Iha magustatud jookide järele on paarikümne aastaga oluliselt vähenenud
Võrreldes 2006. aastaga joob nüüdisajal magustatud jooke praktiliselt iga päev poole vähem Eesti täiskasvanuid ehk umbes seitse protsenti. Samas viitab värske uuring, et terviseteadlikkust annaks oluliselt suurendada nooremate, meeste ja väiksema haridustasemega inimeste hulgas.
„Mujal maailmas on suhkrustatud jookide tarvitamine kasvamas, aga kõrgema sissetulekuga, mh OECD ühendusse kuuluvates riikides nagu Eestis, on see langustrendis. Arvan, et selle üle on kõigil tervishoiu valdkonna inimestel pigem hea meel,“ selgitas Tervise Arengu Instituudi vanemteadur ja uuringu kaasautor Rainer Reile saates „Labor“.
Reile luges koos Renata Ojaga uuringus sagedasteks suhkrustatud jookide tarbijateks neid inimesi, kes jõid neid nädalas kuuel või seitsmel päeval. Taoliste jookide sekka kuuluvad nii gaseeritud kui ka gaseerimata lisatud suhkruga joogid, sh spordi- ja energiajoogid ning maitsevesi. Kuigi terviseteadlased soovitavad viimasel ajal ka mahlade joomisega piiri pidada, siis nende tarvitamist Reile ja Oja ei uurinud.
Tandemi käsutuses olevad andmed pärinesid üheksast rahvastiku tervisekäitumise uuringust, mis tehti aastatel 2006–2022. Uuringust selgus, et kui 2006. aastal moodustasid 25–64-aastastest täiskasvanutest sagedased magustatud jookide tarbijad 14 protsenti, siis 2022. aastaks oli langenud nende osatähtsus 7,1 protsendini. Seejuures oli inimeste tervisekäitumine selles osas vahepeal veelgi parem. Aastal 2018 moodustasid sagedased magusate jookide tarbijad küsitletud täiskasvanutest 5,2 protsenti.
Reile näeb kasvu ühe põhjusena koroonapandeemiat. „Teise selgitusena on võimalik välja tuua kas COVIDi või kriisifooniga haakuvate ärevuse ja vaimse tervise probleemide kasv. Uuringute põhjal on see tervisekäitumise ja -harjumustega küllaltki hästi seotud. Suhkrustatud jookide tarvitamine on üks selle osa,“ sõnas vanemteadur.
Tandem vaatas uuringus sedagi, kes kipuvad suhkrustatud jooke Eestis sagedamini tarvitama. Oodatult tegid seda sagedamini nooremad täiskasvanud. Näha võis ka selgeid sooerinevusi – mehed tarvitasid suhkrustatud jooke sageli naistest umbes kaks korda suurema tõenäosusega.
Kõige olulisema tunnusena tuli välja aga inimeste haridustase. Kõrgharidusega inimestest tarbis 2022. aastal magustatud jooke sageli veidi alla viie protsendi, põhiharidusega vastanutest 12,4 protsenti. „Kui vaatame eraldi kõrgharidusega täiskasvanute rühma, siis neil on langustrend küllalt ühetaoline. Põhiharidusega inimestel on kerge tendents vähemale tarvitamisele, aga see muutus on väiksem. Seetõttu ongi viimase kümne aasta jooksul kolmekordne erinevus nii-öelda haridusrühmade võrdluses jäänud küllaltki stabiilseks,“ selgitas Reile.
Kuigi sotsiaalne heaolu, haridus ja sissetulek annab sageli aimu sellest, mida inimesed väärtustavad või asjadest teavad, tasub vanemteaduri sõnul näpuga näitamisest hoiduda. „Haridus või suurem sissetulek annab inimestele kindlasti paindlikkust selles mõttes, kuidas kujundada ja suunata oma päeva, sh toitumisharjumusi,“ sõnas Reile. Samuti on varasemast teada, et näiteks väikelapsed tarvitavad suhkrustatud jooke sagedamini, kui nende vanemate haridustase on madalam. See kõik mõjutab harjumuste teket.
„Me kindlasti ei taha selle artikli kontekstis ega ühegi teise tervise ebavõrdsuse uuringu raames rõhutada, kuidas mingi ühiskonnarühm teeb midagi halvasti. Pigem tahame osutada, et kõik tervisekäitumise aspektid ja sellest tulenevalt ka tervisetulemid pole ühe lauaga löödud. Kui asjad ei ole olemuselt ühtepidi toimivad, siis tingimata ei saa ka võimalikud meetmed olla ühetaolised,“ lisas Reile.
Eeskätt tuleb aga tema sõnul pöörata inimeste tervisekäitumise muutmisel rohkem tähelepanu tervislike alternatiivide pakkumisele. „Kui lapsed ja täiskasvanud peavad institutsionaalsetes olukordades toitumisvalikuid tegema, neis olukordades on tervislikud alternatiivid olemas ja vähendatakse ka ebatervislike toitude-jookide nähtavust-kättesaadavust, siis see tegelikult suunabki inimesi tervise mõttes kasulikemate toitude ja jookide juurde,“ sõnas Rainer Reile.
Uuringu tulemused avaldati ajakirjas Public Health in Practice.
Teemat kajastati saates Labor ning sellest ilmunud ülevaade ilmus ERRi portaalis Novaator.