Sotsiaaltöötajatel on sõjapõgenike abistamisel käed-jalad tööd täis

---

Harku vallavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Tiia Spitsõn: meil on hästi läinud

Meile teadaolevalt on Harku valda jõudnud veidi üle saja sõjapõgeniku. Suur osa neist on tulnud sotsiaalkindlustusameti kaudu ja ajutiselt majutatud Meriküla spordi- ja õppekeskuses, kus kõik vajalik on ette valmistatud ja on 60 kohta. On ka inimesi, kes on kodumajutusel, nt tulnud sugulaste või tuttavate juurde. Paljud soovivad liikuda Tallinna või mujale suuremasse linna, aga on ka neid, kes tahavad jääda meile: leida siin töö ja püsiva elukoha.

Sõjapõgenike tulek on mõjutanud kõiki valdkondi ja ametkondi. Sotsiaalvaldkond tegeleb nendega võib-olla kõige rohkem. Töömaht on muutunud ülisuureks. Kaks aastat on olnud COVID, siis tulid energiatoetused, kuid ei oleks võinud isegi unes näha, et peame Eestis lahendama nii rasket olukorda, nagu on tekkinud sõjapõgenike vastuvõtmisel.

Oleme teinud samu asju mis mujalgi: sotsiaalosakonna töötajad aitavad ajutise kaitse taotlemiseks aegu broneerida ja avada Eesti pangakonto. Kui tarvis, käiakse ametiasutustes kaasas, sest vaja on igakülgset abi. Maksame toimetulekutoetust. Et inimesed ise ei peaks valda tulema, käivad meie töötajad majutuskohas, täidavad blankette ja kanname raha kontole juba samal päeval. Üksikutel juhtudel, kui on kriitiline rahaline seis, oleme maksnud toetust ka kassa kaudu.

Sõjapõgenikud on niigi muserdatud, sestap püüame nende koormust igakülgselt vähendada ja kõik toimingud võimalikult lihtsaks muuta.

Kui dokumendid on vormistatud, algab töökoha ja pikaajalise elukoha otsimine. Juba on inimesi, kes on tööl. Nad on rahul, et saavad olla kasulikud ja neil on tegevust.

Ukraina lastele avati Merikülas kogupäevakool: seal on praegu üks klassikomplekt, kus saavad õppida 24 eri vanuses õpilast; lasteaias on üks liitrühm, kus saab käia 18 last. Koolilapsed saavad õppida nii kohapeal kui ka distantsõppes. Lapsed on nii Merikülla majutatud peredest kui ka neist, kes elavad mujal. Vald on korraldanud transpordi, et tuua lapsed lasteaeda või kooli. Kogupäevakoolis õppivatele lastele on tagatud hommiku- ja lõunasöök ja ooted.

Sõjapõgenikud on niigi muserdatud, sestap püüame nende koormust igakülgselt vähendada ja kõik toimingud võimalikult lihtsaks muuta. Heade abiliste toel oleme tõlkinud ukraina keelde info meie valla kohta: bussigraafikud, kus asuvad kauplused, apteegid, majutuskoha kodukorra ning jaganud neile ka riigiasutuste voldikuid. Meie spetsialistid on käinud iga päev majutuskeskuses. Lastekaitsetöötajad külastavad kodusid, et saada olukorrast ülevaade: kas perel on näiteks vaja rõivaid, arvutit, lasteaia- või koolikohta. Oleme palju nõustanud ka neid häid inimesi, kes on võtnud sõjapõgenikke kodumajutusele.

Suhtlus sotsiaalkindlustusametiga on hästi tihe. Põhja piirkonna juht Kätlin Kilp on suureks abiks, koos otsime individuaalseid lahendusi iga inimese vajaduste alusel. Näiteks soovis üks pereema ümber asuda Läti piiri juurde, sest seal on tema juured.

