Ühiskonnas tõrjutute kriisikogemused: õppetunnid koroonapandeemiast
COVID-19 riskirühmana on vähe käsitletud toimetulekuraskustes ja tõrjutud inimesi, kelle seas oli keskmisest suurem nii haigestumus, haiglaravi vajadus kui ka suremus. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi riski ja kerksuse uurimisrühm selgitas, millised on ühiskonnas tõrjutute kriisikogemused.
Kati Orru, Kristi Nero, Ingeliis Siimsen
Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut
KOKKUVÕTE
COVID-19 riskirühmana on vähe käsitletud toimetulekuraskustes ja tõrjutud inimesi, kelle seas oli keskmisest suurem nii haigestumus, haiglaravi vajadus kui ka suremus. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi riski ja kerksuse uurimisrühm selgitas, millised on ühiskonnas tõrjutute kriisikogemused. Artikkel tutvustab tähtsamaid tulemusi supiköökide, päevakeskuste, kodutute öömajade, sotsiaalmajutusüksuste ja teiste abiasutuste klientide toimetulekust COVID-19 pandeemia ajal.
Eestis ja Euroopa 12 teises riigis abiasutuste 313 kliendiga tehtud küsitlusuuringust ja kümnes Euroopa riigis abiasutuste töötajatega tehtud 32 intervjuust ja viiest fookusrühma intervjuust selgusid varem vähe käsitletud tendentsid haavatavuse kujunemisel. Pandeemia tõi kõige negatiivsemad materiaalsed ja vaimse tervise mõjud kaasa kodus elavatele inimestele, kes kasutasid abiasutuste teenuseid. Tänaval või ajutistes varjupaikades elavad inimesed aga ei tunnetanud negatiivseid mõjusid, sest kriisi sisenedes ei olnud neil varalises mõttes palju kaotada ja varjupaiga teenuseid püüti alal hoida. Abiasutuste kliendid, kellel polnud keelebarjääri ning kes usaldasid enam võimuesindajaid ja sotsiaaltöötajaid, muretsesid tõenäolisemalt COVID-19-sse nakatumise pärast ja olid altimad ka kaitsemeetmeid rakendama.
COVID-19 pandeemia tõstis esile sotsiaaltöötajate ja abiasutuste olulisuse, kui nad marginaliseeritute tugivõrgustikuks olemise kõrval võtsid enda õlule kriisiinfo vahendamise ning oma klientide esindamise kriisi lahendavate asutuste ja valitsuste tasandil. Uuring toob välja riiklike kriisiplaneerijate senise ebapiisava koostöö sotsiaalkaitseasutustega ja nende pädevuse kõrvalejätmise kriisimeetmete väljatöötamisel, aga ka hoolekandeasutuste kriisiplaanide hädavajalikkuse.
MÄRKSÕNAD
Haavatavus, tõrjutus, marginaliseerunud inimrühmad, COVID-19, infokäitumine
Koroonakriis, maailma eri nurki laastavad üleujutused, metsatulekahjud ja tõrked tehnovõrkude töös näitavad ühiskondade haavatavust ja kriisihalduse tähtsust, et nende mõjudega toime tulla. Praktilised kriisikogemused, aga ka rahvusvahelised lepingud, nagu ÜRO Sendai raamistik katastroofiohu vähendamiseks (ÜRO 2015), osutavad vajadusele paremini mõista, mis takistab eri ühiskonnarühmade toimetulekut kriiside ajal. Selleks et ära hoida negatiivseid mõjusid inimeste elule, tervisele ja varale, on vaja selgust, kes ja millistes oludes võivad haavatavaks muutuda ja millised on parimad viisid seda ära hoida. Ühiskonnas kõige tõrjutumate ja koduta inimeste kriisikogemusi on vähe uuritud. Oma uuringus keskendusime just nende inimeste kogemustele COVID-19 kriisi ajal.
Arusaam tõrjutute ja kodutute toimetulekuraskuste süvenemisest pandeemia ajal on liiga üldistav, jättes tähelepanuta mitmekesised säilenõtkuse ja haavatavuse kombinatsioonid.
