Suure hoolduskoormusega inimesed vajavad täiendavat abi

---

KOKKUVÕTE

Turu-uuringute AS korraldas sotsiaalministeeriumi tellimusel 2022. aasta kevadel uuringu[1], mille käigus küsitleti 5607 vähemalt 16-aastast Eesti elanikku, et saada terviklik ülevaade lähedasi hooldavate inimeste olukorrast ja abivajadustest.
Uuringust selgus, et vähemalt 16-aastastest Eesti elanikest 15% hooldab leibkonnaliiget või väljaspool leibkonda elavat inimest, sealjuures 2,5% peab hoolduskoormust suureks. Uuringu andmete kohaselt on hooldajate rahulolu eluga, majanduslik toimetulek ja tervis keskmiselt halvemad kui mittehooldajatel ning need näitajad halvenevad hoolduskoormuse suurenedes.
Abi andmisel tuleks esmajoones keskenduda suure hoolduskoormuse ja abivajadusega rühmadele, kelle füüsilise ja vaimse läbipõlemise risk on suurim. Uuringu põhjal liigitub 2% elanikest suure abivajadusega ning 3% keskmise abivajadusega hooldajate riskirühma.
Selleks et leevendada lähedaste hooldajate koormust ja tulla toime pikaajalise hoolduse suureneva vajadusega, tuleb suurendada avaliku sektori kulutusi pikaajalisele hooldusele, sh arendada teenuseid, mis toetavad hooldusvajadusega inimeste toimetulekut nende endi kodus. Samuti tuleks soodustada töötamise ja hoolduskohustuste ühitamist, et ennetada hooldajate väljalangemist tööhõivest.

MÄRKSÕNAD

Hooldamine, hoolduskoormus

---

Viimastel aastakümnetel on Eestile olnud iseloomulik rahvastiku vananemine ja elanikkonna tervisenäitajate halvenemine. Sellest tingituna on pikaajalist hooldust vajavate inimeste osatähtsus rahvastikus suurenenud. Valdavalt saavad kõrvalabi vajavad tegevuspiirangutega inimesed abi lähedastelt või tuttavatelt ja ametlike teenuste kasutamine on vähem levinud. Ka üldlevinud arvamuse kohaselt on pereliikmete eest hoolitsemine peresisese solidaarsuse loomulik osa. Siiski on Eestis hooldusvajadusega inimeste arvu suurenemise ja ametlike hooldusteenuste vähese kättesaadavuse tõttu jõutud olukorda, et lähedasi hooldavate inimeste koormus on ebaproportsionaalselt suur nii hoolduse pakkumisel kui ka hooldusteenuste eest tasumisel. Sellele järeldusele jõudis nt aastatel 2015–2017 tegutsenud hoolduskoormuse vähendamise rakkerühm oma lõpparuandes (Riigikantselei 2017). Seega on tekkinud tungiv vajadus reformida pikaajalise hoolduse korraldust.

Omastehoolduse küsimust on käsitletud mitmes uuringus (millest üks mahukamaid on 2017. aasta Maailmapanga uuring „Hoolduskoormuse vähendamine Eestis“). Siiski puudusid senini ülevaatlikud ja piisavalt detailsed andmed, kui paljusid inimesi Eestis hooldamine puudutab, milliseid tegevusi hooldamine kätkeb ning milline on hooldamise mõju hooldajate elukvaliteedile. Selleks et saada terviklik ülevaade lähedasi hooldavate inimeste olukorrast ja abivajadusest, korraldas Turu-uuringute AS sotsiaalministeeriumi tellimusel 2022. aasta kevadel elanike hoolduskoormuse uuringu, mille käigus küsitleti 5607 vähemalt 16-aastast Eesti elanikku. Uuringut kaasrahastas Euroopa Sotsiaalfond.

Artikkel annab ülevaate uuringu peamistest tulemustest. Uuringu terviktekstiga (lõpparuandega) saab tutvuda sotsiaalministeeriumi veebis.

