Ukraina põgenikest naiste kogemused – kuidas toetada Eestis täisväärtusliku elu ülesehitamist?

 

KOKKUVÕTE

Ukraina põgenikest naiste kogemustele keskenduva osalustegevusuuringu eesmärk oli anda naistele võimalus avalikustada nende seni kuuldamatuks jäänud lood, kogemused ja soovitused Eesti ühiskonnale ja otsustajatele.

Uuringu korraldas mõttekoja Praxis analüütikute toel Ukraina põgenikest kaasuurijate grupp (19–56-aastased naised), kes määras uuringu fookuse, analüüsis põgenikest naiste kogemuste 18 arutelu märkmeid ja tegi intervjuud. Otsiti vastuseid küsimusele, mis peamiselt takistab Vene–Ukraina sõja eest Eestisse põgenenud Ukraina naisi Eestis täisväärtusliku elu ülesehitamisel. Uuringust ilmnes sooga seotud ja omavahel tihedalt seotud probleemide ring, nagu viivitused dokumentide pikendamisel, vaimne pinge, keeleõppe korraldus, probleemid sobiva töö leidmisel, ebavõrdne kohtlemine, põgenike tugistruktuuride vähene sootundlikkus ning info killustatus.

MÄRKSÕNAD

Alates Venemaa täiemahulise sõja algusest 2022. aasta veebruaris on Ukrainast pagenud ligi 6,7 miljonit inimest (UNHCR 2024). Ka Eestisse on jõudnud kümneid tuhandeid Ukraina põgenikke, mis on pannud proovile riiklikud tugisüsteemid, aga eelkõige põgenike heaolu, suhted, kohanemisvõime, tööalase arengu ja tervise. Ukrainast pagenud naiste jaoks põimuvad sundrände ja uues riigis kohanemise keerukus ka soo ja Eesti ühiskonna süsteemse ebavõrdsuse probleemistikuga. 

Varasemad uuringud on Ukraina põgenike eluolule Eestis ja mõningatele soolistele erinevustele juba tähelepanu juhtinud. Näiteks on leitud, et Euroopa teiste riikidega võrreldes on sooline lõhe Ukraina põgenike tööhõives üks väiksemaid just Eestis (FRA 2023). Andmed aga osutavad ka mitmetele enim just naisi ja vähemusgruppe puudutavatele murekohtadele. Ukraina põgenikest naised (51%) töötavad meestest (39%) sagedamini oma kvalifikatsioonile mittevastaval töökohal. Lisaks kogevad vaimse tervise probleeme enim just naised ja LGBTQ-kogukonda kuuluvad põgenikud (FRA 2023).

Osalustegevusuuringus on tähelepanu keskmes uuritavast probleemist mõjutatud kogukonna võimestamine selle kaudu, et nad ise loovad oma olukorra kohta teadmised.

Meie eesmärk oli neid andmeid täiendada Ukraina naiste endi vaatenurgaga, aidates neil oma hääl kuuldavaks teha. Seepärast algatasime Praxises Eestisse asunud Ukraina põgenikest naisi kaasava feministliku osalustegevusuuringu (ingl FPAR ehk feminist participatory action research, vt nt Reid ja Frisby 2008), kus naistel oli võimalus oma seni kuuldamatuks jäänud kogemused ja soovitused Eesti ühiskonnale ja otsustajatele nähtavaks teha.

Ukraina naised otsustasid uuringus keskenduda küsimusele „Millised on takistused Vene–Ukraina sõja tõttu Eestisse põgenenud Ukraina naiste jaoks, et elada Eestis täisväärtuslikku elu?“. Täisväärtusliku elu all peame silmas olukorda, kus naistel on stabiilsus ja turvalisus, võimalus kasutada oma õigusi, saada psühholoogilist tuge, olla kaitstud diskrimineerimise eest, areneda nii tööalaselt kui ka isiklikult ning tunda end Eesti ühiskonna täisväärtusliku liikmena.

