Ukraina sõjapõgenike elu Eesti lühiajalistes majutustes

KOKKUVÕTE

Johanna Kai Kaasik uuris 2024. aastal Tartu ülikoolis kaitstud bakalaureusetöös[1] lühiajalises majutustes elanud Ukraina sõjapõgenikele osutatud esmaste toetavate teenuste tugevaid külgi ja arendamis võimalusi. Teavet saadi nii teenuse osutajatega ehk lühiajalises majutuses töötanud psühhosotsiaalse kriisiabi töötajate kui ka teenuse saajatega ehk lühiajalises majutuses elanud Ukraina sõjapõgenikega tehtud intervjuudest.

Uuringust selgus, et lühiajalise majutuse abistavad teenused toetasid sõjapõgenike taastumist, kohanemist ja üleminekut iseseisvale toimetulekule. Teenuse tugeva küljena toodi välja pädevaid töötajaid, põhivajaduste tasuta rahuldamist, vaba aja tegevust ja ligipääsu teistele teenustele ning infole. Kriisabi teenuse majutusasutus peaks sobima pikaajaliseks elamiseks. Erilist tähelepanu tuleb pöörata laste ja noorukite psühhosotsiaalse heaolu toetamisele ja rakendada tuleb ka kriisiabitöötajate endi heaolu hoidmise meetmeid.

MÄRKSÕNAD

Pagulased, teenuste arendamine, taastumise toetamine, ohvriabi

Minu huvi kriisitöö vastu algas praktikast ohvriabis, kus puutusin kokku Eestisse saabunud Ukraina sõjapõgenike abistamisega. Praktika ajal külastasin mitu korda üht lühiajalise majutuse asutust, kus tutvusin psühhosotsiaalse kriisiabi teenuse korraldusega. Kogesin lähedalt, kuidas sõjapõgenikud tulevad toime kriisi mõjudega. Mõistsin, et neid on vaja läbimõeldult ja taktitundeliselt abistada, mis aitaks vähendada kriisi mõju edasisele elule.

Psühhosotsiaalne kriisiabi sõjapõgenikele

Teaduskirjandus, mida kasutasin oma uuringu teoreetilises osas, kinnitas minu arusaama veelgi: läbielamiste tõttu võivad sõjapõgenikel edaspidises elus väga tõenäoliselt kujuneda vaimse tervise probleemid (Bogic jt 2015). Ka Ukraina sõjapõgenike kohta on teada, et neil, kes kogesid sõjakoldes traumeerivaid sündmusi, oli rohkem vaimse tervise muresid riigis, kuhu nad olid pagenud (FRA 2023). Uuringud aga viitavad, et kriisi negatiivsete mõjude ennetamisel on kõige olulisemad kvaliteetsed teenused (Chaaya jt 2022). Ka Eestis on seatud eesmärk täiustada kriisiabi teenuseid, et veelgi terviklikumalt toetada inimesi, kelle elus on olnud traumeerivaid sündmusi (Lai 2023).

Minu uuringu eesmärk oli selgitada Eestis lühiajalises majutuses elanud Ukraina sõjapõgenikele osutatud esmaste toetavate teenuste tugevaid külgi ja arendamise võimalusi psühhosotsiaalse kriisiabi töötajate ning sõjapõgenike arvamuste alusel. Osaliste kogemuste analüüsist saab väärtuslikke andmeid teenuste arendamiseks.

Kriisi negatiivsete mõjude ennetamisel on kõige olulisemad kvaliteetsed teenused.

Ulatusliku sõja puhkedes 2022. aastal töötati Eestis välja Ukraina sõjapõgenike jaoks unikaalne teenus. Selle aluseks võeti kaks tol ajal kehtinud seadust, mille sätteid kohandati sõjapõgenike vajaduste alusel (joonis 1).

