Solidaarsusele tuginev sotsiaalne jätkusuutlikkus: lõimitud käsitlus kutselises sotsiaaltöös ja sotsiaalpoliitikas

Elame ajal, mida iseloomustavad kiire üleilmastumine, tehnoloogilised edusammud ja keerulised sotsiaalsed probleemid. Arusaamad jätkusuutlikkusest on pidevalt edasi arenenud – see kontseptsioon hõlmab nii keskkonna- ja majandusküsimusi kui ka keerukat sotsiaalset ainest, mis on iga inimühiskonna alus. Õiglase sotsiaalse korra tagamine tulevastele põlvedele on muutumas ühiskonna olulisimaks ülesandeks, selleta ei ole kuidagi võimalik lahendada meie aja pakilisi ülesandeid. 

Mida tähendab sotsiaalne jätkusuutlikkus?

Sotsiaalne jätkusuutlikkus on saanud oluliseks mõõtmeks kliima ja majanduse kõrval: ükski neist kolmest ei suuda üksi lahendada ühiskonna probleeme. Sotsiaalset jätkusuutlikkust mõistetakse sageli kui ühiskondade võimet liikuda kaasava, õiglase ja kestliku elukorralduse suunas kõikjal, olenemata kohast ja ajast. Vaatame kas või ühinenud rahvaste organisatsiooni säästva arengu eesmärke (SAE) – nii mõnigi neist on seotud sotsiaalse jätkusuutlikkusega: 

• vaesuse kaotamine (SAE 1); 
• hea tervis ja heaolu (SAE 3);
• kaasav ja kvaliteetne haridus (SAE 4); 
• sooline võrdõiguslikkus (SDG 5); 
• inimväärne töö ja majanduskasv (SAE 8); 
• ebavõrdsuse vähendamine (SAE 10); 
• kestlikud linnad ja kogukonnad (SAE 11); 
• rahu, õiguskaitse, tõhusad ja kaasavad institutsioonid (SAE 16). 

Kuigi need eesmärgid tunduvad üksikuna rakendatavad ja mõõdetavad, ei pruugi olla lihtne vastata küsimusele, kuidas jõuda ühiskonnani, mis suudab need kõik koos saavutada. 

Selles artiklis kirjeldan sotsiaalset jätkusuutlikkust, mis keskendub sotsiaalsete süsteemide, struktuuride ja vastastikuste inimsuhete kujundamisele, mis edendavad üksikisikute heaolu ja nende elukeskkonda nii, et praegused vajadused oleks võimalik rahuldada, seadmata ohtu tulevaste põlvede võimet rahuldada oma vajadusi samaväärsel heaolutasemel. On ilmne, et ühiskonnaliikmete sotsiaalne läbikäimine ja vastastikune solidaarsus kehtiva sotsiaalse korra raames muutuvad kaalukeeleks ülal märgitud SAE-de saavutamisel.

Solidaarsus ja usaldus on igasuguse sotsiaalse korra alus.

Sotsiaalse jätkusuutlikkuse üle arutledes tuleb mõista ühiskondlikke mehhanisme, mis hoiavad alal solidaarsust, aga ka selle sisu – see on iga SAE saavutamise eeldus. Solidaarsus ja usaldus on igasuguse sotsiaalse korra alus, sest need kujundavad sotsiaalset sidusust, võimaldavad teha koostööd ning tõhusalt koordineerida kollektiivset tegevust ja otsustamist (Falch-Eriksen 2021 ja 2023; Giddens 1990; Luhmann 1988). Solidaarsus on hädavajalik, et inimesed saaksid tegevust kooskõlastada ja koos luua probleemide lahendamise normatiivse raamistiku ning seda rakendada – kõik see toetab demokraatlikku valitsemist. Siinkohal esindab solidaarsus normatiivset korda, mille on kujundanud üksikisikud, täites oma ühiskondlikke kohustusi, ning üksikisikute ja rühmade vahel toimiv suhtlus ühiskonnas. Solidaarsus ja usaldus teevadki jätkusuuliku sotsiaalse korra üldse võimalikuks. Teoreetiliselt ja praktiliselt on päris keeruline edendada solidaarsust, mis on ühelt poolt kaasav ja samas ka aitab säilitada õiglast sotsiaalset korda üha mitmekesisemas ja läbipõimunud maailmas, kus oleme omavahel seotud ka ühiste üleilmsete probleemide kaudu. 

