Monika Salumaa: tõeliselt igav, kui kõik oleksid ühe näo ja teoga

---

Üle 30 aasta erihoolekandesse panustanud Monika Salumaa asus valdkonda tööle siis, kui erivajadusega inimesed paigutati ebainimlikesse tingimustesse silma alt ära. Paarikümne aastaga on valdkond tundmatuseni muutunud ja Salumaa on üks neist, kelle nime võib selle kordamineku alla rasvaselt kirjutada. Tegevusjuhendajaid koolitav Salumaa valutab aga südant, kuidas särasilmseid inimesi raskes ametis hoida. Samuti loodab ta, et laiem avalikkus muutub eriliste inimeste vastu üha hoolivamaks.

Kuidas te sotsiaalvaldkonda jõudsite?

Juhuslikult. Lõpetasin 1986. aastal Tallinnas keskkooli ega tahtnud otse ülikooli minna. Vanematele oli see muidugi suur pettumus. Samal ajal otsisid nad võimalust minna maale elama. See koht leitigi Läänemaal Koluvere külas. Minu esimeseks töökohaks sai Koluvere hooldekodu [algselt internaatkodu]. Seal elas 550 inimest ja see koht meenutas mulle koonduslaagrit. Tänapäevases mõistes osutati seal erihoolekandeteenust. 

Mul on väga selge ettekujutus igast tegevusest, mida erihoolekande asutuse töötaja teeb, ja mida klient saab.

Missugune pilt teile avanes?

Magamistubades oli 12 inimest, voodi voodis kinni. Kes ei suutnud tööd teha, nende igapäevane rõivas oli pidžaama. Päeval pandi nad kinni ühte tuppa, kus nurgas oli pissiämber. Ma ei kujutanud ette, et selline asi on olemas.

Olnud seal kolmveerand aastat sekretär, lubasin endale, et ei iial enam, mitte kunagi ei lähe sellisesse kohta tööle. Astusin ülikooli kaugõppesse bibliograafiat ja raamatukogundust õppima. Kui aga lapsed läksid lasteaeda ja pidin tööle naasma, siis hooldekodu oli meie piirkonnas peamine koht, kuhu minna. Nii töötangi erihoolekandes väikeste pausidega sellest ajast saadik.

Kui Koluveresse teist korda tööle läksin, olin kasvataja. Õige pea nimetati see koht ümber juhendajaks. Taas täiesti juhuslikult läksin õppima tegevusteraapiat ja hakkasin ise teenuseid välja töötama. Mul on väga selge ettekujutus igast tegevusest, mida erihoolekande asutuse töötaja teeb ja mida klient saab. 

Kuidas läks nii, et hakkasite teenuseid välja arendama?

Selle põhjus on minu teine eriala, tegevusteraapia. Soomes Oulus koolitati aastatel 1995–1999 Eesti esimesed tegevus- ja füsioterapeudid. Õpe oli nii hea! See andis kogu klienditööle hoopis teise vaatenurga. Kui lõpetasime, siis oodati, et hakkaksime oma teadmisi edasi andma. Sealt tekkis ka julgus hakata ellu kutsuma igapäevaelu ja töötamist toetavaid teenuseid. Rajasime ka sügava liitpuudega inimestele kodu Lihulasse.

Hollandlased on leidnud, et lasteaedade ja vanadekodude lähestikku ehitamine on hea mõte.

Eestis inimene tihtipeale ei tea, mida pärast lõpetamist tegema hakata. Oulus tehti hästi selgeks, mis on see valdkond, kus töötame, mis on meie tugevad küljed. Öeldi, et ära roni teise inimese vakku, sa ei oska seda. Väga täpsed piirid ja juhised saime sealt kaasa.

Kus te neid teadmisi edasi hakkasite andma?

See oli aeg, kui Eestis hakkasid käima humanitaarabi andjad. Olin Koluvere hooldekodus üks väheseid, kes suutis inglise keelt rääkida, seega hakati mind tõlgiks kutsuma heategijatele Suurbritanniast, Jaapanist, igalt poolt. Ühel hetkel tulid ka hollandlased, kes ei tahtnud meile mitte pakkuda tekke, patju ja inventari, vaid koolitust. Tabasin ära, kui targad nad on ja kui palju on meil õppida. Sealt algas minu koostöö Hollandi kolleegide Rini Blankersi ja Cees Hagega, mis kestab siiani. Koos hollandlastega koolitasime Eestis esimesed 39 erihoolekande hooldustöötajat. Olin seal juures õppekava koostajana. Sedakaudu sai minust koos Ain Klaasseni ja Urve Tõnissoniga ka 2000. aastate alguses tegevusjuhendajate koolitaja.

