Vaimse tervise teenused kodu lähedal – omavalitsuse täiendav tugi oma inimestele

Selle aasta alguses jõustus sotsiaalhoolekande seaduse (RT I, 31.12.2024, 29) muudatus, millega riik andis kohalikele omavalitsustele (KOV) püsirahastuse kodulähedaste vaimse tervise teenuste osutamiseks. Vaimse tervise teenused on siinkohal koondnimetus, mis hõlmab KOV-i elanikele pakutavat psühhosotsiaalset ja psühholoogilist abi[1]. Praegu ollakse tööga eri järgus: mõned omavalitsused on juba loonud eeldused rahastuse kasutamiseks: kehtestatud asjaomase korra, läbi mõelnud teenused ja sihtgrupid, teised aga on veel põhjalikult planeerimas. Paras aeg on tutvustada muudatust ja jagada suuniseid teenuste kavandamiseks.

Ennetavad ja kogukonna tasandi teenused

Vaimne tervis on ühiskonna heaolu ja toimimise üks alustalasid. Selle toetamiseks on oluline, et abi oleks kättesaadav kõigile, olenemata elukohast või majanduslikest võimalustest. Seetõttu pööratakse üha enam tähelepanu kogukonnapõhiste teenuste arendamisele, mis täiendavad olemasolevat süsteemi ning pakuvad vajadustele kohandatud ja paindlikke lahendusi.

Hajaasustusega piirkondades aitavad kogukonnateenused parandada teenuste kättesaadavust ja täiendada tervishoiusüsteemi.

Ka Maailma terviseorganisatsioon (WHO) toob välja, et kogu maailmas on inimeste vaimse tervise vajaduste ja kättesaadavate teenuste vahel lõhe. Selle üks peamisi lahendusi on suurendada just ennetavate ja kogukonnateenuste (ingl community-based mental health care) mahtu. Siinkohal peetakse kogukonnateenusteks kõiki teenuseid, mida osutatakse väljaspool eriarstiabi. (WHO 2022). Seega kuuluvad sinna nii esmatasandi tervishoius (nt perearsti, pereõe, vaimse tervise õe, kliinilise psühholoogi) ja regionaalsete üldhaiglate (nt vaimse tervise õe, kliinilise psühholoogi, sotsiaaltöötaja) osutatavad teenused kui ka sotsiaalvaldkonna teenused. Need hõlmavad ka laia spektrit kogukonna tasandi vaimse tervise teenuseid, mida osutatakse kohalikes tervise-, pere- ja päevakeskustes.

Nii esmatasandi kui ka kogukonnatasandi, sealhulgas KOV-i teenused asetsevad vaimse tervise teenuste püramiidis samal tasandil (joonis 1). Riigil on vastutus tagada vajalikud tervishoiuteenused, sealhulgas vaimse tervise teenused esmatasandil, kus perearstidele on loodud võimalus kaasata vaimse tervise spetsialiste alates vaimse tervise õest kuni psühhiaatrilisele ravile suunamiseni.

Seadusemuudatus avas KOV-idele võimaluse osutada oma elanikele madala lävega ehk eriarstiabi ennetavaid vaimse tervise teenuseid: psühhosotsiaalset ja psühholoogilist abi. See ei paiguta olemasolevaid teenuseid või vastutust süsteemis ringi, vaid loob täiendava võimaluse sisustada ja osutada senini puuduvaid teenuseid. Samuti saab kaasata spetsialiste, keda senine süsteem ei ole piisavalt rakendanud. Nii on võimalik haarata kaasa vaimse tervise spetsialiste, kes ei ole kindla spetsialiseerumisega kutsega psühholoogid, kuid kellel on asjakohane ettevalmistus osutada konkreetset psühhosotsiaalset või psühholoogilist abi.

Praegu ei ole vaimse tervise teenuste püramiidi kõik tasandid ja komponendid Eestis veel ammendavalt sisustatud ning neid tuleb edasi arendada. Kodulähedaste vaimse tervise teenuste arendamine on Eesti oludes hädavajalik. Eelkõige on puudulikud või ebaühtlaselt kaetud teenustepüramiidi keskmised kihid: mitteametlik kogukonna tugi ning kogukonna- ja esmatasandi teenused. Seetõttu kasutavad spetsialistid praeguse vaimse tervise püramiidi kirjeldamiseks liivakella metafoori ja rõhutavad vajadust muuta see püramiidikujuliseks. Hajaasustusega piirkondades aitavad kogukonnateenused parandada teenuste kättesaadavust ja täiendada tervishoiusüsteemi. Kohalike omavalitsuste, tervishoiuasutuste ja kogukondade koostöös on võimalik kujundada jätkusuutlikud lahendused, mis tagavad vaimse tervise toe kõigile elukohast olenemata.

Mis on tehtud ja kuhu edasi?

KOV-id alustasid vaimse tervise teenuste osutamist koroonapandeemia ajal. Aastal 2021 valitsuse ülesandel moodustatud vaimse tervise staap korraldas kohalikes omavalitsustes uuringu (Veldre jt 2021), mis keskendus pandeemia mõjule ja KOV-ide teenuste korraldusele elanike vaimse tervise toetamiseks. Saadud vastustele tuginedes kujundas sotsiaalministeerium meetme, et toetada vaimse tervise teenuste osutamist kohalikul tasandil. Meetme esimene taotlusvoor avati 2021. aasta sügisel. Huvi taotlusvooru ja teenuste osutamise vastu kasvas aasta-aastalt.

KOV-i ülesanne on läbi mõelda teenuste sihtrühmad ja peamised teenused ning kehtestada teenuste osutamise kord.