Professionaalne sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika on ülimalt olulised sedalaadi solidaarsuse kasvatamisel, mis toetab jätkusuutlikku sotsiaalset korda ja aitab täita sotsiaalse arengu eesmärke. Sotsiaaltööl kui inimõigustel põhineval elukutsel (Griffin 2008; Healy 2008; Ife 2012) on ainulaadne lähtepositsioon, et asuda rakendama solidaarsuse kontseptsiooni, mis võimaldab säilitada sotsiaalset korda ja saavutada käegakatsutavad tulemused nende säästva arengu eesmärkide täitmisel, mis on otseselt seotud sotsiaalse jätkusuutlikkusega. Oma kutsetegevuse kaudu saavad sotsiaaltöötajad hõlbustada sotsiaalset sidusust, seista õiglasema poliitika eest ja võimestada kogukondi, aidates kaasa SAE-des väljendatud sotsiaalse jätkusuutlikkuse kujundamisele.

Sotsiaalne jätkusuutlikkus ja solidaarsuse normatiivne roll

Sotsiaalne jätkusuutlikkus on mitmetahuline kontseptsioon, mis kirjeldab protsesse ja mehhanisme, mis võimaldavad säilitada praeguste ja tulevaste põlvede heaolu, aidates samal ajal kaasa majandusliku ning keskkondliku jätkusuutlikkuse eesmärkide saavutamisele (Partridge 2014). Sotsiaalne jätkusuutlikkus nõuab seega jõupingutust, et luua õiglasemaid, mitmekesisemaid, sidusaid ja demokraatlikke ühiskondi.

Sotsiaaltöötajad saavad oma kutsetegevusega hõlbustada sotsiaalset sidusust, seista õiglasema poliitika eest ja võimestada kogukondi.

Erinevalt majanduslikust jätkusuutlikkusest, mille keskmes on finantsiline elujõulisus, või keskkonna jätkusuutlikkusest, mis tähtsustab looduse ja loodusvarade säilitamist, keskendub sotsiaalne jätkusuutlikkus ühiskonnakorraldusele, sotsiaalsetele normidele, kollektiivse tahte kujundamisele, kollektiivsele tegevusele ja otsustamisele ning organisatsioonidele ja institutsioonidele, mis moodustatakse korra säilitamiseks ning on enamasti seotud õigusriigiga.

Solidaarsus kerkib esile kui normatiivne kontseptsioon, mis iseloomustab seda, kuidas me üksteisega suhtleme ja täidame eetilisi kohustusi ning jagame üksikisikutena ja rühmades vastastikust toetust ühiskonnas. Seega on solidaarsus kontseptsioon, mida saab uurida ja kirjeldada empiiriliselt, kuid võime rääkida ka solidaarsuse normatiivsest teooriast, solidaarsuse eri vormidest, mille poole võib ideaalis püüelda (või mitte). 

Üleilmset solidaarsust edendatakse selle nimel, et inimkonna iga liige oleks kaitstud.

Solidaarsus tähendab, et inimestel on neid siduvad ühised huvid, identiteet ja eesmärgid ning neil on üksteisele kindlale standardile vastavad ootused. Solidaarsus läheb kaugemale individuaalse omakasu püüdlemisest ja tekitab ühtekuuluvustunde, mis on omane igasugusele sotsiaalsele korrale. Solidaarsuse kaudu tunnetavad üksikisikud omavahelist seotust ja oma tegevuse mõju teistele, mis motiveerib tegutsema nõnda, et see toetab kollektiivset heaolu. 