Esiteks, välismaalase rahvusvahelise kaitse seaduse kohaselt hakati korraldama Eestis ajutist kaitset saanud Ukraina sõjapõgenikele majutust, hoolitsema nende põhivajaduste eest, varustama esmavajalike tarbeesemetega ja jagama teavet lisateenuste ning rahvusvahelise kaitse taotlemise õiguste ja kohustuste kohta. Teiseks, ohvriabi seaduse kohaselt hakati osutama Ukraina sõjapõgenikele psühhosotsiaalset kriisiabi, et leevendada kriisi mõju ja toetada iseseisvat toimetulekut.

Niisiis hakkasid lühiajalise majutuse kohtades tegutsema psühhosotsiaalse kriisiabi töötajad, kes osutasid psühholoogilist esmaabi ja jagasid teavet tugiteenuste kohta (Sotsiaalministeerium 2022).

Lühiajaline majutusteenus aitas rahuldada sõjapõgenike põhivajadusi.

Eestisse saabuvad sõjapõgenikud suunati vajaduse korral lühiajalistesse majutuskohtadesse, kus neile tagati voodikoht, toitlustus, transport olulistele teenustele pääsemiseks (Sotsiaalkindlustusamet 2022) ning psühhosotsiaalne tugi kohapeal (Sotsiaalministeerium 2022). Oma uuringus tähistasin seda teenusepaketti mõistega „lühiajalises majutuses osutatud psühhosotsiaalne kriisiabi“. Teenusel oli kolm põhikomponenti: lühiajaline majutusteenus, psühhosotsiaalne tugi ja informeerimine[2].

Joonis 1. Kahe seaduse alusel koostatud teenusepakett Ukraina sõjapõgenike vastuvõtmiseks

Oma uuringuga tahtsin koguda asjaosaliste tagasisidet teenuse kolme komponendi kohta ehk mida räägivad Ukraina sõjapõgenikud ja psühhosotsiaalse kriisiabi töötajad lühiajalisest majutusteenusest, psühhosotsiaalsest toest ning sellest, kuidas teavitati Eestis pakutavatest abivõimalustest ja teenustest.

Vastuste saamiseks tegin 2024. aasta talve- ja kevadkuudel poolstruktureeritud individuaalintervjuud nelja psühhosotsiaalse kriisiabi töötajaga, kes olid pikemat või lühemat aega töötanud lühiajalistes majutustes, ja kahe Ukraina sõjapõgenikuga, kes olid elanud lühiajalises majutuses. Abistajatega tegin intervjuud eesti keeles, ühe sõjapõgenikuga inglise keeles ja teisega vene keeles. Vaja oli ühe sõjapõgeniku lapsevanema nõusolekut uurimuses osalemiseks. Intervjuude analüüsimiseks kasutasin kvalitatiivset sisuanalüüsi.

Uuringu tulemused

Lühiajalises majutuses elamine

Uurisin intervjueeritavatelt lühiajalise majutuse elutingimuste ja korralduse kohta. Nii abistajate kui ka teenuse kasutajate arvates oli lühiajalise majutusteenuse olulisem kasu, et see aitas rahuldada sõjapõgenike põhivajadusi. Abistajate sõnul aitas see kriisist taastuda, sest esmalt vajati puhkust ja turvalist keskkonda enne teiste teenuste saamist. See aitas ka kaasa iseseisva elu rajamisele uues riigis, sest tasuta teenus võimaldas eluaseme üürimiseks raha koguda. 

Majutuskohtades pakuti ka tegevust, mis oli kasulik ja võimaldas aega sisustada, nagu majapidamistööd ja pallimängud. Uuringus osalenud sõjapõgenikud lisasid, et majutuskoha lähedus keskusele oli nende jaoks tähtis. Ka abistajate sõnul oli keskuse lähedus oluline, seevastu kaugemates piirkondades elanud sõjapõgenikel olid meditsiiniabi ja töövõimalused piiratud.

Majutuskoha lähedus keskusele oli tähtis.

