Puuetega inimesed kogevad raskusi abi saamisel

---

Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) on huvikaitseorganisatsioon, mis tegutseb koostöös paljude partneritega selle nimel, et parandada Eesti kõigi puuetega inimeste ja krooniliste haigete elukvaliteeti, ühiskonda kaasatust ning eneseteostuse võimalusi. Üks organisatsiooni tegevussuund on ühiskonna teadlikkuse suurendamine puuetega inimeste ning krooniliste haigete õigustest ja vajadustest, aga ka nõustamine. EPIKoja poole pöördutakse sageli enda või lähedaste vajaduste ja hooldamise murede tõttu. Pöördumisi tuleb nii telefonikõnedena, e-kirjadena kui ka Facebooki kommentaaridena. Selleks et aru saada, milliste pöördumiste taga on laiem kandepind, soovisime koguda EPIKoja võrgustiku liikmetelt infot, kas ja mis küsimustes on neil olnud raskusi oma vajadustele vastava abi – nii toetuste kui ka teenuste – saamisel omavalitsuse või riigi tasandil. Küsitlus toimus 7. märtsist 10. aprillini 2023.

Küsitluse korraldus

Kasutasime kvantitatiivset andmekogumise meetodit: struktureeritud küsimustega ankeetküsitlust, sest see võimaldab kõige lihtsamini vastata. Vastusevariante sai täiendada oma kogemuste ja eluoluliste asjaolude kirjeldusega.

Info küsitluse kohta edastati EPIKoja võrgustiku e-posti aadressidele ja levitati Facebookis.

Näeme suurt vajadust toetada puudega ja kroonilise haigusega inimesi nende õiguste ja huvide eest seismisel.

Esitati 19 suletud küsimust, sh küsiti vastajate elukohaandmeid omavalitsuse täpsusega ning kontaktandmeid, et vajaduse korral saaks vastajaga ühendust võtta asjaolude täpsustamiseks. Osalejaid teavitati, et kontaktandmeid kasutatakse ainult selleks. Siiski jõudis meie info, et mõned puuetega laste vanemad ei soovinud küsitlusele vastata, kartes, et info võib jõuda omavalitsuseni ning võidakse ilma jääda ka sellest abist, mida senini võimaldati. Analüüsiks kasutati kirjeldava statistika meetodeid.

Küsitlusest võttis osa 123 inimest Eesti eri piirkondade 43 omavalitsusest. Tallinna linnas elas 23% vastanutest, järgnesid Tartu linn, Pärnu linn, Elva vald, Paide linn, Jõgeva vald, Haapsalu linn, Rae vald, Rakvere linn, Saaremaa vald ja Valga vald.

Omavalitsuse korraldatav abi

Küsimusele „Kas sul on olnud takistusi omavalitsusest teenuste ja/või toetuste saamisel?“ vastasid 67 inimest ehk 54% jaatavalt. Seega on pisut üle poole vastanutest, kes elavad 30 eri omavalitsuses, kogenud omavalitsusest sotsiaalabi saamisel takistusi.

Kõige sagedamini oli vastajatel raskusi tugiisiku teenuse (34% vastajatest), KOV-i rahaliste toetuste (32%), sotsiaaltransporditeenuse (23%) ja toimetulekutoetuse (18%) saamisel. Rahaliste toetustena, mille kohta ei saadud rahuldavat otsust, nimetati nt toetusi abivahendite ja ravimite ostmiseks, aga ka kodu kohandamiseks.

Uurisime ka abitaotluste menetlemise käiku: kas inimesed olid saanud kirjaliku vastuse, kui nende abitaotlust ei rahuldatud ja kas oli tehtud abivajaduse hindamine.

Küsimusele vastanutest 33% ei saanud abi andmisest keelduva otsuse korral kirjalikku vastust. Vastanute kogemuse põhjal on peamised muud vastuse edastamise võimalused otsuse suuliselt teatavaks tegemine kohtumisel omavalitsuses, inimese kodus või info edastamine telefoni teel. Taotlejale oli ka vastatud, et ta ei kvalifitseeru teenusele või ei leita kedagi abivajajat abistama.

38 inimesest, kes olid keelduva otsuse vaidlustanud või pöördunud halduskohtusse, saavutasid 12 varasema otsuse muutmise ning veel 10 said pärast seda abi.

Samuti nimetasid vastajad, et abi saamise kohta oli küll tehtud positiivne otsus, kuid abi osutaja (tugiisik, isiklik abistaja või hooldaja) tuli endal leida või lubas omavalitsus otsida, kuid senini ei ole inimest leitud; leitud abistajal puudus väljaõpe, et inimest toetada; teenust osutati tegelikust abivajadusest väiksemas mahus või olid seatud piirangud näiteks teenuse kasutamise kohtadele. Samuti märgiti, et määratud rahaline toetus oli tehtud kulutusi (nt abivahendile või ravimitele) arvestades vastaja hinnangul liiga väike.

