Ukraina pagulasperede sotsiaalpsühholoogiline kohanemine Eestis

---

Uue elukeskkonnaga kohanemine on alati ühel või teisel viisil stressirohke. Kui kolimine teise riiki ei olnud kavandatud ega soovitud, muutub lõimumine palju keerulisemaks, eriti kui sunniviisilise kolimise põhjus on nii traumeeriv nagu sõda. Sellises olukorras on psühholoogiline tugi väga oluline, sest annab kindlustunnet oma võimetes ja suurendab valmisolekut tulla toime paratamatute raskustega. See on eriti oluline, kui tegemist on perekonnaga. Lõppude lõpuks peab lapsevanem hoolitsema mitte ainult enda, vaid ka laste eest.

Sunnitud ränne ja kohanemismustrid

Sisserändajate kohanemisprobleem on kahtlemata mitmetahuline ja mõjutab kõiki peamisi isiksuse valdkondi: emotsionaalset, kognitiivset, käitumuslikku, motivatsiooniga seotut ja kommunikatiivset (Triandis 1994). Emotsionaalsed häired võivad väljenduda üsna erinevates käitumuslikes ilmingutes ükskõiksusest, depressioonist, eluhuvi kadumisest, letargiast, apaatiast kuni ärrituvuse, agressiivsuse, kontrollimatute vihapurseteni. Väheneda võib püüdlus eesmärkide poole ja enesehinnang võib järsku langeda; raske on taluda võimetust oma vajadusi rahuldada. Emotsionaalsed ja motivatsioonihäired võivad põhjustada kognitiivseid probleeme. Põhilised kognitiivsed protsessid võivad toimida halvasti: tekkida võib mäluhäireid, tähelepanu hajumist ja kõrvalekaldumist, häiritud tajumist (nt aja tajumine) ja mõtlemishäireid. See raskendab suhtlemist nii pereliikmete kui ka teistega, nii oma kultuuri esindajatega kui ka väljastpoolt seda. (Perelõgina ja Motovõlets 2016)

Pagulaste eduka kohanemise üks olulisemaid tegureid on vastuvõtva riigi nii informatiivne kui ka materiaalne toetus.

Kooliealistele lastele ja nende vanematele psühholoogilise abi osutamise kogemus võimaldas mul mõista perede kohanemisraskusi ja võimalusi, kuidas peresid aidata. Pagulaste eduka kohanemise üks olulisemaid tegureid on vastuvõtva riigi nii informatiivne kui ka materiaalne toetus. On väga oluline, et Eestis kujundati uustulnukatele kättesaadav ja arusaadav infoväli, samuti võimalus põhivajadused rahuldada: pakuti sooja, turvalist eluaset, toitu ja hiljem mitmesugust abi. Ukraina pagulastele anti seega eduka kohanemise hea alus.

Pärast esimest etappi, kus turvalisus, võimalus viibida rahulikus keskkonnas ja mitte karta oma elu pärast, on pagulase jaoks kõige olulisem, on järgmine etapp integratsiooni algus uude, võõrasse ühiskonda. See äratab sageli sisemise vastupanu ning tunnet, et ei olda valmis vastu võtma uue riigi elureegleid. Just sel ajal ilmneb kõige selgemini väljarände ja sunniviisilise rände erinevus. Pagulaste väljaütlemata moto selles etapis on „Me ei ole seda küsinud!“. Inimene tunneb teravalt oma kodu, lähedaste kontaktide ringi ja harjumuspärase eluviisi kaotamise valu. Edukas sotsiaalpsühholoogiline kohanemine aga on protsess, mille käigus kohanetakse aktiivselt uue keskkonna nõuetega. Selles etapis on psühholoogiline toetus väga tähtis.

Ukraina pagulaslaste kohanemine Eesti koolis

Üks oluline ja keeruline ülesanne pagulasvanemate jaoks on lapse koolihariduse korraldamine. Riik aitab selle küsimuse korralduslikku külge võimalikult tõhusalt ellu viia, kuid selles etapis tekivad psühholoogilised probleemid. Võimalik on välja tuua vanuselised erinevused laste kohanemisel uue koolikeskkonnaga.

