Millele tähelepanu pöörata, et pakkuda kvaliteetset hooldust?

---

Järelevalve talituse kontrollkäike kajastades tuuakse sageli esile hoolduse kvaliteedi probleemid. Vestluses talituse juhataja Kersti Kasega vaatame aga asja teist külge ja räägime, milline peaks olema kvaliteetne teenus ning kuidas teenuseosutajad, kohalikud omavalitsused (KOV) ja ka inimeste lähedased saavad selle parandamisele kaasa aidata.

Miks ja kellele on oluline järelevalve teenuste kvaliteedi üle?

Riiklik järelevalve tegutseb teenusesaaja huvides. Meie ülesanne on kontrollida, kas teenust osutav asutus tegutseb õiguslikes piirides ehk kas arvestatakse kõigi nõuetega, mis on seaduses välja toodud. Kontrollime kindaid näitajaid. Kui neid ettekirjutusi on järgitud, siis saadakse teenust vajaduse alusel ja seadusandja ettenähtud korras.

Järelevalvest on kasu ka teenuseosutajal. Menetluse käigus tuleb ikka üks või teine asi välja, mille peale teenuseosutaja ei ole ise mõelnud. Mulle meeldib öelda, et järelevalve on nagu stoppkaader või peegel. Päevast päeva teenust osutades võib midagi ununeda ja on hea selle kohta tagasisidet saada.

Järelevalve on nagu stoppkaader või peegel.

Vahel ei mõelda, millisena teenus kasutajani jõuab. Ükskord haiglas olles panin tähele, kui kõvasti kostab terrassil puhkepausi pidavate öötöötajate jutt palatisse. Sellest saab aru alles siis, kui hooldustöötaja või medõde on ise seal voodis ja kuulab segavaid helisid. Järelevalveametnik, kes väljast tuleb, vaatab asutuse elukorraldust teiselt poolt kui teenuseosutaja. Asutus, kelle üle järelevalvet tehakse, on meie partner: mida rohkem ta oskab sealt välja tulnud asju ära kasutada, seda rohkem on ta võitja.

Te märkate nii probleeme kui ka häid asju, eks ole?

Oleme oma aktides ka häid asju välja toonud, aga põhitähelepanu saab ikkagi see, mida tuleb muuta ja arendada. Aeg-ajalt on soovitud ka järelkohtumist, kus järelevalveametnik tutvustab asutuse juhtivatele töötajatele oma vaadet. Tavaliselt on see veidi teistsugune kui juhil ja võib teda toetada muudatuste elluviimisel. Kohtumistel tulevad kindlasti jutuks ka asutuse head kogemused.

Märkame kõrvalt ka lahendamist vajavaid küsimusi, mis küll ei ole järelevalve aines, aga millest saame partneritele teada anda. Üldhooldusteenuse osutajatega hiljuti vesteldes selgus suurenenud nõudlus teenuskohtade järele. Pered julgevad rohkem oma abivajajad hooldekodusse viia, sest rahaline omavastutus on väiksem. Mõni aasta tagasi tehti sellised otsused ikkagi väga viimastel hetkel, kui üksi elamisega üldse toime ei tuldud.

Pered julgevad rohkem oma abivajajad hooldekodusse viia, sest rahaline omavastutus on väiksem.

Vabal turul tegutsevad ärimehed näevad suurenenud nõudluses oma võimalusi. On olnud juhtumeid, et asutuses, kuhu tuleme järelevalvet tegema, peaks kirjade järgi olema üks suur maja, aga sinna on tehtud juurdeehitus ja selles juba kliendidki sees. Aga tegevusluba selleks ei ole võetud, mis tähendab, et ei ole kontrollitud töötajate nõuetele vastavust ega keskkonna turvalisust pääste- või terviseameti seisukohast lähtudes. Sellel asutusel ei olnudki päästeameti luba, sest puudus korralik piksekaitsesüsteem. Võtsime KOV-i ja partnerasutustega ühendust ning jagasime ülesandeid, et see olukord lahendada. Siit tulebki nõuanne omavalitsustele või inimese lähedastele: kui otsite inimesele teenuskohta, tasub vaadata ka tegevusluba ja ka sellel märgitud maksimaalset teenuskohtade arvu.

Seda, et asutuses on kaks-kolm klienti üle tegevusloas märgitud arvu, on tulnud igal aastal mõnel külastusel ikkagi ette. Põhjenduseks tuuakse, et just sel päeval oli üks klient lahkumas ja teine tuli. Aga voodi ja kõik asjad on olemas, mis tähendab, et see on pikaajalisem muster, mis ei ole lubatud. Kas või sellepärast, et ka sellel ühel päeval, mis kattub, on kliente rohkem kui päästeamet on arvestanud, et jõuaks inimesi evakueerida. Seaduses ei ole nõuded ilmaasjata kehtestatud.

