Sotsiaaltöötaja üks ülesanne on edendada igaühe enesemääramisõigust
Enesemääramisõiguse edendamine on sotsiaalvaldkonna oluline tegevussuund. Sotsiaaltöötajatel on võimalus soodustada ühiskonna heaolu ja edendada igaühe õigust otsustada oma eluga seotud küsimuste üle, olenemata vanusest, sotsiaalsest taustast või erivajadusest.
sotsiaaltöö uurija
Inimeste soovid ja vajadused muutuvad aja jooksul ning kujunevad erinevate kultuuriliste ja sotsiaalse mõjude ajendil. Inimõigused seevastu püsivad alati ainuüksi seetõttu, et oleme inimesed. Iga inimese õigus enesemääramisele on rahvusvahelistelt inimõiguste kaitse alusväärtus. Sotsiaaltöötajatel on võimalus soodustada ühiskonna heaolu ja edendada igaühe õigust otsustada oma eluga seotud küsimuste üle, olenemata vanusest, sotsiaalsest taustast või erivajadusest.
Sotsiaalvaldkonna töötaja eetikakoodeksi (2022) järgi on enesemääramisõiguse edendamine sotsiaalvaldkonna oluline tegevussuund. Koodeksis rõhutatakse sotsiaalvaldkonna töötajate kohustust austada iga inimese iseseisvust ja õigust teha valikuid ning kujundada oma elu. Tingimus on, et need valikud ei tohi kahjusta inimese enda ega teiste heaolu, tervist, turvalisust, loodust ega elukeskkonda. Arvestada tuleb, et inimeste võime oma vajadusi ja soove väljendada ning teha valikuid kujuneb koosmõjus tema tervisliku seisundi, mõistmisvõime, elukogemuse ning keskkonna- ja sotsiaalmajanduslike tingimustega. Koodeksis rõhutatakse ka sotsiaaltöötajate rolli toetada inimeste enesemääramist ja tagada, et abi oleks kättesaadav.
Enesemääramise teooria järgi on autonoomia inimese põhiline psühholoogiline vajadus, mis on kaasa sündinud koos selliste vajadustega nagu kuuluvus ja kompetentsus.
Eetikakoodeks ei anna enesemääramisõiguse rakendamiseks ja edendamiseks konkreetseid juhiseid. Artiklis keskendun selle õiguse üldpõhimõtetele, pöörates erilist tähelepanu inimestele, kes võivad olla haavatavamas olukorras. Eesmärk on selgitada, milliste tunnuste, omaduste või funktsioonide kaudu enesemääramisõigust saaks määratleda ja kuidas selle õiguse kasutamist saab toetada. Selgitan, kuidas enesemääramisõigus on seotud inimõigustega ja kuidas saab tagada inimese õiguste austamise.
Oma elu üle otsustamine kui kaasasündinud põhivajadus
Inimeste hulgas, kellega sotsiaaltöötajad oma töös kokku puutuvad, võib olla nii neid, kes on ühiskonnaellu kaasatud ja proaktiivsed, kuid ka neid, kes tunduvad passiivsed ja ühiskonnast võõrandunud. See oleneb palju sotsiaalsetest tingimustest, kus need inimesed tegutsevad ja arenevad. Enesemääramise teooria seisukohad pakuvad väärtuslikku vaatenurka, et mõista sügavamalt inimeste motivatsiooni ja toetada nende iseseisvust, aidates leida tähendusrikkaid viise oma elukvaliteedi parandamiseks (Deci ja Ryan 2008).