Uuringu korraldus

Ukraina põgenikest naiste uurimisprojektis kasutatud uurimisviis, osalustegevusuurimine, pole konkreetne uurimismeetod, vaid laiem filosoofia selle kohta, kuidas uurida. See näeb ette, et teadlaste ja uuritavate võimusuhetele pööratakse erilist tähelepanu ja vähemalt püütakse neid tasakaalustada. Tähelepanu keskmes on uuritavast probleemist mõjutatud kogukonna võimestamine selle kaudu, et nad ise loovad oma olukorra kohta teadmised. 

Nii saavad osalustegevusuuringus „uuritavatest“ ise uurijad (eesti keeles vt osalustegevusuuringu kohta: Kendrali ja Valner 2024). Seepärast juhtisid Ukraina naised kõiki olulisi uurimisprotsessi etappe, nt uurimisküsimuse seadmist, andmete kogumist ja analüüsimist ning järelduste sõnastamist.

Ukraina põgenikest naised tegid uuringus kindlaks sooga seotud probleemide ringi, mis takistab nende täisväärtuslikku elu Eestis.

Selliste põhimõtete järgimiseks tuli meil kõigepealt leida lüli Praxise uurijate ja Ukraina naiste vahel: uurimisgrupi koordinaator, kes jagaks feministlikke väärtusi, räägiks ukraina keelt ning oleks kogenud grupitöö juhtimises. Avaliku konkursi kaudu valisime koordinaatoriks Kateryna Popkova, kes pani kokku Ukraina naispõgenikest kaasuurijate grupi. Infot osalemisvõimaluse kohta levitasime peamiselt sotsiaalmeedias (Telegram, Instagram, Facebook), täpsustades, et otsime vähemalt 18-aastaseid naisi või naisena sotsialiseeritud inimesi, kes pagesid Ukrainast pärast 2022. aasta 24. veebruari ning on huvitatud uurimisprojektis ise otsustama ja aktiivselt kaasa tegema. Lõpuks moodustus kaasuurijate grupp 19 naisest vanuses 19–56, nende seas oli lapsevanemaid, puude või kroonilisega haigusega ning LGBTQ+ inimesi. Kaasuurijatele oli kogu uurimisprotsessis osalemise eest ette nähtud kahes osas makstav tasu.

Uurimisprotsessi selgroo moodustasid kaasuurijate grupi regulaarsed kohtumised (märts–detsember 2024). Grupp kohtus kaks korda kuus 2–3 tunniks ja peaaegu iga kord liitus mõni kaasuurija ka veebist. Ukraina põgenikest naiste olukord Eestis, mida iseloomustavad lühikese etteteatamisega muutuvad töögraafikud, ainsaks hooldajaks olemine lastele või teistele lähedastele, vajadus vahel ka Ukrainasse naasta (nt tervishoiuteenuste saamiseks) muutis sellise paindliku grupitöö korralduse äärmiselt oluliseks. 

Esimestel kohtumistel keskendus grupp üksteise tundmaõppimisele ja usalduse loomisele, kasutades aktiivseid mitteformaalõppe meetodeid. Seejärel hakkasime välja selgitama teemasid, mis Ukraina naisi enim kõnetavad ja mõjutavad, kasutades erinevaid osalus- ja kunstimeetodeid, nt elujõgede joonistamine (vt nt Howard 2023), body mapping (de Jager jt 2016; Oosterhoff 2023) ja päevikupidamine.

Osalustegevusuuringus eesmärgiks seatud mõjuvõimu jagamine marginaliseeritud gruppidega ja ohjade üleandmine teadlastelt kogukonnaliikmetele ei toimu iseenesest. Selleks et kaasuurijad saaksid pärast uurimisküsimuse sõnastamist ka sobivad uurimismeetodid teadlikult valida ning andmeid ise analüüsida, korraldasime töötoad nii erinevate uurimismeetodite kui ka soolise võrdsuse teema põhitõdede kohta.

Ukraina naised kogevad takistusi puuduliku eesti keele oskuse tõttu.