Oleme osutanud sõjapõgenikele ka psühholoogilist abi, kaasates meie enda inimese, kes on erialalt psühholoog.

Mida aeg edasi, seda olulisemaks muutub vaimne tervis ja võimendub traumast põhjustatud stress. Koostöös EELK diakoonia ja ühiskonnatöö sihtasutuste juhataja Avo Üprusega alustame hingehoiuteenuse osutamist, et pakkuda psühhosotsiaalset nõustamist. Oleme osutanud sõjapõgenikele ka psühholoogilist abi, kaasates meie enda inimese, kes on erialalt psühholoog.

Aitame toitlustusega. Kui Merikülla tulijaid oli vähe, viisime kolm korda päevas sooja söögi Harku sotsiaalkeskusese köögist. Nüüd oleme viinud suurtes kogustes toiduaineid, küsides eelnevalt, missuguseid toiduaineid soovitakse, et harjumuspäraseid roogi valmistada (Ukrainas on teada-tuntud hea köök). Muretsesime köökidesse uued potid, sööginõud, muud vajalikud köögitarvikutest ja uue külmkapi.

Merikülas on Wi-Fi-ühendus ja saab vaadata ukrainakeelseid teleprogramme, meie IT-spetsialistid on head tööd teinud. Kogupäevakooli klass on varustatud Wi-Fi-ühendusega ja õpilastele on jagatud koolitöö tegemiseks sülearvutid. Wi-Fi-ala katab ka lastehoidu, kus kasvataja(d) saavad vajaduse korral interneti kasutada. Meriküla keskuses on elanike tarvis üles seatud kaks üldkasutatavat arvutit (kumbki eraldi ruumis). Üldkasutatavatel aladel kahel korrusel on telerid, mis on internetiühendusega ja häälestatud näitama ERR-i Jupiteri kanalit. Jupiter.err.ee lehel saab vaadata Ukraina uudistekanaleid, lisaks saab soovi korral vaadata ETV+ venekeelset telekanalit, sama lehe kaudu saab kuulata ERR-i venekeelset raadioprogrammi Raadio4. Wi-Fi-ga internetiühendus on tagatud nii üldkasutatavates kui ka eluruumides. Kõik need teenused on Merikülas elavatele Ukraina sõjapõgenikele tasuta.

Majas on kogu ööpäeva valve. Saabunute hulgast oleme leidnud paar toredat inimest, kes on abiks, kui meil on vaja midagi edastada või korraldada.

Käivitasime ka „Kaitseinglite“ projekti, mille kaudu kohalikud vallaelanikud saavad hakata Ukraina perede tugiisikuks: aidata neid igapäevatoimetustes, tutvustada meie valda ja veeta koos vaba aega. Oleme ka valla poolt korraldatud Meriküla elanikele huvitegevust, näiteks meisterdamine, sportlik tegevus, ekskursioon vms.

Terviseküsimused lahendame koostöös perearstikeskusega. Sõlmimisel on leping Benu apteegiga, et meil oleks võimalik osta ravimeid neile, kellel puudub selleks endal raha.

Tabasalus on kasutatud riiete vastuvõtukoht MTÜ Garderoob, kuhu oleme palunud inimestel tuua abivajajatele riideid ja jalanõusid, et kõik vajalik oleks ühes kohast. Oleme ka oma riidekapist asju juurde vaadanud.

Käivitasime „Kaitseinglite“ projekti, mille kaudu kohalikud vallaelanikud saavad hakata Ukraina perede tugiisikuks.

Enne kui sõjapõgenikud meile jõudsid, kogusime oma asutuste ja Harku sotsiaalkeskusega Punasele Ristile annetusi: uusi patju, tekke, hügieenitarbeid, mähkmeid, ja käisime mikrobussiga neid ära viimas. Seegi ettevõtmine läks igati korda.