Hooldusvajadusega inimesi on järjest rohkem

Statistikaameti andmete kohaselt on viimase 15 aasta jooksul vähemalt 16-aastaste Eesti elanike seas suurenenud pikaajaliste haigustega inimeste osatähtsus (2007. ja 2021. aasta võrdluses 40,2%-lt 47,3%-le). Suurenenud on ka ametliku puude raskusastmega inimeste osatähtsus, sealhulgas ka nooremates vanuserühmades: 2007. ja 2021. aasta võrdluses on puudega inimeste osatähtsus kogu elanikkonnas suurenenud 8,6%-lt 11,0%-le, sealjuures alla 16-aastaste seas 2,7%-lt 4%-le, 16–62-aastaste seas 4,5%-lt 7,8%-le ning 63-aastaste ja eakamate seas 26,4%-lt 27,5%-le.

Elanikkonna tegevuspiirangute ja hooldusvajaduse uuringu (Vainu 2020) andmete kohaselt kasutas 17% vähemalt 16-aastastest elanikest terviseprobleemi või tegevuspiirangu tõttu lähedaste-tuttavate kõrvalabi või ametlikke (hooldus)teenuseid, sealjuures 14% kasutas ainult lähedaste-tuttavate kõrvalabi, 1% ainult ametlikke teenuseid ning 2% nii lähedaste-tuttavate kõrvalabi kui ka ametlikke teenuseid.

Hooldajate osatähtsus elanikkonnas

Metoodika erinevustest tulenevalt on varasemad uuringud andnud hooldajate arvu kohta erineva tulemuse. Hooldajate koguarv on väiksem nende uuringute põhjal, kus valimi vanusepiirid on olnud kitsamad või hooldamine hõlmab ainult leibkonnaliikmete või vähemalt 14-aastaste hooldamist. Käesolevas elanike hoolduskoormuse uuringus oli hooldamise definitsioon laiem, s.t arvesse võeti hooldamist nii leibkonnas kui ka väljaspool leibkonda, aga ka puude või pikaajalise terviseprobleemiga laste hooldamist.[2] Samuti avati küsitlusankeedis hooldamise mõiste, tuues näiteid hooldamise alla kuuluvate tegevuste kohta: hooldatavale toidu või ravimite toomine; toidu valmistamine; koristamine; abistamine toas või väljas liikumisel (nt poes või arsti juures käimisel), riietumisel, pesemisel, tervisetoimingutes (nt süstimine, haavade puhastamine jms) või rahaasjade korraldamisel. Sellest tulenevalt on ka hooldajate arv elanike hoolduskoormuse uuringu põhjal suurem kui mõnes varasemas uuringus: selle uuringu andmete kohaselt tegeleb hooldamisega 15% vähemalt 16-aastastest elanikest (159 500 kuni 180 300 inimest), sealjuures 7% hooldab oma leibkonnaliiget ja 10% väljaspool leibkonda elavat inimest.

Uuringus võeti arvesse hooldamist nii leibkonnas kui väljaspool leibkonda ning ka puude või pikaajalise terviseprobleemiga laste hooldamist.

Suurim on hooldajate osatähtsus vanuserühmas 50–59 (25%), väikseim aga 16–29-aastaste ning vähemalt 70-aastaste seas (joonis 1). Naiste hulgas on hooldajate osatähtsus pisut suurem kui meeste seas (vastavalt 17% ja 14%). Piirkondlikus võrdluses on hooldajate osatähtsus elanikkonnas suurim Kirde-Eestis (23%), ülejäänud piirkondades jääb see 13–15% juurde.

Hooldustegevused ja tunnetatud hoolduskoormus

Kõige levinum abi, mida hooldajad osutavad, on hooldatavale kaupade koju toomine (nt ravimid apteegist, toit jm poest) – seda teeb 86% hooldajatest. Enamik hooldajaid pakub hooldatavatele ka (igapäevast) seltsi või suhtlemist (82%), abistab teda kodustes toimingutes (nt teeb hooldatavale süüa, koristab, niidab muru või teeb muid majapidamistöid – 79%) või abistab transpordiga (61%). Ligi pooled hooldajatest abistavad hooldatavat e-teenuste kasutamisel (51%), keeruliste või uute ülesannete lahendamisel (47%) või teiste inimestega suhtlemisel (47%). Veidi vähem kui pooled hooldajatest abistavad hooldatavat enesehooldus- ja hügieenitoimingutes (nt üle keha pesemine, riietumine, toitmine, tualetis käimine, mähkmete vahetamine jms – 43%), vajalike asjade meelespidamisel või vajalikele tegevustele keskendumisel (43%), kodust väljas jalgsi ringi liikumisel (42%), psühholoogiliste raskuste ja probleemidega toimetulekul (41%) või regulaarsetes tervisetoimingutes (ettenähtud ravimite andmine, hooldatava süstimine, tema haavade puhastamine, haavasidemete vahetamine jms – 40%). Vähem on hooldajaid, kelle hoolduskohustuste hulgas on hooldatava järelevalve kogu ööpäev (30%), abi töötamisel või õppimisel, sh huviharidusega tegelemisel (26%), abi ühiskonnaelus osalemisel (22%) või abi muudes tegevustes (6%).