KOV-ide taotlused muutusid üha kvaliteetsemaks, vilumust tuli juurde nii taotluste kirjutamisel kui ka, mis kõige tähtsam, vaimse tervise teenuste läbimõeldult osutamisel. Häid näiteid on tuua kogu Eestist, näiteks paistsid sisukate projektidega silma Jõhvi, Tartu, Haapsalu, Luunja ja Elva. Üha mitmekesisemaks muutus ka teenuste valik, mille osutamiseks toetust küsiti. Valikust leiab nii psühholoogilist nõustamist kui ka hingehoidu, pereteraapiat ja kriisinõustamist, mängu- ja loovteraapiat jpm. 

Teenuste osutamise toetamine taotlusvoorude kaudu oli siiski ajutine lahendus, mis tuli asendada püsivama rahastamisskeemiga. Selleks kavandati muudatus, mille kohaselt taotlusvoorude kaudu eraldatav raha suunati KOV-ide toetusfondi. See võimaldab KOV-idel korraldada vaimse tervise teenuseid iseseisvalt ja paindlikult ning tagab kohalikele elanikele nende teenuste parema kättesaadavuse. 

Mida teenuste osutamise korra kehtestamisel silmas pidada?

Sihtrühmad. Tuleb täpselt määrata, kellele vaimse tervise teenuseid osutatakse. Sihtrühmad võivad erineda olenevalt kohaliku kogukonna vajadustest ja muutustest. Seetõttu tuleb tingimusi regulaarselt üle vaadata, et need vastaksid elanike tegelikele vajadustele.

Teenused. KOV-id peavad valima, milliseid vaimse tervise teenuseid nad elanikele osutavad. Selleks tuleb esmalt hinnata elanike vajadusi.

Sobivad teenused kõnealusest rahastusest on näiteks

• psühholoogiline nõustamine,
• pereteraapia, perenõustamine,
• vaimse tervise kriisinõustamine või psühhosotsiaalne kriisiabi,
• hingehoidlik nõustamine,
• kogemusnõustamine,
• leinanõustamine,
• loovteraapia (muusika-, kunsti-, liikumisteraapia),
• mänguteraapia.

Teenuseosutaja. Tuleb leida sobiv teenuseosutaja, kellel on selleks ettevalmistus ja valmisolek. Teenuseosutaja valikul on kõige olulisem jälgida, et tal oleks ettevalmistus, et osutada sobiva sisu ja vormiga teenust (nt individuaalne või grupitöö). Näiteks pereteraapia osutaja peab olema läbinud pereteraapia täismahus väljaõpe, mitte aga näiteks õppinud perelepitajaks, kes aga saaks just seda teenust osutada. Erivajadusega lapse pereliikmete toimetuleku toetajaks saaks aga valida samasuguse kogemusega kogemusnõustaja, ent mitte inimese, kellel on kogemus sõltuvusprobleemiga inimesega koos elamisel. Niisamuti on näiteks grupiteraapia juhtimise eeldus ettevalmistus tööks gruppidega eriala väljaõppes või asjaomastel täienduskoolitustel.

Teenuseosutajate tausta ja kutsetunnistusi saab kontrollida erialaühenduste või kutsekoja veebilehelt. Teenuseosutajad ei pea olema seotud konkreetse KOV-iga ja võivad tegutseda mitmes piirkonnas korraga.

Korra kehtestamine. KOV peab kehtestama teenuste osutamiseks selged reeglid, sealhulgas teenusele pääsemise protsessi (kas inimene saab teenusele pöörduda otse või on vaja suunamist). Teenuste osutamise kord peab olema elanikele selgelt teatavaks tehtud, kergesti leitav ja arusaadav.

Kogukonnateenuste laiendamine jätkub

Traditsioonilise tervishoiusüsteemi kõrval, mis keskendub sageli haiguste diagnoosimisele ja ravile, on eriti vaimse tervise valdkonnas üliolulised ennetus ja varajane sekkumine. Kogukonnapõhised teenused täiendavad abi korraldust, pakkudes tuge seal, kus see on kõige vajalikum: inimese igapäevakeskkonnas ja enne seda, kui tervishoiu abi vajatakse.

Varajane psühholoogiline ja sotsiaalne tugi võib vähendada hilisemaid ravikulusid ning parandada elukvaliteeti.

Uuringud on näidanud, et varajane psühholoogiline ja sotsiaalne tugi võib vähendada hilisemaid ravikulusid ning parandada elukvaliteeti. Näiteks Soome kogemus näitab, et varajase sekkumise programmidega on suudetud vähendada vaimse tervise häiretest tingitud töövõime kaotus 30% võrra (Lampinen ja Eino 2021).

Usun, et kogukonnapõhised vaimse tervise teenuseid kasutatakse järjest rohkem ka Eestis.

Paljud meie inimesed elavad väljaspool suuremaid linnu, paikkondades, kus tervishoiuspetsialistide ja teenuste kättesaadavus on piiratud. Oluline aga on mõista, et need teenused on tõhusad siis, kui need arvestavad kohalike elanike vajadusi. Seetõttu on oluline, et kohalik omavalitsus ka selle seadusemuudatusega seoses mõtleks läbi, kellele teenuseid osutatakse ja kuidas neid korraldada. Kohalike omavalitsuste ja kogukondade roll on oluline, et välja töötada paindlikke ja jätkusuutlikke teenusmudeleid. 

KOV-ide kaasabil koostati toetusfondi rahastuse kasutamise soovituslik juhendmaterjal, et aidata kohalikke omavalitsusi vaimse tervise teenuste kavandamisel.