Eesti noored soovivad koolist põhjalikku ja mitmekesist seksuaalharidust
Tänapäevane seksuaalharidus ei ole vaid riskikäitumist ennetav või haigustele keskenduv, see on laia teemaderingiga positiivne, inimõigustel põhinev ja soolisi aspekte arvesse võttev õpetus inimese seksuaalsusest. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) defineerib seksuaalharidust kui laiapõhjalist, tõenduspõhist ja õppekavale tuginevat õpetust seksuaalsuse kognitiivsetest, emotsionaalsetest, sotsiaalsetest, kehalistest ja suhetega seotud aspektidest (1). Seksuaalhariduse pakkumine aitab kaasa sellele, et inimene noorena ja ka edasises elus oskab teha enda jaoks tervislikke ja turvalisi otsuseid, tunda endast, oma kehast ja elust, sh seksuaalelust, rõõmu ja naudingut.
Tervise Arengu Instituut korraldas 2021. aastal kuuendat korda uuringu „Eesti noorte seksuaaltervis: teadmised, hoiakud ja käitumine“. Sellest võttis osa 4965 õpilast üldhariduskoolide 7.–12. klassidest ning kutsehariduskoolide 1.–4. kursustelt, valdavalt olid noored 14–18-aastased. Seksuaalharidusega seonduvalt uurisime seekord põhjalikumalt põhikooli viimase astme õpilaste vastuseid. Uuringus osales 2224 7.–9. klassi õpilast, kes enamasti olid 14–15-aastased.
Positiivne on, et seksuaaltervise teemasid koolides käsitletakse
Uuringus küsiti noorte hinnanguid 22 suhete, seksuaalsuse ja seksuaaleluga seotud teema kohta (vt joonist). Need teemad kuuluvad WHO Euroopa seksuaalhariduse standardi (1) soovituslikku teemade loetellu uuringus osalenud noorte vanuserühmas. Positiivsena saab esile tuua, et kõiki neid teemasid oli koolides käsitletud, samas ei olnud see ühtlaselt mitmekesine ja põhjalik.
Kõige enam käsitleti põhikoolinoorte hinnangul murdeeaga seonduvaid teemasid, sh 68% leidis, et seda tehti põhjalikult. Rohkem kui poolte õpilaste hinnangul räägiti koolitundides seksuaalsusest ja selle tähendusest inimese elus, seksuaalsest arengust, rasedusest ja rasestumisest, HIV-i ja seksuaalsel teel levivate infektsioonide levikust, turvaseksist ja kondoomi kasutamisest. Kuid nende teemade puhul oli juba poole vähem või rohkemgi neid, kes hindasid käsitlust põhjalikuks.
Kõige vähem on koolides käsitletud aga seksuaaltervise seda külge, mis puudutab suhtlust: kuidas rääkida partneriga seksist, kuidas leida endale partner. Nende teemade käsitlemist on põhjalikuks hinnanud vaid iga kümnes, samas noored ise sooviksid just ka nendel teemadel rohkem arutleda ja rääkida. Samuti on vähem käsitlemist leidnud olulised teemad, mis on seotud pornograafiaga ning HPV ja emakakaelavähi vastase vaktsineerimisega. Vähem on räägitud ka seksuaalelu naudingutega seotud teemadel: seksuaalsusest rõõmu tundmine ja nauding, eneserahuldamine.
Põhjalik ja mitmekesine seksuaalharidus annab paremad teadmised ja positiivsemad hoiakud
Uuringus osalejad jaotati vastavalt seksuaaltervisega seotud teemade käsitluse mitmekesisusele ja põhjalikkusele kolme gruppi: madala, keskmise ja kõrge seksuaalhariduse tasemega noored. Mida kõrgemasse seksuaalhariduse taseme gruppi õpilane kuulus, seda rohkem teemasid oli koolides käsitletud ning seda põhjalikumalt oli seda tehtud. Võrreldes madala seksuaalhariduse tasemega õpilastega oli keskmise ja kõrgema tasemega õppuritel paremad teadmised ning nende hoiakud olid sallivamad ja positiivsemad. Selline suundumus tuli esile kõikide uuritud teadmiste ja hoiakute osas (vt tabel). Näiteks, kui madala seksuaalhariduse tasemega noortest 13% omas korrektseid teadmisi HIVi levikuteedest, siis keskmise tasemega õpilaste hulgas oli neid 25% ja kõrge tasemega õpilaste hulgas 41%.
Või näiteks seksuaalsel teel levivate infektsioonide vältimise meetoditest olid korrektsed teadmised 7% madala seksuaalhariduse tasemega õpilastel, keskmise ja kõrge tasemega õpilaste hulgas olid need näitajad vastavalt 14% ja 26%. Hoiakutest rääkides, siis näiteks madala seksuaalhariduse tasemega põhikoolinoortest 41% pidas hüpoteetilises seksuaalvahekorras oluliseks seda, et partnerid otsustavad võrdselt, kuidas ja kus seksida. Keskmise ja kõrge tasemega õpilaste hulgas oli selliselt arvavaid noori vastavalt 62% ja 70%.
Peamiselt peetakse loengut ja jagatakse infot
Põhikooli viimase astme noortest 42% hindas koolis seksuaalhariduse teemade käsitlemist heaks või väga heaks, samasugusel hulgal noori andis neutraalse hinnangu ning 14% pidas pakutud seksuaalharidust halvaks või väga halvaks. Kõige levinumaks õppevormiks on passiivne õpe: noortest 81% vastas, et peamiselt peab õpetaja loengut ja jagab infot. Uuringus osalenutest 66% mainis iseseisvat tööd, 53% rühmatööd ja -arutelusid ning 32% spetsialisti kaasamist väljastpoolt kooli. Kõige vähem tehakse praktilisi harjutusi (näiteks rollimängud ja kondoomi peale panemise harjutamine mulaažil), mida oli kasutatud vaid 26% õpilaste hinnangul.