Muret tegi majutusasutuse sobivus pikaajaliseks kasutamiseks, mõnikord olid elamistingimused kehvad. Näiteks laevamajutuses puudus privaatsus ja vaikus, sest kajutid olid ülerahvastatud ja sageli jagati neid võõrastega. Samuti puudus lastele tegevus, mistõttu häiris nende käitumine teisi ja lapsed, kes olid samuti kriisiohvrid, jäid tähelepanuta. Hotellidest erinevalt oli laeval ka turvaprobleeme: sinna said siseneda kõrvalised isikud, kes tulid uudistama ja sööma. Samuti oli laevas probleeme riiete pesemisega – need võisid minna kaotsi või vahetusse, mistõttu eelistati käsipesu.

Kriisiabitöötajate roll psühhosotsiaalse heaolu toetamisel

Uurisin intervjueeritavatelt psühhosotsiaalse toe kättesaadavuse, kvaliteedi ja vajalikkuse kohta. Teenuse üks tugev külg oli töötajate pädevus, mis avaldus selgelt ka nende intervjuudes. Neid iseloomustas rahulik ja arvestav suhtumine, turvatunde oskuslik taastamine ning tegelemine kriisireaktsioonidega. Usuti, et ka sõjapõgenik saab olla abiks teiste heaolu toetamisel, näiteks suunati mõned inimesed koostööle Eesti psühholoogidega. 

Teenuse üks tugev külg oli töötajate pädevus.

Nii töötajate kui ka teenusekasutajate hinnangul olid teised teenuseosutajad, nagu politsei, majutuse omanik ja kohalik kogukond, toetavad, kuigi üks sõjapõgenik koges ka töötajate kohatut käitumist. See näitab, et traumatundlikult tegutsema tuleks koolitada ka eriettevalmistuseta töötajaid, kui nad kriisiabi osutamisel puutuvad kokku kriisiohvritega.

Ilmnes teisigi arenguvõimalusi. Enda sõnul ei teadnud intervjueeritud sõjapõgenikud, et võimaldatakse psühhosotsiaalse kriisiabi töötaja tuge, kuigi vajadus selle järele oli suur. Teine oluline vajakajäämine nii abistajate kui ka abi saajate arvates oli laste ja noorukite psühhosotsiaalse heaolu ebapiisav toetamine. 

Noorukist sõjapõgenik kirjeldas oma kogemust järgmiselt: „Ikka oli [sellist abi] vaja, sest oli stressirikas aeg. Ja kui me tulime, kindlasti oli mul vaja kellegagi rääkida, aga mõistsin, et mu vanemad on ka stressis nagu mina. /---/ Ei, meil polnud sellist abi selles kohas.“ Seega, laste ja noorukite psühhosotsiaalse heaolu toetamiseks tuleks korraldada mõtestatud tegevust, nagu huvi- ja vestlusringid, mida juhivad töötajad, kes on valmis pikaajaliseks tööks parema kontakti loomise nimel.

Laste ja noorukite psühhosotsiaalse heaolu toetamiseks tuleks korraldada mõtestatud tegevust.

Ka kriisiabitöötajate endi heaolu on tähtis. Mitu intervjueeritud abistajat töötasid lühiajalises majutuses hilisõhtuni pärast oma tavapärast tööd. See viis läbipõlemiseni, nagu tunnistas üks töötaja enda ja oma töökaaslase kohta. Kuigi neil oli võimalus saada lisatasu ja puhkepäevi, polnud sellest abi. 

Üks abistaja selgitas, miks: „Meile öeldi, et võite vaba päeva võtta. Aga mis tähendab vaba päev? See tähendab, et sinu töö seisab ja kui tuled tagasi, pead selle ikkagi topelt ära tegema [naerab]. Et vaba päev ei kompenseeri seda /---/.“ Ometi on puhkamine kriisitöötajate jaoks hädavajalik (Sotsiaalkindlustusamet 2020), sest pidev läbipõlemisohus töötamine ei mõju hästi teenuse kvaliteedile. Seetõttu on kriisiabi korraldamisel oluline ka töötajaid teadlikult toetada.

