Nukuteraapia dementsusega inimeste heaolu toetamiseks

Merle Varik, Tartu tervishoiu kõrgkooli kaasprofessor
Getter Põder, Lõuna-Eesti haigla õde
Birgit Rebane, Pärnu haigla õde

Artikkel tugineb teemakohasele kirjanduse narratiivsele ülevaatele (Rebane ja Põder 2025), mille alus on 29 teadusartiklit aastatest 2012–2024, mis leiti eesmärgipärase otsinguga elektroonilistest andmebaasidest Pubmed ja EBSCO.

Mis on nukuteraapia ja millest see lähtub?

Nukuteraapiat hakati kasutama 1980. aastatel. Seda seostatakse kiindumuseteooriaga, mille järgi on kiindumus inimesele oluline sünnist surmani. Nukuteraapia aitab rahuldada kiindumusvajadust, rõhuasetus on turvatundel, eneseväljendusvõimel ja tähenduslikul suhtlemisel. Seda on kasutatud ka dementsusega inimeste heaks ja täheldatud käitumis- või psüühikahäirete vähenemist: teraapia mõjul paraneb meeleolu ning väheneb apaatia või erutus. (Balzotti jt 2019, Márquez Sánchez jt 2020) 

Nukuteraapia ei ole lihtsalt nuku kätte andmine – see on teadlik, läbimõeldud ja inimesekeskne sekkumine.

Nuku süles hoidmine võib taaselustada hoolitsusrolli, mis on seotud inimese varasema identiteedi ja elukogemusega, ning aitab hooldajatel luua parema kontakti dementsusega inimesega (Santagata jt 2021, Molteni jt 2022). Nukk võib olla nii suhtluspartner kui ka emotsionaalne tugiobjekt.

Nukuteraapia ei ole lihtsalt nuku kätte andmine – see on teadlik, läbimõeldud ja inimesekeskne sekkumine, kus nukk on sotsiaalne stiimul, mis annab dementsusega inimesele võimaluse luua ja taas läbi elada emotsioone ning mälestusi.

Nukuteraapia rakendamise lähtekohad

Nukku sobib kasutada alates mõõdukast kuni sügava dementsuse staadiumini. Enamasti projitseerib dementsusega inimene nukku imikuna, kes vajab hoolitsust. Seetõttu tuleb teadvustada, et dementsussündroomiga inimesed, kellel on haigus juba süvenenud, võivad arvata, et nukk ongi päris laps (Chinnaswamy jt 2021, Santagata jt 2021). Eelarvamuste tõttu peetakse nukkude kasutamist pigem naistele sobivaks tegevuseks. Tegelikult on nukuteraapial tähenduslik ja toetav positiivne mõju soost olenemata (Henderson jt 2024).

Enne teraapia alustamist on oluline tundma õppida inimese elulugu, tema tervislikku seisundit, võimekust, individuaalseid vajadusi, eelistusi ja võimalikke traumaatilisi sündmusi tema elus. Arvestada tuleb ka pereliikmete seisukohti. Näiteks Itaalia hooldekodus korraldatud uuringule, kuhu kaasati sügava dementsusega inimesed, eelnes hooldekodu personaliga ja hoolekodu elaniku lähedaste/eestkostjaga arutelu nukuteraapia rakendamise üle ning küsiti kirjalik nõusolek (Pezzati jt 2014). Teraapia käigus kingitakse inimesele nukk ja ta saab ise valida, kas võtta nukk omaks ning millal ja kuidas seda kasutada. See muudabki meetodi ise otsustamist toetavaks ja toetab enesemääramist ning väärikust. 

Tegelikult on nukuteraapial tähenduslik ja toetav positiivne mõju soost olenemata.

Nukuteraapiat ei juhi hooldaja, pigem määrab selle suuna dementsusega inimene ise ja hooldajad pigem julgustavad ning suunavad. Oluline on, et vaadeldaks ka nukuteraapia sobivust. Soovituslikult võikski nukku kingiks pakkuda inimesele tuttavas ja privaatses ruumis. Juhtumiuuringus (Angus ja Bisiani 2012) anti nukk dementsusega inimesele üle tema enda toas siis, kui ta tundis ärevust ja nuttis. Positiivne tulemus oli kohe märgatav: uuringus osaleja muutus rahulikuks, uuris nukku ning kõneles sellega. Aegamööda paranes ka uuringus osaleja ja hoolduspersonali ning teiste hooldekoduelanike suhtlus.

