saab teha valiku väiksema sisalduse kasuks. Üsna suur oli keskmine suhkrusisaldus ka alagruppides „Kohupiimad“ (13,9 g/100 g), „Piimadesserdid, kohupiimakreemid“(13,8 g/100 g), ning „Jogurtid, v.a joogijogurtid“ (11,9 g/100 g).

Mittealkohoolsete jookide puhul oli üks suurema suhkrusisaldusega alagruppe „Energiajoogid ja teised joogid, mis sisaldavad ergutavaid aineid“ (keskmine 9,6 g/100 ml). Samuti suure keskmise sisaldusega oli puuviljamahla sisaldavate karboniseerimata jookide alagrupp (keskmine 9,4 g/100 ml).

Enamikel juhtudel olid Eesti päritolu toodete soola, suhkrute või küllastunud rasvhapete keskmised sisaldused sarnased vastava alagrupi üldise keskmise sisalduse.

Tasub teada, et toidu pakendi märgistusel on välja toodud üldine suhkrute sisaldus, mis hõlmab ka looduslikult tootes sisalduvaid suhkruid. Rääkides toote koostise parandamisest, on eesmärgiks mitte looduslike suhkrute, vaid just lisatud suhkrute sisalduse vähendamine.

Lisatud suhkruid maksimaalselt kümme teelusikatäit päevas

Tervise seisukohast võiks lisatud suhkrud anda kuni kümme protsenti päevasest saadavast energiast ehk 2000 kcal päevase energiavajaduse korral päeva jooksul maksimaalselt 50 g lisatud suhkruid (nt lauasuhkrut), mis on umbes 10 teelusikatäit. Reaalses elus on seda aga väga raske kontrollida, kuna lisatud suhkruid saab väga paljudest erinevatest allikatest ning toidu pakendi märgistuselt otseselt nende kogust ei leia. Küll aga on pakendil toodud koostisosade loetelu lugemine praktiliselt ainus võimalus, et saada aru, kas on lisatud erinevaid suhkruid. Mida eespool suhkur koostisosade loetelus asub, seda suuremas koguses on seda lisatud. Sageli inimesed ei oska tähelegi panna, et lisaks magusatele toodetele võib lisatud suhkruid olla ka näiteks paljudes lihatoodetes ja seda samas tootes mitme erineva nimetuse all (nt suhkur, glükoosisiirup, maltodekstriin, dekstroos). Kuigi vähesel määral maitsestamise eesmärgil võib see olla vajalik, võiks siiski sarnaste toodete puhul valida väiksema suhkrute sisaldusega toote.

Lisatud suhkrute puhul on eriti oluline, et toodete magustamiseks leitakse alternatiive n-ö loodusliku tooraine näol (nt banaan, mango, datlid vm), mitte ei lisata magusa maitse saamiseks magusaineid.

Hea meel on tõdeda, et ka Eesti toidutööstused tegelevad lisatud suhkrute koguste vähendamisega üha aktiivsemalt, seda sageli just rohkem suuremate ettevõtete puhul. Samuti on näha positiivseid arenguid ka soolasisalduse vähendamisel. See paistis selgelt sel aastal silma ka Eesti Parima Toiduaine konkursil.

Kui me soovime, et meie toidulaud muutuks tervist toetavamaks, peame olema ka ise valmis muutusi vastu võtma ja sööma ühe võimalusena vähemmagusaid (nt piimatooted, joogid) ja -soolaseid (nt lihatooted, leiva-saiatooted) toite. Lihtsam on seda saavutada kodus ise süüa tehes, kus lisatavad soola ja suhkrute kogused on enda otsustada, kuid ka poes valikuid tehes võiksime teadlikult harjutada end sarnaste toodete puhul valima väiksema suhkrute, soola ja küllastunud rasvhapete sisaldusega tooteid.