Uurimisküsimusele „Millised on takistused Vene–Ukraina sõja tõttu Eestisse põgenenud Ukraina naiste jaoks, et elada Eestis täisväärtuslikku elu?“ vastamiseks analüüsis kaasuurijate grupp peamiselt kaht eri tüüpi andmeid. Kõigepealt analüüsiti kvalitatiivselt grupi kohtumiste käigus koostatud materjale (märkmed, kaardid, joonistused). Uurimisküsimuse sõnastamiseni jõudis grupp mitu kuud pärast kohtumiste algust, seega olid nad selleks ajaks kohtumiste käigus selgitanud Ukraina naiste olukorda Eestis ja selle üle põhjalikult arutlenud. Kohtumiste käigus koostatud materjalid moodustasid seega rikkaliku ja asjakohase andmestiku.

Seejärel koguti probleemide kohta lisainfot ja näiteid, intervjueerides üksteist. Analüüsimiseks kodeerisid kaasuurijad kõigepealt endale määratud osa andmetest individuaalselt ning seejärel jaguneti väikestesse gruppidesse, kus võrreldi ja grupeeriti koode ning pealkirjastati teemad. Sellele järgnes ühine arutelu selgunud mustrite üle ja täpsustati teemasid. Niisugune analüüs andis kaasuurijatele suurema kontrolli nende sageli väga isiklike lugude tõlgendamise üle, kui vaid intervjueeritavaks olemine harilikus kvalitatiivses uuringus võimaldaks.

Tulemused

Ukraina põgenikest naised tegid uuringus kindlaks sooga seotud probleemide ringi, mis takistab nende täisväärtuslikku elu Eestis. Järgnevalt anname kokkuvõtliku ülevaate uurimistulemustest ja kaasuurijate soovitustest. Tulemusi ilmestavad tsitaadid, mis pärinevad kaasuurijate intervjuudest.

Dokumendid

Naiste vaatest ühed valusaimad olid probleemid, mida kogeti seoses ajutise kaitse, sh elamisloa, ID-kaardi jt dokumentide pikendamise viivitustega. Ehkki pikendamistaotlused esitati õigel ajal, venis dokumentide väljastamine ja mingiks ajaks kadusid ajutiselt mitmed õigused ja hüved, nagu transpordisoodustused, tervisekindlustus või sõiduki juhtimisõigus.

Ajutise kaitse pikendamise ooteperioodil muutusid inimeste andmed rahvastikuregistris, mis omakorda viis selleni, et naised ei saanud enam teatavaid sotsiaaltoetusi, sh lastega peredele suunatud toetusi, nagu toevajadusega lapse lasteaiatoetus või õppeaasta alguse toetus. Samuti leidus naisi, kes jäid ilma transpordisoodustustest ja eesti keele õppimise võimalustest või kelle parkimisluba ja juhiluba muutusid kehtetuks. Raskendatud oli juurdepääs töötukassa teenustele.

Väheste võimaluste tõttu lepitakse ka ebakindla töö ja kehvade töötingimustega.

Naistel tekkisid toetuste ja õiguste katkemise tõttu ka rahalised raskused, probleemid töökohal ja arstiabi saamisel. Arstiabi tuli osal naistel otsida isegi Ukrainast, milleks tuli reisida ja korraldada Eestis elavate laste hoid. Ebakindlus ja hüvede kaotamine tekitas omakorda tugevat stressi. Kogetud olukordi kirjeldavad järgnevad tsitaadid.

„Kaks kuud olin ilma [ID-]kaardita, ei saanud rongis sõidusoodustust. Kuna elan Tartus ja töötan Tallinna ettevõttes hübriidvormis, siis raskendas see mu töölkäimist. Pidin loobuma ka eesti keele kursustest, millele olin end kirja pannud, arvestades, et transport on tasuta. Ilma kehtiva ID-kaardita pidanuksin maksma Tartu–Tallinna–Tartu reisi eest ise. See ei olnud mul toonase palgaga võimalik.“