Kõige levinum abi, mida hooldajad osutavad, on hooldatavale kaupade koju toomine.

Hooldajatest 19% ei tunne hooldamisega seoses mingit koormust, 34% peab oma hoolduskoormust väheseks ja 31% mõõdukaks. Suurt või talumatult suurt hoolduskoormust tunneb 16% hooldajatest (2,5% vähemalt 16-aastastest elanikest)[3], keskmisest sagedamini leibkonnas hooldajad (leibkonnas hooldajatest 25% ja ainult väljaspool leibkonda hooldajatest 9%) ning hooldajad, kes osutavad hooldatavale abi paljudes toimingutes (sh isikuhooldust ning ööpäevaringset järelevalvet). Hooldatavate arvu suurenedes kasvab ka hoolduskoormus: hooldajatest, kellel on kolm või enam hooldatavat, tunnetab 28% oma hoolduskoormust suurena, kahe hooldatavaga hooldajatest tunnetab suurt koormust 17% ning ühe hooldatavaga hooldajatest 14%. Vanaduspensioniealiste inimeste hooldajad tunnetavad suurt hoolduskoormust pisut harvemini kui nooremate inimeste hooldajad (vastavalt 14% ja 22%). Tunnetatud hoolduskoormus on seotud ka hooldaja enda tervisliku seisundiga: hooldajatest, kes hindavad oma tervist halvaks või väga halvaks, peab oma hoolduskoormust suureks 36%, kuid neist, kes hindavad oma tervist heaks või väga heaks, vastavalt 6% (joonis 2).

Hooldamise mõju hooldaja tervisele ja igapäevaelule

Uuringu andmete kohaselt esineb hooldajatel kroonilisi haigusi, tervisest tulenevaid tegevuspiiranguid, puudeid ning töövõime vähenemist või töövõimekadu sagedamini kui mittehooldajatel. Mittehooldajatega võrreldes kogevad hooldajad sagedamini nii üleväsimust (peaaegu alati või tihti kogeb üleväsimust 54% hooldajatest ja 40% mittehooldajatest) kui ka depressiooni sümptomeid (46% hooldajatest ja 38% mittehooldajatest). Ka hooldajate rahulolu eluga ja tervisele antud enesehinnang on keskmiselt madalam kui mittehooldajatel. Hooldajate ja mittehooldajate hinnangud lähisuhetele on sarnased, kuid hoolduskoormuse suurenedes rahulolu lähisuhetega väheneb.

Mittehooldajatega võrreldes kogevad hooldajad sagedamini nii üleväsimust kui ka depressiooni sümptomeid.

Hooldajatest 54% on enda hinnangul pidanud hoolduskohustuste tõttu oma igapäevaelus millestki loobuma. Kõige sagedamini on hooldamise tõttu vähendatud huvialade või hobidega tegelemist (27% hooldajatest). Üsna paljud pole hooldamise tõttu saanud soovitud määral puhata, magada (23% hooldajatest) või reisida (22%) ega veeta soovitud määral aega koos sõprade ja tuttavatega (24%) või teiste pereliikmetega (18%). Märkimisväärne osa hooldajatest on hooldamise tõttu kandnud materiaalset kahju, nt pidanud hooldamise tõttu vähendama pere kulutusi (17% hooldajatest) või loobuma töötamisest (8%, sh mittetöötavatest hooldajatest 14%); vähem on neid, kes on hooldamise tõttu pidanud müüma midagi väärtuslikku (1%) või kolima odavamale eluasemele (1%). Hooldajatest kümnendik tunneb, et pole hooldamise tõttu saanud piisavalt oma tervise eest hoolitseda (nt arstil käia, piisavalt liikuda või sportida).

