Rini Blankers: „Hoolekanne peab olema asjatundlik ja osavõtlik“
Dementsuse ja sellest põhjustatud käitumisprobleemide mitmekülgne käsitlus aitab nii hoolekandeasutuse elanikel kui ka töötajatel tunda end turvaliselt. Hollandi kogemustest on meil mõndagi õppida.
ajakiri Sotsiaaltöö
Hollandlane Rini Blankers on Eesti hoolekandeasutuste töötajatele ammune tuttav: teda tuntakse kui erihoolekandeteenuste arendajat, koolitajat ja eksperti raskesti mõistetava käitumisega klientide toetamisel. Viimastel aastatel on ta jaganud teadmisi ka dementsuse kohta, käsitledes oma koolitustel teooriat ja praktikat, mis võimaldab hooldekodu elanikele mitmekülgset ja kvaliteetset hooldust. Artikkel toetub ajakirjale antud intervjuule ja koolituse slaididele.
Kuidas olete seotud hoolekande ja Eestiga? Mis tööd teete praegu?
Alustasin hoolekandes 36 aastat tagasi. Olen õppinud õendust. Pärast kooli töötasin intellektipuudega inimestega ja hiljem meeskonna juhina. Aastal 2002 pakkus sõber Cees Hage, et võiksime asutada ühise ettevõtte. Kuna ta oli Eesti sotsiaalvaldkonnas juba mõne aasta tegutsenud, siis kutsus ta ka mind ühele koolitusele kaasa. Lennukist välja astudes tundsin end nagu kodus. Armusin Eestisse.
Alustasime koos Ceesiga siinsete spetsialistide koolitamist ja vahendasime Hollandi kutsekoolide õppejõudude ja õpilaste külaskäike. Püsiv ja siiani jätkuv koostöö kujunes Leideni linna Mondriaani kolledžiga. Tutvusin Monika Salumaaga ja osalesime suure hooldusvajadusega intellektipuudega noorte kodu rajamisel Lihulas. Mäletan, et andsime tookord ka intervjuu Sotsiaaltöö ajakirjale! Aastani 2015 jätkasime koolitajatele klientide raskesti mõistetava käitumise koolitusi. Siis sai Cees insuldi. Pidin koolitustega koomale tõmbama, et sõpra abistada. Õnneks on ta nüüd jõudsalt taastumas.
Eestis koolitades olen tähele pannud, et teadmisi on üldiselt veel vähe.
Hollandis töötan käitumiseksperdina konsultatsiooni ja ekspertiisikeskuse (Centre of Consultation and Expertise, CCE) heaks. See on valitsuse rahastatav mittetulundusühing, kust hoolekandeasutused saavad nõu küsida, kui vajatakse tuge seoses klientide keerulise käitumisega. Tutvume juhtumikirjeldusega, jälgime olukorda kohapeal ja juhendame töötajaid. Asutuse töötajad läbivad koolituse ja koos juhtkonnaga arutavad läbi lahendused.
Dementsusega inimeste hooldus on olnud mulle alati südamelähedane. Viimasel paaril aastal on mul kujunenud hea koostöö Eestis tegutseva dementsuse kompetentsikeskusega. Eestis oleme teinud päris edukaid koolitusi ja seminare. Eesti spetsialistid on külastanud ka Hollandi selle valdkonna asutusi. Eestis koolitades olen tähele pannud, et teadmisi on üldiselt veel vähe.
Kuulsin, et kirjutate ka raamatut dementsusega inimeste pesemisest?
See vastab tõele! Viimasel aastal olen Hollandis süvitsi tegelenud juhtumitega, kui hooldustöötajatel on dementsusega klientide pesemisega raskusi. Olen nüüd selle ala ekspert: sõidan ringi ning koolitan, vaatlen kliente ja hooldustöötajaid koos tegutsemas ning annan nõu. Selliste teadmiste järele on suur nõudlus. Ei taheta lasta ennast pesta, muututakse agressiivseks – see on suur probleem. Juhtub sedagi, et kliendi pesemine lõppeb hooldustöötaja jaoks siniste plekkidega kehal. Oluline on leida lahendus, muidu ei pea töötajad vastu, jäävad haigeks või lahkuvad ametist. Välditakse klientide pesemist. Kliendid ja omaksed kaebavad.