Enesemääramise teooria järgi on autonoomia inimese põhiline psühholoogiline vajadus, mis on kaasa sündinud koos selliste vajadustega nagu kuuluvus ja kompetentsus. Nende vajadustega arvestamine ja nende rahuldamine toob kaasa suurema enesemotivatsiooni ja parema vaimse tervise, nende piiramine aga vähendab motivatsiooni ja heaolu. Teooria kohaselt on inimesele loomuomane ise oma elu juhtida ja korraldada, tundes end selles pädevana ja ühiskonna osana. Enesemotivatsioon tugineb sisemistele veendumustele ja väärtustele. Nendega seotud tegevuses tuntakse end enesekindla ja pühendununa. Selle käsitluse kohaselt suudavad inimesed langetada teadlikke ja informeeritud otsuseid, mõistes nende tagajärgi. See tõekspidamine on universaalne ja kehtib kõigi kohta võrdselt, tagades, et kedagi ei tohi diskrimineerida ega piirata, kaitstes nii inimese eneseväärikust. Seega, kõigil inimestel, olenemata vanusest, soost, puudest või muudest teguritest, on sisemine motivatsioon ja võimekus langetada iseseisvaid otsuseid oma eluga seotud küsimustes, ilma et neid peaks mõjutama väline surve. (Chaumba ja Locklear 2021)
Enesemääramisõigus hõlmab inimese õigust olla kaasatud tema elu mõjutavate otsustuste langetamisse.
Enesemääramise teooria rõhutab, et inimese heaolu ja täieliku potentsiaali saavutamiseks on vaja kujundada sotsiaalne keskkond, mis toetab inimeste autonoomiat, kuuluvust ja kompetentsust. Sotsiaaltöötajad ja teised spetsialistid saavad pakkuda tuge ja võimalusi, suurendada otsustamise läbipaistvust ning edendada koostööd, et inimesed saaksid olla kaasatud ja oma enesemääramisõigust teostada. See tähendab, et inimese abistamise plaani koostamisel tuleb põhjalikult uurida tema huve ja väärtusi ning lõimida need sellesse plaani. Sotsiaaltöötaja ülesanne on aidata inimestel arendada ja tugevdada tema loomuomast võimekust langetada iseseisvaid otsuseid (Banks 2012). Näitena võib tuua Laura loo.
Näide
25-aastane Laura ootab last. Ta on otsustanud, et soovib loomulikku sünnitust kodus. Sünnitusele soovib ta kaasata sõbranna ja ühendada sünnituse hingamiskunsti tehnikaga. Laura on uurinud erinevaid võimalusi, rääkinud arstidega ja jõudnud veendumusele, et see meetod sobib talle ning tema lapsele kõige paremini.
Laural on diagnoositud kerge vaimne alaareng. Kuigi mõned arstid võivad olla selle sünnitusmeetodi vastu, on see Eestis ametlikult lubatud (Iseseisvalt osutada … 2014). See on Laura enesemääramise ja inimväärikuse küsimus. Haigla sotsiaaltöötajad koos arstidega saavad aidata Laural teha informeeritud otsuse tema enda ja lapse tervise ning heaolu hoidmiseks. Sotsiaaltöötaja saab selgitada Laurale tema õigusi, aidata tal suhelda tervishoiutöötajatega, et leida koos lahendus, mis arvestab nii Laura soove kui ka meditsiininõudeid.
Enesemääramine on inimõigus
Enesemääramisõigus on seotud inimõigustega. ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon toob välja, et kõik inimesed sünnivad vabade ja võrdsetena oma väärikuselt ning õigustelt. Igal inimesel on õigus elule, vabadusele ja isikupuutumatusele. Ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni järgi tuleb austada inimese loomupärast väärikust ja individuaalset autonoomiat, sealhulgas vabadust teha ise valikuid. Konventsiooni järgi peavad intellektipuudega inimesed ja teised puudega inimesed olema otsustajate hulgas. Seega, enesemääramisõiguse teostamine peab olema tagatud inimeste igapäevaelus. Lisaks toob puuetega inimeste konventsioon välja, et iseseisvaks eluks ja kõigis eluvaldkondades igakülgse osalemise võimaluse andmiseks peavad riigid tagama puuetega inimestele teistega võrdsetel alustel juurdepääsu füüsilisele keskkonnale, transpordile, teabele ja suhtlusele (sh info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale) ning avalikele ehitistele ja teenustele nii linna kui ka maapiirkondades (Sepper 2022). Inimesel on õigus enesemääramisele ja võimalusele teha oma elus teadlikke valikuid piiranguteta, austades samal ajal teiste inimeste autonoomiat ja ühiskondlikku heaolu.
Eetilised põhimõtted toimivad sotsiaaltöötajate tegevuses suunanäitajatena.