Hooldajate majanduslik toimetulek on keskmiselt halvem kui mittehooldajatel. Hooldajatest kogeb enda hinnangul majanduslikke toimetulekuraskusi 64%, sealjuures suuri raskusi 10%; mittehooldajatest vastavalt 48% ja 4%. Hooldajatest 52% on viimase 12 kuu jooksul kulutanud hooldatava abistamise või hooldamisega seoses raha, nt maksnud tasuliste hooldusteenuste, hooldatava ravimite, transpordi, pesemis- ja hooldusvahendite, abivahendite jms eest. Keskmine 12 kuu jooksul hooldamisega seoses kulutatud summa oli 300 eurot. Enamik (78%) hooldajatest ei saa hooldamise eest materiaalset kompensatsiooni. Materiaalset kompensatsiooni saab hooldamise eest 22% hooldajatest, sealjuures 13% hooldajatoetust ning 10% materiaalset kompensatsiooni hooldatavalt või tema lähedastelt.

Hooldamise mõju hooldaja tööelule ja õpingutele

Uuringu andmete alusel on tööealiste (16–64-aastaste) hooldajate seas tööhõive pisut madalam kui samaealiste mittehooldajate seas: tööealistest hooldajatest töötab 73% ja mittehooldajatest 77%, sealjuures on hooldajate hõive mittehooldajatega võrreldes oluliselt väiksem vanuserühmades 30–39 (selles vanuses hooldajatest töötab 77% ja mittehooldajatest 85%) ning 40–49 (hooldajatest töötab 67% ja mittehooldajatest 84%). Täiskoormusega töötab 57% tööealistest hooldajatest ja 63% tööealistest mittehooldajatest. Hoolduskoormuse suurenedes täiskoormusega töötajate osatähtsus väheneb ja sageneb osaajaga töötamine.

Uuring näitas, et töötavatel hooldajatel esineb majanduslikke toimetulekuraskusi vähem kui mittetöötavatel. Siiski võib hoolduskohustuste ühitamine töötamisega olla keeruline või suisa võimatu, kui hooldatav vajab palju abi või pidevat järelevalvet. Töötavatest või õppivatest hooldajatest tunnetas 38% hoolduskohustuste negatiivset mõju oma tööelule või õpingutele: 13% on pidanud vähendama töökoormust ning 1% vähendama õppekoormust, 12% võtma tasustamata vabu päevi, 6% hoolduspuhkust ning 4% hoolduslehe, 6% hakkama tegema kaugtööd, 4% vahetama töökohta, 3% loobuma edutamisest, 4% loobuma õppimisest või täienduskoolitusest, 2% loobuma ajutiselt töötamisest ning 4% tegema midagi muud, et hooldamisega toime tulla. Hooldajatest 8%, sh mittetöötavatest hooldajatest 14% on pidanud hooldamise tõttu töötamisest loobuma. Tööealiste mittetöötavate hooldajate huvi töötada aga on küllaltki suur: neist 62% (18 600 kuni 24 600 inimest) oleks enda hinnangul valmis sobiva töökoha korral tööle asuma, kui hooldatava abivajadus oleks teiste abistajate või ametlike teenustega kaetud.[4]

Abivajadus

Uuringu andmete kohaselt tunneb 61% hooldajatest, et vajab hooldustegevustes täiendavat abi, sealjuures 26% vajab enda hinnangul mõne hooldustegevuse juures palju abi. Abi andmisel tuleks esmajoones keskenduda suure hoolduskoormuse ning abivajadusega rühmadele, kus hooldajate füüsilise ja vaimse läbipõlemise oht on suurim. Hoolduskoormusest ja tunnetatud abivajadusest lähtudes liigitub 11% hooldajatest (2% elanikest ehk 15 700 kuni 23 300 inimest) suure ning 18% hooldajatest (3% elanikest ehk 25 900 kuni 35 400 inimest) keskmise abivajadusega riskirühma. Riskirühmadesse kuuluvatest hooldajatest suur osa vajab täiendavat abi korraga paljudes hooldusega seotud tegevustes, sh hooldatavale seltsi ja psühholoogilise toe pakkumisel, abistamisel kodustes toimingutes ja keerulisemate ülesannete lahendamisel ning hooldatava transportimisel. Suure abivajadusega riskirühma kuuluvatest hooldajatest 45% ja keskmise abivajadusega riskirühma kuuluvatest hooldajatest 31% tunneb vajadust abi järele ka hooldatavale kogu ööpäevase järelevalve tagamisel.