Alguses mõtlesime, et koolitame esimese viie aastaga tegevusjuhendajad välja ja sellega on kõik. Praegu tundub aga, et suren ka koolitades. Aastatega on koolitatud tuhandeid ja lõppu ei paista. 

Sotsiaalvaldkonnas kohtab vahel suhtumist, et inimesi on raske leida, sestap võtame kas või tänavalt. Ikka leidub asutustes paberiteta töötajaid, kuigi nõuded on kehtestatud.

Mulle tundub, et see aeg on möödas, kui öeldi, et ta oli kolhoosis lehmadega julm, tulgu hooldekodusse tööle. See on ju töö inimesega! Tegevusjuhendajale pannakse üha enam kohustusi. Ta peab klienti juhendama, toetama, märkama, hindama, arendama. Toetatud elamise teenusel peab tegevusjuhendaja olema see, kes loob sidemeid kohaliku kogukonnaga, aitab leida võimalusi ühistegevusteks teiste kogukonna liikmetega. Me ei saa eeldada, et inimene tänavalt sellega hakkama saab. Igal erialal on vaja koolitust.

Tuleb kasuks, kui oled ka tasakaalukas, mõtlev inimene, samuti empaatiline.

Minu kogemus on, et töötajaid on raske hoida. Tegevusjuhendaja lõpetab kursused, mõistus peas ja sära silmis, ta on entusiasmi täis, aga kolmveerandi aasta pärast on läinud. Nad ei jaksa enam, nad on läbi põlenud.

Missugused isikuomadused peavad tegevusjuhendajal olema?

Ta peab emotsionaalselt tasakaalus olema. Kui oled rabe, puntras ja katki, siis pole see töö sinu jaoks. Tuleb kasuks, kui oled ka tasakaalukas, mõtlev inimene, samuti empaatiline. Peame juhendama psüühilise erivajadusega inimesi. Kui sul on endal vaimseid probleeme, siis ei tule sellega toime. Üks pime ei saa teist pimedat juhendada.

Selge on, et see amet ei sobi kõigile. Aga on ka neid, kellele see sobib, kuid inimene ei jaksa enam. Töötajate liikuvus on suur. See tekitab vahel lootusetuse tunde. Eestis aga on pilt kirju: on asutusi, kus töötajad on hästi püsivad. Palju oleneb asutusest, kes kui hästi oskab oma häid inimesi hoida.

Siit peegeldub juhtimisküsimus: mõni tuleb inimeste hoidmisega paremini toime kui teine. Kuidas teha nii, et inimesed läbi ei põleks?

Inimesed vajavad tunnustust! Oluline on võtta arvesse töötajate ettepanekuid. Kui nähakse, et midagi on valesti ja pahasti, on mõtteid, kuidas seda muuta, tuleks nende ideedega arvestada. Kui seda ülevalt poolt ei toetata, minnakse ära. Mõni läheb selle tunde pealt, et tahan ja oskan ise paremini teha, ka oma teenust osutama. Eestis näeb tänu sellele väga palju erinevaid algatusi.

Kui teed tööd teise inimesega, oled määratud igavesti eksima.

Milleks peab valmis olema, hakates tööle erivajadusega inimestega?

Siin tuleb mängu mu põhileib: probleemne käitumine. Juhendan meeskondi, et nad tuleksid toime probleemse käitumisega klientide juhendamisega. Ühest küljest on erihoolekandes väga armsaid kliente: Downi sündroomiga inimene tuleb, on sind nähes rõõmus, kallistab. Kuid on ka kliente, kelle käitumine tekitab tülgastust, hirmu ja mida kõike veel. Ka selleks peab valmis olema. Kui töötajal on pidevalt hirm ja ebameeldivuse tunne, siis ei peagi vastu selles ametis. Kõik kliendid ei ole kukupaid. See näitab veel kord, et koolitamata inimest ei saa asutusse saata.

Kuidas te ise väldite läbipõlemist?

Olen tõmmanud selge piiri koduse ja tööelu vahele. Elan maal, see oli mu lapsepõlveunistus maale kolida. Pean loomi, mul on seitse hobust juba viimased 15 aastat. Maandan ennast sellega, et hoolitsen loomade eest ja suviti pakun erivajadusega lastele ka ratsutamisteraapiat. Lihtne elu on see, millega hoian ennast joonel.