Algkooliealised harjuvad uue kooli ja kollektiiviga üsna kergesti, kui on täidetud teatavad tingimused. Esiteks peaks laps saama suhelda tuttavas keeles. Isegi kui õpetatakse ainult eesti keeles, kuid laps teab, et õpetaja saab temast aru, tunneb ta end turvaliselt. Sellisel juhul teab laps, et ta võib vajadusel abi paluda ja teda mõistetakse. Teiseks, klassis, kus pagulaslaps õpib, peaksid olema lapsed, kes räägivad lapsele mõistetavat keelt. Nõnda rahuldatakse lapse sotsiaalsed ja suhtlemisvajadused ning ta ei tunne end üksildasena, mis tähendab, et ta saab hõlpsasti lõimuda rühma ja saada selle täisväärtuslikuks liikmeks.

Algkooliealised harjuvad uue kooli ja kollektiiviga üsna kergesti.

Eriti edukas võib kohanemine olla algklassides, kus domineerib ikka veel mäng. Selles eas võib laste loomulik suhtlemisvajadus mängukaaslastega olla hea alus nii sotsiaalsete takistuste kui ka keelebarjääri ületamiseks. Seega võivad mängulised ülesanded klassiruumis või pärast õppetunde olla kohanemisel abiks. Loomulikult on mis tahes vanuserühma õpilaste eduka kohanemise üks tähtsamaid tingimusi soodne psühholoogiline kliima klassis, õpetajate ja klassikaaslaste sõbralik suhtumine.

Teismeliste vanemate väljakutsed

Üks psühholoogiline takistus võib olla klassi ja vanuse mittevastavus Eestis ning Ukrainas. Ukraina õpilased peavad sageli kordama klassi, mille nad juba eelmisel õppeaastal kodumaal lõpetasid. See probleem avaldub teravamalt vanematel õpilastel ning võib oluliselt mõjutada enesehinnangut ja esile kutsuda käitumisprobleeme. Väga tähtis on, et vanemad suhtuksid sellesse küsimusse mõistlikult.

Pagulaslaste kohanemine teises ja kolmandas kooliastmes ning keskkoolis on sageli raske vanuseliste eripärade tõttu. Murdeiga on üks arengukriisidest ja see on sageli raske aeg kogu perele ka rahuajal.  Noorukieas pagulase ja tema vanemad võib aga õigusega liigitada kõige raskemini kohaneva kategooria alla. Nooruk tunneb tuttava elu kaotamise valu nagu mitte keegi teine ja reageerib sellele vastavalt.

Noorukite peamine tegevus on suhtlemine ja nimelt eakaaslastega. Sellel arenguetapil on väga oluline kuuluvus, „karjatunne“, s.t eakaaslaste, mõttekaaslaste ring. „Kari“ on nüüd sõja tõttu ära võetud. Teismelised räägivad nõustamisel sageli, et parem on olla tule all, aga koos sõpradega. Samuti on see esimeste armumiste iga ja lahkuminek oma tunnete objektist võib olla väga valulik. Väga oluline on, et vanemad ei alavääristaks lapse tundeid, vaid kuulaks, kui laps on valmis neid jagama, ja annaks lapsele võimaluse tunda end emotsionaalselt toetatuna.

Nooruk tunneb tuttava elu kaotamise valu nagu mitte keegi teine ja reageerib sellele vastavalt.

Noorukite sunnitud kohanemist mõjutab ka see, et tegemist on talle kahekordselt vastumeelse olukorraga. Kõige suurem psühholoogiline muutus noorukieas on lisanduv vajadus sisemise vabaduse järele, „mina kui täiskasvanu“ positsiooni kujunemine. Seetõttu kogeb teismeline nii teravalt olukorda, kui temalt võetakse ära valikuvabadus. See on juhtunud kaks korda: sõja tõttu muutub tuttavlik elu võimatuks kõigepealt kodus ja siis otsustavad vanemad kolida teise riiki. Et vältida destruktiivset käitumist, tuleb anda lapsele õigus teha oma valikuid, kus see on lubatud ja asjakohane. Näiteks võimaldada tal ise valida huvitegevus ja aidata vajadusel seda korraldada. Huviringid võivad ühtlasi aidata leida omasuguseid, mis mõjutab positiivselt lapse üldist emotsionaalset seisundit, sest tema sotsiaalsed vajadused ja suhtlemisvajadus rahuldatakse.