Kooseksisteerimiseks on mitu võimalust, seega muutub sotsiaalne jätkusuutlikkus mõõdupuuks, mille abil saame hinnata solidaarsuse olemust, mis on omane kindlale sotsiaalsele korrale. Nende kahe vahe – faktiline praegune, empiiriline solidaarsus ning ideaalne – näitab, kas kehtiv sotsiaalne kord on või ei ole jätkusuutlik. Loomulikult jõuame mõne solidaarsusvormini, mis toetab sotsiaalse korra säilimist, sellal kui teised seda ei tee.

Solidaarsus avaldub eri vormides, olenedes sellest, millised üksikisikud moodustavad sotsiaalse korra.

Seega on sotsiaalse jätkusuutlikkuse seisukohast oluline sotsiaalset korda peegeldav solidaarsuse laad ning see, kuidas see edendab sotsiaalset sidusust, kindlustab individuaalset heaolu ja lahendab kollektiivseid probleeme. Näiteks võib solidaarsus motiveerida üksikisikuid tegutsema kogukonna huvides, toetama haavatavaid rühmi ja pingutama ühiste eesmärkide saavutamise nimel. Kuigi teistlaadi solidaarsus võib hoopis tõugata mitte hoolima neist, kellega ei samastuta, ilmutama ükskõiksust sotsiaalselt tõrjutute ja vaeste vastu jne. 

Seega avaldub solidaarsus eri vormides, olenedes sellest, millised üksikisikud moodustavad sotsiaalse korra. Just solidaarsuse laadist oleneb, kas see või teine sotsiaalne kord suudab tagada üksikisikute kaitse ja heaolu ning samal ajal aidata kaasa looduskeskkonna hoidmisele ja majanduslikule jätkusuutlikkusele. Solidaarsuse iseäralikud vormid, mis suurendavad lõhet etnilise kuuluvuse, rahvuse, usutunnistuse või teiste identiteedinäitajate alusel, võivad küll tugevdada ühtekuuluvust teatavates rühmades, kuid panna ka tõrjuma või diskrimineerima teisi, õõnestades sotsiaalset sidusust. Need ei suuda lahendada üleilmseid probleeme ega ole kokkuvõttes jätkusuutlikud.

Solidaarsuse lahkamine

Solidaarsus kujuneb suhtluse käigus konkreetse sotsiaalse korra raames ja teiseneb sedamööda, kuidas suhtlus aja jooksul erinevaid vorme võtab (Rehg 1994). Solidaarsus on seega keeruline ja mitmetasandiline kontseptsioon, mis muutub pidevalt. 

Esimene ja põhiline solidaarsuse tase viitab sotsiaalse suhtluse mehhanismidele, mis võimaldavad sotsiaalse korra üldse kehtestada, peamiselt on see usaldus. Siin me lihtsalt teadvustame võimet kedagi usaldada ja seda, et usaldus on hädavajalik ettearvamatustega toimetulekuks. Teine tase viitab solidaarsusele, mis on seotud normidega, mis kindla sotsiaalse korraga kaasas käivad. 

Kosmopolitism kui filosoofiline õpetus väidab, et kõik inimesed kuuluvad ühte moraalsesse kogukonda, mis ületab rahvuslikke, kultuurilisi ja etnilisi piire.

Jõudes esimesele tasemele, ei ole üksikisik ainult võimeline usaldama teisi, vaid ta on ka motiveeritud suhtlema ja aitama kaasa sidusa sotsiaalse korra kujunemisele. Nõnda on solidaarsuse kontseptsioon seotud võimega kujundada üksteisemõistmine nendega, kes kuuluvad samasse sotsiaalsesse süsteemi, tekitades neis motivatsiooni sellega rohkem lõimuma. Solidaarsusest saab sotsiaalsetes võrgustikes ning sotsiaalsete suhete ja vastastikmõju kaudu kujuneva „ühise osaluse“ kogemuse väljund (Habermas 2015). Uurides jagatud norme, saame selgitada, kuidas solidaarsus kujuneb. See ei ole lihtsalt vajalike eelduste kombinatsioon, vaid inimestel peab tekkima ka motivatsioon selle põhjal tegutseda.