Kui lihtne on leida hooldekodukoha dementsusega inimesele?

See võib olla päris keeruline. Seaduses ei ole ette antud spetsialiseerumisvõimalust. Minu arvates on see kurb: on ju peale dementsusega inimeste ka teisi, kellel on mõni iseäralik psühhiaatriline diagnoos. Näiteks selgub hindamisel, et lisaks erihoolekandeteenusele vajatakse suuremas mahus hooldustoiminguid. On ka alkoholiprobleemi või raskesti mõistetava käitumisega inimesi. Hooldekodukohta on keeruline leida ka raskema terviseseisundi korral, kui vajatakse spetsiifilisemaid meditsiinilisi abivahendeid ja tihedat kontakti arstiga.

Dementsusega või mõne teise keerulise diagnoosiga inimesele hooldekodukoha leida võib olla päris keeruline.

Tervisekassa tasub neljakümne teenusesaaja kohta ühe täiskoormusega medõe palga. Kui asutusse tuleb üks keerulise diagnoosiga inimene, siis võib-olla on mõtet kolm sarnase teenusevajadusega klienti vastu võtta ja palgata asjaomase väljaõppega õde. Lahenduste otsimine on hästi oluline. Palju öeldakse ära krooniliste nakkushaiguste korral, nt hepatiiti haigestunutele. Aga ravimitega on võimalik ka selliseid haigusi kontrolli all hoida.

Asutusi, mis töötaks ainult dementsusega inimestega, väga palju ei ole. Üksikutes on omaette osakond. See eeldab, et seal on eriväljaõppega töötajad ja asutus on neid küsimusi rohkem läbi mõelnud: kohandanud keskkonda, tekitanud elanikele tegevusnurki, mis on seotud nende varasema ametiga jne.

Millised on asutuste head kogemused dementsusega inimeste toetamisel?

Räägin oma esimesest kokkupuutest selle küsimusega. Hooldekodus oli vähese kõnega inimene, keda peeti agressiivseks, sest ta püüdis teisi katsuda. Kui hoolekande ekspertiisi- ja nõustamiskeskuse (HENK) käitumisekspert hakkas asja uurima, selgus, et noorpõlves oli too inimene olnud rätsepa õpilane ja tema töö oligi abistada riiete proovimisel ning mõõte võtta. Olukord lahendati nii, et talle sisustati väike rätsepa töönurgake koos mannekeeni ja riidetükkidega, ning juhatati ta vajaduse korral selle tegevuse juurde.

Kui eakas oma murest räägib, ei saa seda pisendada.

Kui inimene tõesti tahab rändama minna, siis on mõnes asutuses kuskil pink ja bussipeatuse märk, fototapeedi abil varjatud väljapääs jms. Mäletan, et ringkäigu ajal rääkisime koridorinurgas töötajaga ja üks proua tuli tühja kohvriga meie juurde: „Tere! Lähen õele külla.“ Niimoodi käis ta neli-viis korda ja töötaja vastas iga kord viisakalt. Ta käib nagu oma sisemises olemises, asja pärast. Kui seda mõistetakse, ei muutu inimene ärevaks, tundes, et tema jutt ei lähe kellelegi korda. Lihtsate vahenditega on võimalik kujundada keskkond selliseks, et see võimaldab inimesel oma elu uuesti läbi elada. Dementsuse kompetentsikeskus pakub hoolekandeasutustele selleks tasuta konsultatsioone kliendiloo alusel või asutuse põhiselt.

Mida võite asutustele soovitada lähedastega suhtlemisel?

On toredaid asutusi, kes võtavad inimesi vastu nii-öelda looga koos, koostavad lähedaste abil elulookirjelduse. Päris sageli jõutakse hooldekodusse õendushaiglast, sel juhul oleks ka hea teada, mis oli seal mureks, kuidas mõni olukord lahendati. Teinekord on perekond kaugel, aga naaber teab rohkem. Sellised lihtsad eripärad: kas ta on pigem hommikune inimene, kes tõuseb kell viis üles, või magab kauem. Või on tal oma isiklik padi, mille ta soovib asutusse kaasa võtta. Kui räägib kogu aeg Paulist, siis kes see Paul üldse on.