„Ajutise kaitse pikendamisel dokumentide viibimisega seoses kogesin erinevaid probleeme: 1) mul ei olnud võimalik saada oma lapsele arstiaega, ehkki mul oli saatekiri; 2) pidin maksma pileti eest (rongipilet Tallinnas, õnneks mind ei trahvitud); 3) lastetoetuste maksmine katkestati, maksed laekusid alles hiljem, kui olin esitanud uue dokumendi. See oli rahaliselt keeruline ja ootamatu. Panen end juba praegu vaimselt valmis 2025. aasta märtsiks: ei planeeri sellesse aega midagi, sest ma ei tea, millised ebameeldivad üllatused mind ees ootavad ja kui kaua tuleb mul oodata.“

Ukraina kaasuurijate soovitused

• Koostada taotlejatele selgemad, samm sammult juhised ajutise kaitse pikendamise kohta.
• Kaasata dokumentide läbivaatamise kiirendamiseks Ukraina spetsialiste.
• Tunnistada taotluse esitamisele järgnevat ooteaega ametlikult, et inimestel säiliks juurdepääs eluks vajalikele toetustele ja teenustele.

Keelebarjäär ja eesti keele õpe

Ukraina naised kogevad takistusi puuduliku eesti keele oskuse tõttu. Ehkki vene ja inglise keele oskus aitab Eestis toime tulla, on hea töö saamiseks vaja vähemalt B2 taseme eesti keele oskust. Keelebarjääriga seotud probleeme võimendavad naissoost põgenike hooletööga seotud kohustused ja ebastabiilsed töötingimused, sest tasuta keelekursuste korraldus, sh kohalkäimise nõuded, ei arvesta sageli naiste olukorraga, nagu ebaregulaarse või lühikese etteteatamisajaga muutuva graafikuga ning vahetustega töö.

Keelebarjääri mõju on naiste kogemuses tuntav tööturul, aga ka teenuste kasutamisel, eriti arstiabi otsimisel. Naised kardavad, et puuduliku keeleoskuse tõttu ei mõisteta neid arsti juures või ei saa nad asjakohast abi. Keelebarjäär tingib ka sotsiaalse isoleerituse ja süvendab üksindustunnet.

„Oleme kõik registreeritud töötukassas, seetõttu võimaldati meile A1 taseme keelekursused. Mul ei ole aga võimalik jätkata A2 taseme kursusega, sest ma töötan. Leidsin töö töötukassa abil, selleks kulus viis kuud. Töö võtab kogu mu aja. Kui tulen töölt koju, ei ole mul aega puhata, ükskõik, kui väsinud ma ka ei oleks, sest pean süüa tegema, käima toidupoes, koristama, triikima laste riideid jne. Keelekursuste jaoks on vaja aega, mul seda ei ole.“

„Osa ukraina naisi märkis minu [keeleõppe-]rühma õpetaja puudujaks, ehkki nad osalesid oma ebaregulaarse tööajaga töö kõrvalt tundides, tehes märkmeid ja kuulates tundi ilma mikrofoni ja videofunktsioonita. Me teavitasime õpetajat alati sellest kirjalikus virtuaalvestluses, kui märkisime tunni alguses üles oma nimed ja kuupäeva. Ometi märkis kursuse juht meid puudujaks. Pärast ebameeldivat vestlust sel teemal katkestasid kolm naist üldse kursustel käimise.“

Ukraina kaasuurijate soovitused

• Korraldada riiklikke keelekursusi paindlikumalt, võttes arvesse Ukraina põgenike vajadusi ja tööalast ning perekondlikku olukorda. Eraldi tähelepanu tuleks pöörata Ukraina laste keeleõppevõimaluste avardamisele.
• Pakkuda põgenikele keeleõpet töökohal, nt võimaldada keelt õppida töö ajal ja tööandja organiseerimisel.
• Riigil teha tööandjatele maksusoodustusi, kui tööandja tasub töötaja keeleõppekulud.

Tööturg

Ukraina põgenikest naistel on sageli raske tööd leida. Naised on sunnitud töötama mitmel kohal korraga, madalapalgalistel või kurnavates ametites, mis ei vasta nende kvalifikatsioonile ega kogemustele. Väheste võimaluste tõttu lepitakse ka ebakindla töö ja kehvade töötingimustega, millega eestlased nõus poleks. See raskendab omakorda keelekursustel osalemist ja pärsib tööalast arengut.