Endal on hea tunne, kui saad abistada. Sotsiaalvaldkonnas töötame inimesega, tema murede ja probleemidega. Selliseks olukorraks tegutsemiseks nagu praegu, ei ole me koolis õppinud. Kogu Eesti riik õpib, kuidas toime tulla. Tegelikult on need väärt kogemused, kui need vaid poleks seotud sõjaga. Eesti sotsiaalsüsteem annab endast praegu kõik, et aidata. Kõik, kellega olen rääkinud, on väga tegusad ja tublid. Inimesed on väga abivalmid. Loomulikult ei mahu meie tööaeg ammu raamidesse, aga midagi ei ole teha, püüame aidata ja loodame, et sõda kiiremini lõppeks. Kui psühholoog inimestega vestles, siis oli esimene küsimus talle, kas oskate öelda, millal ma koju saan. Kahjuks ei oska. Aga hoiame pöialt, et sõda ruttu lõpeb ja toetame inimesi niikaua, kui nad seda vajavad.

---

Kastre vallavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja Karmen Vetemäe: palkasime kordinaator-tugiisiku

Kastre valda on juba saabunud 20 sõjapõgenikku. Enamjaolt elavad nad sugulaste või eraettevõtjate elamispindadel. Hotellides elavate põgenike vahendamine eraelamispindadele on kulgenud meil väga vaevaliselt, sest põgenikud soovivad kasutada võimalust elada hotellis maksimaalse tähtajani (vähemalt kuu aega) ning jääda siis Tartu linna, nt lapsele saadud lasteaia- ja koolikoha või parema väljavaate pärast töökoht leida.

Olukorraga toimetulemiseks värbasime märtsi lõpus sotsiaalosakonda appi põgenike koordinaatori-tugiisiku.

Tuleb tunnistada, et põgenike saabumisega on oluliselt suurenenud ka sotsiaaltöötajate töökoormus. See ei ole praegu suurenenud niivõrd nende toetuste ja teenuste menetlemise, kuivõrd pikaajalise elamise korraldamise ja põgenike abistamise tõttu ametiasutustes (pangakonto avamine, ajutise kaitse ja riiklike toetuste taotlemine) ja seoses vajadusega korraldada igapäevaelu küsimusi, eluks vajalikke asju ning toiduabi. Olukorraga toimetulemiseks värbasime märtsi lõpus sotsiaalosakonda appi põgenike koordinaatori-tugiisiku, kelle töö on aidata korraldada põgenike saabumist valda era- ja sotsiaalpindadele, neid nõustada, olla abiks põgenike sulandumisel meie ühiskonda ning abistada neid jooksvates küsimustes.

Probleemiks ongi kujunenud see, et oleme püüdnud vahendada põgenikele pagulasabisse üles antud eraelamispindade pakkumisi, kuid suur osa põgenikest võtab mõtlemisaega ja hiljem vastab eitavalt, tuues põhjenduseks soovi mitte tulla elama maapiirkonda või loodetakse, et õige pea saab sõda läbi ja nad saavad naasta Ukrainasse. Algselt oli probleeme ka ajutise kaitse taotlemise pakkumisega: kardeti, et siis võetakse neil võimalus Ukrainasse tagasi pöörduda või edasi liikuda mõnda teise Euroopa Liidu riiki. Valdavalt on ikka probleem see, et Ukraina lapsed ei soovi minna kohalikku kooli ja eelistavad õppetööd jätkata Ukraina koolis veebi teel, vaatamata pikale ja põhjalikule selgitustööle, et kohalikus koolis oleksid paremad tingimused, muu hulgas ka ukrainakeelseks veebiõppeks (arvutiklassid), sotsialiseerumis- ja keeleõppevõimalused, huvialaringid.

Oleme täheldanud, et kriisi ajal oskame sotsiaaltöötajatena vägagi hästi võtta kasutusele valgusfoori põhimõtte: teeme esmajärjekorras ajakriitilised asjad ja lükkame mõneks ajaks kõrvale muud igapäevased tööülesanded.

