Sotsiaaltöö hädaolukorra, eetika ja digiteerimise kolmnurgas

Itaalias kehtestati uued seadused, et tagada põhivajadused: toit, kommunaalteenused, üür jne. Rakendati meetmed, et kindlustada ka muude elutähtsate vajaduste rahuldamine: kaugnõustamine, tihedam koostöö kolmanda sektoriga sotsiaalse tõrjutuse ja üksilduse ennetamiseks.

Pandeemia ajal tegelesid paljud sotsiaaltöötajad haavatavate inimestega, edendades kollektiivset arusaama, mis põhineb sotsiaalsete muutuste ärgitamisel, ühiskonna ümberkujundamisel koostöisemaks, otsesel abistamisel, vabastamisel ja võimustamisel. Sellist sotsiaaltööd soovitab Malcolm Payne 2014. aastal ilmunud raamatus „Tänapäeva sotsiaaltöö teooria”.

Siiski peab meeles pidama, et sotsiaaltöö on tihedalt seotud riiklike ja kohalike heaolusüsteemidega, sotsiaalpoliitiliste normide, kultuuriliste ja usuliste iseärasustega. See oleneb õigluse ja võrdsuse, aga ka individuaalsete ning kollektiivsete õiguste ja kohustuste väärtustamisest.

Sotsiaaltöötaja roll hädaolukorras

Rahvusvahelise sotsiaaltöötajate föderatsiooni 2000. aastal heaks kiidetud definitsioonis öeldi sotsiaaltöö kohta nõnda: „Professionaalne sotsiaaltöö tegeleb sotsiaalsete muutustega ja probleemide lahendamisega inimsuhetes, inimeste jõustamise ja vabastamisega, et suurendada nende heaolu. Toetudes käitumis- ja sotsiaalsete süsteemide teooriatele, sekkub sotsiaaltöö seal, kus toimub inimeste ja keskkonna interaktsioon. Sotsiaaltöös on põhjapanevalt tähtsad inimõiguste ja sotsiaalse õigluse põhimõtted.”

Ülemaailmset definitsiooni täiendati ja avardati oluliselt 2014. aastal: „Sotsiaaltöö on nii praktikal põhinev professioon kui ka akadeemiline teadusala, mis aitab kaasa sotsiaalsetele muutustele ja arengule, inimeste võimustumisele ja vabanemisele ning edendab sotsiaalset ühtekuuluvust. Sotsiaaltöös on tähtsal kohal sotsiaalne õiglus ja inimõigused, kollektiivne vastutus ja erinevuste austamine. Toetudes sotsiaaltöö teooriatele, sotsiaal- ja inimteadustele ning pärimusteadmistele, ärgitab sotsiaaltöö inimesi ja struktuure ületama elus ettetulevaid raskusi ning suurendama heaolu.”

Ka Itaalia sotsiaaltöö eetikakoodeksis, mille sotsiaaltöötajate liidu üleriigiline nõukogu 21. veebruaril 2020 heaks kiitis, nähakse sotsiaaltöötaja ametikohustusi laiemalt. Sotsiaaltöö ülesanne on „edendada, arendada ja toetada lõimitud sotsiaalseid meetmeid, mille eesmärk on parandada kogukondade liikmete sotsiaalset heaolu ja elukvaliteeti, pidades eelkõige silmas haavatavas olukorras või tõrjutusriskis inimesi. Seejuures tuleb teadvustada meetmete rakendamisega kaasnevat vastutust ja oma tegevuse võimalikku mõju.” (V ptk, art 39, lk 17). Epideemiakriisi ajal on sotsiaaltöötajate ja kodanike turvalisuse kaitseks ette nähtud võimalus, et: „sotsiaaltöötaja teeb oma erilise asjatundlikkuse kättesaadavaks asjaomaste valdkondade asutustele, et seda kasutada programmides ja sekkumistes, mis aitavad kriisist üle saada katastroofide või suurõnnetuste korral. Töötades eri valdkondades või kohase ettevalmistusega vabatahtlikuna kodanikukaitse organisatsioonides, aitab sotsiaaltöötaja kaasa inimeste ja kogukondade toetamisele ning normaalsete tingimuste taastamisele” (V ptk, art 42, lk 17).