Paralleelselt õiguste rikkumisega tajuvad naised, et neil on kehv juurdepääs infole oma õiguste ja õiguskaitse võimaluste kohta.

Ebapiisava eesti keele oskuse tõttu jäävad head töökohad naistele kättesaamatuks. Samuti on naistel raskusi töö ja pereelu ühitamisega, eriti siis, kui ollakse üksi laste või abivajava pereliikme hooldaja. Naised tajusid, et seoses laste ja perekondlike kohustustega on nende väljavaated tööturul piiratud.

„Olen nõus, et meie [s.t ukrainlased] täidame [tööturu] nn tühikud. Kandideerisin tööle ehitusprügi sorteerijaks. Tasu oli minu jaoks väike – 6,5 eurot neto [tunnipalk]. Intervjuul öeldi, et töökojas tuul ei tõmba, aga ruum on kütmata. Töö on 8 tundi jalgel seismist. Mingeid tingimusi ei olnud: ei olnud riietusruume ning puudus võimalus soojendada toitu. Sellised tingimused, mis näitavad, et ukrainlased on valmis kõigeks, et tööd saada. Seda eeldatakse. Lisaks öeldi, et osa tasust kantakse üle ja osa on „ümbrikus“. Pole haiguslehe ega puhkuse võimalust, kõik on enda kulul. Ma ei saa sellist tööd võtta. Soovin häid töötingimusi, kuid ma ei oska eesti keelt. Samuti oli pakkumine töötada öösel ilma lisatasuta öösel tehtud tundide eest. Ma ei saa öövahetuses töötada oma tervise tõttu, ma ei tea, millised oleksid öötöö tagajärjed mu kehale. Kuna mul on laps, siis otsin tööd, mis ei halvendaks mu füüsilist tervist.“

Naised võrdlesid oma olukorda ka Ukraina meeste võimalustega Eesti tööturul. Mehed, isegi kui nende eesti keele tase on naistega sama madal, leiavad tööd näiteks logistikas, ehitusel, autovedudel jm, kus ka eesti keelt oskamata võib saada head palka. Tavaliselt ei ole sellised töökohad naistele kättesaadavad ja seetõttu on naised nõus töötama tegevusaladel, kus traditsiooniliselt on Eestis töötanud enam naised ja kus palgad on madalamad.

Ukraina kaasuurijate soovitused

• Tööandjad ja täienduskoolituste pakkujad peaksid pöörama tähelepanu just üksikvanematest põgenike olukorrale, et võimaldada neil ühitada töö ja pereelu ning ennetada seda, et laste olemasolu mõjub üksikvanema karjäärile pärssivalt.
• Toetada (nt täienduskoolituste pakkumise kaudu) põgenikest naiste jõudmist traditsiooniliselt meestekesksetele erialadele, et avardada naiste võimalusi leida hästimakstud töö.
• Tööandjatel luua põgenikele mentorlus- ja praktikaprogramme, mis aitaksid põgenikel Eesti tööellu sulanduda.
• Riigil toetada tööandjaid, kes värbavad või koolitavad Ukraina põgenikest naisi.

Õiguste rikkumine ja diskrimineerimine

Uuringust ilmnes, et Ukraina naised on puutunud kokku alavääristavate soostereotüüpidega, samuti diskrimineerimisega kodakondsuse, pagulasseisundi, soo või keeleoskuse tõttu. Naised tajuvad enda suhtes hoiakut, et nad on Eestis „külalised“ ja neil ei ole seetõttu õigust end kaitsta või oma eriarvamust väljendada, isegi kui nad seisavad silmitsi ebaõiglusega.

Sageli rikutakse õigusi tööelus: naistele pakutakse lepinguid või tingimusi, mis pole kooskõlas Eesti tööõigusega. Tööandjad kasutavad ära põgenikest naiste haavatavat olukorda, survestades neid tegema ületunde või töötama puhkepausideta.