Seksuaalhariduse parandamiseks soovisid noored kõige enam, et käsitletaks rohkem teemasid (55%) ja neile pühendataks rohkem aega (42%). Kolmandiku noorte arvates võiks tuua rohkem näiteid reaalsest elust ja et teemasid käsitletaks tõsisemalt. Kõige vähem sooviti, et vanemad oleksid koolis õpetatavaga rohkem seotud (7%).
Kust õpetaja abi leiab?
Et Eesti kooli seksuaalharidus vastaks WHO standarditele, tuleb seksuaalhariduse teemasid käsitleda senisest mitmekesisemalt ja kõiki teemasid ka oluliselt põhjalikumalt. Nii paraneksid õpilaste teadmised ja hoiakud muutuksid positiivsemaks ja sallivamaks, paraneks noorte oskus langetada enda jaoks tervislikke ja turvalisi otsuseid.
Koolis mitmekesise ja põhjaliku seksuaalhariduse pakkumise eelduseks on vastava õppekava olemasolu, kuid oluline on ka õpetajate valmisolek ja hea metoodilise õppevara olemasolu. Varasema uuringu põhjal on õpetajad välja toonud, et inimeseõpetuse erialaga õpetajaid koolides napib ning teatud teemade (seksuaalne mitmekesisus, pornograafia, seksuaalvägivald) käsitlemine on keerukas. Pidev teabe juurdevool, uute meediakanalite kasutuselevõtt, temaatiliste täienduskoolituste ebapiisav kättesaadavus ja õpetajate tajutav teadmiste ja õppemetoodika puudulikkus piirab seksuaalhariduse teemade mitmekesist käsitlemist (2).
Alates 1996. aastast on inimeseõpetus kohustusliku ainena riiklikus õppekavas ning enamasti suhete, seksuaalsuse ja seksuaaleluga seotud teemasid just selle õppekava raames käsitletakse. Õpetajad vajavad pidevat täiendõpet, et paraneks julgus ja oskus puudutada võimalikult laia teemadeampluaad (nt uudsemate teemadena HPV-vaktsineerimine, partneriga suhtlemine, enesekehtestamine, hästi toimivate suhete loomine, aga ka jätkuvalt olulisena rasestumisest hoidumise, HIVi ja teiste seksuaalsel teel levivate infektsioonide levikuga seotud teemad), et kasutataks erinevaid õppevorme (nt läbi rollimängu harjutada seksist rääkimist). Viimase kümne aasta jooksul on küll toimunud TAI ja Tartu Ülikooli koostöös erisuguseid kursusi seksuaalhariduse teemal ja koolitusi, samuti on valdkonda panustanud ka mittetulundusühingud (Eesti Seksuaaltervise Liit jt), paraku ei ole täiendõpe olnud järjepidev.
Selleks, et õpilased omandaksid paremini teadmisi ja oskusi, on oluline kasutada eri õppevorme. Üheks võimaluseks on kutsuda kooli spetsialist. Üle Eesti tegutsevad noorte nõustamiskeskused, mis pakuvad kõikidele kuni 26-aastastele noortele tasuta tervishoiu- ja nõustamisteenust. Nendes keskustes töötab väljaõppinud noortesõbralik personal. Ühelt poolt on oluline noortele koolis neid keskuseid tutvustada, teisalt on see ka võimalus kutsuda kooli väljaõppinud spetsialist.
Autorid:
Liilia Lõhmus (Tervise Arengu Instituudi teadur)
Kai Part (Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi naistekliiniku seksuaaltervise uuringute keskus, TÜ Kliinikumi naistekliinik)
Anett Larm (TÜ meditsiiniteaduste valdkonna arstiteaduse eriala 6. kursuse üliõpilane)
Noorte nõustamiskeskuste kohta leiab rohkem infot Eesti Seksuaaltervise Liidu loodud noortele suunatud lehelt: www.seksuaaltervis.ee. Õpetajatele suunatud toetavaid materjale leiab terviseinfo.ee veebilehelt.
2024/2025. õppeaasta kevadsemestril toimuvad Tartu Ülikoolis õpetajatele järgmised täiendkoolitused: „Seksuaalkasvatus põhikoolis“, „Terved ja turvalised suhted“ ja „Koolieelses eas laste seksuaalkasvatus: keha, tunded ja turvalisus“. Koolituste läbiviijateks on Merike Kull ja Kai Part. Koolituste kohta leiab täpsemat infot koolituskalendrist.
Ülevaade põhineb artiklil:
Part K, Larm A, Lõhmus L. Seksuaalharidus koolis ja selle seosed õpilaste teadmiste ja hoiakutega: noorte seksuaaltervise uuringu tulemused. Eesti Arst 2024; 103(5):234–246.
Kasutatud viited:
1. Standards for Sexuality Education in Europe. WHO Regional Office for Europe and BZgA: Cologne; 2010. https://www.bzga-whocc. de/fileadmin/user_upload/BZgA_Standards_English.pdf.
2. Vorobjov S, Abel-Ollo K, Part K, Kull M. Kooli uimasti- ja seksuaalhariduse hetkeseisu ja barjääride kaardistamine. Tallinn: Tervise Arengu Instituut ja Eesti Uimastiseire Keskus; 2011. https://tai.ee/sites/default/files/2021-03/142131603098_Kooli_uimasti_j….