Kõige kiirem on olnud pikaajalise õendus- ja hooldusabi teenuste kulutuste kasv

Seejuures ei tulene muutus haiglaravi või ravimikulude vähenemisest, vaid sellest, et teiste teenuste kulud on kasvanud kiiremini.

Valminud tervishoiukulude raportis kirjeldatakse arenguid tervishoiusüsteemi rahastamises rahastamismudelite ja tervishoiuteenuste kaudu. Ühtlasi esitletakse tehtud ühtlustusarvutusi, sh käimasolevaid muutusi pikaajalise õendus- ja hooldusabi kulude arvestuses. Põhitähelepanu on pööratud viimasele, 2019. aastale ning tervishoiukuludele ühe inimese kohta.

Rahastamismudelite järgi on aastate jooksul avaliku sektori osatähtsus tervishoiukuludes langenud (2003. aastal 77%, 2019. aastal 75%), seevastu leibkondade omaosalus ehk inimeste endi kanda jäänud tervishoiukulud on suurenenud (2003. aastal 21%, 2019. aastal 24%).

Peamised leibkondade kulud 2019. aastal olid hambaravile (28%), retseptiravimitele (18%) ning pikaajalisele õendus- ja hooldusabile (18%). käsimüügiravimitele 14%, 2003. aastal olid suurimad kulud retseptiravimitele ja käsimüügiravimitele, mõlemad 29%. Samas hambaravi ning pikaajaliste õendus- ja hooldusteenuste kulutuste osatähtsus oli 2003. aastal tunduvalt väiksem.

Avaliku sektori tervishoiukuludest moodustasid 58% aktiivraviteenused, sealhulgas kulutati 28% haiglaravile, 4% päevaravile ja 26% ambulatoorsele ravile. Järgmised suuremad kulutuste rühmad avaliku sektori jaoks olid tervishoiu tugiteenused 15% ja meditsiinitooted 13%.

Olulisemaid fakte 2003. ja 2019. aastate kohta:

• 2019. aastal investeeriti Eestis iga inimese tervisesse 1429 eurot ehk iga inimene kasutas aastas keskmiselt rahalises väljenduses nii palju tervishoiuteenuseid. Sellest 301 eurot kulus haiglaravile ja retseptiravimitele 176 eurot. Võrdluseks, 2003. aastal kasutati inimese kohta 309 eurot, sellest 85 eurot haiglaravile ja 50 eurot retseptiravimitele. Seejuures tuleb arvesse võtta, et kui jooksevhindades oli tervishoiukulude kasv võrreldes 2003. aastaga 4,5 korda, siis püsivhindades, mis võtab arvesse inflatsiooni mõju, on tervishoiukulud suurenenud 1,4 korda.
• Leibkondade tervishoiukulud ühe inimese kohta olid 342 eurot ning avaliku sektori kulud 1065 eurot.
• Haiglaravile kokku kulunud 301 eurost oli avaliku sektori osa 297 eurot, põhiliste meditsiiniteenuste (sh perearstiabi, saatekirja nõudeta eriarstiabi teenused) puhul 175-st eurost 172 oli avaliku sektori osa. Avaliku sektori kulud tugiteenustele (sh kiirabile) olid 163 eurot inimese kohta.
• Hambaravi kulud kokku ühe inimese kohta olid 137 eurot ja 70% sellest ehk 96 eurot maksid leibkonnad. Retseptiravimite kulud olid leibkondade jaoks keskmiselt 61 eurot inimese kohta, mis jättis leibkondade osaks 35%.
• Pikaajalise õendus- ja hooldusabi leibkondade kulud olid 60 eurot. Leibkondade omaosalus pikaajalises õendus-hooldusabis oli 45% ja taastusravis 23%.

Võrreldes 2019. aastat 2003. aastaga, on kõige kiirem kulutuste kasv olnud pikaajalise õendus- ja hooldusabi teenuste osas. Selle üheks põhjuseks on väga madal kulude baastase aastal 2003 (32 senti inimese kohta), lisaks selgitavad tõusu tehtud täiendused aastate 2017–2019 arvepidamises, kuhu on lisatud rohkem teenuseid kui varasematel aastatel. Pikaajaline õendus- ja hooldusabi tervishoiukuludes hõlmab vastavaid teenuseid nii tervishoiu kui sotsiaalhoolekande valdkonnast.

Tervishoiukulude andmed rahastamismudelite, rahastamisallikate, teenuste ja teenuseosutajate järgi on avaldatud TAI tervisestatistika ja -uuringute andmebaasis, visualiseeritud andmeid näeb Tableu keskkonnast.

Värske analüüs on kättesaadav TAI veebilehelt.