Solidaarsuse teine tase püsib esimese taseme najal. Siin on solidaarsus normide normatiivne väljendus, milles osalised vastastikku kokku lepivad. Solidaarsus sellel tasemel on paindlik, ühendades ühelt poolt üksikisiku eetiliste otsuste langetamist ja teiselt poolt ühiseid norme, mida järgivad kõik üksikisikud konkreetse sotsiaalse korra tingimustes. See on isikliku motivatsiooni normatiivne raamistik, mis paneb inimest ühisürituses osalema. 

Kodanikupõhine vabariiklus tähtsustab aktiivset kodanikuosalust, kodanikuvoorust ja ühist osalust avaliku hüve saavutamisel.

Kui ühiselt saadakse aru, et tuleb tegutseda, saab sellele vastav tegevusnorm sotsiaalse korra osaks ja muutub täiendavaks motivaatoriks, mis paneb osalema suhtluses. Nõnda seisab üksikisiku eetiline pürgimus ehk arusaam sellest, kuidas ta soovib elada, küll sotsiaalsele korrale omastest normidest eraldi, kuid need paratamatult mõjutavad seda (Habermas 1996; Rawls 1971).

Igasugune tõrge vastastikuses mõistmises solidaarsuse esimesel tasemel või solidaarsuse moraalsete kohustuste eiramine teisel, olgu ebakõla kui väike tahes, tekitab pingeid ja sotsiaalsed sidemed hakkavad lagunema. Üldiselt on see vajalik asjade käik, et taaslõimuda ja taasluua ning kinnistada solidaarsus ning see on muutuste käivitaja. See on tõuge liikuda sotsiaalselt vähem jätkusuutliku olukorra juurest jätkusuutlikuma poole.

Solidaarsuse alustalad on inimõiguste ja kodanikuosaluse väärtustamine

Solidaarsuse vormi kujundamine, mis suudab säilitada sotsiaalse korra üha mitmekesisemates ja omavahel seotud ühiskondades, eelkõige üleilmsete proovikivide keskel, nõuab lõimivat teoreetilist käsitlust. Selline käsitlus peab sobitama universaalsed inimõiguste põhimõtted, mis põhiseaduslikult kaitsevad inimväärikust, protsessidega, mis edendavad ühistegevust kodanike aktiivse osaluse kaudu demokraatlikus valitsemises.

Kahe järgnevalt kirjeldatud solidaarsuse alustala ühendamine pakub terviklikku raamistikku, avades täiendavaid vaatenurki, mille kaudu saab solidaarsuse ideaalset käsitlust mõtestada ja sisustada, et arendada kutsetegevust, mis aitab kaasa sotsiaalsele jätkusuutlikkusele. 

Kosmopolitism (ingl cosmopolitanism) kui filosoofiline õpetus väidab, et kõik inimesed kuuluvad ühte moraalsesse kogukonda, mis ületab rahvuslikke, kultuurilisi ja etnilisi piire. Selle õpetuse juured on klassikalises stoitsistlikus filosoofias, kuid nüüdisaegse tähenduse on see omandanud koos inimõiguste ülddeklaratsiooniga, mis tähtsustab võrdsuse, vabaduse ja inimväärikuse põhimõtteid (Habermas 2010). See käsitlus järgib moraalset tõekspidamist, mille kohaselt eetilisi standardeid ja inimõigusi saab universaalselt rakendada. Üleilmset solidaarsust edendatakse selle nimel, et inimkonna iga liige oleks kaitstud.

Neid solidaarsuse kahte alust kombineerides saavad sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika toimida kaasava, osalusel põhineva, vastupidava ning eetiliselt põhjendatud solidaarsuse kujundamise vedurina.