Töötavatel hooldajatel esineb majanduslikke toimetulekuraskusi vähem kui mittetöötavatel.

Tasuliste hooldusteenuste kasutamine oma hoolduskoormuse leevendamiseks on hooldajate seas pigem vähe levinud (12 kuu jooksul on tasulisi teenuseid kasutanud 14% hooldajatest), kuid huvi tasuliste teenuste kasutamise vastu on oluliselt suurem: 49% hooldajatest on tulevikus oma hooldatava tarbeks tasuliste teenuste kasutamisest huvitatud. Hooldajatest, kes pole hooldamisel tasulist abi või teenuseid kasutanud, pole 56% enda hinnangul sellist abi vajanud, 24% tõi põhjuseks rahapuuduse ning 17% selle, et hooldatav pole nõus lisaabi või teiste abistajatega. Muid põhjusi, nt teenuste pikki järjekordi ja piinlikkustunnet abi küsida toodi esile harvemini.

Tasuliste hooldusteenuste kasutamine oma hoolduskoormuse leevendamiseks on hooldajate seas pigem vähe levinud.

Uuringust ilmnes ka hooldajate infopuudus: lähedaste abistajatele ja hooldajatele mõeldud koolitustel või kursustel on osalenud 9% hooldajatest, kuid huvi sellekohase teabe saamise vastu väljendas 48%. Suure hoolduskoormusega hooldajatest on koolitustest või teabest huvitatud 70%, sealjuures kõige sagedamini soovitakse saada teavet selle kohta, kuidas hooldajana toime tulla iseenda ülekoormuse, stressi, meeleolulanguse, ärevuse või negatiivsete mõtetega, samuti ka teavet abistaja või hooldaja õiguste ja abi saamise võimaluste kohta. Hooldajatest 4% kuulub mõnda tugigruppi, kus tegeletakse omastehoolduse ja hoolduskoormuse küsimustega, ning 11% oli sellistesse gruppidesse kuulumisest huvitatud.

Kokkuvõte ja järeldused

Kevadel 2022 korraldatud elanikkonna hoolduskoormuse uuringu andmete kohaselt hooldab oma lähedast 15% vähemalt 16-aastastest Eesti elanikest. Kõige levinum abi on hooldatavale kaupade koju toomine, igapäevane suhtlemine või seltsiks olemine, abistamine kodustes toimingutes ning transpordiga. Suurt või talumatult suurt hoolduskoormust tunneb 16% hooldajatest (2,5% vähemalt 16-aastastest elanikest).

Uuringu andmete kohaselt kogevad hooldajad raskusi majanduslikul toimetulekul sagedamini kui mittehooldajad, sealjuures mittetöötavatel hooldajatel on majanduslikke toimetulekuraskusi sagedamini kui töötavatel. Hoolduskohustuste ja palgatöö ühitamine võib olla keeruline: töötavatest või õppivatest hooldajatest tunnetas 38% hoolduskohustuste negatiivset mõju oma tööelule või õpingutele ning mittetöötavatest hooldajatest oli 14% pidanud hooldamise tõttu loobuma töötamisest. Hooldajate tööhõivest väljalangemise ennetamiseks tuleks töötamise ja hoolduskohustuste ühitamist täiendavalt soodustada, nt luua sotsiaalmaksu erisus osaajaga töötavatele hooldajatele, laiendada hoolduspuhkuse kasutusvõimalusi ja kestust ning tasustada hoolduspuhkust kõrgemalt.

Pikaajalise hoolduse kasvava vajadusega toimetulekuks tuleb arendada teenuseid, mis toetavad hooldusvajadusega inimeste toimetulekut kodus.