Kriisisotsioloogia teaduskirjandus osutab, et just ühiskondlik haavatavus kujundab ohuolukorrast kriisi (Blaikie jt 1994; Wisner jt 2004). Seevastu kerksus (säilenõtkus) on ühiskonna võime vastu pidada ja taastuda äärmuslikest sündmustest ning neist õppides valmistuda toimetulekuks ettearvamatutes tulevikuhäiretes. Enamasti võimendavad kriisid juba olemasolevat vaesust ja tõrjutust (Tierney 2019). Varasematest kriisidest on teada, et inimestel, kes toimetavad ka igapäevaelus vaesuspiiril või kellel on kroonilised tervisehädad, on suurem oht kogeda kriiside negatiivset mõju (Bui jt 2014; Bavel jt 2020). Ka COVID-19 pandeemia tõi raskemad tagajärjed, sealhulgas haiglaravi vajaduse või isegi surma sagedamini sotsiaalmajanduslikult keerulisemas olukorras olijatele (Baena-Diez jt 2020; Riou jt 2021). Peavarju või toidu leidmise vajadus aga muutis nakatumise ohu kodututele vähem oluliseks isegi siis, kui nad teadsid haigusega kaasnevaid riske (Allaria jt 2021). Pandeemiakogemus aga näitab ka, et arusaam tõrjutute ja kodutute toimetulekuraskuste süvenemisest pandeemia ajal on liiga üldistav, jättes tähelepanuta mitmekesised säilenõtkuse ja haavatavuse kombinatsioonid. Haavatavust tuleks tõlgendada ristuvate ja vastastikmõjus tegurite tulemina, mis põhjustab ühiskonnaliikmete seas eristuvaid mõjusid (Kuran jt 2020). Haavatavuse dünaamilise olemuse mõistmiseks tuleks keskenduda individuaalsete, sotsiaal-struktuuriliste ja oluspetsiifiliste tegurite vastasmõjudele, mis võivad kriisis ka muutuda (Hansson jt 2020; Orru jt 2022; Wisner 2016).
Ühiskonnas tõrjutute ja kodutute kriisikogemuste selgitamiseks vedas Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi riski ja kerksuse uurimisrühm koostöös projekti partneritega 2020.–2022. aastal uuringut COVID-19 pandeemia mõjudest Euroopa riikides. Ühelt poolt selgitasime, millised on supiköökide, päevakeskuste, kodutute öömajade ja sotsiaalmajutusüksuste ning teiste abiasutuste klientide kogemused, teiselt poolt, kuidas need asutused ise kriisi ajal toime tulid (Orru jt 2021).
COVID-19-l oli märkimisväärne psühholoogiline mõju ka kodutute seas.
Abiasutuste klientide hulgas korraldati Eestis ja Euroopa 12 teises riigis 313 vastajaga küsitlusuuring, mis käsitles COVID-19 ohu tunnetust, pandeemia materiaalseid ja vaimse tervise mõjusid, kogukonnalt ja abiasutustelt saadud abi ning info saamist ja kokkupuudet pandeemiaga, aga ka uuritavate elukohta, vaimset ja füüsilist tervist. Küsitlusuuringus oli oluline leida sobiv sõnastus, et küsimused oleksid vastajale mõistetavad. Suurt tähelepanu pöörasime sellele, et vastajad tunneksid end turvaliselt ja uuringus osalemine ei mõjutaks mingil viisil teenuste kättesaadavust neile. Kogutud andmeid analüüsiti dispersioonanalüüsi ja hii-ruut-testiga; seoste analüüsiks kasutati regressioonanalüüsi.