Kui inimene huvitub nukust, saab teraapiaseanss jätkuda ja nukuteraapia korraldaja võib pakkuda nukku süles hoidmiseks (Mitchell jt 2016). Kui inimene ei tunne kohe nuku vastu huvi, soovitatakse see jätta pikemaks ajaks tema tuppa, et proovida, kas huvi nuku vastu suureneb aja jooksul. Tähtis on meeles pidada, et nukuteraapia tuleb lõpetada kui inimesel täheldatakse stressi või ebamugavust. Kindlasti aga tuleb lasta dementsusega inimesel endal otsustada, kas tema jaoks on tegemist nuku või „päris“ lapsega ning seda tuleb aktsepteerida ja toetada (Angus ja Bisiani 2012, Mitchell 2014). Kui inimesele öelda, et päris tita asemel on nukk, võib ta muutuda tõrjuvaks ja ärrituda (Mitchell ja O’Donnell 2013).

Kuidas nukuteraapia toetab dementsusega inimeste heaolu?

Kasutegurid olenevad inimese isiklikest ja keskkonnast tulenevatest asjaoludest, sest igaüks on ainulaadne isiksus temale omaste vajadustega. Dementsussündroomiga inimestel võivad esineda haigusega kaasnevaid käitumismuutused ja psühholoogilised sümptomid, nagu nutmine, korduvad küsimused, ekslemine, füüsilise kontakti soovimine, agiteeritus (ehk erutus, ärritus) või agressiivsed žestid jne. Nukuteraapias osalenud dementsusega inimestel on täheldatud agiteerituse, ärevuse ja ekslemise vähenemist (Santagata jt 2021), samuti agressiivsuse vähenemist ja aktiivsust igapäevategevuses (Molteni jt 2022); teraapia on pakkunud sensoorset stimulatsiooni või mõjunud rahustavalt (Yilmaz ja Aşiret 2021). 

Kasutegurid olenevad inimese isiklikest ja keskkonnast tulenevatest asjaoludest, sest igaüks on ainulaadne.

On leitud, et nukuteraapia võib vähendada vajadust antipsühhootiliste ravimite järele (Molteni jt 2022) ning parandada une kvaliteeti, toitumist ja hügieeniharjumusi (Márquez Sánchez jt 2020). Näiteks vaadeldi juhtumiuuringus (Angus ja Bisiani 2012) mõõduka Alzheimeri tõvega naist ja tema käitumist. Pärast nuku kinkimist ja nukuteraapiat täheldati söömisharjumuste paranemist, sest ta ka ise toitis nukku, kaaselanikega suheldes muutus ta aktiivsemaks.

Ühes uuringus (Cantarella jt 2018) läbisid sügava dementsusega inimesed 20 teraapiaseanssi, kusjuures eksperimentaalrühmas kasutati nukke. Tulemustest selgus, et kontrollrühmaga võrreldes vähenesid neil käitumis- ja psüühikahäireid. Sarnases uuringus (Molteni jt 2022) mõõduka kuni sügava dementsusega inimeste seas ilmes, et nukuteraapias osalenutel vähenesid käitumis- või psüühikahäired, oluliselt vähenesid rahutus, ärevus, erutumine ja ärritumine.

Dementsusega inimene saab nukku kasutada tunnete ja mõtete väljendamiseks pidades dialoogi, monoloogi või kaasates kolmanda osalisena lähedane või hooldaja. See võimaldab inimesel suhelda isegi siis, kui kõne- või mõistmisvõime on vähenenud ja pakub talle emotsionaalset turvatunnet. Kuigi verbaalne suhtlus ei pruugi paraneda, soodustab see siiski tema paremat mõistmist, sest nukk annab võimaluse eneseväljenduseks. Näiteks viitas uuringus (Alander jt 2015) osalenud dementsusega inimene enda väsimusele, kui mainis: „Jah, lapsuke on väsinud, kas me lähme magama?‟

Üks peamisi nukuteraapia väärtusi on dementsusega inimese jaoks emotsionaalne tugi ja nuku eest hoolitsemine, sellega rääkimine või sellele laulmine võib parandada dementsusega inimese enesehinnangut ja meeleolu (Alander jt 2015, Yilmaz ja Aşiret 2021). Inimene kogeb rõõmu ja uhkustunnet, kui saab kellegi eest hoolitseda ning end vajalikuna tunda, see tuletab meelde aegu, kui tema kiindumussoovid olid täidetud ja armastusvajadus rahuldatud. 

Nukuteraapia hoiab inimest tegevuses, vähendab üksildust ja soodustab aktiivset suhtlemist ümbritsevaga, sest dementsusega inimesed tajuvad sageli psühholoogilist ebakindlust, üksildust ja hüljatust. Nuku järjepidev kasutamine võib ajendada mingit liiki tegevustele, mille vastu inimene ei ole varem huvi näidanud (Angus ja Bisiani 2012).

Nukuteraapia rakendamisel vähenes märkimisväärselt personali hoolduskoormus ja stress. 