Ootel elamine ja see, et on võimatu teha pikaajalisi plaane, mõjutab omakorda naiste enesearengut ning töövõimalusi.

Probleeme on olnud ka seoses laste kiusamisega koolis. Üheaastase ajutise kaitse omanikul on ka võimatu saada Eestis kodulaenu, mis tekitab naistes tuleviku suhtes ebakindlust. Paralleelselt õiguste rikkumisega tajuvad naised, et neil on kehv juurdepääs infole oma õiguste ja õiguskaitse võimaluste kohta. Kogedes enda või oma lapse õiguste rikkumist, tuntakse, et ollakse võimetud rikkumisele vastu astuma, sest ollakse sotsiaalselt isoleeritud ega teata, kuhu abi saamiseks pöörduda.

„Pärast seda, kui mind kirjutati sisse psühhiaatriahaiglasse, sest vanalinnas välja pandud sõjatehnika triggerdas mind [tekitas tugeva reaktsiooni], kogesin pidevat diskrimineerimist keele ja rahvuse alusel. Haiglatöötajad, eriti hooldajad, keeldusid minuga suhtlemast üheski teises keeles peale vene keele ning kiusasid mind, sest ma ei soovinud vene keeles rääkida. [---] Kui püüdsin end kaitsta, olukorda diktofoniga salvestades, sunniti mind ähvardades salvestist kustutama. Keegi personalist ei kaitsnud mind ning õed soovitasid mul lihtsalt ise hakkama saada.“

„Probleemiks on diskrimineerimine, propaganda ja psühholoogiline kohanemine siinse eluga. Ühelt poolt sisendan endale, et mida saan ma öelda või mille üle kaevelda, olen siin ju külaline. Kui oled külaline, ei peaks olema rahulolematu. Teiselt poolt ei peaks inimesed sulle solvavaid asju ütlema. Solvangud ei peaks olema ka meedias. Vihastan, kui lähen jõusaali ning kuulen inimesi kõva häälega poliitikat arutamas ja kritiseerimas Kaja Kallast ning Eestit. Seda on vastik kuulata. Kuid ma ei saa neile midagi öelda, sest olen ise siin nii-öelda linnuõigustega.“

Ukraina kaasuurijate soovitused

• Riigiasutustel tuleks pakkuda põgenikele rohkem praktilisi koolitusi nende õiguste kohta ja dokumenteerida infot õiguste rikkumise kohta.
• Õigusrikkumiste ohvritele tuleks lisaks õigusabile pakkuda psühholoogist tuge. Samuti tuleks ohvreid kaitsta taasohvristamise eest (taasohvristamine võib olla nt tööandja tegevus, mille eesmärk on n-ö karistada või kätte maksta töötajale, kes on oma õiguste eest seisnud).
• Tööõiguse järgimise üle peaks tõhustama riiklikku järelevalvet.
• Tööandjaid tuleks koolitada võrdse kohtlemise, põgenike õiguste, kaasamise ja mitmekesisuse juhtimise teemadel.
• Edendada Eestis elavate rahvusgruppide, sh Eesti venekeelse kogukonna ja Ukraina põgenike dialoogi.

Vaimne pinge

Ukraina naised kogevad vaimset pinget, kurnatust ja vaimse tervise häireid, mida tekitab või süvendab lisaks sõjas ja sundrände käigus üleelatule ka ebakindlus tuleviku ees. Seetõttu piirduvad paljud naised lühiajaliste eesmärkidega ega tee pikemaid plaane või unista.