Tuleb teada, milline on dementsuse vorm. Sellest oleneb paljuski ka inimesele sobiv hooldus.
Mis nõu te annate, kui klient käitub keeruliselt? Milliseid kliendi endaga seotud tegureid tuleb arvestada?
Soovitan vaadata olukorda laialt ja mitme nurga alt. Mu pea töötab nagu kompuuter, sest on nii palju asju, mida tuleb arvesse võtta. Esiteks tuleb teada, milline on dementsuse vorm. Eestis on see probleem, sest enamasti ei ole inimestel korralikku diagnoosi. Sageli ütleb isegi arst, et milleks sulle diagnoos, unustamine on sinu eas loomulik. Aastaid tagasi võis ka Hollandis juhtuda, et diagnoos pandi dementsuse vormi täpsustamata. Õnneks praegu tullakse hooldusele juba täpse diagnoosiga. Sellest oleneb paljuski ka inimesele sobiv hooldus.
Dementsus on ajutalitushäire, mis võib olla põhjustatud rohkem kui 50 haigusest. Neli kõige levinumat dementsuse vormi on Alzheimeri tõbi, vaskulaarne dementsus, frontotemporaalne dementsus ja Lewy kehakeste dementsus. Vt lähemalt dementsuse kompetentsikeskuse veebilehelt.
Frontotemporaalse dementsuga inimene võib käituda äkiliselt, kui satub paanikasse, ta ei suuda ennast pidurdada. Alzheimeri tõvest põhjustatud dementsuse korral võidakse tunda hirmu ja kurbust ning hakata teisi kahtlustama. Vaskulaardementsusega inimesele põhjustab raskusi see, kui abistaja räägib või tegutseb liiga kiiresti. Lewy kehakeste dementsusele aga on omane, et inimese seisund kõigub palju: ta võib olla väga tegus, kuid hetk hiljem ei suuda isegi püsti tõusta. Hooldajale võib tunduda, et klient tembutab. Aga see on tema dementsuse vormi eripära.
Tegevuse planeerimisel tuleb arvestada, kui kaugele on dementsus arenenud.
Samuti tuleb arvestada, kui kaugele on dementsus arenenud. Algul märkab inimene ise, et ta unustab asju, kuid suudab seda edukalt varjata. Ta tunneb ennast ähvardatuna, kui tajub, et mälu ja mõtlemine on häiritud. Sümptomite süvenedes muutub käitumine juba sedavõrd, et tekivad probleemid. Järjest sagedamini lähevad segamini aeg ja koht, ei tunta inimesi ära ega tulda enam ise toime. Haiguse hilisemates etappides väheneb oluliselt teadlikkus iseendast ja kontakt ümbrusega, aga ka liikumine. Hoolduses tuleb siis keskenduda esmaste vajaduste rahuldamisele ning ka meelte stimuleerimisele.
Tutvun alati inimese elukäiguga, mis isegi Hollandis ei pruugi olla paberil kirjas. Sageli saab käitumisest aru, et noorpõlves on olnud mingi trauma. Dementsusega vallandub trauma uuesti, kui keskkonnas on tegur, mis sellega seostub. Näiteks võidakse karta, kui tuntakse higi lõhna, mis meenutab üleelamisi Siberis. Lähedastega suheldes saab minevikutraumadele jälile.
Hooldustöötajal peavad olema ka selja taga silmad, et iga klienti märgata.
Dementsusega võivad kaasneda teised häired, näiteks autism, ärevushäire või alkoholisõltuvus, aga inimesel võivad olla ka somaatilised haigused, nt halvenenud nägemine või kuulmine, valud. Samuti mõjutab käitumist iseloom: kas ollakse loomult rahulikum või impulsiivne, kiputakse teisi kontrollima või ollakse endassetõmbunud.