 

Hiljuti käisin ühe uuringu tutvustusel, kus öeldi[1], et erivajadusega inimestesse suhtutakse üha vastuvõtlikumalt. Kuivõrd olete nende aastate jooksul tajunud laiema avalikkuse suhtumise muutumist?

Ma arvan, et oleme Eestis siiski selle teekonna alguses. Kaks aastat tagasi nägin uudistes tänavaküsitlust, kus uuriti, miks sünnivad erivajadusega lapsed. Olin šokeeritud, kui viis-kuus inimest ütlesid, et vanemad on joodikud. Ma ei uskunud oma kõrvu, et ikka veel levib arvamus, nagu tervetel ja toredatel ei sünniks erilisi lapsi. Õnneks näeme üha enam erivajadusega inimesi tänaval, teatris ja bussis, aga normaliseerimiseni on veel pikk tee minna.

Lootusetuid juhtumeid pole olemas. Iga inimese käitumisega on võimalik midagi ette võtta. 

Kas me ikka näeme neid nii palju tänavapildis? Eesti Puuetega Inimeste Koja juht Maarja Krais-Leosk julgustas hiljuti raadios vanemaid, kes kasvatavad erivajadusega last, oma perega kodust välja tulema.

Me näeme neid rohkem, kui nägime 15–20 aastat tagasi. Küsimus on, keda me näeme. Kui inimesel on lisaks erivajadusele veel mõni väga spetsiifiline käitumismuster, siis temaga ringi liikumine on vanematele hästi suur stress. 

Mida see annab teistele inimestele, kui nad näevad rohkem erivajadusega inimesi?

See aitab kaasa teadlikkuse paranemisele. See aitab tegeleda ka meie empaatiavõimega, testib seda, kui empaatilised me oleme. Mõtleme küll, et oleme väga hoolivad, aga kas ikka oleme? See ka rikastab. Erilisus rikastab. Tõeliselt igav oleks, kui kõik oleksid ühe näo ja ühe teoga, tublid ja toimekad.

Kas on häid kogemusi, kuidas erinevaid inimesi kokku tuua? Kui õppisin ülikoolis sotsiaaltööd, siis meile räägiti, et mõlemad osalised peaksid saama sellest kasu. Kui laps esineb eakale, siis see ei toimi, sest ainult eakas saab sellest suure emotsiooni, aga laps ehmub võõrast keskkonnast.

Hollandlased on leidnud, et lasteaedade ja vanadekodude lähestikku ehitamine on hea mõte. Memmedele-taatidele meeldib lastega koos olla ja koos asju teha. Eestisse on tekkinud miniloomaaedu ja -farme. Seal võivad erinevad külastajate rühmad ka koos käia.

Meil on suundumus, et erilised inimesed viiakse teiste hulka. Hollandis jäi mulle aga silma, et erihoolekandeasutuste maale anti ehitusluba oma eramu rajamiseks. See komm, millega ideed maha müüakse, on madal maa hind. See on teistpidine integratsioon, et me elamegi koos.

Lähendab ka see, et erivajadusega inimesi võetakse tööle toidupoodidesse, koolidesse. Inimene saab jõukohast tööd teha tavalises töökohas, mis pole ekstra talle loodud. Raske või sügava intellektipuudega ei saa tööturul osaleda, aga sel juhul on oluline mõtestatud tegevus. See võib olla ka n-ö pseudotöö, aga inimesel on mingi kohustus. Minu pilguga pole vahet, kas see on tegevusjuhendaja korraldatud tegevus või päristöö. Keegi ei tohiks olla kogu aeg samas ruumis, oodates järgmist söögiaega. Kui midagi teha pole ja on igav, siis ka see tekitab probleemset käitumist.

Mis vahendid on tegevusjuhendajal päeva sisustamiseks?

Tegevusjuhendaja juhendab klienti terve päeva. Tegevus peab olema suunatud kliendile endale, aga on ka majapidamistöid: söögi valmistamine, koristamine, töötamine. Nõuame tegevusjuhendajalt päris palju. Ta peab erineva tegevusega katma kliendi kogu päeva nii, et ideaalis peaks inimene olema õhtuks väsinud ja õnnelik, et päev läbi sai.

Mis on teid selle valdkonna juures nii kaua hoidnud?