„See ajutisuse ja määramatuse tunne … Sel on psühholoogiline ja finantsmõju. See on üks ootel elu. Sa elad pidevalt millegi järel oodates.“

„Ukrainas ei sõltunud ma kunagi oma abikaasast, mul oli alati oma raha. Nüüd mul on ka, aga seda on vähe. Ma ei saa sellest end ülal peetud. See tähendab, et isegi kui muidu on suhtes kõik korras, siis psühholoogiliselt on see ikka väga raske, sest kui midagi juhtub, pead sa raha küsima. Sul ei ole oma raha ja see on väga rõhuv.“

Ootel elamine ja see, et on võimatu teha pikaajalisi plaane, mõjutab omakorda naiste enesearengut ning töövõimalusi, mis on otseselt seotud tähendusrikka elu loomisega Eestis. Naised tajuvad vaimse pingega seotud probleemidel ka soolist mõõdet, nt võib ülalkirjeldatud sooline ebavõrdsus Eesti tööturul, mis põgenikest naiste jaoks võimendub, muuta naised sõltuvaks oma elukaaslastest. Vaimne pinge ja kurnatus süvendavad teisi uuringust ilmnenud täisväärtusliku elu takistusi: nt on vaimselt keerulises olukorras raske tööd otsida, kogetakse ka mäluprobleeme, mis otseselt mõjutab keeleõpet Eestis.

Ukraina kaasuurijate soovitused

• Asutada soodsa hinnaga vaimse tervise teenuseid pakkuvad keskused, kuhu põgenikest naised saaksid pöörduda mitte ainult kriisiolukordades, vaid ka pikaajalise toe ja nõustamise saamiseks. Seejuures on põgenikele oluline võimalus saada abi nende emakeeles.
• Kaasata rohkem ukraina keelt kõnelevaid spetsialiste vaimse tervise teenuste, täienduskoolituste ning juriidilise ja sotsiaalse toega seotud teenuste pakkumisse.
• Pakkuda traumateadlikkuse baaskoolitust kõigile põgenikega töötavatele spetsialistidele, sh keeleõpetajatele, et paremini mõista põgenike vajadusi ja arvestada suhtluses nende kogemustega.

Ebapiisav sootundlikkus põgenikele suunatud kohanemis- ja tugisüsteemides

Ukraina naised tunnevad, et teenuste korralduses, tööandjate seas ja ametnikkonnas, kellega põgenikel Eestisse saabudes ja siin elu ülesehitamisel kokku puutuda tuleb, ei arvestata piisavalt põgenikest naiste spetsiifilise olukorraga. Naiste kogemused ja vajadused jäävad nähtamatuks. Ukraina naised tajuvad, et eriti sageli jäävad nähtamatuks põgenikest üksikemade või Eestis üksi oma laste või lähedaste eest hoolitsevate naissoost põgenike vajadused, mis erinevad oluliselt keskmise meessoost põgeniku vajadustest ja kogemustest. Ka teised eespool märgitud tegurid, mis raskendavad põgenikel täisväärtusliku elu loomist, nagu keeleõppe vähene paindlikkus, stereotüüpsed hoiakud Ukraina naiste suhtes ning madala keeletaseme ja tihti naistele langeva hoolduskoormuse tõttu sobivate töövõimaluste vähesus, on tihedalt seotud soolise ebavõrdsusega.

Ukraina kaasuurijate soovitused

• Parandada sootundlikkust põgenikele suunatud kohanemisprogrammides pöörates erilist tähelepanu üksikemade, Eestis peret üksi ülalpidavate, psühholoogilist vägivalda kogenud ning keerulises sotsiaalmajanduslikus olukorras naiste spetsiifilistele vajadustele.
• Pakkuda põgenikele suunatud programmides rohkem teavet naiste õiguste kohta, sh sotsiaalabi võimaluste ja raskesse või ebaturvalisse olukorda sattunud naistele suunatud tugiteenuste kohta.
• Toetada naissoost põgenike majanduslikku iseseisvust, pakkudes taskukohaseid koolitusi ja erialase arengu võimalusi (vt ülalpool ka tööturuga seotud soovitusi).

Info killustatus

Paljud Ukraina naised ei tea, milliste (eestikeelsete!) märksõnade järgi ja kust otsida teavet põgenike õiguste, kohustuste, tugiteenuste ning teiste Eestis elu alustamisega seotud teemade kohta. Naised jagasid omavahel näiteid sellest, kuidas info kasulikest (nt tasuta laagrid vm vaba aja tegevus lastele) või lausa hädavajalikest teenustest, nagu toiduabi taotlemine, jõudis nendeni liiga hilja. Teave on sageli killustunud, keeruliselt struktureeritud või kättesaadav vaid neile, kes konkreetse võimaluse kohta juba kuulnud on ja juurde küsida oskavad.