Millised keskkonnast põhjustatud tegurid võivad käitumist mõjutada?
Sotsiaalse keskkonna juures tuleb jälgida, millised on kaaselanikud ja suhted lähedastega ning kuidas hooldusmeeskond tegutseb, kas töötajaid on piisavalt, kui hea on nende ettevalmisus. Mõnigi keerulise käitumisega inimene on pidanud hooldekodu vahetama, sest töötajatel polnud teadmisi, kuidas toime tulla.
Minu töö üks osa ongi jälgida kõrvalt hooldustöötajate tegevust, et märgata, mida saaks parandada. Näiteks kõnnib töötaja dementsusega klienti tähele panemata temast mööda. Kui see inimene läheb pingesse ja teist klienti lööb, siis on kisa lahti, öeldakse, et ta on agressiivne. Tegelikult ei saanud ta enam olukorrast aru, tundis end abituna ja sattus segadusse. Oleks piisanud ühest julgustavast pilgust, et teda rahustada. Hooldustöötajal peavad olema ka selja taga silmad, et iga klienti märgata.
Asutuse õhkkonda mõjutab organisatsioonikultuur: oluline on, et kõigil oleks sama arusaam ja töötajad oleksid toetatud.
Kodutunde tekitab mõni tuttav, oma kodust pärit ese.
Füüsiline keskkond hõlmab maja, kus elatakse, sealseid elu- ja olmeruume, sisustust ning vahendeid. Hollandis leiti raha, et ehitada vanade majade asemele uued kaunid hooldekodud. Eestis tegutsevad paraku veel paljud hooldekodud vananenud hoonetes. Muidugi on ka kalleid ja moodsaid erahooldekodusid, kuid sinna ei pruugita kohta saada. Meeldiv kohandatud keskkond aitab kindlasti probleeme vähendada.
Mõni inimene ei ole nõus end pesema, kui ruumis on tema jaoks külm. Meenub üks mees, kes ei olnud nõus voodist välja tulema. Tema naisega rääkides selgus, et ka kodus eelistas mees alati magada soojaks köetud toas. Selle mehega aitas, kui enne voodist tõusmist soojendati tema tuba ja pesemisruum lasti sooja auru täis.
Isegi sõbralik käepigistus sisendab turvatunnet.
Teine meeldejääv lugu oli naisega, kes ärkas keset ööd ja läks kaaselanike ustele koputama. Juhatasin ta tagasi voodisse, kuid viie minuti pärast oli ta jälle koridoris. Pojaga vesteldes tuli välja, et kodus kasutas ta tekikoti asemel teki all lina. Kui seda võimaldati ka hooldekodus, magas naine rahulikult ega tülitanud enam kaaselanikke.
Kas hooldekodu peaks sarnanema koduga?
Just nii, see peab olema ka hubane. Magamistubade seinal võiksid olla fotod. Sageli neid ei ole, ei taheta seina ära rikkuda. Hollandis leiab klientide magamistubadest nende oma asju: pildialbumeid, fotosid ja esemeid, nii et toas on hea tuttavlik tunne.
Üks dementsusega inimene tahtis hakata hooldekodust koju minema: „Kell on viis, ma pean oma lastele süüa tegema.“ Kõndisime tema tuppa ja hakkasime koos pilte vaatama: „Kas need on sinu lapsed? Mis on nende nimed?“ Tegelikult tahtis ta rääkida oma lastest ja rohkem polnud vajagi. Kodutunde tekitab mõni tuttav, oma kodust pärit ese. Rõõmustan, et samu põhimõtteid järgitakse järjest rohkem ka Eestis.
Peab pugema kliendi nahka, panema ennast tema olukorda.
Pakkuda tuleb mõtestatud tegevust. Hollandis kasutatakse päris palju eri liiki psühhoteraapiat, näiteks muusikateraapiat. Saab koos laulda ja kuulata vanu laule, lasta neid raadiost. Eestlased on laulurahvas, teate seda isegi. Ka tuttavad lõhnad mõjuvad rahustavalt. Koos mängitakse vanu, minevikust tuttavaid mänge. Isegi nukuga jalutatakse. Istume seltsis ümber laua ja loeme ajalehti ning teeme palju muud.