Informeerimine kui teenuse keskne osa

Tahtsin mõista, kuidas sõjapõgenikud said infot ja millised olid abistajate kogemused teenusekasutajate teavitamisel. Kõigi intervjueeritute arvates olid majutuses korraldatud infotunnid sõjapõgenikele väga kasulikud. Kriisiabitöötajad jagasid teavet ka suuliselt, infolehtede ja voldikute kaudu, tagades, et teenusekasutajad said info mugavalt kätte. Ka teavitamisel ilmnes, et töötajate pädevus oli teenuse tugev külg.

Üks abistaja meenutab: „Nende jaoks oli kõige olulisem info. Mõnikord oli see isegi suurem vajadus kui käe hoidmine, sest teadmatus – kust ma saan, mida ma saan, miks see asi nii on, kuidas ma sinna saan – tekitab hirmu võõras kohas.“ Töötajad pühendusid teadlikult sõjapõgenike informeerimisele, mis aitas vähendada ärevust ja suurendas valmisolekut abi vastu võtta. Selgus ka, et sõjapõgenikud ise osutusid headeks teavitajateks, sest isiklik kogemus toetas kaaslaste paremat informeerimist.

Kriisiabi korraldamisel oluline ka töötajaid teadlikult toetada.

Üks suur mure oli segadus lühiajalise majutuse kestuse pärast. See ajendas üht intervjueeritud sõjapõgenikku igaks juhuks otsima uut eluaset siis, kui ta polnud veel selleks valmis. Üks abistaja lisas, et arusaamatuste vältimiseks tuleks selgemalt jagada infot teenuse tingimuste ja sammudest, mida tuleks astuda iseseisva elu alustamiseks, et üleminek teenuselt oleks sujuv ega tekitaks ärevust. Raskusi oli ka abistajate ja nende juhtide suhtluses, eriti sõja alguspäevil. Abistajad tunnistasid, et puudus selge töökorraldus ja nad olid sunnitud ise leidma oma muredele lahendusi. Ebaselge töökirjeldus ja juhtide vähene info võivad suurendada töötajate stressi (Sotsiaalkindlustusamet 2020), mistõttu on selle probleemiga vaja kindlasti tegeleda.

Kokkuvõtteks

Võib öelda, et lühiajalises majutuses osutatud psühhosotsiaalne kriisiabi teenus saavutas eesmärgi: kõik teenust kasutanud sõjapõgenikud liikusid eluga edasi ja tulid edaspidi toime iseseisvalt. Intervjueeritud tõid esile tugevaid külgi, mis sellele kaasa aitasid: pädevad töötajad, põhivajaduste tasuta rahuldamine, vaba aja tegevus ja ligipääs teistele teenustele ning infole. Kui tulevikus peaks tekkima vajadus sellise teenuse järele, tuleks rohkem tähelepanu pöörata sellele, kas majutusasutus sobib pikaajaliseks elamiseks ning rohkem toetada laste ja noorukite psühhosotsiaalset heaolu.

Tähtis on toetada ka teenuseosutajaid, et tagada jätkusuutlik ja kvaliteetne abi. See järeldus kehtib ka kõigi teiste teenuste kohta, millega toetatakse keerulises olukorras olevaid või traumeeritavate läbielamistega inimesi. Samuti tuleb sotsiaaltöös alati osata märgata võimalusi, kuidas ka raskes olukorras inimesed saavad olla omakorda toeks teistele, kes vajavad infot ja mõistmist, et raskused ületada.

See kogemus on väärtuslik õppetund, mis kinnitab meie üha suuremat suutlikkust kriisid seljatada.

Tänan südamest oma juhendajat Merle Linnot, kelle toetus ja suunised olid olulised selle töö valmimisel ning avalikustamisel. Suur tänu uuringus osalenud kriisiabitöötajatele ja sõjapõgenikele, kes usaldasid mulle oma kogemusi.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2025.