Tuleb meeles pidada, et iga inimene on ainulaadne oma eriliste vajaduste, soovide ja eesmärkidega. Enesemääramisõigus toetab mitmekesisust ja individuaalsust, võimaldades inimestel kujundada isiklikku eluteed oma väärtuste ja eelistuste alusel. Näiteks vanemaealised ei ole üks homogeenne rühm ja kaitsta tuleb mitmekesisust nende seas (Roosve 2022). Enesemääramisõigus hõlmab inimese õigust olla kaasatud tema elu mõjutavate otsustuste langetamisse. See hõlmab ka õigust saada teavet, teha ettepanekuid ja väljendada oma seisukohti. Näitena saab tuua Viivika loo.
Näide
Viivika on aastaid kannatanud elukaaslase vägivalla tõttu. Ta otsustab võtta ennast kokku ja pöördub naiste tugikeskusesse abi saamiseks. Keskuse töötajad teavad, et Viivika eneseväärikuse taastamine võib võtta aastaid ja vaja on pöörata erilist tähelepanu sellele, et ta saaks kaasa rääkida kõigis tema eluga seotud küsimustes.
Spetsialistid saavad selgitada Viivikale protsessi üksikasju, et suurendada kohtumenetluse läbipaistvust. Nad saavad selgitada Viivikale kõiki otsuseid ja anda võimaluse esitada küsimusi ning saada vastuseid. Kõik osalevad spetsialistid saavad anda teavet tema õiguste kohta ja julgustada väljendama oma arvamusi ning soove. Nad saavad toetada Viivikat tema enesemääramisõiguse rakendamisel keerukas kohtumenetluses.
Enesemääramise soodustamist määratletakse kui erinevaid teenuseid osutavate asutuste, nende töötajate ja inimeste koostööd. Eesmärk on arvestada inimeste väärtusi ja soove ning kujundada ühised hoolduse, teenuste ja raviotsused. Selline koostöö nõuab asutustelt ja praktikutelt järjepidevat teadlikku tööd, et võimaldada inimestel tõeliselt olla partnerid oma hoolduse kohta langetatavate otsuste kujundamisel. Kui sotsiaaltöötajad toetavad inimese enesemääramisõigust, austavad nad tema võimet langetada otsuseid oma elu kohta. See käsitlus rõhutab individuaalse autonoomia ja iseseisvuse tähtsust ning aitab kindlustada, et inimesed saavad mõjutada otsuseid, mis on nendega seotud.
Meelespea
- Autonoomia, kuuluvus ja pädevus on psühholoogilised vajadused. Nende vajaduste rahuldamine suurendab inimeste enesemotivatsiooni ja hoiab vaimset tervist, nende piiramine aga vähendab motivatsiooni ja heaolu.
- Inimeste toetamine informeeritud otsuste langetamisel on sotsiaaltöötaja ülesanne. Ta saab aidata inimestel langetada teadlikke ja informeeritud otsuseid, mis põhinevad nende sisemisel veendumusel ja väärtustel. See aitab kaasa enesekindlusele ja pühendumisele.
- Enesemääramisõigus on seotud individuaalsuse ja mitmekesisuse tunnustamisega. Sotsiaalvaldkonna töötajad saavad toetada inimese õigust kujundada oma isiklikku eluteed tema enda väärtuste ja eelistuste alusel.
Enesemääramisõiguse dilemmad
Sotsiaaltöötajad seisavad sageli silmitsi keerulise valikutega, kuidas leida tasakaal inimese enesemääramisõiguse ja kohustuse vahel pakkuda inimesele vajalikku tuge ning kaitset. Liigne sekkumine võib piirata inimeste vabadust langetada otsuseid oma elu kohta. Samal ajal teavad sotsiaaltöötajad, et mõnel inimesel on vaja otsustamisel lisatuge ja juhendamist ning liigne tagasihoidlikkus võib jätta nad kaitsetuks, kui nad vajavad abi. Samuti võivad inimeste õigused olla omavahel konfliktis ja tuleb leida tasakaal. Ka taustsüsteem, kus inimese enesemääramist jõustatakse, on erinev. Näitena võib tuua Siimu loo.
Näide
Siim on 87-aastane eakas mees. Ta on elab üksi äärelinna vaikses kõrvaltänavas. Ta on selle linna kõige vanem elanik. Iga päev külastavad Siimu koduhooldustöötaja ja tema ainuke tütar, kes töötab täiskohaga ning kellel on neli kooliealist last.
