Kristin Oja: teadmistest üksi ei piisa – kuidas toetada lapse häid toiduvalikuid?

Mul on kuueliikmeline pere. Tean liigagi hästi, kui palju tuleb tänases toidukeskkonnas panustada sellesse, et laste igapäevased toiduvalikud oleksid tervist toetavad. Seetõttu ma ei usu, et lahendus peitub lihtsalt vanematele ütlemises, mida tuleks paremini teha. Pigem tasub mõelda, kuidas teha head valikud pere jaoks võimalikult lihtsaks ja lapse jaoks meeldivaks.

Hommikusöögiks peab olema aega

Meie peres on üks oluline põhimõte, et söögikorra ajal võiks keskenduda söömisele ja selleks peaks olema piisavalt aega. Kiirustades söödud hommikusöök ja autos näksimine ei peaks olema igapäevane rutiin. 

Minu koolilapsel on hommikuti võimalus süüa koolis hommikuputru. Kui tal varahommikul enne kodust lahkumist veel isu pole, kasutab ta seda võimalust hea meelega. Nendel päevadel, kui ta koolis hommikusööki süüa ei soovi, pakun kodus midagi muud. Meie hommikusöögilauale jõuavad näiteks toorpuder, hummusega eineleivad, munad, soolakala, värske salat erinevatest köögiviljadest või Kreeka jogurt marjade ja isetehtud müsliga. 

Igal hommikul ei pea laual olema ideaalne hommikusöök, vaid lapsel peab olema võimalus päeva alguses rahulikult süüa. Samuti peab ta seejuures õppima märkama ka oma nälja- ja täiskõhutunnet.

Koolilõunat tasub vähemalt proovida  

Julgustan alati oma last koolitoiduga tutvuma ja erinevaid toite maitsma. Õnneks on koolis valik piisavalt lai ning enamasti leiab laps iga päev midagi, mis talle meeldib. Eesmärk ei ole sundida kõike sööma, vaid anda lapsele võimalus erinevate toitudega harjuda ja õppida aja jooksul tegema ise mitmekesisemaid valikuid.

Lasteasutuste toitlustamisele kehtestatud nõuded ei ole loodud laste kiusamiseks ega toitlustajate elu keeruliseks tegemiseks. Eesmärk on hoolitseda selle eest, et toit oleks mitmekesine ja toetaks laste kasvamist ning arengut. Kõik toidud ei pea ega saagi olla iga lapse lemmikud.

Mul on vedanud, et minu lapsed söövad üsna mitmekesiselt. Kui valik oleks alati täielikult nende teha, sööksid nemadki ilmselt hea meelega märksa sagedamini pastat või friikartuleid. Vanemana ei lähtu ma aga ainult sellest, mida laps parasjagu kõige rohkem soovib, vaid püüan pakkuda erinevaid toite ja võimalust uute maitsetega harjuda. Sama põhimõte on oluline ka koolitoidus.

Koolikeskkond kujundab toiduvalikuid  

Üldhariduskoolide ja kutseõppeasutustele mõeldud juhend „Laste- ja haridusasutustes müügiks pakutav toit“ annab soovitusi, millist toitu valida puhvetitesse ja müügiautomaatidesse. Koolipuhvetite toiduvaliku muutmine võib tähendada muudatusi töökorralduses, kuludes ja müügitulus. Neid küsimusi tuleb arvestada.  

Samal ajal tasub mõelda, milliseid toitumisharjumusi soovime koolikeskkonnas kujundada? Kas selliseid, kus laps saab kohe, kui koolitoit parasjagu ei meeldi, osta puhvetist magusa joogi, saiakese või muu liigset suhkrut, soola või küllastunud rasvhappeid sisaldava näksi? Või kool saab olla ka keskkond, kus laps harjub koolitoiduga, proovib uusi maitseid ja õpib tegema tervist toetavaid valikuid?

Laps õpib tervislikult toituma, kui saab seda ise igapäevaelus praktiseerida ning valik on tema jaoks lihtne. Kui tundides räägitakse mitmekesise toitumise tähtsusest, kuid puhvetis on kõige nähtavamad ja kättesaadavamad maiused, annab kool lapsele vastuolulise sõnumi.

Koolipuhvetist ostmine ei peaks olema lapse koolipäeva igapäevane osa. Iga lapsevanem võiks soovida, et koolipuhvetist ostmise asemel sööb laps korralikult koolilõunat ja võtab vajadusel kodust kaasa vahepala. Kui koolis on puhvet, peaks seal pakutav toit toetama samu põhimõtteid, mida lastele tundides õpetatakse. Eesmärk ei tohiks olla, et lapsed rohkem ostaksid, vaid hoolitseda selle eest, et kogu koolikeskkonnas pakutav toit oleks tervislik ega asendaks korralikku koolilõunat maiustuste ja näksidega.

Siin on oluline ka majandusliku ebavõrdsuse küsimus. Kõigil lastel ei ole iga päev taskuraha, et puhvetist midagi juurde osta. Nii võivad laste jaoks selgemalt esile tulla ka perede erinevad rahalised võimalused. Samas ei tähenda taskuraha puudumine alati, et perel ei oleks selleks rahalisi võimalusi. Vanemad võivad teadlikult soovida õpetada rahatarkust ja seda, et kogu olemasolevat raha ei pea kohe ära kulutama – eriti maiustustele ja näksidele, millega soovitakse asendada täisväärtuslikku koolitoitu. Ka õppimine, millele tasub oma raha kulutada ja millele mitte, on osa lapse iseseisvumisest.

Loomulikult ei kao koolipuhveti valiku piiramisega võimalus, et laps ostab pärast koolipäeva poest või kioskist maiustuse, energiajoogi või mõne muu toidu, mida ma nii lapsevanemana kui ka oma töös Tervise Arengu Instituudis igapäevaseks valikuks ei soovitaks. See võimalus ei ole siiski põhjus teha samad tooteid koolis lihtsamini kättesaadavaks.

Kool ei saagi kontrollida kõiki lapse valikuid, kuid saab võtta vastutuse keskkonna eest, mida lapsele loob. Lapsevanemad saavad omakorda rääkida lapsega taskuraha kasutamisest ning toetada teda väljaspool kooli toiduvalikute läbimõtlemisel.

Toiduvaliku muutmise kõrval on oluline selgitada õpilastele, miks muudatusi tehakse. See ei peaks jääma üksnes toitlustajate ja müügikohtade pidajate ülesandeks, vaid vajab lapsevanemate, kooli ja riigi tuge. Nende kogemused ja tähelepanekud aitavad mõista, millised lahendused toimivad ja mida on vaja parandada.

Muudatuste mõju hinnates tuleks vaadata, mida lapsed tegelikult söövad, kas nad osalevad koolilõunal ja kui palju toitu jääb üle. Puhveti müügitulu vähenemine ei tähenda iseenesest ebaõnnestumist – laste tervise seisukohast on olulisem, kas nende toiduvalikud muutuvad paremaks.

Kokkuvõttes ei ole küsimus ainult lapse puhvetiostudes, vaid ka selles, milliseid toiduvalikuid peame koolikeskkonnas tavapäraseks ja kergesti kättesaadavaks. Kui soovime, et lapsed õpiksid sööma mitmekesiselt ja harjuksid ka toitudega, mis ei pruugi esimesel korral olla nende lemmikud, peaks ka koolikeskkond seda eesmärki toetama.

Artikkel ilmus 24. oktoobril 2026 Delfi väljaandes „Pere ja Kodu“.