Annika Veimer: vähihaigestumus puudutab kogu ühiskonda
Vähk on Eestis üks olulisemaid rahvatervishoiu probleeme – see puudutab tuhandeid inimesi igal aastal, olgu siis patsientidena, pereliikmete, tervishoiutöötajate või poliitikakujundajatena. Edukas vähitõrje eeldab tugevat teaduslikku alust, tõenduspõhiseid otsuseid ja koostööd kõigil tasanditel. Samas ei ole see ainult individuaalne probleem. Vähk puudutab kogu ühiskonda, sest see mõjutab ka inimeste tööturul osalemist ning vähiravi on pikk ja kulukas.
Eestis diagnoositakse vähk igal aastal enam kui 9000 inimesel. Kuigi paljud vähi vormid on tänu teaduse ja meditsiini arengule edukalt ravitavad ning inimesed elavad pärast vähidiagnoosi üha kauem, vajab tõhus vähitõrje rohkemat kui ravi. Juba 2021. aastast on Eestil olemas vähitõrje tegevuskava, mille visioon on lihtne, ent ambitsioonikas: vähem haigestumisi ning pikem, tervem ja kvaliteetsem elu pärast diagnoosi. Vähitõrje eesmärkide saavutamine nõuab ennetust, süsteemseid sõeluuringuid, andmepõhist juhtimist ning tervisealast teadlikkust kogu ühiskonnas.
Paraku teame, et mitme vähipaikme puhul on haigestumine tõusuteel ning seda kannustab suuresti rahvastiku vananemine. Eesti ei ole selles osas erandlik, sama probleemiga pistavad rinda ka teised Euroopa riigid. See aga tähendab, et üha rohkem on meie seas inimesi, kellel on selle haigusega moel või teisel kokkupuude.
Vähk on muutunud krooniliseks haiguseks, millega elatakse sageli aastaid. Eestis elab hetkel üle 70 000 elaniku, kellel on kunagi elu jooksul diagnoositud vähk. See on sama palju inimesi, kui elab Viljandi, Jõgeva ja Valga maakondades kokku! Iga selle numbri taga on aga inimene ja tema lugu.
Iga vähijuht ei ole ennetatav, aga kõik me saame midagi ära teha selleks, et oma vähiriski vähendada – olgu selleks kehalise aktiivsuse suurendamine või tarbitava alkoholikoguse vähendamine. Loomulikult ka sõeluuringutel osalemine. Seda, kuivõrd riske suurendav või neid vähendav on Eesti inimeste tervisekäitumine, aitavad muuhulgas mõista täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu tulemused.
Teema, millest aga vähem räägitakse ning kus vajame kahtlemata suurt arenguhüpet, on vähiga elavate inimestele ning nende lähedastele psühhosotsiaalse toe pakkumine. Mõistagi on oluline riiklikul tasandil tagada, et vajalikud teenused oleksid olemas, aga sotsiaalse toe pakkuja rolli võib sattuda meist igaüks: pereliikmena, sõbrana, tööandjana, kolleegina. Elukvaliteeti mõjutab otseselt kaasatus ühiskonda ja sotsiaalsetesse võrgustikesse ning võimalus osaleda tööelus. Vähidiagnoosiga inimesed, aga ka nende lähedased ei tohiks jääda üksi ning see on kogu ühiskonna vastutus ja võimalus tagada, et seda ei juhtuks.
TAI teadusseminaril „Vähitõrje Eestis – teadusest lahendusteni“ jagasid TAI vähitõrje valdkonna tippeksperdid teadmisi ja uusi teadustulemusi, mis aitavad meil paremini mõista, kuidas Eestis vähiennetus ja -ravi toimib ning mis vajab parandamist. Ka TAI värskelt avaldatud Rahvastiku tervise aastaraamatu seekordne fookus on vähitõrje. Need TAI ekspertide kokku koondatud ja jagatud teadmised ei ole ainult statistilised ülevaated, need on kompassid, mis aitavad meil suunata ennetustööd, arendada raviteenuseid ja kujundada õiglasemat tervisesüsteemi.
Vähiga toimetulek nõuab koordineeritud lahendusi. See on erialade ja valdkondade ülene väljakutse, millele saame vaid üheskoos vastu minna. Mul on väga hea meel, et kätte on jõudnud Eesti vähitõrje uus ajajärk – loodud tugev ühisrinne nimega ESTCAN, mis liidab kõiki Eesti vähitõrje olulisi osapooli. Lahendused, kuidas jõuda vähitõrje tegevuskavas sõnastatud eesmärkideni, peituvad heas koostöös. Investeerides vähitõrjesse, investeerime tervemasse ühiskonda ja tugevamasse Eestisse.
Arvamuslugu põhineb Annika Veimeri avasõnadel 21.05.2025 toimunud TAI teadusseminaril „Vähitõrje Eestis – teadusest lahendusteni“.