Professionaalsele sotsiaaltööle ja sotsiaalpoliitikale muudab selle käsitluse lähedaseks selle vankumatu pühendumine inimõigustele, sotsiaalse õigluse ja tõrjutud inimrühmade eest seismisele (Healy 2008; Ife 2012). Otseselt solidaarsuse maailmakodaniku vaatest lähtuvad sotsiaaltöötajad tegelevad riigipiiri ületavate probleemidega, nagu kliimamuutus, üleilmne ebavõrdsus, ränne ja pandeemiad, seistes poliitika eest, mis järgib universaalseid inimõiguste standardeid ja vastustab süsteemset ebavõrdsust globaalsel tasandil. 

Üleilmse solidaarsuse ideaalidest kantud sotsiaalpoliitika hõlmab õiguslike normide ja institutsionaalsete struktuuride loomist, mis võimaldavad paremini kaitsta inimõigusi, edendavad õiglust, hõlbustavad rahvusvahelist koostööd ning aitavad igati kaasa SAE-de realiseerimisele.

Kodanikupõhine vabariiklus (ingl civic republicanism) on poliitiline filosoofia, mis tähtsustab aktiivset kodanikuosalust, kodanikuvoorust ja ühist osalust avaliku hüve saavutamisel (Pettit 1997). Selle järgi mõistetakse vabadust mitte ainult kui valitsejate mittesekkumist, vaid kui mittedomineerimist, mis saavutatakse kodanike sisuka osaluse kaudu oma kogukonna valitsemises. See käsitlus rõhutab kodanike rolli ühiskondlike normide ja poliitika kujundamisel, mida täidetakse avalikes aruteludes, kogukonna elu korraldamises ja demokraatlikes otsustusprotsessides osaledes (Pettit 1997).

Solidaarsuse jaoks on kodanike aktiivne osalus tähtis, sest see edendab sotsiaalset sidusust, suurendab asjaomaste asutuste legitiimsust ja tagab dialoogile avatud valitsemise (Habermas 2013). Selline mõtteviis julgustab üksikisikuid võtma vastutust oma kogukondade heaolu eest, edendama vastutust ja läbipaistvust ning kaasama poliitikakujundamisse mitmekesiseid vaatenurki. See osaluslik käsitlus toetub tugevalt Rousseau ideele, et kodanikuühiskonna tugevdamine muudab sotsiaalsüsteemid raskustele vastupidavamaks (Habermas 1998).

Sotsiaaltöötajad saavad hõlbustada kultuurilõhesid ületavaid dialooge, mis edendavad vastastikust mõistmist ja võimestavad haavatavaid rühmi osalema otsuste langetamisel.

Kutselised sotsiaaltöötajad rakendavad kodanikuosalust väärtustava käsitluse põhimõtteid, võimestades üksikisikuid ja kogukondi osalema ühiskonnaelus, hõlbustades osalusprotsesse ja toetades algatusi, mis suurendavad ühist hüve (Healy 2008). Sotsiaalpoliitikas saab need põhimõtted võtta osalust võimaldavate valitsemisstruktuuride kujundamise ja kodanikuõppe programmide ning poliitika väljatöötamise aluseks. Need võimaldavad kodanikel olla kaasatud ja tugevdavad demokraatlikke institutsioone.

Lõimitud tegevus solidaarsuse ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse edendamisel 

Lõimides universaalseid inimõigusi ja kodanikeosalust väärtustavate käitluste ideed üheks tervikuks jõuame sellise solidaarsuse laadini, mille kohta saab väita, et see on sotsiaalselt jätkusuutlik. Kaasinimeste käsitlemine üleilmse kogukonna liikmetena annab universaalsetele inimõigustele eetilise aluse ja kutsub kõiki üles võtma vastutuse üleilmsete probleemide eest, samal ajal kui kodanikuosalust ja ühistegevust väärtustav käsitlus pakub igaühele võimalusi aktiivselt osaleda ja kollektiivselt tegutseda demokraatliku valitsemise kaudu.