Siimul on diagnoositud Alzheimeri tõbi. Järjest sagedamini on tal raske aru saada kellaajast ja enda asukohast, ta satub segadusse igapäevatoimingutes ja unustab võtta ravimeid. Kord avastas tütar, et Siim on jätnud tööle elektripliidi ja kaks korda on naabrid leidnud Siimu tänavalt kõndimas, seljas vaid ööriided. Viimane kord muutus ta tütre vastu vägivaldseks, kriimustades teda ja tekitades sinikaid.
Nii tütar kui ka naabrid on väga mures ja nõuavad sotsiaaltöötajalt Siimu olukorra uut hindamist ning tema suunamist psühhiaatriahaiglasse. Siim keeldub haiglasse minemast ja oma seisundi hindamisest, ta soovib, et ta tütar veedaks temaga rohkem aega.
Sotsiaaltöötaja ja arstid seisavad koos Siimu tütrega keeruka valiku ees ning peavad langetama tähtsa otsuse. Vaja on arvestada seadustes sätestatud nõuete täitmist ja jälgida Siimu vaimse tervise seisundit ning tagada ka tema õigus elada oma kodus. Samuti peab sotsiaaltöötaja mõistma Siimu tundeid, sealhulgas tema nördimust, ebamugavust ja segadust selles olukorras. Eetilised põhimõtted toimivad sotsiaaltöötajate tegevuses suunanäitajatena. Kui sotsiaaltöötaja järgib neid ja otsustab, et Siimu, kes kannatab meeltesegaduse käes, ei tohiks tema tahte vastaselt haiglasse suunata, peab sotsiaaltöötaja olema valmis selle otsuse tagajärgedega tegelema ning vastavalt tegutsema. See võib hõlmata plaanide koostamist Siimu toetamiseks tema kodus ja valmisolekut selgitada ning põhjendada olukorda Siimu perekonnale ja naabritele. See võimaldab austada inimese enesemääramisõigust, tagades samal ajal teda ümbritsevate inimeste heaolu ja vajaduste rahuldamine.
Inimeste vastupanu võib sageli olla märk sellest, et neil puudub otsustamisoskus ja nad ei tunne end piisavalt pädevatena. Kui sotsiaaltöötaja seda mõistab, saab ta inimesi taktitundeliselt suunata ja toetada, näidates, kuidas kasutada olemasolevaid ressursse ja tuge. Inimestel peaks olema võimalus olla kaasatud ja võtta oma elus juhiroll, eriti kui tegemist on nende enda hooldamisega.
Sotsiaaltöötajate pingutustest hoolimata võib mõnel inimesel olla raske abi vastu võtta või seda küsida.
Kuigi sotsiaaltöötaja võib olla moraalselt tundlik ja kõrgete moraalsete väärtustega, võib tekkida eetiline läbikukkumine, kui satutakse liigse surve alla või puudub piisav julgus ning tahtejõud (Banks 2012). See võib juhtuda olukordades, kus inimesed soovivad ise määrata oma elu ja otsustada, kuidas nad tahavad vananemise ning hooldusvajadusega tegeleda. Näiteks on sotsiaaltöötajal vaja pingutada ja veenda eaka Siimu tütart ning kogukonda austama Siimu õigust ise oma elu juhtida. Vaja on aktsepteerida, et Siim suudab endiselt kodus elada ja enda eest hoolitseda. Selleks tuleb teha põhjalikke ja aeganõudvaid ettevalmistusi, et tagada piisav tugi. Kui siiski selgub, et Siim ei tule kodus ka katsetatud abinõude toel toime, saab uurida väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse võimalusi. Sotsiaaltöötaja saab nõustada perekonda selles osas, milliseid teenusepakkujaid piirkonnas on, kuidas teenust saab ja milliseid toiminguid selleks tegema peab. Siim ja tema tütar saavad ka ise pöörduda sobiva teenuseosutaja poole ning teenuse saamise tingimused kokku leppida.