Milliseid praktilisi soovitusi olete hooldustöötajatele andnud?
Õpetan lihtsaid nippe. Isegi sõbralik käepigistus sisendab turvatunnet. Teine võte on pesemise või hooldusprotseduuri ajal mõlemast käest kinni hoida nii, et käed on risti, nagu on näidatud fotol. Sageli tunneb dementsusega inimene hirmu, sest ta ei mõsta enam, mis tema ümber toimub. Ta ei pruugi mäletada sedagi, kes on teda abistav hooldustöötaja, mis sest, et ta on teda palju kordi näinud. Tuleb keegi võhivõõras ja hakkab sind pesema. Mida sa teed? Muidugi hakkad vastu. Aga kui inimest kättpidi tervitada ja hoida tal kätest kinni õiges asendis, nii on raskem lahti rebida. Üks hooldustöötaja hoiab kätest ja teine peseb, siis ei pea löömist kartma. Kui töötaja tunneb hirmu, siis kandub see märkamatult üle ka kliendile. Kui aga töötajal on turvaline, siis mõjub see ka kliendile lõõgastavalt.
Ligi 90% juhtumite korral õnnestub ebakohast käitumist ennetada või olukord rahumeelselt lahendada, kuigi tuleb ka ette, et need võtted ei tööta.
Kui inimesele tundub, et kõike tehakse liiga kiiresti, siis tuleb tempo maha võtta, mitte üritada ta kähku ära kuivatada. Kui üks töötaja paneb sokki jalga, siis teine ei peaks mitte teise sokiga tegelema, et asjaga kiiremini ühele poole saada, vaid hoidma kliendiga silmsidet, et too ei hakkaks kartma.
Tähtis ei ole isegi see, mida sa ütled, vaid kuidas ütled.
Haigus mõjutab ajutalitust. Hästi lihtsalt öeldes: dementsuse progresseerudes ei tööta enam kõrgemad, ajutalituse 3. ja 4. kiht, mis aitavad asju õigesti tõlgendada, ja reageeritakse ainult stiimulitele. Mängumadu märgates võime korraks ehmatada, kuid üsna ruttu taipame, et see ei ole ehtne. Dementsusega inimene aga tunneb hirmu iga kord, kui ta mängumadu näeb. Sama reaktsioon vallandub, kui näiteks keegi selja tagant tuleb ja ootamatult midagi ütleb. Kui tead, et inimene võib nii käituda, siis on parem tulla ringiga, et ta sind märkaks, lehvitada ja alles siis hakata kõnelema.
Mu hea kolleeg dr Hugo Gratama van Andel ütleb alati, et pead pugema kliendi nahka, panema ennast tema olukorda. Mõnes asutuses kasutatakse hooldusprotseduuride ajal siniseid kummikindaid. Mis tunne sul oleks, kui lamad oma voodis, avad silmad ja äkki on sinu ees kaks tundmatut inimest suurte siniste kinnastega? Muidugi on see hirmus.
Vaatangi iga hoolekandeasutust sellise pilguga, kas tahaksin, et mu vanemad seal elaksid, või kas mulle meeldiks seal ise elada.
Dementsusega inimesega rääkides tuleb talle silma vaadata. Kui ta ei saa aru, siis korrata, rääkida aeglasemalt. Tähtis ei ole isegi see, mida sa ütled, vaid kuidas ütled. Aastaid tagasi külastasin hooldekodu Narvas ja üks vanaproua hakkas minuga vene keeles rääkima. Vastasin hollandi keeles ja nii vestlesime üle 20 minuti. Ta kurtis millegi üle ja mina vastasin lahkelt. Naisel läks sellest kohe kergemaks ja veidi aja pärast hakkas ta rõõmsalt millestki muust rääkima. Mõistsime teineteist sõnadeta ja tekkis hea side.
