Koolitoit – kulu või investeering?

Toitumise osas on kaks suurimat probleemi – liiga vähene köögiviljade söömine ning rohke magusate-soolaste näkside ja magustatud jookide tarbimine. Lisaks süüakse liiga vähe täisteraviljatooteid, kala, pähkleid-seemneid, kuid liiga palju lihatooteid ning magustatud piimatooteid. Paljudel ei ole söömine regulaarne, enim jäetakse vahele hommikusööki (umbes neljandik õpilastest seda ei söö). Hommikusöögi söömine väheneb läbi aastate ja vanuse kasvades. Kuidas neid probleeme aitab lahendada koolitoit?

Ülekaalulisest lapsest saab suure tõenäosusega ülekaaluline täiskasvanu

Tasakaalustamata, ühekülgne ja vajadustele mittevastav toiduvalik ning liiga vähene kehaline aktiivsus on kaks peamist tegurit, miks eesti täiskasvanud rahvastikust on üleliigse kehamassiga üle poole inimestest, õpilastest umbes kolmandik. Ülekaalulisest lapsest saab aga suure tõenäosusega ülekaaluline täiskasvanu. Üleliigne kehamass on rohkem levinud poiste ja meeste hulgas, mis tuleneb peamiselt rasvunute suures osakaalust nende seas. Liigne kehamass on väga paljude füüsiliste ja vaimsete probleemide põhjustaja, sh südame- ja veresoonkonnahaigused või 2. tüübi diabeet.

Kool on koht, kus paljud õpilased viibivad pea poole oma ärkveloldud ajast. Seega on kindlasti kool kohaks, kus nii läbi tasakaalustatud, mitmekesise ja vajadustele vastava toiduvaliku, piisava liikumise, aga ka toiduhariduse, oleks võimalik toetada õpilasi tervislikumate eluviisiharjumuste kujundamisel.

Toitlustamist koolides ja lasteaedades reguleerib määrus, mis on aastast 2008. Praeguseks on riiklikud toitumissoovitused uuenenud juba kaks korda – 2015. ning 2023. aastal. Määruse muutmisega riiklikele soovitustele vastavaks on tegeletud alates 2015. aastast, kuid kahjuks ei ole seni jõutud selle vastuvõtmiseni.

Määruse sõnastust võib mõista mitut moodi

Kõige suurem probleem kehtiva määruse juures on süsivesikute nõue, mis peavad selle järgi andma vähemalt 55% energiast. Samas ei ole oluliselt piiratud suhkrute kasutamist. Seega halvimal juhul tõstetakse süsivesikute kogust suure koguse suhkru lisamisega.

Paljudesse hangetesse on juba sisse kirjutatud piirangud suhkrute lisamisele, mis tähendab omakorda, et nõutud 55 % energia kättesaamiseks peab menüüs olema väga suures koguses teraviljatooteid, puu- ja köögivilju. Köögiviljade, marjade ja puuviljade söömise suurenemine on igati tervitatav, kahjuks on need kogused kohati sellised, et lapsed lihtsalt ei jaksa neid ära süüa. See omakorda tähendab, et ülejääk läheb kas prügisse või selle ennetamiseks laste lauale neid sellises koguses tegelikult ei jõua ehk see, mis paberil ja toidulaual, ei ühti. Samuti on kehtiva määruse puhul läbi aastate olnud vaidluskohaks, kas lisades toodud mikrotoitainete kogused on või ei ole kohustuslikud.

Määruse sõnastust võib mõista mitut moodi ning see on toonud kaasa rohkem kui ühe hanke tulemuste vaidlustuse. Kavandatavas määruses on makrotoitainete saamise piirid muudetud kõige uuematele soovitustele vastavaks ning konkreetsete mikrotoitainete nõudmiste asemel keskendutakse hoopis toiduvalikule.

Kuidas kujuneb koolitoidu hind?

Paljudel tekib õigustatud küsimus, kas kavandatava määruse nõuded mõjutavad ka koolitoidu hinda. Mõjutavad, kuid see mõju on tühine võrreldes toiduainete hinnatõusuga alates 2018. aastast ehk aastast, mil riik kehtestas koolitoidu toetuseks 1 euro lapse kohta ning ei ole seda siiani tõstnud.

Statistikaameti kodulehelt võib  leida, et tarbijahinnaindeksi muutus I kvartalis 2024 võrreldes I kvartaliga 2018 on olnud 44%. Kui võtta aluseks 44%, siis peaks riik euro asemel toetama koolitoitu vähemalt 1.44 euroga, et saaks pakkuda sama kvaliteetset toitu kui kuus aastat tagasi.