Abiasutuste juhtide ja töötajatega Euroopa kümnes riigis tehtud 32 poolstruktureeritud intervjuud keskendusid peamiselt kolmele teemale: 1) kuidas kohanes asutus pandeemia esimese laine väljakutsetega, 2) mis toetas ja takistas kohanemist ning 3) milline oli pandeemia mõju asutuse klientidele. Pärast eksperdiintervjuude esmast analüüsi korraldati viis töötuba eri riikides, kus abiasutuste töötajatel paluti reflekteerida nii eksperdiintervjuude kui ka küsitlusuuringu tulemusi. Viimase etapina korraldati veebis rahvusvaheline kollokvium 42 osalejaga, kus arutleti varasemates uuringuetappides kerkinud teemadel, mida süvitsi käsitleti kuues keelepõhises vestlusruumis. Selline mitmekordne tagasisidestamine sotsiaaltöötajate ja teiste haavatavas seisus inimeste esindajatega võimaldas valideerida uuringu eelnevate etappide tulemusi ja täheldada arengut pikaajalise kriisi jooksul.
Pandeemia mõjud psühholoogilisele ja materiaalsele heaolule
Küsitlusele vastanud abiasutuste klientidest 7% olid olnud nakatunud COVID-19 viirusega, sama palju olid viiruse tõttu kaotanud lähedase. Uuritud klientide seast 43% hindas, et pandeemia on negatiivselt mõjutanud sissetulekut, ligipääsu elukohale ja toidule. Sama palju vastajaist tunnistas pandeemia negatiivset mõju vaimsele tervisele. Pandeemia on kõige raskema materiaalse mõju kaasa toonud kodus elavatele abiasutuste klientidele. Võib eeldada, et tänaval või ajutistes varjupaikades elavad inimesed ei tunnetanud negatiivseid mõjusid, sest kriisi sisenedes ei olnud neil varalises mõttes palju kaotada ja varjupaiga teenuseid püüti alal hoida ka isolatsioonipiiranguid arvestades. Pikaajaliselt abiasutustes elavatele inimestele tagati aga püsiv peavari ja toit (või toidu valmistamise võimalus). Ka sisserännanutel ja keeleliselt või kultuuriliselt vähemusgruppi kuulujatel põhjustas pandeemia sagedamini materiaalseid probleeme. Vastupidiselt ootustele oli noorematega võrreldes kõrgemas eas abisaajate materiaalne heaolu vähem löögi all. Võib arvata, et stabiilsed sotsiaaltoetused või pension aitasid vanemaealistel hakkama saada, samal ajal kui paljud nooremad abivajajad kaotasid oma (ajutise) sissetuleku (Siimsen jt 2023).
Abiasutuste klientide küsitlusest selgus, et koguni 49% neist ei kartnud viirusega nakatuda ning 38% ei uskunud, et haigus võiks neid tugevalt mõjutada.
COVID-19-l oli märkimisväärne psühholoogiline mõju ka kodutute seas (vt joonis 1): 42% vastajatest nõustus, et pandeemia mõjutas nende vaimset tervist ja vaimset heaolu (Nævestad jt 2022). Kodus elavatele küsitletutele oli pandeemial märkimisväärselt suurem negatiivne psühholoogiline mõju. Kõige vähem tajusid selliseid tagajärgi tänaval või ajutistes öömajades elavad kliendid (Nævestad jt 2022). Need tulemused näitavad, et koduseinad ei kaitse psühholoogiliselt rusuva kriisi eest, kuid oma võrgustiku ja peavarju säilitanud sotsiaalmajakliendid olid vähem haavatavad.