Uuringust ilmnes, et hooldajate rahulolu eluga ja tervis on keskmiselt halvemad kui mittehooldajatel ning näitajad halvenevad hoolduskoormuse suurenedes. Abi andmisel tuleks keskenduda esmajoones suure hoolduskoormuse ja abivajadusega rühmadele, kelle füüsilise ja vaimse läbipõlemise oht on suurim. Hoolduskoormusest ja tunnetatud abivajadusest lähtuvalt liigitub 11% hooldajatest (2% elanikest) suure ning 18% hooldajatest (3% elanikest) keskmise abivajadusega riskirühma. Riskirühmadesse kuuluvatest hooldajatest suur osa vajab täiendavat abi korraga paljudes hooldusega seotud tegevustes, sh hooldatavale seltsi ja psühholoogilise toe pakkumisel, abistamisel kodustes toimingutes ja keerulisemate ülesannete lahendamisel ning hooldatava transportimisel. Suure abivajadusega riskirühma kuuluvatest hooldajatest 45% ja keskmise abivajadusega riskirühma kuuluvatest hooldajatest 31% tunneb vajadust abi järele ka hooldatavale ööpäevase järelevalve kindlustamisel.

Suure hoolduskoormusega hooldajad vajavad ka vaimset tuge.

Eestis on probleemne nii institutsionaalse hoolduse (hooldekodude) kui ka koduteenuste kättesaadavus. Esimesed sammud hooldekodude teenuse kättesaadavuse parandamiseks on astutud: alates 2023. aasta 1. juulist rakendub komponendipõhine teenuse eest tasumise rahastusmudel, millega eeldatavasti väheneb teenuse saaja omaosalus hooldekodu koha eest tasumisel. Siiski on institutsionaalne hooldus üks kulukamatest variantidest võimalike hooldusteenuste valikus ja hooldusvajadusega inimese ning tema lähedaste jaoks sageli mitte kõige eelistatum lahendus. Pikaajalise hoolduse kasvava vajadusega toimetulekuks tuleb arendada teenuseid, mis toetavad hooldusvajadusega inimeste toimetulekut kodus ja suurendada nende teenuste mahtu, sh isikuhoolduse komponendi (hooldustegevuste) pakkumist.

Eestis on hooldusteenuste tase ja kättesaadavus omavalitsustes erinev, samuti erinevad hooldajatoetuse maksmise põhimõtted. Näiteks ei anna osa kohalikke omavalitsusi (KOV) ametliku hooldaja staatust hooldajale, kes elab hooldatavaga koos ning kellel on tema suhtes ülalpidamiskohustus, või kui hooldaja ise on puudega. Ka hooldajatoetuse määrad on KOV-ides väga erinevad: 2020. aasta aprillis oli omavalitsuste võrdluses suurim hooldajatoetus 260 ja vähim 16 eurot kuus (Erin ja Paimre 2020). Sotsiaalne ja regionaalne ebavõrdsus väheneks, kui hooldajatoetuse määramisel ja maksmisel kehtiks kõigis omavalitsustes ühtsed põhimõtted.

Hooldusteenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse ühtlustamiseks tuleks riigi tasandil teenuste sisule seada täpsustatud miinimumnõuded[5] ja kohalikke omavalitsusi hooldusteenuste korraldamisel täiendavalt toetada: pakkuda KOV-ide ametnikele mentorlust ja koolitusi ning vajadusel eraldada riigieelarvest sihtotstarbeline summa hooldusteenuste arendamiseks ja mahtude suurendamiseks. Teravdatud tähelepanu vajab Ida-Virumaa, kus riskirühmadesse kuuluvate hooldajate osatähtsus rahvastikus on Eesti suurim.

Samuti tuleb tähelepanu pöörata suure hoolduskoormusega hooldajate abivajaduse õigeaegsele väljaselgitamisele[6] ja info kättesaadavuse tagamisele: teave teenuste kohta (liigid, sisukirjeldus, taotlemise tingimused, omaosaluse määr) peaks olema kättesaadav KOV-i kodulehelt.

Suure hoolduskoormusega hooldajad vajavad ka vaimset tuge, nt võimalust osaleda omastehooldajate tugirühmades, kuid selliseid gruppe on vähe. Puudus on ka hooldajatele suunatud koolitustest, mis annaksid oskusi, et tulla toime hooldatava puude või keerulise diagnoosiga. Vaja oleks suurendada koolitusmahtusid ja toetada omastehooldajate tugirühmade tegevust (nt grupijuhtide koolitamise ning rühmade sihtrahastamise kaudu). Hooldajatele info jagamise hõlbustamiseks on riigil kavas luua ka üleriigiline omastehooldajate veebiplatvorm.