Päevas mitmekümnete põgenikega suhtlemine võtab väga palju väärtuslikku aega, ent tööpäeva lõpuks peame tunnistama, et soovitud tulemust ikka ei ole. Ka eraelamispindade pakkujad on korduvalt pöördunud sotsiaalosakonda ja küsinud, miks juba ei leita tema elamispinnale abivajavat peret. Oleme abipakkujatelt palunud kannatlikkust ja öelnud, et olukord muutub, kui põgenikele jõuab kätte hotellis elamise lõpptähtpäev ja neil tuleb sealt mujale elama suunduda.

Oleme täheldanud, et kriisi ajal oskame sotsiaaltöötajatena vägagi hästi võtta kasutusele valgusfoori põhimõtte: teeme esmajärjekorras ajakriitilised asjad ja lükkame mõneks ajaks kõrvale muud igapäevased tööülesanded.

---

Järva vallavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja Katre Mägi: maal on asjaajamine keeruline

Järva valda on saabunud ligikaudu sada põgenikku k.a lapsed. Osa esimestest peredest, kes märtsi alguses Järvamaa vabatahtlike abiga Ukraina–Poola piirilt meie valla kohandatud majutuskohta saabusid, on liikunud edasi Eesti teistesse piirkondadesse lähedaste, sõprade, tuttavate juurde.

Meile on saabunud paljud inimesed otse, sõjapõgenike vastuvõtukeskust läbimata.

Abi korraldamine oli alguses ääretult keeruline, sest polnud terviklikku ülevaadet saabunud sõjapõgenikest, pidevalt tuli ministeeriumidest vastuoluline info, mis võis muutuda vahel päevadega. Ühel hetkel täiendav kontroll piiripunktis küll taastati, kuid enne seda saabunud inimeste liikumise kohta jäi teave puudulikuks. Tuli enda jaoks ise välja mõelda, mida teha, et keegi ei jääks tähelepanuta. Meile näiteks on saabunud paljud inimesed otse, sõjapõgenike vastuvõtukeskust läbimata.

Esimestel nädalatel polnud ka selge inimeste siin viibimise seaduslik alus. Õnneks muutus olukord 9. märtsist, kui alustati ajutise kaitse taotluste vastuvõtmist.

Olime esimeste hulgas, kes broneerisid meile saabunud põgenikele politsei ja piirivalveameti (PPA) Rakvere teeninduses s aja, kuid kindlaks määratud päeval jooksis teeninduses andmebaas kokku ja ajutise kaitse saamise taotlus õnnestus sisse anda vaid ühel perel kolmest. Kui proovisime sama päeva õhtul uusi aegu broneerida, selgus, et esimesed vabad ajad oli saadaval 2,5 nädala pärast ja needki Tartus. Kahetsusväärne oli veel, et vastuse esitatud taotlusele sai pere kolm nädalat hiljem, kui hakkasime täiendavalt uurima, miks neile ikka veel otsust saadetud pole.

Arvestades meie maakonda saabunud põgenike arvu, nende vintsutusi, dokumentide vormistamise aega ja sõidukulu, sai kõigile selgeks, et meie maakonnas on vaja korraldada taotluste vastuvõtt kohapeal. Selleks esitasime linnade ja valdade liiduga pöördumise ja palusime korraldada taotluste vastuvõtu Kesk-Eesti politseijaoskonna Paide teeninduses. Suur tänu Paide teeninduse ametnikele, kes tegelesid taotlustega ka nädalavahetustel!