Ühiskond annab tööealistele ja hea tervisega täiskasvanutele sageli automaatselt autonoomia, ilma et nad peaksid tõestama oma teadmisi ja oskusi otsustamisel ning oma elu suunamisel. Tihti aga erineb just eakate, puuetega inimeste ja laste olukord. Sageli ei saa lapsed iseseisvalt otsustada enne täisealiseks saamist. Laste õigusi ja iseseisvust piiravad tavaliselt nende vanemad. Tähtis aga on mõista, et lastel on samasugused inimõigused nagu täiskasvanutel, sealhulgas õigus oma autonoomiale (Paron 2022). ÜRO lapse õiguste konventsioon sätestab, et laps realiseerib oma autonoomia õigust osalemise kaudu temaga seotud küsimuse otsustamisel (samas). Lapse arvamust tuleb arvestada vastavalt tema vanusele ja küpsusele. Lähtuda tuleb eeldusest, et laps suudab oma seisukohti väljendada, ilma et tal lasuks kohustus tõendada oma võimekust. Mida rohkem on lapsel teadmisi, kogemusi ja arusaamisvõimet, seda suurem kaal tuleb anda tema arvamusele. Laste tugevad enesemääramisoskused toetavad nende võimet iseseisvalt mõelda, tegutseda ja otsuseid langetada (samas). Konventsioon sätestab, et lapsele tuleb anda võimalus olla ära kuulatud igas temaga seotud kohtu- ja administratiivmenetluses vahetult, esindaja või asjaomase asutuse vahendusel, võttes aluseks riigisisesed menetlusnormid (Lapse õiguste konventsioon 1996). Lapse huvidega arvestamine on oluline tema parimate huvide väljaselgitamiseks (Õiguskantsleri kantselei 2015).
Erivajadustega, traumakogemusega või väärkoheldud laste küsitlemisel võib olla vaja eriteadmisi ja -oskusi.
Konventsioon sätestab, et lapsel on õigus väljendada oma vaateid näiteks mängu, joonistamise, laulmise ja muude eneseväljendusviisidega. Laps ei pea ennast väljendama sõnaliselt. See tähendab, et ka väikelaste arvamust saab nõnda välja selgitada. Arvestada tuleb ka erinevate suhtlemisviiside kasutamist puudega või erivajadustega laste arvamuse väljaselgitamisel. Erivajadustega, traumakogemusega või väärkoheldud laste küsitlemisel võib olla vaja eriteadmisi ja -oskusi.
Lapse õiguste konventsioonis sätestatud põhimõtete ja nende rakendamise vahel on paraku tihti lõhe. Ühes laste ja noorte osalemisvõimalusi käsitlenud uuringus võeti vaatluse alla 151 noorukit vanuses 16–20, kellega lastekaitse oli tegelenud vähemalt ühe aasta jooksul. Selgus, et vaid 7% noortest arvas, nagu oleks neil olnud piisavalt võimalusi osaleda otsuste langetamisel, mis olid seotud nende enda hooldusega. Noortest 64% soovis suuremat kaasatust, kuid nad ei tahtnud üksi otsustada (Beal jt 2018). See näitab, et on vaja selgeid juhiseid, kuidas noori nende hooldusega seotud otsuste tegemisse kaasata ja tagada nende enesemääramisõiguse austamine. Tähtis on võtta arvesse laste ja noorte elukogemust ning individuaalseid vajadusi. Noored, kes nimetasid, et olid kogenud minevikus väärkohtlemist, ootavad rohkem tuge pädevate otsuste kujundamiseks (samas). Noortel on vaja tööriistu oma seisukoha kujundamiseks ja toetavaid täiskasvanuid enda kõrvale.
Enesemääramisõigus toetab mitmekesisust ja individuaalsust.
Praktikuid julgustatakse rakendama ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklis 12 sätestatud nelja põhitingimust: ruum, hääl, publik ja mõju, et tagada laste osalemine otsustusprotsessides (Beal jt 2018). Lastel peab olema turvaline ruum ja hääl, et hõlbustada oma vaadete väljendamist; publik, kes kuulab nende seisukohti, ja mõju ehk kindlus, et nende seisukohtadele vajaduse korral reageeritakse. Sellise osalusmudeli edukas rakendamine võib anda lastele tegeliku võimaluse olla kaasatud nende hooldusega seotud otsuste langetamisse. Levinumad laste ja noorte osalemise edendamise võimalused on koosolekud lastekaitsekaitsespetsialistide juhtimisel, perekonna heaolule keskenduvad koostöökohtumised ning laste hoolduse ja selle ülevaatamise koosolekud.