Küsimusele „Kas omavalitsusse pöördumisel toimus terviklik abivajaduse hindamine?“ vastas 71 inimest, kellest veidi üle poole ütlesid, et nende abivajadust terviklikult ei hinnatud.

Mõned vastajad kirjeldasid oma kogemust vabas vormis: „Hindamine toimus palju hiljem ja siis taheti ka seda paari kuu pärast tühistada.“ – „Möödunud on palju aega ja olukord on muutunud, aga seda ei ole keegi hinnanud.“ – „Eelnevalt olid olemas psühhiaatri, Innove ja lasteaia hinnangud.“ – „Lähtutakse ainult taotluse lahtrisse kirjeldatud tekstist. Ükski ametnik lapsi reaalselt näinud ei ole, vähemalt mitte mulle teadaolevalt. Kui on püsidiagnoosid (geenirike), siis miks peaks toimuma uuesti taotlemised ja „väidetavad“ hindamised?“ – „Ei tea, peredel ei ole ülevaadet“ – „Abivahendi soetamisel hinnatakse aitamiseks samadel alustel, mis tavapärast sotsiaalabi taotledes. Ehk kui pere ei ela allpool vaesuspiiri, siis pole ka abivahendi soetamisel abi loota.“

Tegutsemine abi saamiseks

Uurisime, mida on tehtud pärast seda, kui ei ole saadud oma vajadustele vastavat abi (vt joonist). Küsimusele vastas 69 inimest. Antud oli vastuste loetelu, mille hulgast sai märkida mitu valikut. Vastajatest 54% (37 inimest) ei olnud teinud midagi ja olid jäänud vajaliku abita.

Kümme korda nimetati, et inimene on ise või kellegi teise abiga koostanud vaide KOV-i keelduva otsuse peale. Kuus vastajat on ise või kellegi teise abiga pöördunud halduskohtusse. Õigusteenuste Büroosse nõustamisele on pöördunud seitse vastajat.

Üheksa vastajat valisid vastuseks „Muu“. Nendel juhtudel on abistanud lastefond (kahel juhul), on pöördutud sotsiaalministeeriumisse ja meediasse, Eesti inimõiguste keskusesse, õiguskantsleri kantseleisse (kahel juhul), muudetud oma elukoha registrikannet või kolitud teise omavalitsusse, et saada abi (kahel juhul), otsitud lisatööd, et iseseisvalt toime tulla.

Täiendavate vastustena toodi välja, et esitati uus, täiendavate andmetega taotlus KOV-ile, millele saadi menetlustähtaja möödudes (kolme kuu pärast) osaliselt positiivne vastus, ning küsitluse ajaks oli selle kättetoimetamisest möödunud 1,5 kuud, kuid teenuse osutamine ei olnud alanud. Samuti kirjeldati olukordi, kui ajutise lahendusena tuli koolis kasutada teise lapse tugiisiku abi. Kuid vastusena kirjutati ka „Nutma hakkasin“ ja „Leppisin olukorraga“.

Pisut üle poole vastanutest on kogenud omavalitsusest sotsiaalabi saamisel takistusi.

Küsitlus tõi välja, et 38 inimesest, kes olid keelduva otsuse vaidlustanud või pöördunud halduskohtusse, saavutasid 12 varasema otsuse muutmise ning veel 10 said pärast seda abi.

Vastajatel oli võimalus selgitada, mida on nad veel teinud, et saada kohalikust omavalitsusest abi. Seda võimalust kasutas 39% küsitluses osalenutest. Nimetati, et abi saamiseks on korduvalt pöördutud sotsiaalosakonda, tehtud avaldusi, taotlusi, kirjutatud e-kirju, helistatud, esitatud erinevaid dokumente: puudeotsused, pangakonto väljavõtted, kutsutud sotsiaaltöötaja koju olukorraga tutvuma, osaletud KOV-i sotsiaalkomisjonis, suheldud suuremate erakondade esindajatega, tehtud seaduse muutmise ettepanekuid.

Selle küsimuse juures jagati ka KOV-i pöördumistega seotud negatiivseid kogemusi ja emotsioone: „Ei ole abi saanud ja suhtumine on ebaprofessionaalne“ – „Ei pöördugi enam“ – „Pole kahjuks nendelt abi loota“ – „Olen pettunud“ – „Ei midagi, sest on kogemus, et sealt abi ei saa“ – „Ametnik on väga ebameeldiv, pole rohkem nende poole pöördunud“ – „Praegu olen loobunud, ootan lahendust tugiisikuteenuse kohta“ – „Pole mõtet nende juures palumas käia“ – „Küsinud korduvalt abi, mida on ignoreeritud, selle asemel asuvad ametnikud abivajajaid ründama, moonutavad tegelikkust“ – „Töötajad on vahetunud ega ole enam läinud küsima“.