Eelnevat kokku võttes: lähedasi hooldavate inimeste suur koormus on Eestis laialdane ja teravnev probleem. Pikaajalise hoolduse korraldus vajab reforme ja lisaraha, et tulla toime elanikkonna vananemisest tingitud suureneva hooldusvajadusega. Samuti oleks vaja kokku leppida pikaajaline strateegia hooldusteenuste osutamisel, et kujundada jätkusuutlik pikaajalise hoolduse süsteem.[7]

 

---

[1] Elanikkonna hoolduskoormuse uuring (Vainu jt 2022)

[2] Hooldamisega seotud küsimused olid ankeedis sõnastatud järgnevalt. Kas teie leibkonnas on lapsi või täiskasvanuid, kes vajavad teie abi või hooldamist? Kas te abistate või hooldate praegu kedagi väljaspool oma leibkonda? Palun arvestage ainult neid inimesi, keda te aitate või hooldate seetõttu, et neil on puue, pikaajaline füüsilise või vaimse tervise probleem või kõrge vanus, mille tõttu on nende igapäevane toimetulek ja tegevus piiratud. Laste puhul ärge arvestage tavapärast eakohast lapsehoidu, vaid terviseprobleemi või puude tõttu lapse lisahooldust või abistamist.

[3] Võrdluseks: Statistikaameti andmete kohaselt oli suure hoolduskoormusega inimeste osatähtsus vähemalt 16-aastaste seas 2021. aastal 2,3%. Statistikaameti uuringus mõisteti suure hoolduskoormusena vajadust abistada või hooldada mõnd leibkonnaliiget vähemalt 20 tundi nädalas.

[4] Statistikaameti 2020. aasta tööjõu-uuringu andmete kohaselt on hoolduskoormuse tõttu mitteaktiivsete inimeste arv väiksem, sest sealses uuringus loeti hooldajateks vaid leibkonnaliikme hooldajaid. Toonase uuringu andmete alusel ei otsinud tööd enam kui 8200 hoolduskoormuse tõttu mitteaktiivset inimest, kellest ligi 3300 oleks siiski tahtnud tööle asuda.

[5] Sotsiaalministeeriumil on kavas 2023. aastal koduteenusele ja ööpäevaringsele üldhooldusteenusele need nõuded ka kehtestada.

[6] KOV-i kohustust selgitada välja hooldajate toetusvajadus ja pakkuda neile sobivat tuge täpsustati ka 13. aprillil 2022 Riigikogus vastu võetud sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega. Juhendmaterjal hoolduskoormuse määramiseks ja toetusvajaduse hindamiseks valmib 2023. aasta jooksul.

[6] Võimalikke tulevikustrateegiaid on kirjeldatud nt Arenguseire Keskuse raportis, mis käsitleb pikaajalise hoolduse tulevikku (Haljasmets jt 2021).

Viidatud allikad

Erin, M., Paimre, I. (2020). Hooldus ja omastehooldus (ettekanne seminaril). „Hooldus ja omastehooldus“, 26. august.

Haljasmets, K., Pedjasaar, M., Pall, K., Kaldmaa, K., … Salu, J. (2021). Pikaajalise hoolduse tulevik. Uuring. Tallinn: Arenguseire Keskus.

Maailmapank. (2017). Reducing the Burden of Care in Estonia. (Hoolduskoormuse vähendamine Eestis).

Riigikantselei. (2017). Hooliva riigi poole. Poliitikasuunised Eesti pikaajalise hoolduse süsteemi tõhustamiseks ja pereliikmete hoolduskoormuse vähendamiseks. Hoolduskoormuse vähendamise rakkerühma lõpparuanne.

Statistikaamet. (2022). Statistika andmebaas.

Statistikaamet. (2022). Tõetamm/heaolu indikaatorid.

Vainu, V. (2020). Elanikkonna tegevuspiirangute ja hooldusvajaduse uuring. Turu-uuringute AS. Tellija: Sotsiaalministeerium.

Vainu, V., Strapatšuk, I., Södor, K., Oblikas, A., …. Kaldaru, K. (2022). Elanikkonna hoolduskoormuse uuring. Tallinn: Turu-uuringute AS.