Alguses tuli enne ajutise kaitse taotluse esitamist taotleda põgenikele isikukood maakonna keskses KOV-is, meie vallal seega Paides. Järva vallale kui maaomavalitsusele tähendas see, et tuli sõita inimestega sinna ja tagasi ning seejärel oodata, kuni isikukood saadetakse taotleja e-postile. Siis broneerida aeg ja uuesti sõita PPA Paide teenindusse ajutist kaitset taotlema. Ja 30 päeva pärast dokumenti vastu võtma. Ärgem unustagem, et vahepeal tuli sõita Paidesse sobivasse panka arvelduskontot avama, siis sotsiaalkindlustusametisse toetuste ja hüvitiste taotlemiseks, töötukassasse ja kui vaja, ka tervisekontrolli EMO-sse. Tuli läbi mõelda toitlustamine pikkade sõitude ja ootamiste korral, seda enam, et vanematega koos liikusid lapsed. Õnneks lahendati ka see probleem: isikukoode sai hakata taotlema ajutiselt ka meie omavalitsuses, mis kergendas veidigi inimestega asjaajamist.

Maaomavalitsuses ei ole erinevateks toiminguteks vajalikke asutusi ning kõiki meil elavaid põgenikke tuleb mitu korda maakonnakeskusesse sõidutada.

Märgatavalt on suurenenud vene keelt valdavate sotsiaalosakonna ametnike töökoormus, sest sõjapõgenikud suhtlevad meiega peamiselt ikkagi selles keeles. Koormust kergendavad osakonna teised spetsialistid, kes abistavad kõige muu vajalikuga, milleks keeleoskust ei ole vaja. Suureks abiks on nii meile kui ka põgenikele vabatahtlikud kogukondades ja meie valla tööandjad, kelle töötajate juurde on saabunud Ukrainast perekonnaliikmed.

Maakonnakeskustes on transpordiprobleemid väiksemad, liiguvad ühissõidukid. Maaomavalitsuses ei ole erinevateks toiminguteks vajalikke asutusi: PPA, SKA ega töötukassa teenindusi, pangakontoreid. Kõiki meil elavaid põgenikke tuleb sinna sõidutada. Kõiki toiminguid ei saa teha ühel päeval. Ühel hetkel tekkis küsimus, kes selle omavalitsusele kinni maksab? Kas riigi pakutud rahastamiskord on ikka kuludega vastavuses? Riik ei saa kohustusi panna omavalitsusele ilma tagatisteta.

Praegu pole riigis selget tegevusplaani ega võimekust tagada pikaajalisem majutus. Ühel hetkel väsivad ka esialgsed vabatahtlikud abipakkujad. Mis saab edasi?

Veel üks murekoht on inimesed, kes on tulnud siia iseseisvalt, ei ole läbinud korralist tervisekontrolli ega teinud ka SARS-CoV-2 testi. Kui meil isegi ei ole riigis ülevaadet, kus need inimesed viibivad, kuidas saame neid suunata perearstide juurde? Õnneks on kõlama jäänud ministeeriumi välja öeldu, et põgenike raviteenused enne kindlustuskaitse tekkimist tasub haigekassa. Loodame, et see nii ka on.

Esialgne peataolek ja segadus ametkondades oli mõistetav, kuid siiski tekkis küsimus, kuidas ikkagi paremini valmistuda kriisideks.

Kui põgenikud on ajutise kaitse saanud, siis leiame, et nad vajaksid igapäevaelus toimetulekuks tugiisikuid. Sellega väheneks kasvanud pinge niigi ülekoormatud sotsiaaltöötajatele. Kas ja millised võimalused on tasustada tugiisikuid, kes põgenike peredega tegelevad? Algul oli sotsiaalkindlustusameti infovoldikul kirjas, et rahvusvahelise kaitse saajate tugiisiku teenuse eest maksab riik. Asjaomase päringu peale saime teada, et see on eksitav info ja see teenus ei laiene ajutise kaitse saajatele. Täiendavalt selgitati, et juunis tekib võimalus osaleda kohanemisprogrammis, kuid senini on võimalik ise uurida Eestit tutvustavaid materjale internetis ja veebi teel tasuta õppida eesti keelt. Jälle tekkis mure: internetivõimalus keeleõppeks inimestele, kelle ainuke sissetulek on 150-eurone toimetulekutoetus? Aga sõiduvõimalus, kui nad soovivad mõnes grupis osaleda ... Ärgem unustagem, et inimesed ei ela ainult linnades, nad ei ela ka ainult vastuvõtukeskustest suunatud elukohtades.