Riigid saavad seada piirangud haavatavamas olukorras inimeste kaitseks. Näiteks 1. novembril 2022 tõsteti Eestis seksuaalse enesemääramise piir 14. eluaastalt 16-le, et kujunemiseas noori teismelisi paremini kaitsta (Justiitsministeerium 2023). Uuringud näitavad, et 16-aastased noored on seksuaalsega seotud otsustes küpsemad kui nooremad, kellega täiskasvanutel on lihtsam manipuleerida. See tähendab, et täiskasvanu võib teismelisega end siduda üksnes siis, kui too on vähemalt 16 ja suhe on vabatahtlik (samas).
Meelespea
- Tähtis on tunnustada ja toetada inimeste tugevaid külgi ning otsustuspädevust. Eelkõige siis, kui inimesed on eakad või seisavad silmitsi keeruliste olukordadega, saab neid jõustada, keskendudes sellele, mida nad suudavad.
- Selge suhtlus ja ootuste juhtimine. Tähtis on veenduda, et nii inimesed ise kui ka nende lähedased mõistavad otsustusprotsessi ja sellega seotud võimalikke tagajärgi. Selge suhtlus ja ootuste juhtimine on olulised, aidates vältida arusaamatusi ja tagada, et kõik osalised tunneksid end kaasatuna ning informeerituna.
- Lapsed ja noored peavad olema kaasatud nende hooldusega seotud otsustesse. Selleks tuleb välja töötada asjakohased strateegiad. See hõlmab turvalise keskkonna kujundamist, kus lapsed ja noored tunnevad end toetatuna ning kuulduna ja nende arvamusi on arvestatud.
Enesemääramisõiguse edendamine
Sotsiaalvaldkonna töötajate roll inimeste autonoomia ja enesemääramise edendamisel on mitmekihiline. See hõlmab kaht olulist suunda: sotsiaaltöötaja ja inimese individuaalsed suhted ning organisatsiooni üldisem praktika (Chaumba ja Locklear 2021). Individuaalses töös tähendab see inimesele hääle andmist, tema kuulamist ehk sotsiaaltöötaja ja inimese dialoogi tekitamist. Selle käigus keskendutakse ka inimeste pädevuse arendamisele, toetatakse nende oskust oma mõtteid ja soove väljendada ning pööratakse tähelepanu inimeste väärtustele, kogemustele ja ootustele. Organisatsiooni tasandil keskendutakse parimate tööviiside arendamisele, et välja kujundada jagatud otsustamisele põhinev, inimeste seisukohti väärtustav ja nendele reageeriv organisatsioonikultuur (samas). See aitab kujundada keskkonna, kus tunnustatakse ja toetatakse igaühe autonoomiat ning enesemääramist. Näiteks ka digitehnoloogia kasutamine individuaalses töös saab toimuda vaid inimese või tema esindaja nõusolekul ja sotsiaaltöötaja ülesanne siin on inimest toetada ning suunata (Kool ja Vahula ilmumas 2024).
Sotsiaaltöötajate pingutustest hoolimata võib mõnel inimesel olla raske abi vastu võtta või seda küsida. Varasemad negatiivsed kogemused, nagu ebaõnnestumised, pettumised või alandavad olukorrad, võivad põhjustada kaitsepositsiooni võtmise. Mõni spetsialist võib teinekord reageerida sobimatult, koheldes inimest patroneerivalt, alahinnates tema võimeid või eeldades, et ta peaks olema alati tänulik ja koostöövalmis. See võib tekitada inimesel tunde, et tema isiklikku autonoomiat ei austata piisavalt. Kõnealune probleem võib olla eriti terav eakate, laste, noorte ja vähemusgruppidesse kuuluvate inimeste hulgas, kelle õigusi ning autonoomiat ei pruugita alati täielikult tunnustada ega austada. Sotsiaalvaldkonna töötajate ülesanne on kujundada soojad ja usalduslikud suhted, mis võimaldaksid inimesel tunda end kuuldu ja mõistetuna.
