Anneli Sammel: alkoholipoliitika vajab uusi sihte ja koostööd

Alkoholitarvitamine on Eestis endiselt üks suuremaid rahvatervishoiu riskitegureid, põhjustades sadu enneaegseid surmasid ja ulatuslikku majanduslikku kahju. Kuid on olnud ka eduhetki: 2013. aastal kinnitati riiklik alkoholipoliitika ning rohelise raamatu rakendusperioodil toimus märgatav alkoholitarbimise langus.

Seda kinnitab ka Eesti alkoholipoliitika hindamisel põhinev värske teadusartikkel, mille kohaselt vähenes täiskasvanute alkoholitarbimine perioodil 2013–2019 keskmiselt 0,25 liitrit puhast alkoholi inimese kohta aastas. See on statistiliselt oluline ja teistest Balti riikidest eristuv tulemus.

Rohelise raamatu edulugu tugines terviklikule lähenemisele: piirangud alkoholi kättesaadavusele, maksupoliitikale, turunduspiirangute seadmisele ja ennetustegevusele. Strateegia eesmärk oli viia keskmine tarbimine alla kaheksa liitri elaniku kohta aastas. Ehkki seda sihtmärki ei saavutatud, langes tarbimine siiski madalaimale tasemele 2018. aastal (8,39 l elaniku kohta).

Paraku katkestati 2019. aastal rohelise raamatu põhimõtete rakendamine. Alkoholile kehtestatud aktsiise alandati ning senised rahvatervishoiu eesmärgid asendusid poliitiliste kompromissidega, mis olid seotud piirikaubanduse tõkestamisega. Selle tulemusel hakkas alkoholi kogutarbimine taas kasvama ning see trend süvenes veelgi COVID-19 pandeemia ajal. Hiljuti avaldatud 19 Euroopa riiki hõlmavas uuringus näidati, et alkoholist põhjustatud suremus kasvas pandeemia ajal 18 protsenti. Teiste uuringus osalenud riikidega võrreldes oli muutus märgatavalt suurem Balti riikides, kus 2019. ja 2021. aasta võrdluses kasvas alkoholisuremus Lätis 64 protsenti, Eestis 42 protsenti ja Leedus 25 protsenti.

Probleemid, mida juba 2012. aastal kirja pandud Eesti alkoholipoliitika rohelise raamatuga püüti lahendada, ei ole kuskile kadunud. Tervise Arengu Instituudi (TAI) andmetel kuulub Eestis iga viies täisealine suure terviseriskiga alkoholitarvitajate hulka. Meeste seas on küll olukord paranenud: 2014. aastal kuulus riskirühma iga kolmas, 2024. aastaks iga neljas. Naistel on näitajad püsinud muutumatuna (10–12 protsenti). Samal ajal on Eesti alkoholipoliitika mõju hindamise ülevaates ja avalikus arutelus toodud probleemkohtadena esile alkoholi laialdast kättesaadavust, mis tähendab nii müügikohtade tihedust kui ka alaealiste võimalust alkoholile ligi pääseda.

Uuringud kinnitavad, et alkohol ei ole ohutu ka vähestes kogustes, suurendades mitme vähivormi riski. Elu jooksul vähki haigestumise risk suureneb oluliselt, mida rohkem alkoholi tarvitatakse.

TAI 2024. aasta andmete kohaselt tarvitas aga ligi kolmandik Eesti 16–64-aastastest elanikest alkoholi kord nädalas või sagedamini. Harvem kui kord nädalas tarvitasid alkoholi pooled, mittetarvitajaid oli 16 protsenti. Mehed tarvitavad alkoholi ootuspäraselt sagedamini kui naised, kuid pikaajalises võrdluses on vähemalt kord nädalas alkoholi tarvitavate meeste osakaal pigem vähenenud (47 protsenti aastal 2014 vs. 46 protsenti aastal 2024), naiste seas aga on vastav näitaja märgatavalt suurenenud (16 protsenti vs. 27 protsenti).

Eesti peab taas võtma riiklikult sihiks kogu elanikkonna alkoholitarvitamise vähendamise, sest see aitab toetada muutuste ellukutsumist kogukondades ja meid ümbritsevas elukeskkonnas. Otsustajatel on võimalus õppida mineviku õnnestumistest, aga ka vigadest.

Uued poliitikameetmed peaksid keskenduma alkoholi kättesaadavuse ja taskukohasuse vähendamisele. Vaatamata rasketele aegadele on vajalik suunata ressursse tõhusatesse ennetusmeetmetesse, parandada kontrolli alaealistele müügi üle ja laiendada alkoholisõltuvuse ravi kättesaadavust. Alkoholi tarvitamise sotsiaalne kahju ühiskonnale, inimkapitali vähenemine ja sellest tulenev majanduskahju on piisavad põhjused, miks riigil on vaja järjepidevat alkoholipoliitikat.

Artikkel ilmus err.ee veebilehel.