2023. aasta kevadel ellu viidud määruse rakendamise kulu-uuring näitas, et keskmiselt tõstaksid määruse muudatused koolitoidu omahinda umbes 13%, sh toitlustusfirmade puhul alla 3% ning kooli omatoitlustuse korral umbes 20%. Selline vahe on tingitud sellest, et toitlustusfirmad toitlustavad koole läbi hangete, kus on juba tavaliselt sees suurem osa planeeritava määruse nõuetest. Suurim hinnatõus tuleks suurema puuviljade, kala ja köögiviljade koguse suurendamise arvelt, samas väheneksid kulud mõne teise toidugrupi arvelt.

Enamik kohalikke omavalitsusi maksavad kinni selle osa, mille võrra koolitoidu kogumaksumus tuleb ühest eurost suurem. Samas on toidukaupade hinnatõus ja hangetes seatud kriteeriumid koolilõunale viinud osades omavalitsustes selleni, et lapsevanemad peavad  juurde maksma. Lapsevanematel on võimalus taotleda toetust. Osaliselt tasulise koolitoidu eeliseks on see, et toitu suhtutakse lugupidavamalt, vanemad annavad teada, kui laps ei tule kooli ning seeläbi on vähem toiduraiskamist. Samas suurendab see kindlasti ebavõrdsust, sest söömata võivad jääda just need, kel koolilõunat kõige enam vaja, kuid kes ei soovi vaeseks sildistamist.

Koolilõuna söömiseks on vaja aega

Koolilõuna ei ole ainult kõhutäis – see hõlmab endas ka füsioloogiliselt sobivaimat söömise kellaaega, söömiseks ette nähtud piisavat aega ning sobivat keskkonda. Paraku on jätkuvalt koole, kus nooremad õpilased saavad hernesuppi kell 9.45 ning vanemate klasside õpilased kannatavad tühja kõhtu kella kaheni päeval. Või tuleb 15 minutiga jõuda neljandalt korruselt sööklasse, seista ära iseteenindusleti järjekord, ahmida sisse koolitoit ning jõuda õigeks ajaks kehalise kasvatuse tundi.

Õnneks leidub ka positiivsemaid näiteid. Ideaalne oleks, kui puhtalt söömise ajaks oleks vähemalt 20 minutit. Lisaks võiks söögivahetund olla pikem, et võimalusel saaksid õpilased ka liikuda. Heaks näiteks on Puhja kool, kus selliselt just toimitaksegi ning nende koolis on sellel tunnil isegi oma nimi – heaolutund. Selle tunni ajal saavad lisaks söömisele ja liikumisele õpetajad-õpilased suhelda üksteisega tunnivälisel ajal ning seeläbi märgatakse ja räägitakse asjadest, mida koolitundides teha ei saa. Ja kuigi osad koolijuhid on seda meelt, et söögivahetund ei ole oluline, kool on ainult õppimise koht, siis söögivahetund on just nimelt tund nagu iga teinegi – siit saadakse lisaks kõhu täitmisele kaasa ka söömisharjumused.

Ideaalis võiksid õpetajad süüa õpilastega samal ajal, olla neile eeskujuks, vajadusel juhendada väiksemaid, rääkida juurde toidust ja tervislikust toitumisest. Tervisliku toitumise teema peaks olema lõimitud kõikidesse tundidesse, aitamaks luua arusaamu toitumise ja tervise vahel, toiduvalikute keskkonnamõjust jm.

Koolitoit ja õiged söömisharjumused on investeering meie tulevikku

Koolitoidust kirjutatakse liigagi sageli vaid negatiivselt, kuigi tegelikult on Eestis maailma parim koolitoit, mis on õpilasele lisaks suuresti või täiesti tasuta. Hoidkem seda ning tehkem kõik (riik, toitlustaja, kooli juhtkond ja õpetajad, lapsevanemad, aga ka õpilased ise) ühiseid pingutusi, et see oleks veel enam tervist toetavam ja maitsvam ning kõikidele kättesaadav!

Hindamaks koolitoidu söömise ning sellega rahuolu, on TAI koostöös Haapsalu kolledžiga 2024. aastal ellu viimas koolitoidu uuringut. Loomulikult on laste toitumisharjumuste kujundamisel keskne roll ka lapsevanematel, kes peaksid kodudes suunama lapsi mitmekesise ja tasakaalustatud toiduvaliku suunas ning julgustama neid maast madalast kõike proovima. Investeering tasakaalustatud ja mitmekesisesse toitumisse on kokkuhoid tulevikus valedest söömisharjumustest ning ülemäärasest kehakaalust tingitud haiguskuludelt.

Tänavusel Paide arvamusfestivalil toimus „Tuleviku põlvkonna“ teemaalal arutelu „Koolilõuna – kas kulu või investeering?“. Arutelus osales TAI toitumise ja liikumise osakonna ekspert Tagli Pitsi, kes kirjutas sel teemal ülevaatliku arvamusloo.