Mida veel asutuses tehakse, on sama korruse lähedastele korraldatud kohtumised, avatud uste päevad, selgitavad loengud. Need aitavad lähedastel mõista, miks ema ütleb, et kolm päeva pole üldse süüa antud. Kaardistuslehtedel, mida eelmisel aastal jõustunud määruse järgi tuleb täita, on kirjas, et inimene on söönud, aga tema sisetunne ütleb, et ei ole. Või kui ta räägib, et õhtuti tuleb võõras mees noaga tema tuppa, siis võib-olla oli see meeshooldaja, kes ringkäiku tegi, või elas inimene kunagi läbi röövi, mis teda kummitab. Kui eakas oma murest räägib, ei saa seda pisendada. Selguse hetkedel võib ta rääkida ka tõest asja, võibki olla majas probleem. Infot vahetades saabki olukorda selgitada.

Varem pidime teenuseosutajaga rääkima, mis on mõistlik, nüüd aga ütleme, mis on mõistlik lisaks määruses kehtestatule.

Kuigi lähedastega suhtlemine on teenuseosutaja üks ülesannetest, võib see tegelikult olla keeruline. Mõnel elanikul on mitu lähedast, näiteks abikaasa ja kolm last. Oleme soovitanud, et asutuse kontaktisik võiks olla üks kindel inimene, kes annab info perekonnale edasi, kõige parem, kui sama lähedane, kes suhtleb ka tervishoiuasutustega.

Asutuses võiks omakorda olla kokku lepitud, kellel töötajatest on laiem pilt inimese olukorrast, et vastata lähedaste küsimustele – on see hooldusjuht, asutuse juht või keegi teine. Kui külastaja tuleb pühapäeval, siis need hooldustöötajad, kes teevad parajasti oma toiminguid, ei olegi võib-olla selliseks vestluseks valmis.

Aastast 2026 jõustuva määruse nõude järgi peab üldhooldusteenust osutavas asutuses öösel olema üks töötaja 36 teenusesaaja kohta ja päeval üks iga 12 kohta.

Hooldekoduelanikud kurdavad lähedastele sageli toidu üle. Keeldutakse toidust ja kõht jääb tühjaks. Toit ei saagi hea olla, sest see ei ole sama, mis oli tema kodune toit. Klientidega vesteldes olen kuulnud mehi ütlemas, et hommikusöögiks pole muna peekoniga, vaid mingi pudru või kört. Tegelikult on see täisväärtuslik piimaga keedetud puder, korralik taluvõi silmaks pandud, aga kõik ei ole sellega harjunud. On asutusi, kus, nii palju kui võimalik, eakate eelistustega arvestatakse, näiteks lastakse kahe prae vahel valida. Aga eks ikka lähtutakse ökonoomsusest, kogu aeg eraldi toitu teha ei ole võimalik.

Millised on õigusaktidest tulenevad nõuded, mida üldhooldusteenusel tuleb järgida?

Hooldereform tegi ka järelevalveametnikud õnnelikuks. Enne seda olid sotsiaalhoolekande seaduses üldhooldusteenuse kohta vaid üldpõhimõtteid sätestavad paragrahvid: teenuse eesmärk; hooldusplaani koostamine ja ülevaatamise kohustus (hooldusplaani vormi ei ole esitatud) ja nõuded teenuseosutajale. Hooldustöötaja ettevalmistusele on kehtestatud nõuded ja on kirjas, et abihooldustöötaja saab töötada üksnes hooldustöötaja juhendamisel. Seda rikkumist tuleb ette, et abihooldustöötaja on öösel üksi tööl, seaduses on aga nõutud, et nõetele vastavad töötajad peavad olema kohal kogu ööpäev.

Kohaliku omavalitsuse ülesanne on teenust korraldada.

Eelmise aasta juulist hakkas kehtima sotsiaalkaitseministri määrus, mis ühtlustab toimingute nõuded. See tegi meie töö palju lihtsamaks. Varem pidime teenuseosutajaga rääkima, mis on mõistlik, nüüd aga ütleme, mis on mõistlik lisaks määruses kehtestatule. Näiteks on öeldud, et üle keha pesemine on vähemalt üks kord nädalas. Mõni asutus on läinud seda teed, et sellega piirdubki. Aga näiteks südame-veresoonkonna haiguste või diabeediga inimene, kes kannatab kuumahoogude all ja palju higistab, vajab võib-olla kaks korda nädalas pesemist ja voodipesu vahetust. Asutuses tuleb läbi mõelda, kui palju aega need toimingud võtavad ja kui paljusid inimesi päevas pesta jõutakse. Pesemisraami kasutades on inimese pesemiseks vaja abiks kaht hooldustöötajat. Inimestega, kes pesevad ennast ise, võib minna rohkemgi aega, sest neid on vaja turvata. Aga vähemasti ei pea ma järelevalvetöötajana enam manguma, et peske tihedamini. Varem tuli ette sedagi, et inimesi pesti lausa 10–14 päeva tagant.