Negatiivset mõju vaimsele tervisele võimendasid vähemusgruppi kuulumine, varasem psühholoogilise haiguse diagnoos ja madalam hinnang oma füüsilisele tervisele. Pandeemiaga seotud posttraumaatilise stressihäire (PTSH) sümptomid olid sagedasemad sisserännanute seas ning varem loodusõnnetusi või vägivaldseid sündmusi kogenud inimestel. (Olson jt 2023)
COVID-19 skeptitsism ühiskondlikult tõrjutute seas
Asutuste töötajad kuulsid klientidega suheldes uskumusi, et alkohol või suitsetamine aitab nii viirusest hoidumisel kui ka haiguse ravimisel ning vaktsiin on lihtsalt „mürk“. Abiasutuste klientide küsitlusest selgus, et koguni 49% neist ei kartnud viirusega nakatuda ning 38% ei uskunud, et haigus võiks neid tugevalt mõjutada. COVID-19 skeptilisust esines palju vähemusrahvusest küsitletute hulgas ja nende vastajate seas, kes elasid tänaval või ajutises majutusasutuses. Riskidest olid oluliselt enam teadlikud valitsuse ja ametiasutuste jagatavat teavet usaldavad inimesed, positiivne mõju oli ka tugevamal suhtlusvõrgustikul (Nero jt 2023b). Need küsitletud, kes suhtlesid enam pere, sõprade, naabruskonna või võimuesindajatega, rakendasid sagedamini ennetusmeetmeid, nagu näiteks eneseisolatsioon või hügieen (Nævestad jt 2022). Võrreldes pikaajaliselt resotsialiseerimisüksustes elavate inimestega, oli tänaval või ajutistes öömajades elavatel inimestel usaldus valitsuse jagatava info vastu väiksem ja nad rakendasid vähem ennetusmeetmeid.
Äärmiselt oluline oli abiasutuste roll kriisiinfo vahendamisel ehk ametlike reeglite kätte- ja arusaadavaks tegemine ning käitumisjuhiste jõustamine klientide seas.
Küsisime abiasutuste klientidelt ka selle kohta, kust nad saavad infot pandeemia kohta. Kõigi vastajarühmade seas oli peamine teabeallikas televisioon, aga hoolekandeasutustes elavad vastajad tuginesid ka ajalehtedele või raadiole. Tänaval või ajutises majutuskohas elavate vastajate jaoks olid olulised teabeallikad sotsiaaltöötajad või teised nendega samasuguses olukorras inimesed. Kodus elavad vastajad tuginesid teabe saamisel televisioonile ja sotsiaalmeediale. Nende tulemuste täiendav analüüs tõi välja seose televisioonist teabe hankimise ja eneseisolatsiooni jäämise, võimaliku nakatumise pärast muretsemise ning valitsuse usaldamise vahel. Seevastu sotsiaalmeediat nimetati intervjuudes ja töötubades sageli kui valeuskumuste levikohta ja COVID-19 riskiteadlikkuse vähendajat (Nævestad jt 2022; Nero jt 2023b).
Abiasutuste roll kriisidega toimetulekul
Abiasutustel on oluline roll turvalise keskkonna, toe ja info pakkujana, et vähendada tõrjutust kriisi ajal. Intervjuudest nähtus, et haavatavas olukorras inimesi aitavates asutustes suurenes või isegi mitmekordistus klientide nõudlus peavarju ja toiduabi järele. Enim mõjutas pandeemia päevakeskusi, mis olid sunnitud uksed sulgema kodututele, majandusraskustes või erivajadusega inimestele. Supiköögid ja varjupaigad jätkasid küll tööd, aga suurte ümberkorraldustega. Rehabilitatsiooni- või resotsialiseerimisüksuste teenuseid mõjutas pandeemia aga kõige vähem. Asutuste töötajad seisid silmitsi nakatumisohuga, suurenenud vajadusega nende teenuste järele ning uute ülesannetega (nt teenuste digitaliseerimine, kohandumine asutusi üle koormanud ametlike juhistega). Äärmiselt oluline oli abiasutuste roll kriisiinfo vahendamisel ehk ametlike reeglite kätte- ja arusaadavaks tegemine ning käitumisjuhiste jõustamine klientide seas. Abiasutused tõlkisid ametlikke materjale, printisid infolehti ja jagasid neid klientidele ning, nagu väljendas üks Eesti abiasutuse juht „Selgitasid, selgitasid ja selgitasid veel kord“. (Orru jt 2021)
Kriisihaldajate vähene teadlikkus abiasutuste ja nende klientide vajadustest tõi pandeemia ajal kaasa negatiivsed tagajärjed niigi haavatavas olukorras inimestele.