Neid kahte solidaarsuse alust kombineerides saavad sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika toimida kaasava, osalusel põhineva, vastupidava ning omaenda väärtuste alusel eetiliselt põhjendatud solidaarsuse kujundamise vedurina, astudes realistlikke ja teostatavaid samme sotsiaalselt jätkusuutlikuma arengu suunas. Kosmopoliitne solidaarsus kutsub kutsetöös vastastikust austust ja mõistmist edendades keskenduma sellele, et lõpetada inimväärikuse rikkumine, tunnistada mitmekesisust ja laiendada eetiline pühendumine kõigile inimestele. Kodanikupõhise vabariikluse põhimõtetest lähtuv solidaarsus ärgitab kodanikke aktiivselt kujundama poliitikat, lahendama probleeme ja andma oma osa avalikku hüvesse. Rakendades solidaarsuse kontseptsiooni, mis järgib neid põhimõtteid, aitavad sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika üles ehitada tugevaid sotsiaalseid sidemeid ning institutsioone, mis on võimelised kohanema muutustega ja ületama takistused, mis omakorda teebki ühiskonna sotsiaalselt jätkusuutlikumaks.

Kutselistest sotsiaaltöötajatest oleneb paljuski see, et ülal kirjeldatud ideed, mis väärtustavad inimõiguste universaalset rakendamist ja kodanikeosalust, leiaksid praktilise väljundi, seega saavad nad sotsiaalse jätkusuutlikkusele oluliselt kaasa aidata.

Mõju sotsiaaltööle

Ülal kirjeldatud ideede rakendamiseks kutselises sotsiaaltöös tuleks üle vaadata, kuidas spetsialistid langetavad otsuseid ehk teostavad oma kaalutlusõigust (Heath 2020; Molander 2016). Viimase all mõeldakse hinnanguid, mida sotsiaaltöötajad annavad, kasutades oma teadmisi ja oskusi ühes või teises olukorras, et leida abistatava inimese individuaalsete vajaduste ja laiemate ühiskondlike kaalutluste tasakaal. Järgides selliste otsuste langetamisel sotsiaalse jätkusuutlikkuse ja solidaarsuse põhimõtteid, aitavad sotsiaaltöötajad kaasa sotsiaalse jätkusuutlikkuse edendamisele oma riigis.

Professiooniteooriast lähtudes tuleks sotsiaaltöötajaid käsitleda mitte pelgalt teenuste osutajatena, vaid ka nüüdisaegse sotsiaalse korra kesksete kujundajate ja säilitajatena (Abbott 1995). Kaalutlusõiguse teostamist mõjutavad ühiskondlikud normid, eetilised standardid ja institutsionaalne raamistik. Kuigi sotsiaalne jätkusuutlikkus peab eelkõige silmas pikaajalist ühiskondlikku heaolu, tuleks sellest lähtuda ka igapäevastes otsustes kas või seetõttu, et sotsiaalse õigluse ja inimõiguste edendamine juba on sotsiaaltöötajate ülesanne. Inimõigusi ja kodanikuosalust väärtustavate käsitluste ideid lõimiva mudeli saab võtta sotsiaaltöö normatiivseks aluseks nii klienditöös, kogukondade võimestamisel, poliitikakujunduses kui ka erialahariduses. Praktikas saab seda teha järgmiselt.