Pandeemia mõjutab kõigi elu, kuid hädaolukorras on palju raskem toime tulla neil, kes juba eelnevalt olid haavatavas seisundis. Sotsiaaltöö aitab edendada ja arendada inimõigusi väärtustavat kultuuri. Inimõiguste tunnustamisel põhinev käsitus on võimas vahend muutustele suunatud sotsiaaltööni jõudmiseks. See mudel võiks anda sotsiaaltööle eetilise aluse. Sotsiaaltöötaja tegevust võib määratleda inimlikkusetööna, mis lähtub eetilistest põhimõtetest (iga inimese ainulaadsuse ja võrdsuse tunnustamine jne). Moro (2004) väitel tähendab see „Avaliku ja erasektori toimijate täielikku vastutust (...) ning suuremat tähelepanu sotsiaalsete elukutsete eetikale, nii et iga inimesega suheldes oleks töötaja isiklik eetika ja kollektiivne eetika kohasel tasemel.”

Tegelikult on sotsiaaltöötaja ülesanne oma käitumisega ehitada suhteid üksikisikutega (Andrenacci jt 2015). Eelkõige hädaolukordades, nagu pandeemia, peavad sotsiaaltöötajad leidma inimeste ja perekondade õiguste, majanduslike vahendite ning vajaduste tasakaalu.

Digivahendid – sotsiaaltöötaja uus suhtluskanal

Pandeemia ajal muutus sotsiaaltöö üha digitaalsemaks. Eesliinitöös hakati kasutama uusi digitööriistu kontakti loomiseks ja esmase info saamiseks. Loodi telefoni teel intervjueerimise võimalused, et hädaolukordades välja selgitada kiireloomuline abivajadus (lein, pereprobleemid, karantiinis olek, positiivsed COVID-19 juhtumid, vaimselt haprad inimesed jne), võttes arvesse ka inimeste eelnevaid raskusi või haavatavust. Loodi andmete kogumise ühisplatvorme, et saada sotsiaalseks hindamiseks võrdlusandmeid. Olukorra jälgimiseks hoiti inimestega ühendust, vesteldi ja pakuti tuge.

Digiteerimine on andnud võimaluse töödelda olulisi andmeid ja teavet, et koostada COVID-19 pandeemiast muserdatud kohalike kogukondade profiilid. Teavet edastada ja kohalikul tasandil suhelda oli hõlpsam ka tänu sotsiaaltöötajatele, kes tegutsesid teenuseosutajate, piirkondlike sotsiaalosakondade, haiglate, koduabiteenuse osutajate, kolmanda sektori ja vabatahtlike võrgustiku teenuste vahendajana, et tagada inimestele nende õiguste piisav kaitse ning pakkuda asjakohast abi.

Paljudes omavalitsustes tegelesid sotsiaaltöötajad tavapärase töö kõrvalt ka bürokraatlike ja haldusülesannetega, näiteks kontrollisid iga pere kohta sisestatud andmeid, et hallata ostutšekina toimivate toiduainevautšerite taotlusi, esitasid erirakendusse taotlusi, kinnitasid vautšereid jne.

Paljud sotsiaaltöötajad tegid kaugintervjuusid abivajajatega, järgides konfidentsiaalsuse ja teabe vastutustundliku töötlemise reegleid ning tagades õiglase juurdepääsu teenustele ja nende kättesaadavuse jne. Veebi teel korraldati ka spetsialistide meeskonnakohtumisi. Inimestele osutati teenuseid, jälgiti ja hinnati sekkumisi olenevalt varustusest ja olukordadest kas kaugmeetodil või isiklikult. Olukorda arvestades valivad sotsiaaltöötajad, milliseid vahendeid ja kuidas kasutada. Koos digimaailma arenguga on uuenenud teenused ja ka sotsiaaltöötajate kuvand. Sotsiaalne hoolitsussuhe on saanud juurde uue suhtluskanali.

Digisuhtluse piirangud ja eelised

Praktikud ei ole koolitatud digivahendite abil sotsiaaltööd tegema, kuigi nad on digimaailma elanikud. Digitaalseid sotsiaalteenuseid ei tohiks käsitada seniste tööriistade asendamisena, vaid kogu süsteemi uuendusena mitte ainult korralduslikus, vaid ka kultuurilises mõttes. Digitaalne sotsiaaltöö ei võimalda otsest kontakti, seetõttu peab sotsiaaltöötaja õppima lugema mitteverbaalseid suhtlusmärke video vahendusel, näiteks kaugintervjuu korral.

Pole tõsi, et ekraan ei tekita emotsioone. Näiteks filmides jõuavad emotsioonid meieni näitlejate kehakeele kaudu. Peame õppima olukordi juhtima kahes vaates. Esiteks, sotsiaaltöötaja ei ole harjunud jälgima ühtaegu iseennast ja inimest, keda ta jälgib videokohtumisel. Puuduvad lõhn- ja puuteaistingud, kuid silmad ja hääl on võimendatud.