Asutuste poliitikad ja praktikad aitavad kaasa inimeste enesemääramisõiguse rakendamisele. Hoolekandeasutused saavad välja töötada programme, näiteks moodustada eakate nõukogu, et julgustada eakaid osalema oma igapäevaelu kohta otsuste langetamisel. See aitab kaasa eakate heaolule ja kujundab keskkonna, kus nende häält ja valikuid austatakse ning väärtustatakse.
Kokkuvõtteks
Eetilised printsiibid tervikuna on olulised inimeste heaolu, rahulolu ja vajaduste rahuldamiseks. Enesemääramisõigust saab toetada, pakkudes võimalusi kaasa rääkida ja olla kaasatud otsustusprotsessidesse nii isiklikul kui ka organisatsiooni tasandil. Tähtis on mõista, et vajadused on subjektiivsed ja võivad aja jooksul muutuda. See tähendab, et eetiliste põhimõtete praktiline rakendamine varieerub aja, koha ja inimeste isiklike eelistuste alusel. Sotsiaaltöötajatelt nõuab see oskust arvestada inimeste vajaduste ja soovidega ning nende hoolikat tasakaalustamist eetiliste põhimõtetega.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2024.
Viidatud allikad
Banks, S. (2012). Ethics and Values in Social Work. Fourth Edition. UK: Palgrave Macmillan.
Beal, S. J., Wingrove, T., Nause, K., Lipstein, E., … Greiner, M. V. (2018). The role of shared decision-making in shaping intent to access services for adolescents in protective custody. Child Care in Practice, 1–15. doi:10.1080/13575279.2018.1521379
Chaumba, J., Locklear, A. K. (2021). Strategies for Promoting Client Self-Determination: A Review of the Literature. Journal of Social Work Values and Ethics, 18(1). doi:10.55521/10-018-108
Deci, E., Ryan, R. (2008). Self-Determination Theory: A Macrotheory of Human Motivation, Development, and Heath. Canadian Psychology, 49(3), 182–185.
Eesti sotsiaaltöö assotsiatsioon. (2022). Sotsiaalvaldkonna töötaja eetikakoodeks.
Iseseisvalt osutada lubatud ämmaemandusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused ning kodusünnitusabi osutamise tingimused ja kord. (2014). Riigi Teataja I, 09.07.2014, 23.
Justiitsministeerium. (2022). Seksuaalse enesemääramise eapiir tõusis 16. eluaastale.
Kool, H., Vahula, T. (ilmumas 2024). Digitehnoloogia ja sotsiaalmeedia eetiline kasutamine. ESTA eetika käsiraamat.
Lapse õiguste konventsioon. (1991). Riigi Teataja II, 1996, 16, 56.
Paron, K. (2022). Kas autonoomia põhimõte on ka laste õiguste tuum? Inimõiguste raamatu blogi.
Puuetega inimeste õiguste konventsioon ja fakultatiivprotokoll. (2006) Riigi Teataja II, 04.04.2012, 6.
Roosve, A.-P. (2022). Vanuse mõiste ja selle indiviidipõhine sisustamine. Raamatus: Inimõigused. Tallinn: Õiguskantsleri kantselei.
Sepper, M.-L. (2022). Puuetega inimeste inimõigused. Raamatus: Inimõigused. Tallinn: Õiguskantsleri kantselei.
Õiguskantsleri kantselei. (2015). Lapse õigused.
ÜRO Peaasamblee. (1948). Inimõiguste ülddeklaratsioon.
Toimetuselt
Artikkel on osa sel aastal Eesti sotsiaaltöö assotsiatsiooni eestvedamisel valmivast sotsiaaltöö eetika käsiraamatust.
Käsiraamatu idee autor, ESTA eetikakomitee liige Marju Selg kirjutas 2021. aastal: „Eetika kuulub lahutamatult sotsiaaltöö juurde, elustades professionaalseid väärtusi nagu õiglus, inimõigused, inimese loomuomane väärikus ja iga inimese haavatavuse tunnistamine. Need väärtused annavad aimu, millised inimesed peavad sotsiaaltöötajad olema ja mida nad peavad tegema. Sotsiaaltöö väärtused puudutavad kõiki professionaalseid tegevusi nii praktika, hariduse kui ka uurimuse valdkonnas.“