Meie intervjuud ja fookusrühmad abiasutuste töötajate ning juhtidega näitasid, et abiasutused enamasti ei ole valmistunud sellisteks olukordadeks, kui nõudlus toidu, majutuse ja (psühholoogilise) konsultatsiooniteenuse järele drastiliselt suureneb ning samal ajal peab oma tegevust piirama turvalisuse kaalutlustel (Orru jt 2021). Peamine toetav jõud pandeemiaga toimetulekul olid personali pühendumine ja pikaajaline usalduslik suhe klientidega, loovus lahenduste otsimisel klientide abistamiseks ning julged juhtimisotsused. Toimetuleku takistusena toodi ennekõike välja hädaolukordade lahendamise plaani puudumist asutustes ja ebaselged juhised kohalikelt omavalitsustelt ning terviseametilt.
Hoolimata abiorganisatsioonide suhteliselt säilenõtkest reageerimisest ja sihikindlusest klientide eest hoolitsemist jätkates, olid tagajärjed mõnele sihtrühmale raskemad. Lisaks psühholoogiliselt haavatavatele klientidele ja sisserändajatele olid oluliselt mõjutatud inimesed, kes leidsid end haavatavast olukorrast esimest korda. Kodus elavad kliendid mainisid isolatsioonist tingitud üksindust ja ebakindlust tuleviku ees. Kodututel vähendas päevakeskuste sulgemine suutlikkust saada samasugust psühholoogilist abi või säilitada sama sotsiaalse suhtluse tase nagu enne pandeemiat. (Orru jt 2021)
Eri tüüpi asutustele avaldunud mõju ja selle tagajärjed nende klientidele on kujutatud joonisel 2.
Abiasutuste roll tõrjutute vajaduste esindamisel
Euroopa kümnes riigis tehtud intervjuud ja fookusrühmad abiasutuste töötajatega osutasid, et enamasti ei saadud riigilt piisavalt infot ega tuge, hoolimata suurenenud nõudlusest teenuste järele, suurenenud töömahust (sh kriisikommunikatsioon ja teenuste digitaliseerimine). Suhteliselt paremini tuldi toime nendes riikides, kus abiasutustel on tugev seos riikliku sotsiaalkaitsesüsteemiga (nt Eestis). See soosis lisaressursside saamist ja ka infovahetust (Orru jt 2021).
Kriiside negatiivse mõju ärahoidmiseks edaspidi tuleb senisest enam arvestada ühiskonna eripalgelisust.
Kriisihaldajate vähene teadlikkus abiasutuste ja nende klientide vajadustest tõi pandeemia ajal kaasa negatiivsed tagajärjed niigi haavatavas olukorras inimestele. Näiteks peatasid piirangud raskustes inimestele hädavajalike päevakeskuste tegevuse, kriisiinfo ei olnud kõigile ligipääsetav, äärmuslikel juhtudel (nt Ungari) kodutus isegi kriminaliseeriti. Mitu organisatsiooni pöördusid ise valitsusasutuste poole, et kriisimeetmeid välja töötades arvestataks ühiskonna kõigi liikmetega. Erinevate huvigruppide, sh tõrjutute esindajaid kaasati kriisiotsuste tegemisse siiski harva.
Peamise takistusena klientide vajaduste vahendamisel kriisihaldajatele tõi uuring välja koostöömudelite ja kaasamise traditsiooni puudumise sotsiaalkaitsevaldkonnas. Abiasutuste tõhusus inimeste vajaduste vahendajana toetub personali pikaajalisele kogemusele ja klientide tundmisele. Töötajate usalduslikud suhted klientidega aitasid viimastel uute reeglitega kohaneda ja käitumisjuhiseid järgida. Kõigi osaliste suur koormus ja vahendite nappus kriisi ajal osutab vajadusele abiasutused kaasata juba hädaolukordadeks valmistumisse (Nero jt 2023a).