Mure on tekkinud ilma täiskasvanud saatjateta alaealistega – neid olukordi alles hakkame lahendama. Esimesed ajutise eestkoste seadmised on minemas kohtule, kuidas need protsessid lahenevad, näitab aeg. Asja teeb keeruliseks vajalik, kuid meil puuduv tõendusmaterjal.

Kohalikul omavalitsusel on õigus taotleda sotsiaalkindlustusametist sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust abi vajavatele põgenike lastele, kuid praegu on need taotlused koostatud kohalikke lapsi ja meie taustainfot arvestades, taotlused on praeguste erivajaduste alusel kohandamata. Ukrainast meile saabunud lapsed vajavad teenust aga kohe.

Iga päev näeme aina rohkem vajadust psühholoogi nõustamisteenuse järele. See teenus ei ole praegu kättesaadav meie enda inimestelegi, ammugi vene- või ukrainakeelse teenuse vajajale. Nõustamisel on ju vaja kasutada eriala sõnavara, et mõista nende inimeste kannatusi, hirme ja valu. Kuidas selline mure lahendatakse?

Mis on meid aidanud? Alguses ei teadnud ametkonnad, mida teised teevad ja väga raske oli ebamäärases infotulvas orienteeruda. Siis oli abiks info täpsustamine, konkreetsetele juhtumitele vastuste küsimine ja probleemide selgitamine otse ametkondadele. Kindlasti aitas kogemuste jagamine teiste omavalitsustega, meie head partnerid on Rakvere, Tartu ja Tallinn. Sageli tuligi otsustada, ootamata, millal mõni ametkond lõpuks adekvaatse vastuse suudab anda.

Südantsoojendav on tunda, et Eesti elavad võrratud inimesed.

Pärast seda, kui Ukraina sõjapõgenike Eestisse vastuvõtmise korraldamist hakkas juhtima PPA, muutus kriisijuhtimine korrakindlamaks. Muidugi oli esialgne peataolek ja segadus ametkondades mõistetav: keegi meist ei oodanud, et peame võtma vastu sedavõrd suure hulga sõja eest põgenejaid. Siiski tekkis küsimus, kuidas ikkagi paremini valmistuda kriisideks, sest osalesid ju ametkondade esindajad aastate jooksul mitmesugustel põgenike küsimustega seotud koolitustel, rahvusvahelistes projektides, koostati arvukaid juhiseid …

Südantsoojendav on tunda, et Eesti elavad võrratud inimesed! Teise riigi ja rahva õudust tekitav kohutav valu ja mure liidab meid kõiki, et ulatada abikäsi. Kui palju hoolivust, südameheadust ja hinge avarust on meis kõigis. Jätkuks meil seda kõike teadmata pikaks ajaks.

---

Tartu linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Merle Liivak: otsime lahendusi koos partneritega

Tartu linna saabunud sõjapõgenike täpset arvu öelda ei ole võimalik. Tartus asuvaid majutuskohti kasutas sotsiaalkindlustusamet juba esimeste põgenike majutamiseks. Hotellides on majutatud praegu 350 põgenikku, kokku on inimesi hotellides olnud oluliselt rohkem. Palju enam ukrainlasi on saabunud tuttavate ja pereliikmete juurde ning leidnud seal ajutise elukoha.