Nukuteraapia rakendamisel vähenes märkimisväärselt personali hoolduskoormus ja stress (Cantarella jt 2018, Márquez Sánchez jt 2020, Santagata jt 2021, Molteni jt 2022). Teiste mittefarmakoloogiliste meetoditega võrreldes saab nukuteraapia eeliseks pidada nii selle kulutõhusust kui ka mugavust ja lihtsust. 

Teaduskirjanduse läbitöötamisel selgus, et kuigi hooldekodudes kasutatakse nukuteraapiat edukalt, tehakse seda vähem haiglas, mis võib olla tingitud tervishoiutöötajate eelarvamustest ja vähestest teadmistest nukuteraapia kohta. Seetõttu soovitatakse dementsusega inimese lähedastel, hooldajatel või tervishoiutöötajatel läbida koolitus, kus mõtestatakse ka hoiakuid ja arvamusi seoses nukkude kasutamisega.

Nukuteraapia rakendamise eetilisus ja võimalik negatiivne mõju

Nukuteraapia on tekitanud hooldajates ja lähedastes vastakaid arvamusi (Mitchell ja Templeton 2014, Alander jt 2015, Martín-García jt 2022) ning tõstatanud eetikaga seotud arutelusid. Mõned autorid on väljendanud muret, et nuku kasutamine võib moonutada dementsusega inimese reaalsustaju (Chinnaswamy jt 2021) ja tegemist on pettusega, mis viitab lugupidamatusele või või tekitada lapsemeelsust (Mitchell ja O’Donnell 2013, Mitchell ja Templeton 2014, Mitchell jt 2016, Márquez Sánchez jt 2020).

Nukuteraapia negatiivne ilming võib olla ka see, kui nuku eest hoolitsemine (nuku hooldamine, tema toitmine, riietamine) muutub dementsusega inimesele koormavaks ja tüütuks, soodustades stressi ja ärevust (Chinnaswamy jt 2021). Mõnikord võib hooldekodus tekkida konflikte nuku omaniku ja kaaselanike vahel, selle lahenduseks on välja pakutud igale elanikule isiklikku ja eri stiilis või riietusega nukku.

Nukuteraapia näeb ette dementsusega inimesele valiku andmist, ta saab ise otsustada, kas ta on nukust huvitatud. Teraapia ei tohi muutuda mehaaniliseks tegevuseks, vaid peaks säilitama empaatia ja lugupidamise. Autorid on välja toonud, et kui nukk toob dementsusega inimesele rõõmu, turvatunnet ja tekitab parema enesetunde, siis on maandatud ka eetilised riskid (Mitchell jt 2016; Márquez Sánchez jt 2020).

Millised nukud sobivad?

On täheldatud, et paljud dementsusega inimesed ei soovi endale mitte pehmet mängulooma, vaid just elutruud või empaatianukku. Ühendkuningriigis korraldatud uuringus selgus, et kui dementsusega inimesel anti valida nuku ja kaisukaru vahel, eelistati enamasti nukku (Chan jt 2017).

Kõige levinumaks peetakse empaatianukke (ingl empathy dolls), mis on riidest valmistatud kaltsunukud, ja realistlikke ning inimlapsega anatoomiliselt sarnanevad nukke (Mitchell ja Templeton 2014, Márquez Sánchez jt 2020, Cai jt 2021, Peng jt 2024). Tõetruud nukud, millel on paindlik keha, elutruud juuksed ja mis sarnanevad imikuga, võivad suurendada emotsionaalset sidet (Angus ja Bisiani 2012). 

Nukuteraapia näeb ette dementsusega inimesele valiku andmist.

Kuigi nukkude „vanuse“, soo jm erisusi ei ole nukuteraapias senini uuritud, soovitatakse vastavalt kasutaja taustale kasutada erineva soo, rassi ja riietusstiiliga nukke (Moyle jt 2018, Chinnaswamy jt 2021). Nukk tuleks riietada ja kättesaadavad võiksid olla mütsid, kindad, tekid, sokid ning muud rõivaesemed, et plastikust detailid ei tekitaks segadust.

Infotehnoloogia areneb kiiresti. Ka interaktiivne robotnukk sobib ja toetab suhtlemist. Näiteks on dementsusega inimestele Jaapanis loodud robotnukk Babyloid, mis väljendab ennast nutuga (Kanoh 2014). On aga leitud, et robotnukud ei ole eriti vastupidavad.

Kokkuvõtteks

Nukuteraapia on kiindumussuhtest ja empaatiast kantud viis toetada inimest, aidates säilitada väärikust, tugevdada identiteeti ja pakkuda suhtlusvõimalusi ka siis, kui kõne on kadumas. Nukuteraapias kasutatakse kõige rohkem empaatia- ehk kaltsunukke ja beebisarnased nukke.