„Mulle tundus, et see on midagi Eestile omast, et sul peab info juba olemas olema. Mäletan isegi seda, et kui Niine 2-s veel pagulaskeskus oli, läksin sinna nimekirjaga küsimustest, mida esitada plaanisin. Keegi ei rääkinud midagi niisama, sa pidid ise teadma, mida küsida. Nii ma istusin järjekorra lähedal ja kuulasin, mida teised küsivad, ja mõtlesin, et ahhaa, seda pean ka teadma.“

Sarnaselt ebapiisava sootundlikkusega tugisüsteemides ja ametnikkonnas on ka info killustatus eespool kirjeldatud teiste takistuste taustal ning süvendab neid. Näiteks leidsid naised, et ajutise kaitse uuendamisega seotud viivituste tõsiseid tagajärgi oleks olnud võimalik mingil määral leevendada, hoiatades põgenikke aegsasti viivituste eest.

Ukraina kaasuurijate kogemus uuringus peaaegu kümne kuu vältel teiste põgenikest naistega koos töötades näitas, kui oluline on leida aeg ja koht sarnases olukorras inimestega kogemuste vahetamiseks. Naised olid üksteisele probleemide lahendamisel oluline tugi ja infoallikas.

Uuringu võimestav mõju kaasuurijatele

Kaasuurijad tõid välja, et kümne kuu jooksul osalustegevusuuringus osaledes ei omandanud nad ainult uusi teadmisi ja oskusi, vaid kujundasid ka tugeva võrgustiku. Kaasuurijate grupi kohtumised muutusid naiste jaoks justkui Ukraina kultuuri saarekeseks keset uut elukeskkonda. Uurimisprojektist kujunes nende jaoks turvaline ruum, kus jagati kogemusi, leiti lahendusi ja õpiti kogetud raskusi teistmoodi mõtestama. Naised leidsid, et algul teisejärgulisena tundunud soolise vaatenurga rakendamine muutus ajapikku väga tähtsaks ja aitab neil edaspidi individuaalse, institutsionaalse ja ühiskondliku tasandi probleemide seoseid paremini märgata ning mõista.

Projekti lõpus leiti, et protsess arendas säilenõtkust ja paljud käsitletud takistused ei tundu enam ületamatute probleemidena, vaid ülesannetena, mis lihtsalt tuleb lahendada. Kuigi tajuti, et ühiskondlikud takistused ja süsteemne ebavõrdsus püsivad, tundsid kaasuurijad, et nad on senisest rohkem valmis enda eest seisma ja ühiskonnaelus osalema.

Teave on sageli killustunud, keeruliselt struktureeritud või kättesaadav vaid neile, kes konkreetse võimaluse kohta juba kuulnud on ja juurde küsida oskavad.

Suhete loomisele ja kollektiivsele refleksioonile pühendatud aeg ning Ukraina naiste kogemuste ja vajaduste asetamine uurimisprotsessi keskmesse olid feministlikust osalustegevusuuringust lähtuvad teadlikud valikud. Suur hulk määramatust on sellise uurimisprotsessi loomulik ja paratamatu osa. Osalustegevusuuringu lähenemise eelis aga on, et selle tulemusena tekkis naiste vahel solidaarsus ja kuuluvustunne, paranes säilenõtkus ning laiem arusaam ühiskondlikest võimustruktuuridest. Need projektiga kaasnenud muutused polnud pelgalt kavandamata kaasnähud, vaid said võimalikuks tänu osalustegevusuuringu põhimõtete järgimisele.

Uuring valmis mõttekoja Praxis ja Feministeeriumi (MTÜ Oma Tuba) projekti „Feministeerium ja Praxis edendavad soolist võrdsust“ raames, mida toetas strateegilise partnerluse kaudu majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Uuringuaruannet saab täispikkuses lugeda inglise ja ukraina keeles.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2025.