[Pikk mõttepaus.] Mulle meeldib, kui saan midagi ära teha. Saan mõningate inimeste elu muuta. Midagi luua, midagi arendada, näha, et see püsib. Olen kunagi juhuse tahtel endale õige asja leidnud. Mulle meeldib ka väljakutse. Kui sellega toime tuled, on väga hea tunne.

Kui on mõni väga äärmuslikult käituv inimene, aga leiad, mis on selle taga, ja võtme, kuidas seda käitumist muuta, millega paraneb tema elukvaliteet – see tekitab hea tunde. Või kui suudad panna õppima inimese, kes on igast koolist välja visatud jutuga, et ta on õppimisvõimetu. Kui suudad ta õpetada näiteks tööd tegema – see tunne on ka jube hea.

Näiteks mõni madala intellektiga inimene ei oska söömise ajal laua taga istuda. Olen selle suutnud ära õpetada. Või mõnele olen õpetanud asju sorteerima: annan ette kustukummid ja pliiatsid, ta sorteerib need mulle ühte ja teise karpi. Kui algul suudab ta selle tegevuse juures püsida 20 sekundit, välja sorteerida kaks kustukummi, siis pärast kaht nädalat õpetamist suudab ta seda pool tundi teha nii, et on rahulik ja naudib seda. See ongi tema jaoks töö tegemine. Siit saab edasi minna ja üha raskemaid ülesandeid anda. Ometi on kõik enne öelnud, et ta on lootusetu juhtum.

Kas usute, et kõigil inimestel on lootust?

Absoluutselt! Käitumiseksperdina ütlen, et lootusetuid juhtumeid pole olemas. Iga inimese käitumisega on võimalik midagi ette võtta. 

Kas erihoolekande suurimaks saavutuseks võib pidada suurtest majadest väljakolimist pisikestesse teenusmajadesse?

Põhimõtteliselt küll, sest elutingimused läksid tunduvalt paremaks ja inimlikumaks. On suur vahe, kas elad osakonnas, kus on 35 inimest, või peres, kus on kümme inimest. Teenus nüüdisajastati füüsilise keskkonna poolest, nüüd peab edasi tegelema sellega, et teenus sisuliselt veel paremaks saaks: kuidas on päev üles ehitatud, kuidas klient sellest aru saab, kui palju on läbimõeldud aega. Väljakutse on selgus luua ja pakkuda tegevust ka vähem võimekatele klientidele, et ka neil oleks tore.

Samasuguseid omaette elamist ja huvitavat tegevust pakkuvaid teenuseid vajavad ka kodudes koos vanematega elavad täiskasvanud inimesed, kellele teenuskohti praegu ei jätku.

Kuhu on erihoolekande valdkond suundumas ja kuhu see võiks veel areneda?

Teenuseid võiks olla rohkem ja need võiksid muutuda kliendikesksemaks. Räägime kliendikesksusest palju, aga mida see tähendab? Mõne üksiku erandiga on meil täna ikka nii, et inimene peab sobima teenusele, mitte vastupidi. Vahel öeldakse, et üht ja teist teenust ei saa korraga võtta. Valdkond vajaks rohkem paindlikkust. 

Tahame kõike kiiresti ja kogu aeg on tunne, et kõik on pahasti. Tegelikult ei ole, mõeldes tagasi kas või ajale, kui mina valdkonda tulin. Oleme läbi teinud väga suure arengu, aga ikka tahaks paremini ja vingemalt, ikka vaatad kadedusega välismaa poole.

Eesti on mõnekümne aastaga ära teinud selle, mida Holland tegi 50 aastat. Kõige raskem ongi muuta suhtumist. Kui oleme otsustanud, et erihoolekande kliendid on inimesed, siis nad väärivad inimväärset elu, inimväärset keskkonda ja juhendamist.

Kui teed tööd teise inimesega, oled määratud igavesti eksima. Me ei tohi karta, et teeme midagi valesti, nagunii eksime. Me ei tunne ju iseennastki, veel vähem teist inimest. Nõks on see, et vigadest tuleb õppida ja püüda järgmine kord paremini teha.

 

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2023

---

[1] Uuringufirma Norstat uuris aastail 2021 ja 2022 Eesti elanike suhtumist erivajadusega inimestesse. Aastaga on suhtumine muutunud paremaks. Esimese uuringu järgi soostus 40% vastanutest elama psüühilise erivajadusega inimeste naabruses, teise järgi aga 43%. Loe sotsiaalministeeriumi pressiteadet.