Teraapia põhimõte on heasoovlikkus, inimese autonoomia ja väärikuse austamine. Nukuteraapia annab dementsusega inimesele võimaluse tunda ennast väärtuslikuna, paraneb tema enesehinnang, vähenevad stress ja haigusega kaasnevaid käitumishäireid. Nukuteraapia soodustab dementsusega inimese toimetulekut igapäevaelus, nagu söömine, joomine või magamine. Nuku kaasamine aitab eneseväljendamisel, aktiviseerib sotsiaalset suhtlust ja suurendab dementsusega inimese ning (omaste) hooldaja omavahelist mõistmist.

Kuigi nukuteraapia on dementsusega inimestele mitmeti positiivne, tuleb teadvustada eetilisi aspekte, nt mitte kohelda dementsusega inimest kui lapsemeelset. Teraapia edu oleneb selle läbimõeldud rakendamisest, individuaalsete vajaduste arvestamisest ja võimaliku negatiivse mõju teadvustamisest.

KOMMENTAAR

Hanna-Stiina Heinmets, tegevusterapeut, dementsuse kompetentsikeskuse konsultant

Rakendasin nukuteraapiat Tallinna diakooniahaiglas dementsusega inimeste osakonnas kümme aastat, kui töötasin seal tegevusterapeudina. See oli imeline võimalus: saan kinnitada, et nukuteraapia toimib nii naistele kui ka meestele. Loomulikult ei sobi see kõigile, mõjutab eelnev elukogemus ja ka dementsuse faas, kuid kümnetele inimestele on see sobinud. See on vähendanud üksildustunnet ja aidanud muuta käitumist nii, et ei ole tarvis kasutada ravimeid.

Meil oli üks proua, kellel mitu korda õnnestus majast plehku panna, õnneks leidsime ta ikka alati üles. Hakkasin uurima tema tausta. Selgus, et ta oli pärit kümnelapselisest perest ja pere vanema lapsena tuli tal olla emale abiks ning nooremate vendade ja õdede eest hoolitseda. Kui tutvustasin talle turvahälli, milles oli mitu beebinuku, oli tema esimene reaktsioon: „Oh heldus, mis ma neile süüa annan?“

Edaspidi ei lahkunud proua kordagi meie majast, isegi mitte osakonnast, sest ta pidi laste eest hoolitsema ja see kestis aastaid. Ta sättis neid ja nende suud olid lähemal vaatlusel tõesti pudrused, õhtuti viis oma voodisse ja kussutas magama. Seda kõike oli tore vaadata, sest kahjuks ei olnud proual dementsuse tõttu kontakti reaalse maailmaga, kuid nukkudega tegeledes sai ta jälle olla talle tuttavas maailmas. 

Üks teine proua oli olnud põhikoolis klassijuhataja ja ta viis kõik nukud ning karud, üldse kõik lelud, millel oli kaks silma, oma voodisse ja pani neid seal ritta. Tema kujutluses sümboliseerisid need nukud tema klassi, tema rolli, ta tahtis sellest pidevalt rääkida ja meenutada, oli kontaktis oma identiteediga, mida ajuhaigus järk-järgult lõhkus.

Olen aastaid koolitanud peresid, hooldekodude ja õendusosakondade töötajaid ning tutvustanud nukuteraapia võimalusi. Mitmele hooldekodule olen kinkinud ka nukke ja hälle. Tean, et neid on ka kasutatud ja need toonud palju rõõmu elanikele.

Kahjuks olen kogenud ka tõrjuvat suhtumist: arvatakse, et kui inimene kogu aeg nukku käes ei hoia, siis pole sellel mõtet. Kuid peab aru saama, et tegevuses püsimine jääbki dementsuse korral lühiajaliseks ja tähelepanu hajub kergelt. Inimene võib liikuda palju ringi, aga kui ta naaseb oma tuppa, siis ootab teda alati keegi toolil või voodis, kes teeb südame soojaks. 

Dementsusega inimesed vajavad palju hoolitust, kuid nemadki soovivad jagada teistele hoolitsust ja armastust. Vahel leiavad nad selleks kaaselanikud, aga alati ei pruugi teine inimene vajada niisugust hoolitsust, mida üks dementsusega inimene on pähe võtnud jagada. Siis võib olla alternatiiv pakkuda nukke, sest nukud on selle eest alati tänulikud.

September on Alzheimeri kuu. Selle raames koguvad dementsuse kompetentsikeskus ja MTÜ Looja hooldekodudele tegevusvahendeid, sh nukke. Esmaspäeviti saab tuua nukke ja hälle dementsuse kompetentsikeskusega kokkulepitud kogumispunktidesse. Vaata lähemalt lehelt www.dementsus.ee.