Mõnikord väheneb kaugmeetodi rakendamisel piinlikkustunne, inimene on avatum ja suhe sotsiaaltöötajaga kujuneb hõlpsamini. Kaugintervjuude korral juhib kontakti silmside, mis nõuab sotsiaaltöötajalt suuremat teadlikkust. Videokaamera toimib peeglina, mille kaudu sotsiaaltöötaja kujundab suhte. Sotsiaaltöötaja enesevaatlus annab talle võimaluse tegeleda iseendaga.

Mõistame digisotsiaaltöö hüvesid, nagu digimaailma tähenduse muutumine tänu ekraani vahendusel toimuvatele kohtumistele, mis võimaldab inimestel rohkem koos olla, töö hõlpsamalt dokumenteerida ja korraldada aruandlust. See säästab aega sõitude arvelt ja rohkem kvaliteetaega jääb päristööks inimestega. Digimaailm on tekitanud sotsiaaltööle nii palju uusi nõudmisi, et selle ajastu sotsiaalsete sidemete osalistele on pakutud ka uusi ametinimetusi, nagu „digisotsiaaltöötaja” ja „sotsionaut” (Meyer, Bonjour ja Daragon, 2017, 66–76).

Schneideri sõnul tuleb siiski arvestada tärkava nähtuse, „inimeste mehhaniseerimise” riskiga, mis tuleneb ebapiisavast digikirjaoskusest (Schneider 2017, 57–65, viidatud Dif-Pradalier ja Greppi 2018, 34). Goldkind ja Wolf (2015) väidavad, et uued digitehnoloogiad tekitavad uut ebavõrdsust, millega kaasnevad uued vajadused. Selge on ka, et digivahendeid kasutades ei ole lihtne tagada privaatsust ega andmeturvet.

Uus erakorraline meede – esmane sotsiaalne sekkumine

Pandeemia ajal rakendati Itaalias uut sekkumismudelit, mis ühendab kaht käsitlust: sotsiaalteenused katastroofide korral ning isiklikud ja perekondlikud hädaolukorrad. Mõlemad on võimaldanud arendada uut kultuurilist ja professionaalset keskkonda: sotsiaalne abistamine hädaolukorras kui eriomast pädevust nõudev praktika- ja uurimisvaldkond, mis põhineb tema enda meetoditel. Seda sekkumismudelit iseloomustab täpselt kindlaks määratud protsess ja kindel tegevusjärjekord. COVID-19 ajal pidid sotsiaalteenused Itaalias toime tulema kriisiolukordadega ja edasilükkamatute nõudmistega, mis järsku tekkisid põhivajaduste rahuldamise, abistamise ja sotsiaalse kaitse valdkonnas (seaduse 328/2000 artiklis 22 osutatud isiklikud ja perekondlikud hädaolukorrad): konfliktide lahvatamine, leskede ja eakate sagenev väärkohtlemine, laste ja noorukite väga halb enesetunne, vähese toimevõimekuse või raske puudega inimeste äkiline hülgamine või üksildus võõrdumise või hooldusprobleemide tõttu.

Esmane sotsiaalne sekkumine on meede, mis tagab kiire abi kogu ööpäeva jooksul, võimaldades sekkumist, kui kohalikud või ka omavalitsuses ajutiselt viibivad inimesed satuvad tõsistesse raskustesse tõrjutuse ja sotsiaalsete hädaolukordade tõttu. Nagu juba mainitud, oli see teenus vaja hädaolukorras ellu kutsuda (kehtestatud Itaalias seadusega 328/00) mitmes COVID-19st mõjutatud piirkonnas, et mõistlikumalt siduda omavahel uusi sekkumisi olemasolevate teenustega, algatada uusi teenuseid ja proovida rakendada uuenduslikke meetmeid.

Esmast sotsiaalset sekkumist võib käsitada teenuste komplektina, mis sisaldab hüvesid, teenuseid ja suhteid. Selle eesmärk on kiiresti lahendada isiklikud või perekondlikud hädaolukorrad, kui on tekkinud teravad probleemid elatusvahendite pärast, suhete pinnal või on vaja kaitsta inimese väärikust. Kiire sekkumine on eelkõige sotsiaalne, mistõttu peab selle korraldamine olema sotsiaaltöötaja kohustus. See tuleb lisada professionaalsete sotsiaalteenuste hulka ja lõimida institutsionaalsesse süsteemi.