Riigi korraldatav abi

Sotsiaalkindlustusameti (SKA) teenuste ja toetuste saamisel oli takistusi kogenud 45% vastanutest. Neli vastajat tõi välja olukordi, kui pöörduti SKA-sse kaebusega KOV-i teenuse, AS-i Hoolekandeteenused osutatavate teenuste ja kaugtõlketeenusega seoses.

SKA teenuste ja toetuste kohta tõid vastajad välja, et ei saadud rahuldavat otsust puude raskusastme (58% vastajatest), puudega inimese toetuse (34%), sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse (29%) määramisel ja soodushinnaga abivahendi soetamiseks (21%).

Töötukassa töövõime hindamise otsuse tulemustega ei olnud rahul 27% vastajatest. Seega on suurem osa vastanutest (73%) rahul töötukassa tehtud töövõime hindamise otsustega.

Pärast vaide esitamist muudeti 41% SKA otsustest ja 40% töövõime hindamise otsustest inimese kasuks.

Sotsiaalkindlustusameti ja töötukassa poole pöördumistele järgnenud keelduvad otsused on saadud enamasti kirjalikult ning KOV-i teenuste ja toetustega võrreldes on rohkem kasutatud otsuste vaidlustamise võimalust. Seda on tehtud iseseisvalt, toetudes tuttava abile, kuid kasutatud ka Õigusteenuste Büroo või EPIKoja juristide abi. Kuid ka SKA-st abi taotlemise kohta toodi välja, et abi saadi osaliselt, abivajadust hinnati valesti või et õige abi saamiseks on tulnud pöörduda kohtusse (nt abivahendite saamiseks). Inimesi on abistanud kogemusnõustajad, abi saadi hoopis perearsti kaudu või siis, kui pöörduti õiguskantsleri poole.

Töötukassa töövõime hindamise tulemustega rahulolematuse korral on täidetud töövõime hindamise uus taotlus, vahetatud töötukassa konsultanti ning kasutatud kogemusnõustaja abi.

Pärast vaide esitamist muudeti 41% SKA otsustest ja 40% töövõime hindamise otsustest inimese kasuks. Pärast otsuse muutmist said vastajad SKA-st oma vajadustele vastavat abi ja töötukassa töövõime hindamise otsused on vastanud nende ootustele.

Mõtted edaspidiseks

Uuring kinnitas osaliselt tunnetuslikult teada olnud olukordi. Meie hulgas on abi vajavad inimesed, kes ei tule hästi toime ja tunnevad, et nad ei ole ka abi saanud. EPIKoda soovib aidata kaasa vajadusi arvestava ja paindliku sotsiaalhoolekandesüsteemi kujundamisele. Iga süsteem on nii tugev, kui tugev on selle nõrgim lüli.

Meie hinnangul tõi küsitlus välja kohad, kus praegusel hoolekandesüsteemil veel arenguruumi. Tulemuste alusel saab läbi mõelda ja edasi uurida, kuidas teha paremini ning kelle või mille jaoks on hoolekandesüsteem. EPIKoja meeskonnas näeme kahjuks liiga sageli, et süsteem ei ole näoga inimese poole ja sageli ei kaasata abivajavat inimest suurtesse arendustesse ning muudatuste kavandamisse kohalikul ega riigi tasandil.

Saadud tulemustele tuginedes kavandame teadlikumalt oma võrgustikus inimeste võimestamist. Näeme suurt vajadust toetada puudega ja kroonilise haigusega inimesi nende õiguste ja huvide eest seismisel. EPIKojas on edaspidi võimalik saada nõustamist ka omavalitsuse teenuste ja toetuste kohta.

Tunneme muret ka olukorra pärast, kui sotsiaalvaldkonna töötajate negatiivsete hinnangute tõttu on abivajajad loobunud omavalitsusse pöördumisest. Näeme suurt vajadust omavalitsuste tasandil parandada puuetega inimeste ja diagnoosispetsiifiliste huvikaitseorganisatsioonide ning sotsiaaltöötajate koostööd.

Uuringu üks eesmärk oli ka koguda infot, mis küsimustes on puuetega inimestel abi saamisel korduvalt takistusi ja raskusi. See annab EPIKojale aluse ette valmistada huvikaitsetegevust ja olla valmis juhtumeid ka EPIKoja toel kohtusse viima. Sellega saame seista puuetega ja krooniliste haigustega inimeste õiguste eest ning aidata laiemalt kaasa abi osutamise praktika muutmisele inimese vajadustele vastavaks.