Üha enam Eesti lapsi ja noori haigestub vähki

Suureks kasvamine on niigi raske. Ajal, mil tuleks keskenduda mängimisele, õppimisele ja sõprussidemete loomisele, tuleb aga mõnedel lastel ja noortel rinda pista keeruka vähidiagnoosiga. Eestis saab igal aastal vähidiagnoosi umbes 270 alla 39-aastast noort ja viimase 50 aasta jooksul on haigestumine sagenenud lastel keskmiselt 0,6 protsenti ja noortel 1,4 protsenti aastas. Üha enam vähipatsiente jääb ellu, ent siiski lühendab vähidiagnoos jätkuvalt paljude laste ja noorte elusid. Nendest 270 noorest kaotab võitluse vähile umbes 45 ehk iga kuues haigestunud laps või noor.

Sõltuvalt vanusest on kasvajate tüübid erinevad. Nii jagatakse vähipatsiendid kokkuleppeliselt lasteks, kui kasvaja diagnoositakse enne 14. eluaastat, ja noorteks, kui diagnoos saadakse enne 40. eluaastat.

Vähistatistika jälgimine on ülimalt oluline tervishoiusüsteemi paremaks korraldamiseks. See annab meile teadmise, kui palju ja mis tüüpi kasvajaid diagnoositakse ning kas kasutusel olevad ravimeetodid on tõhusad. Lisaks saame selle info alusel planeerida erinevaid sekkumisprogramme, näiteks sõeluuringuid, reguleerida seadusloomet ja planeerida tuleviku tarbeks tervishoiusüsteemi ressursse.

Teaduse tormiline areng on oluliselt muutnud vähipatsientide ravi, tuues kaasa uusi ravimeid ja ravimeetodeid. Oma doktoritöös uurin Eesti laste ja noorte vähipatsientide käekäiku läbi viimase viie aastakümne. Täpsemalt seda, kas ja kuidas on muutunud haigestumus erinevatesse kasvajatesse ning  millised muutused on toimunud elulemuses.

Kuidas läheb Eesti lastel ja noortel?

Aastatel 1970–2019 diagnoosisid arstid Eestis kasvaja 1730 lapsel ja 11 790 noorel. Lastel esines      kõige enam leukeemiaid, noortel aga kartsinoome. Minu doktoritöö tulemustest selgus, et noorte vähihaigestumus kasvab paljuski välditavate kasvajate arvelt. Vaadeldud perioodil suurenes oluliselt 25–39-aastaste naiste haigestumine rinna- ja emakakaela vähki. Haigestumus naha melanoomi kasvas kiiresti  meestel vanuses 25–39 ja üle 15 aasta vanustel naistel. Ainsa paikmena vähenes noorte meeste kopsuvähi haigestumus.

Minu doktoritöö andmed näitavad, et samal ajal kasvas oluliselt nende laste ja noorte osakaal, kes on elus ka viis aastat peale diagnoosi saamist. Kui 1970. aastatel  jäi ellu umbes veerand lastest, siis nüüdseks 80 protsenti ehk neli last viiest. Üks märkimisväärne näide on vereloomekoe kasvajad ehk leukeemiad. Uuringuperioodi alguses jäi ellu vaid veidi üle seitsme protsendi neisse haigestunud      lastest, nüüd aga juba 90 protsenti.

See pole nii aga mitte kõikide vähipaikmete puhul. Kuigi ravimeetodid on teinud hüppelise arengu, sõltuvad ravitulemused olulisel määral ka kasvaja bioloogilistest iseärasustest. Nii on kesknärvisüsteemi kasvajatega laste ja noorte elulemus paranenud võrreldes 1970. aastatega pigem tagasihoidlikult.

Laste kasvajad pole välditavad

Vähki põhjustavad muutused meie pärilikkusaines ehk DNA-s. Umbes kümnel protsendil juhtudest on tegemist pärilike muutuste ehk meile sündides kaasa antud mutatsioonidega. Suurem osa mutatsioonidest tekib siiski juhuslikult või elustiilist tulenevatest riskitegurite, nagu ülekaalu, suitsetamise, liigse UV-kiirguse jne tõttu. Kuna nende riskitegurite mõju avaldub alles aastate jooksul, ei oma need laste kasvajate tekkes olulist rolli. Seega, erinevalt täiskasvanute kasvajatest pole laste kasvajaid võimalik ennetada.

Noortel esinevad nii lastele kui ka eakatele iseloomulikud kasvajate tüübid. Nende põhjusteks võivad olla pärilikkus ja juhuslikud mutatsioonid, ent vanemaks saades muutuvad üha tähtsamaks elustiili     tegurid. Noortel esinevaid kasvajaid on võimalik vältida või vähemalt varakult avastada.

Nii aitaks noorte naiste haiguskoormust oluliselt vähendada teadlikkuse tõstmine vajalikust regulaarsest tervisekontrollist seksuaalselt aktiivsetel naistel ja pärilikust rinnavähist. Lisaks aitaksid haigestumist vähendada mitmed tervishoiumeetmed. Kasu tõuseks näiteks solaariumite keelustamisest noortele ja HPV-vaktsineerimisprogrammi laiendamisest poistele.

Püüdlus ideaali poole

Rahvusvahelise laste onkoloogia ühingu nägemuse kohaselt ei tohiks surra vähki ükski laps. Ideaalses maailmas see nii olekski, ent tegelikus elus on see kahjuks võimatu. Siiski on võimalik saavutada üsna ideaalilähedased elulemusnäitajad. Selleks jälgime vähiandmeid pidevalt, mis aitab meil hinnata vähiravi edukust, planeerida tervishoiusüsteemi ja selle ressursse ning leida seoseid erinevate kasvajate ja riskitegurite vahel.

Sugugi mitte vähem tähtsam eesmärk minu teadustööl on teadlikkuse tõstmine nii ühiskonnas kui ka arstide hulgas. Olles teadlik vähi riskiteguritest, pärilikkusest, varajastest sümptomitest ja ennetavatest sõeluuringutest, on võimalik enda või oma lapse tervise heaks paljutki ise ära teha.

Keiu Paapsi

TAI epidemioloogia ja biostatistika teadur ja arstiteaduse doktorant

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames 27. jaanuaril portaalis novaator.err.ee.