Olulisemad järeldused
Uuring näitas ühiskonnas pikaajaliselt abiasutuste tuge vajavate ja kodutute erinevaid kriisikogemusi COVID-19 pandeemia ajal. Isiklike võimete või oskuste kõrval sõltus nende toimetulek kriisides näiteks sellest, kuidas toimivad inimest toetavad suhtlusvõrgustikud, ametlikud tugistruktuurid ja teenused. Pandeemia tõi kaasa kõige negatiivsemad materiaalsed ja psühholoogilise tervise mõjud kodus elavatele abiasutuste klientidele. Tänaval või ajutistes varjupaikades elavad inimesed ei tunnetanud negatiivseid mõjusid, sest neil polnud kriisi sisenedes palju kaotada ja varjupaiga teenuseid püüti alal hoida ka isolatsioonipiirangute ajal. Abiasutuste kliendid, kes usaldasid enam võimukandjaid (nt politsei, sotsiaaltöötaja, riigitöötaja) muretsesid tõenäolisemalt COVID-19-sse nakatumise pärast ja olid altimad ka kaitsemeetmeid rakendama.
COVID-19 pani proovile abiasutuste kerksuse, kui tuli kohaneda nende teenuseid piiravate kriisimeetmetega, samal ajal kui klientide abivajadus suurenes isegi mitu korda. Pandeemia tõi esile sotsiaaltöötajate ja abiasutuste tähtsuse, kui nad tõrjutute tugivõrgustikuks olemise kõrval võtsid enda õlule kriisiinfo vahendamise ning klientide esindamise kriisi lahendavates asutustes. Sellises ühenduslüli rollis tuginesid sotsiaaltöötajad eelkõige oma pikaajalisele kogemusele ja väljakujunenud usalduslikule suhtele abivajajaga.
Kriiside negatiivse mõju ärahoidmiseks edaspidi tuleb senisest enam arvestada ühiskonna eripalgelisust ning selle liikmete võimekust ja erinevaid vajadusi. Sotsiaaltöötajaid ja abiasutusi tuleks enam tunnustada ning toetada kriisihaldajate partneritena kriisiinfo viimisel haavatavas olukorras inimesteni, koostada abiasutuste hädaolukordade lahendamise plaanid teenuste jätkamiseks ja tagada asutuste kriisivarud (nt kaitsevahendid) hätta sattunute toetamiseks kriisi ajal.
Tänuavaldus
Suur tänu kõigile uuringus osalejatele Eestis ja Euroopa teistes maades. Artiklis esitatud uuring on BuildERS (Building European Communities’ Resilience and Social Capital, 2019–2022) “ teadus- ja arendusprojekti osa. Projekti on rahastatud Euroopa Komisjoni programmist Horisont 2020, lepingu number 833496.
AUTORID
Dr Kati Orru on kestlikkuse sotsioloogia kaasprofessor Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis ja riski ja kerksuse uurimisrühma juht. Ta oli BuildERS projekti (2019–2022) Eesti koordinaator. Praegu juhib ta kriisihaavatavuse analüüsivahendi väljatöötamist koostöös Päästeametiga ning on Euroopa kriisihalduspraktikaid analüüsiva ROADMAP2 projekti Eesti koordinaator. Tema uurimistöö keskendub kriisihalduse ja sotsiaalse heaolu ning haavatavuse seostele. Tema uurimistööd riski- ja kriisihaldusest on ilmunud kõrgetasemelistes rahvusvahelistes teadusajakirjades Disasters, International Journal of Disaster Risk Reduction, Journal of Risk Research.
Kristi Nero on kriisisotsioloogia doktorant Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis. Tema uurimistöö keskendub ühiskonnas tõrjutute ja kodutute kogemustele COVID-19 pandeemia ajal. Tal on magistrikraad Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudist, kus tema peamine uurimisvaldkond oli kriisireguleerimine, täpsemalt Eesti tervishoiusüsteemi valmisolek hädaolukordadeks.
Ingeliis Siimsen on Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ühiskonna ja infoprotsesside analüüsi õppekava magistrant. Tema uurimistöö keskendub kodutute ja sotsiaalselt vähem kindlustatud inimeste materiaalsele toimetulekule ja kriisimeetmete sotsiaalsele mõjule Euroopas.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 4/2023.