Mis pilguga te dementsusega inimest vaatate?
Vaatan teda kui inimest tema eluloo, tunnete ja hirmudega, mitte kui klienti. Inimese eest hoolitsemine hooldekodus ei saa piirduda üksnes hooldamise, toitlustamise ega mõne tegevuse korraldamisega. Tunnen uhkust, et ka Eestis on eakate hoolekandes peale kasvanud uus entusiastlik eri vanuses töötajate põlvkond, kes teeb tööd südamega ja naudib hoolealustega suhtlemist.
Üks minu klient Hollandis oli 51-aastane naine, kellel olid päris noored lapsed. Naisel arenes frontotemporaalne dementsus. Alguses elas ta kodus, kuni pidi kolima hooldekodusse. Ühtpidi oli see kurb, teistpidi oli imetlusväärne, kui armastavalt hooldustöötajad teda kohtlesid. Vaatangi iga hoolekandeasutust sellise pilguga, kas tahaksin, et mu vanemad seal elaksid, kui nad oleksid veel elus, või kas mulle meeldiks seal ise elada.
Hea hooldekodu tunneb ära selle järgi, et nii töötajad kui ka elanikud naeratavad kogu aeg. Neis, kus olukord ei ole nii hea, käiakse tuima näoga ringi ja mõeldakse ainult, kuidas töö tehtud saab. On suur vahe, kas hooldustöötaja tuleb tuppa ega ütle sõnagi tervituseks või kõnetab elanikku rõõmsalt nimepidi, ajab juttu, paneb käe õlale. See on armastav hooldus. Inimesega tuleb saavutada kontakt, ulatades talle kas või käsi ja lastes tal sinu sõrmi katsuda.
Hea hooldekodu tunneb ära selle järgi, et nii töötajad kui ka elanikud naeratavad kogu aeg.
Eakal on terve elu seljataga. Ta on olnud noor, lapsed suureks kasvatanud. Teinud tööd ja olnud ühiskonna liige. Ja siis, kui mälu vedas alt, sattus ta hooldekodusse. Meie tähtsaim ülesanne, kui hommikul tööle tuleme, on aidata kaasa, et hooldekodu elanikel oleks ilus päev.
Ühes hooldekodus, kus ma käisin, on kaunis aed. Elanikud saavad läbi osakonna ise sinna minna ja segamatult aias olla. Toas diivanil istuda või voodis lamada ei ole üldse tore. Öeldakse, et ma ju küsisin ja ta ise ütles, et tahab telerit vaadata. Aga miks ta nii ütles? Võib-olla ei kuule ta enam hästi, ei sobitu gruppi, ei mõista toimuvat. Või pole tal jaksu, et ise toimetada. Siis ta ütlebki, et tahab telerit vaadata, kuigi võib-olla teeks meeleldi midagi muud.
Kuidas on dementsusega inimeste hooldus Hollandis korraldatud?
Inimest toetatakse kodus nii kaua kui võimalik, nagu ka Eestis. Ta saab ravi ja asjakohaseid hoolekandeteenuseid. Kohalike omavalitsuste juures töötavad nõustajad, kes toetavad kodus elavate inimeste pereliikmeid, aidates neil aru saada, mida dementsus tähendab ja miks nüüd niimoodi käitutakse. Tutvustatakse, mida saab teha, näiteks soovitatakse omastehooldajale võimalust viia dementsusega abikaasa vahel päevahoidu. Omastele annab see hingetõmbeaega ja pikendab inimese kodus elamise aega. Tean, et sellised kenad teenuskohad on ka Eestis.
