Meie sõnad, aga kelle hoiakud?

Miks hoiakute teadvustamine on oluline? Sellega saad midagi teada enda kohta ja muudad ka maailma.

Me teame ütlust, mis meelel, see keelel. Sellest aimdub mõte, et me mõtted saavad sõnaks. Sõna teatavasti on tegu ja käitumine. Sõnaga saab inimest toetada, võimestada ja nähtavaks teha, aga ka sildistada, alavääristada või muul viisil riivata. Pideva sildistamise ja alavääristamise tagajärg on stigmatiseerimine, kus mingi tunnuse või eripära alusel hakatakse inimesi häbimärgistama. 

Stigmatiseerimise peamine probleem seisneb selles, et see loob ja hoiab alal stereotüüpe, eelarvamusi ja müüte, mis on visad kaduma, viies tõrjumise ja diskrimineerimiseni. Toon näite. Noore inimese esimene tööleasumine võib olla seotud levinud hoiakuga, et noor tähendab rumalat ja kogenematut. Me ei anna endale kahjuks aga aru, et selline uskumus on viinud noore inimese valikute piiramise ja vanuselise diskrimineerimiseni ning kaugel pole ühiskond, kus me tegelikult elada ei sooviks. Juba viriseme, et noored ei käi tööl. Kas me oleme aga endale teadvustanud, et ka meil oli kord esimene kord? Mis oleks juhtunud, kui meile oleks uks nina ees kinni löödud? 

Sõnadega saame luua keskkonna, kus noor inimene tunneb, et teda võetakse siiski tõsiselt. „Sa ei peagi alustades kõike teadma, küsi julgelt, aitame sul asjast aru saada“ või „Alguses tunduvadki ülesanded keerulised, vaatame koos, kuidas neile läheneda“ on paar näidet julgustavast toest, mida inimene esimest korda tööle asudes võiks vajada. Kui kogenumad kolleegid suhtuvad nooremasse kolleegi mõistvalt ja saavad aru, et õppida saab ikka ainult siis, kui õppimist võimaldatakse, siis on noorel ka julgem tööellu astuda. Sellist mõistmist saab harjutada. 

Lugupidava keelekasutuse eelduseks on teadmine, et meie hoiakud ja sõnad võivad mõjutada teise inimese minapilti, eneseteadvust, käitumist ja valikuid. Kui vanem inimene saab järjepanu sõnumeid sellest, kuidas ta võiks vana olemise asemel noor olla (vali kortsudevastane kreem, lõika juuksed nooruslikku soengusse, treeni nagu 30-aastane), siis võib see moonutada mõne inimese minapilti niivõrd, et ta ostabki need kreemid ja treenibki end vigaseks. Ja taastoodab oma valikuga ühiskonnas levinud hoiakut, et vana olla pole meil kombeks. Hoia end vananemisega tagasi! Noorena oled rumal, kogenematu ja seetõttu tõrjutud, vanana küll tark ja kogenud, aga sult oodatakse rumalaid valikuid. Kui vastuoluliseks saab minna? 

Vanuse ümber tiirleb palju hoiakuid, eeldusi ja ootusi, üks neist väljendub keeles „oma vanuse kohta“ kasutamisega. Kui me ütleme, et vanemaealine inimene on oma vanuse kohta tubli või üllatume, kui 90-aastane saadab e-kirju telefonist, siis isegi kui see mõjub veidi kiitusena, juhib seda (alateadlik) hoiak, et teatud vanuses inimeselt me tegelikult eeldame vähemat. Selle asemel võiks kasutada lauseid, mis juhivad tähelepanu inimesele kui sellisele, tema oskustele, tegevusele ega piira seda tema vanusega: „Ta kasutab arvutit oskuslikult“,  „Tal tuleb telefonis äppide kasutamine hästi välja“. Sellised sõnavalikud võtavad maha pinge või vanussurve, mida vanemaealine inimene võib tunda, kui ta oma valikuid teeb. 

Meil kõigil on oma vajadused, suutlikkused ja võimalused. Inimest ei tohiks tema vanuse tõttu kõrvale jätta, kuid teda ei tohiks ka sundida muutuma üksnes selleks, et vastata teiste inimeste harjumustele või ootustele. Selle asemel, et suruda inimest mõnd vidinat või rakendust kasutama, sest „kõik kasutavad seda tänapäeval“, on palju kohasem öelda, et „see on vaid üks võimalus ja vaatame, mida me sinu vajaduste jaoks leiame“. Sobivamaid ja teist inimest arvestavaid võimalusi oma mõtteid ritta panna on väga palju.

Need näited illustreerivad, kui segaseid sõnumeid me saame ja ise ka saadame. Tahaks mõelda, et meie nii ei tee, me oleme head. See on aga enamiku pimenurk – me ei tea, millised me ise selles olukorras oleme. Kui tahta valida sõnu, olla teise (ka iseenda!) vastu lugupidavam, siis tuleb tegelda korraga mitme asjaga: teadvustada oma hoiakuid ja eelarvamusi, mõelda, kust need tulevad, mis nende taga on, mõista levinud stereotüüpe ja osata neid lahti võtta. Samal ajal tuleks jälgida, milliste sõnadega me endast räägime ja mida teiste kohta tarvitame, mis toon ja kehakeel sellega kaasas käib, ka seda, mis lugusid ja pilte me teistele jagame (järsku taastoodame sellega mõnd ebasoodsat hoiakut?). 

Sellise enesevaatluse aegu võib jõuda veel ühe olulise küsimuseni ja ehk ka kainestava vastuseni. Nimelt, kas mõni mulle omane hoiak või arvamus on ikka minu oma või on minust saanud kellegi hääletoru. 

Kui me õpime end paremini tundma ja oskame valida sõnu, mis ei riiva teise inimese väärikust ja minapilti, siis aitame luua keskkonda, kus iga inimene tunneb, et teda nähakse ja võetakse inimesena, tingimusi seadmata.