Esimestel sõjanädalatel oli tegevus suunatud asutuste töövoogude kokkuleppimisele. Tartu linn otsustas lasteaiakoha ja toidupäeva põgenike lastele hüvitada linna eelarvest, võimaldas linnas bussiga tasuta sõita, koostöös ainsa kogu ööpäev avatud apteegiga tagada esmavajalikud ravimid ja apteegikaubad, tutvustada huvitegevust ja teha see kättesaadavaks. Eraldi töölõik oli inimestele isikukoodide andmine, mis Tartusse saabujate suure hulga tõttu oli vägagi töömahukas.

Esimestel sõjanädalatel oli tegevus suunatud asutuste töövoogude kokkuleppimisele.

Sotsiaalkindlustusamet avas Tartu linna toel vastuvõtupunkti ja selle tegevuse käivitamisel korraldas linn turvateenuse, aitas kokku leppida vastuvõtupunkti ruumides partnerite infotunde, koordineerida vabatahtlike tegevust ja ametkondade koostööd. Suurepärast koostööd tegime hügieenitarvete kogumisel ja jaotamisel Eesti Punase Ristiga, vabatahtlike kaasamisel vastuvõtupunkti töösse Naiskodukaitsega, esmase toiduabi pakkumisel Toidupangaga.

Väga operatiivselt liitus vastuvõtupunkti tegevusega töötukassa, tutvustades oma võimalusi. Kiiresti käivitus eelnenud kahe aasta COVID-kriisi ajal väljakujunenud koostöö nii politsei- ja piirivalveameti kui ka päästeametiga, samuti terviseameti, Tartu kiirabi ja ülikooli kliinikumiga.

Sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate vastuvõtule pöörduvate põgenike arv on iga nädalaga suurenenud. Uuritakse nii toetuse saamise, lasteaia- või koolikoha leidmise, korteri üürimise võimaluste jt igapäevaelu küsimuste kohta.

Kliinikumi töötajad käisid hotellides majutatud põgenikele tervisekontrollile pääsemise võimalust tutvustamas ja vastuvõtuaegu pakkumas. Arvestades, et saabunute seas on palju väikeste lastega peresid, aitas linn korraldada liikumist hotellide ja kliinikumi vahel.

Sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate vastuvõtule pöörduvate põgenike arv on iga nädalaga suurenenud. Sõjapõgenikud vajavad sageli esmalt nõustamist ja juhendamist, kuidas Eestis üht või teist toimingut teha. Uuritakse nii riiklike kui ka omavalitsuse toetuse saamise, lasteaia- või koolikoha leidmise, korteri üürimise võimaluste jt igapäevaelu küsimuste kohta. Palju küsimusi tekitab Eestis töötamine, sh juba varem Eestis tööle asunud pereliikmete töötasu arvestamine pere sissetuleku kindlakstegemisel, kohustus peret ülal pidada ja eluruum leida jne. Samuti palutakse juhendada pangakontode avamisel, pensionide ja peretoetuste taotlemisel jm küsimustes.

Kahe eelneva aasta kogemus, kuidas tulla toime kriisiolukordades, on aidanud hakkama saada ka praegu.

Eluruumi leidmine on kogu Eestis ilmselt kõige keerulisem väljakutse, mille lahendamiseks on vaja nii riigiasutuste ja omavalitsuste kui ka ettevõtete ning heade inimeste koostööd. Sageli on ukrainlased leidnud eluruumi tuttavate ja sugulaste abiga, tihti siinsete ettevõtete toel. Eluruumide pakkujad on endast linnale ja pagulasabile märku andnud ning pakkumised ja kodu vajavad inimesed on olnud vaja kokku viia. Hea meel on nentida, et sadakond inimest on sotsiaalkindlustusameti ja linna abil kolinud hotellidest püsivamale elamispinnale.

Kahe eelneva aasta kogemus, kuidas tulla toime kriisiolukordades, on aidanud hakkama saada ka praegu, erakordsel ajal. Partneritega aja jooksul tekkinud tõhusad koostöösuhted on kriisis hindamatu väärtusega.

---

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 2/2022