• Terviklik hindamine abimeetmete valikul. Arvestades heaolu laiemaid sotsiaalseid mõjutegureid, nagu eluase, haridus, tööhõive ja sotsiaalne kaasatus, saavad sotsiaaltöötajad kujundada sekkumisi, mis võimaldavad rahulda kiireloomulisi vajadusi, kuid on ühtlasi meetmete süsteemi osa, mis kindlustab inimeste ja kogukondade kestliku toimetuleku. Näiteks lastekaitses tuleb teha kaalutlusotsuseid, mille mõjul laste elu jõuab heaolutasemele, mis on jätkusuutlik nii lapsele kui ka ühiskonnale.
• Kogukondade võimestamine. Spetsialistide kaalutlusõigust tuleks kasutada kogukondade osaluse edendamiseks, et võimestada inimesi aktiivselt tegutsema oma heaolu parandamisel. See ühtib käsitlusega, mis väärtustab kodanikualgatust ja ühistegevust avalike hüve edendamisel, millega luuakse kõigile võrdsed osalemisvõimalused ning vähendatakse sotsiaalset tõrjutust kui jätkusuutmatut nähtust.
• Huvikaitse ja poliitika mõjutamine. Sotsiaaltöötajad saavad oma unikaalset positsiooni kasutades seista poliitika eest, mis järgib universaalseid inimõiguste põhimõtteid. See hõlmab süsteemse ebavõrdsuse vastu võitlemist ja võrdse ligipääsu kujundamist vahenditele ning võimalustele. Vajaduse korral tuleb valitsusele meelde tuletada nende kohustust järgida põhiseaduslike õiguste põhimõtteid, vaidlustades sotsiaalteenuste kärpimist või neid osutavate spetsialistide arvu vähendamist, kui see seab ohtu inimeste sotsiaalsete vajaduste rahuldamise. 
• Erialadevaheline koostöö. Keeruliste sotsiaalsete probleemide lahendamine nõuab sageli eri valdkondade koostööd. Sotsiaaltöötajad saavad kasutada oma kaalutlusõigust multidistsiplinaarsete meeskondade moodustamiseks ja seal osalemiseks, tagades, et valdkondade sekkumised oleksid terviklikud ning jätkusuutlikud. Erialade koostöö on jätkusuutlik üksnes siis, kui järgitakse inimõiguste ja demokraatliku õigusriigi põhimõtteid. 
• Eetiline otsustamine. Solidaarsuse lõimitud käsitluse põimimine eetilistesse raamistikesse aitab sotsiaaltöötajail langetada otsuseid, mis kindlustavad üksikinimeste huvide ja kogukonna laiema heaolu tasakaalu. See hõlmab oma tegevuse mõju pidevat reflekteerimist laiemas sotsiaalses kontekstis.

Lõimides sotsiaalse jätkusuutlikkuse ja solidaarsuse põhimõtteid otsustamisse kutsetöös saavad sotsiaaltöötajad mõjusalt kaasa aidata õiglasema ja vastupidavama ühiskonna kujundamisele. Selline töötamisviis ei toeta mitte ainult üksikuid sotsiaaltöö teenuste kasutajaid, vaid tugevdab ka sotsiaalseid struktuure, mis on vajalikud säästva arengu eesmärkidega seotud keeruliste probleemide lahendamiseks.

Lõpetuseks

Universaalseid inimõigusi ja kodanikuosalust väärtustavate käsitluste ideede lõimimine pakub kutselise sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika arendamiseks tugeva teoreetilise aluse, et edendada sedalaadi solidaarsust, mis suudab kujundada jätkusuutliku sotsiaalse korra.

Kutseline sotsiaaltöö on ülioluline ideaalse solidaarsuse ülesehitamisel, mis suudab tagada jätkusuutliku sotsiaalse korra, olles nagu sild üksikisikute ja institutsioonide vahel, seistes sotsiaalse õigluse eest ja võimestades kogukondi. Sotsiaalpoliitika toetab neid jõupingutusi, tagades, et kõigi üksikisikute õigusi ja vajadusi tunnustatakse ning käsitletakse. Keskendudes pikaajalistele tulemustele ja tulevaste põlvede heaolule, saavad sotsiaaltöötajad ja poliitikakujundajad anda oma osa õiglasema, võrdsema ja jätkusuutlikuma maailma kujundamisel.

Inglise keelest tõlkis Regina Lind

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2025.