Suurema hooldusvajadusega inimeste jaoks on Hollandis nii riikliku kaasfinantseerimisega tavalised hooldekodud kui ka luksuslikud erakodud. Hooldekodudes on eraldi osakonnad eri terviseprobleemidega inimestele, näiteks võib olla palliatiivravi osakond ja ka omaette osakond dementsusega inimestele. Mõned osakonnad on spetsialiseerunud väga keerulise käitumisega klientidele. Mäletan veel ammuseid aegu, kui elati neljakümnekesi ühes osakonnas ja oli neli kuni kuus inimest toas. Viimastel aastatel on moodustatud järjest rohkem väikesi, kuni kuue kliendiga osakondi ja igal inimesel on oma tuba. Aga probleem on see, et nii väikeses osakonnas on korraga kohal enamasti üks töötaja ja tal on päris keeruline kogu grupil silma peal hoida: kui lähed kedagi tualetti saatma, jäävad teised üksi.
Hollandi igas hooldekodus töötab psühholoog.
Üks eripära on see, et Hollandi igas hooldekodus töötab psühholoog. Terviseküsimustega tegelevad arstid, kes on suuremates hooldekodudes ka kohapeal, on ka geriaatriale spetsialiseerunud perearstid. Arst jälgib ravimeid, kontrollib nägemist ja kuulmist, pidamatuse probleeme. Kui hooldekodu elanikul tekib mõni meditsiiniline probleem, saab lasta kohe seda hinnata. Keerulisemate olukordadega, nt probleemne käitumine, tegeleb spetsialistide meeskond, kus on nii arst, psühholoog kui ka õde, kes igaüks vaatab juhtumit oma vaatenurgast: arst kontrollib tervist, psühholoog analüüsib elulugu, võetakse arvesse dementsuse vorm ja koostataksegi terviklik hooldusplaan.
Dementsussõbraliku ühiskonna kujundamisel teeb tublit tööd Hollandi Alzheimeri ühing. See on väga suur organisatsioon, mille tegevust rahastatakse annetustest. Korraldatakse mälukohvikuid, infopäevi. Isegi televisioonis on dementsust käsitlev programm. Dementsust peetakse ühiskonnas oluliseks küsimuseks. Muidugi tuleb arvestada, et Hollandis on umbes Eesti-suurusel territooriumil ligi 18 miljonit elanikku. Neist umbes 290 000-l on dementsus.
Mida soovitaksite teha dementsusega inimeste teenuste arendamiseks Eestis?
Kõige tähtsam on koolitada hoolekandeasutuste töötajaid, aga ka arste. Kõikjal tuleb õppida klienti nägema inimesena. Selleni jõudmine võtab aastaid. Hollandis valivad töö hooldekodus enamasti need, kes armastavad töötada dementsusega inimestega. Ka ühiskonna suhtumine on Eestiga võrreldes veidi teistsugune. Seda tööd imetletakse ja väärtustatakse: „Vau, sa töötad dementsusega inimestega. Mina küll seda ei suudaks! Sa teed tõeliselt olulist tööd.“ Eestis tuntakse hooldustöötajale pigem kaasa ja soovitatakse ametit vahetada. Ei ole normaalne, et nii olulise töö tegija ei saa oma töö eest korralikku palka. Töö on muidugi raske ja nõuab eriteadmisi. Aga see on võimalus töötada südamega ja teha maailma ilusamat tööd.
Hooldaja peab pöörama tähelepanu enda ohutusele.
Üks asi veel, mis ma alati ütlen oma koolituse lõpus: hooldaja peab pöörama tähelepanu enda ohutusele. Kui on oht, et klient käitub agressiivselt, on parem kõiki meetmeid rakendada, et mitte viga saada. Tööandja ülesanne on selleks tingimused luua.
Mul on väga hea meel dementsusega inimeste hoolduse edusammude üle Eestis. Aastaid tagasi hooldekodudes käies ütlesid hooldustöötajad: „Selline nukker olukord meil siin on, pole lootustki, et see ükskord muutub.“ Praeguseks on juba üsna palju muutunud paremuse suunas, loodan, et muutub veelgi. Tunnen end juba poolenisti eestlasena, nii et siinses hoolekandes toimuv läheb mulle väga korda.
Artikkel on avaldatud Euroopa Sotsiaalfondi TAT-i „Pikaajalise hoolduse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamine“ toel.