Viidatud allikad
Bavel, J. J. V., Baicker, K., Boggio, P. S., Capraro, V., … Willer, R. (2020). Using social and behavioural science to support COVID-19 pandemic response. Nature Human Behaviour, 4(5), 460–471. doi: 10.1038/s41562-020-0884-z
Blaikie, P., Cannon, T., Davis, I., Wisner, B. (1994). At risk. Natural hazards, people’s vulnerability, and disasters. Routledge.
Bui, A. T., Dungey, M., Nguyen, C. V., Pham, T. P. (2014). The Impact of Natural Disasters on Household Income, Expenditure, Poverty and Inequality: Evidence from Vietnam. Applied Economics, 46(15), 1751–1766. doi: 10.1080/00036846.2014.884706
Hansson, S., Orru, K., Siibak, A., Bäck, A., …F., Morsut, C. (2020). Communication-related vulnerability to disasters: A heuristic framework. International Journal of Disaster Risk Reduction, 51. doi: 10.1016/j.ijdrr.2020.101931.
Kuran, C. H. A., Torpan, S., Hansson, S., Morsut, C., … Orru, K. (2020). Vulnerability and vulnerable groups from an intersectionality perspective. International Journal of Disaster Risk Reduction, 50. doi: 10.1016/j.ijdrr.2020.101826.
Nævestad, T.-O., Orru, K., Nero, K., Schieffelers, A., … Hesjevoll, I. (2022). Self-imposed social isolation among clients of social care organisations in the COVID-19 pandemic. International Journal of Disaster Risk Reduction, 82. doi:10.1016/j.ijdrr.2022.103360
Nero, K., Orru, K., Nævestad, T.-O., Olson, K. (ilmumas 2023). Mechanisms behind COVID-19 scepticism among socially marginalised groups in Europe. Risk Research.
Nero, K., Orru, K., Nævestad, T-O., Olson, A., …Kajganovic, J. (2023). Care organisations role as intermediaries between the authorities and the marginalised in crisis management. International Journal of Disaster Risk Reduction, 86. doi:10.1016/j.ijdrr.2022.103516
Olson, A., Nævestad, T.-O., Orru, K., Nero, K., …Meyer, S. F. (2023). The Impact of the COVID-19 Pandemic and Socially Marginalised Women: Material and Mental Health Outcomes. International Journal of Disaster Risk Reduction, 93.
Orru, K., Hansson, S., Gabel, F., Tammpuu, P., …, Rhinard, M. (2021). Approaches to ‘vulnerability’ in eight European disaster management systems. Disasters, 46(3). doi: 10.1111/disa.12481
Orru, K., Klaos, M., Nero, K., Gabel, F., … Nævestad, T. (2022). Imagining and assessing future risks: A dynamic scenario‐base social vulnerability analysis framework for disaster planning and response. Journal of Contingencies and Crisis Management, eelavaldatud veebis 7.11.2022. doi:10.1111/1468-5973.12436
Orru, K., Nero, K., Nævestad, T-O., Schieffelers, A., …de los Rios Pérez, D. A. (2021). Resilience in care organisations: challenges in maintaining support for vulnerable people in Europe during the Covid-19 pandemic. Disasters, 45(Suppl 1). doi: 10.1111/disa.12526.
Siimsen, I., Orru, K., Nævestad, T-O., Nero, K., Olson, K. (2023). Material impacts of the pandemic on the marginalised: COVID-19 as the final push to health-poverty trap? International Journal of Disaster Risk Reduction.
Tierney, K. J. (2019). Disasters: A Sociological Approach. Polity Press.
Wisner, B., Blaikie, P., Cannon, T., Davis, I. (toim.). (2004). At risk: Natural hazards, people’s vulnerability, and disasters (2. tr). Routledge.
ÜRO. (2015). Sendai raamistik katastroofiohu vähendamiseks 2015–2030.