Kohanemist võib raskendada ka see, et noorukieas areneb aktiivselt moraalne külg. Noorukiiga on teine „miksikute“ vanus, ainult küsimusi esitatakse iseendale, otsitakse oma kohta maailmas, ehitatakse maailmaga vastastikuse toimimise süsteemi. Teismelistel on sageli kõrgendatud õiglustunne, mis muudab nad oma huvide kaitsmisel mõnikord liiga innukaks. Raske on ette kujutada, mida teismeline võib tunda, kui sellise sisemise võitluse ajal kogu tema senine elu laguneb, harjumuspärased, rahuaja eluseadused ei kehti, vaid need asenduvad järsult teiste, mõnikord väga karmide reeglitega. Kõige tähtsam on anda lapsele turvatunne, pidades kinni lubadustest, täites kokkuleppeid ja lapselt sama oodates, selle üle temaga arutades. Hea on, kui uude ellu saab kaasa võtta perekonna traditsioonid ja harjumused, mis olid varem olulised ja meeldivad. See loob perekonna sisemaailma stabiilsuse, hoolimata välismaailma kokkuvarisemisest.

Vanemad jätavad laste eest hoolitsedes tihtipeale iseennast unarusse, kuid tähtis on hoolitseda ka oma enesetunde eest.

Oluliselt raskendab kohanemist ka see, et ei osata keelt ja protestitakse selle õppimise vastu. Lisaks lapse tegelikule abistamisele (eakohaste eesti keele lisatundide korraldamine, ühine keeleõpe, eestikeelsete filmide või telesaadete vaatamine koos vene või ukraina subtiitritega) peavad vanemad aitama lapsel mõista, et keeleõpe annab võimaluse vabalt suhelda ja mõista uues elukohariigis toimuvat.

Vanematel on raske ülesanne. Nad tahavad tõesti lapsi aidata, kuid ei suuda seda alati täielikult teha, sest nad ise kogevad mitmesuguseid negatiivseid emotsioone ja tundeid, kohanemisraskusi ning leinavad kodu kaotust. See on lihtsam, kui mõlemad vanemad on teineteise jaoks olemas ja toetavad üksteist, isegi kui üks neist ei ole kohal. Vanemad jätavad laste eest hoolitsedes tihtipeale iseennast unarusse, kuid tähtis on hoolitseda ka oma enesetunde eest. Nad peavad hoolitsema oma füüsilise ja emotsionaalse heaolu eest, arendama töö ja lõõgastumise tasakaalu ning lubama endale regulaarselt tegevust, mis pakub emotsionaalset rahulolu. Samal ajal on oluline, et vanemad otsiksid endale ja lapsele abi, kui nad tunnevad, et neil on raske üksi toime tulla. Õigeaegne psühholoogiline abi võib aidata kohanemist leevendada ja toime tulla kaotusvaluga.

Vene keelest tõlkinud Judit Strömpl

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2022

---

AUTORIST

Yuliia Kravchenko on HARNO Rajaleidja psühholoog, Tartu Ülikooli nooremteadur ja Kiievi Lennuinstituudi lennunduspsühholoogia osakonna õppejõud ning sama ülikooli aspirant.

---

Viidatud allikad

Перелыгина, Л., Мотовылэць, И. (2016). Психологические особенности стойкости вынужденных переселенцев. Проблемы экстремальной и кризисной психологии Собрание научных трудов. Вып. 20. – Х.: НУЦЗУ.

Triandis, H. C. (1994). Culture and social behavior. N. Y. etc: McGraw-Hill.