Fabbri ja Lippi on kirjutanud (2007): „Hädaolukordadele reageerida tuleb seega sotsiaaltöötaja vastutusalas, arvestades ilmnevate vajaduste valdkonda ja tagatud peab olema järjepidev hoolitsus pärast ägeda etapi möödumist.”

Tegelikult on esmane sotsiaalne sekkumine väga oluline mudel oma erilise metoodika ning professionaalsete ja suhetel põhinevate võtetega. See on kohalikele sotsiaalteenuste osutajatele (avalik ja erasektor, vabatahtlikud ühendused) loodud korraldusvahend, mis nõuab töötajatelt asjaomast haridust ja erikoolitust.

Niisugune korraldus tagab valmisoleku ja sekkumise kättesaadavuse nii isiklike ja perekondlike kui ka suuremaid inimhulki hõlmavate hädaolukordade korral. Eesmärk on luua tingimused, et piirkonnas lisanduks ja areneks avalikke sotsiaalteenuseid, sest eriolukorrad ei lõpe esmase sekkumise kõige pingelisemal ajal. Juhtimist on vaja ka üleminekuetapis hädaolukorra esimese mõju ilmnemisest normaalsusesse naasmiseni.

Esmane sotsiaalne sekkumine järgib täpseid samme, nagu kõne vastuvõtmine, abitaotluse hindamine, tegelike vajaduste tuvastamine, sekkumise kavandamine telefoninõustamise teel või otsene tegevus kohapeal, hõlbustades abivajaja sidet avalike teenuste osutajate ja lähivõrgustikuga.

Sellele järgneb inimese olemasolevate ressursside aktiveerimise või nende otsimise etapp nii lähivõrgustikus (sugulased ja sõbrad) kui ka ametlikus tugivõrgustikus (asutused, kohalikud teenused).

Viimane etapp on lõimitud sekkumine koos sotsiaalses hädaolukorras isikuga ja tema jaoks, sidudes tulemuslikkuse suurendamiseks avaliku ja erasektori vahendid.

Eesmärk on parem teenuste süsteem

Sotsiaaltöötaja tegevus põhineb suhetel. Nende alahoidmiseks pandeemiakriisis on kasutusel digivahendid, mis võimaldavad mitte ainult sekkumist kaugteel, vaid vältida ka sotsiaalset eraldumist ja üksildust. See on viinud meie ühiskonna sügavaimate väärtuste – ühtekuuluvuse, solidaarsuse, individuaalse ja kollektiivse vastutustunde – taasavastamiseni. Poliitiliste juhtide, spetsialistide ja kogukondade sünergia võimaldab ehitada tõhusa ja kaasava teenuste süsteemi, kus suudetakse võimetekohaselt panustada kollektiivsesse heaolusse ning suhete, sotsiaal-majandusliku olukorra ja tervise taastamisse.

Tõlkinud inglise keelest Marju Selg

Artikkel põhineb Euroopa Sotsiaaltöö Kõrgkoolide Assotsiatsiooni ja Tallinna Ülikooli koostöös toimunud Euroopa sotsiaaltöö hariduse konverentsi (ECSWE 2021) ettekandel juunis 2021.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2021

---

Viidatud allikad

Andrenacci, R. Sprovieri, S. (2015). Methodology and techniques of social service, Milan: Franco Angeli.

Dif-Pradalier, M., Greppi, S. (2018). Il lavoro sociale all’epoca della digitalizzazione: rischi e opportunità, Iride, Rivista di economia, sanità e sociale 5, 33–36.

Fabbri V., Lippi A. (2007). Il segretariato sociale. Storia e modelli organizzativi. Carocci.

Goldkind, L., Wolf, L. (2015). A Digital Environment Approach. Four technologies that will disrupt social work practice. Social Work, 60 (1), 85–87.

IFSW (2000). Global definition of social work. / Sotsiaaltöö uus definitsioon. (2000). Refereerinud Merle Pihlak. Sotsiaaltöö 6, 6–7.

IFSW (2014). Global definition of social work. www.ifsw.org/what-is-social-work/global-definition-of-social-work. Rahvusvaheline sotsiaaltöö definitsioon. (2014). Tõlkinud Marju Selg. Sotsiaaltöö 3, 9–14.

Moro, A. C. (2004). Forty years of social policies in Italy: the contribution of the Zancan Foundation.

Meyer, V., Bonjour A., Daragon, E. (2017), L’assistant digital et le socionaute. La revue francaise de service social. Dossier special: le travail social à l’épreuve du numèrique, 264 (1), 66–76.

Payne, M. (2014). Modern Social Work Theory. Lyceum Books, Incorporated.

---