Samamoodi on määruses välja toodud, et lähedased saavad hooldusplaaniga tutvuda ja arvestada tuleb inimese privaatsusega, tema tahte ning võimekusega. See on jälle selgitamise koht, et iga päev tuleb proteese puhastada või hambapesul kaasa aidata. Ja ka näiteks see, et peaks olema võimalik kasutada isiklikke rõivaid. Mäletan üht hooldekodu, kus rõivad läksid ühiskasutusse. Kõik rõivad läksid koos pessu ja kui need sealt tagasi tulid, siis lühemat kasvu inimene võis saada pikema inimese riided ja vastupidi. Inimeste eripära ei arvestatud ja lõpuks jäidki sellised lohvakad ning suured, ilma numbrita riided. Kõikvõimalikke asju on välja mõeldud! Nüüd on isiklike rõivaste võimaldamise nõue määruses märgitud, välja on toodud ka mõtestatud vabaajategevus, suhtlus kogukonnaga, vastavalt võimekusele ka kogukonna üritustel osalemine.

Oleme järelevalveametnikena igati avatud koostööks kõigi osalistega, kes saavad teenuste kvaliteedi parandamisele kaasa aidata.

Asutustel on juba hakanud kujunema nendest nõuetest arusaam. Kui me eelmise aasta teises pooles käisime, siis oli päris palju kohti, kus öeldi, et jah, me teame, mingi määrus tuli, aga see töötajate-klientide suhtarvu nõue jõustub alles 2026. aastal. Tegelikult on see määruses ainuke nõue, mis jõustub hiljem, ülejäänud praeguseks juba kehtivad. Vaatame praegu murega, kuidas sellegi nõude jõustumiseks valmistutakse, päris palju on käsitlushäireid.

Määruse järgi peab öösel olema üks töötaja 36 teenusesaaja kohta ja päeval üks iga 12 kohta. Kui elatakse asutuse eri üksustes, siis tähendab see, et igaühes peab see nõue täidetud olema, mitte nii, et töötaja on kuskil mujal osakonnas ja tuleb ainut aeg-ajalt vaatama. Kui asutuses on 40 kohta, siis on öösel vaja korraga kaht ja päeval vähemalt nelja töötajat. Uute asutuste tegevuse ja ruumiliste lahenduste kavandamisel saab juba kohe nendest nõuetest lähtuda. Aga on ka asutusi, kus töötajaid on juba praegu rohkem: kui kliendid on suuremate erivajadustega, siis teisiti ei saagi nende kõigiga tegeleda.

Lisaks tuleb asutused varustada asjakohaste abivahenditega, mõeldes näiteks ka ülekaalulistele klientidele. Oleme kokku puutunud olukordadega, kui tõstuki piirkaal on väiksem kui näiteks kolmel kliendil selles osakonnas. Vajadus kedagi tõsta võib tekkida ju ka öösel, kui osakonna peale on üks töötaja. Siis on antud juhtnööre, et võta kõrvalt osakonnast teine appi, et ennast mitte ära tõsta. Aga sel juhul peab võib-olla mõni teise osakonna klient abistamist kauem ootama ja konfliktid on kerged tekkima.

Lisaks aitavad teenuse kujundamisele kaasa sotsiaalkindlustusameti koostatud kvaliteedijuhised. Nii üldhooldusteenuse osutamise juhis kui ka üldine teenuste kvaliteedijuhis on KOV-i nõustamistalitusel parasjagu läbivaatamisel.

Kuidas saavad omavalitsused teenuste osutamisele kaasa aidata?

Kui eakas elab kodus, on oluline tema olukorda hinnata: millised toimingud on keerulisemaks muutunud, mis tema ümber on, et abivajadust õigel ajal märgata. Suures linnas ei pruugi sotsiaaltöötaja oma inimesi teada. Mõnikord muidugi pannakse tähele, kui inimene on olnud enne aktiivne ja käinud tihti sotsiaaltöötajaga rääkimas. Väiksemates maakohtades oleme näinud suhtumist, et milleks on hindamist vaja, ma ju niikuinii tean Marti. Aga kui võtad kakskümmend minutit ja paned kirja, milline on Mardi olukord, mis on nõrgemad küljed ja kus on võimalused, siis võid saada üllatava pildi.

Omavalitsustel on oluline roll inimese teenusele suunamisel. Kindlasti saab järgida, et hooldekodu teenus hõlmaks kõiki toiminguid, mis on määruses nimetatud.

Meil on olnud pikalt olukord, et KOV-id suunasid üldhooldusteenusele ainult inimesi, kes olid lähedasteta või eriolukorras, ja osalistelt ka tasusid nende teenuste eest. Hooldereformiga tuli KOV-idele päris palju kliente, kellest nad ei teadnud, et nad on hooldekodus, sest nende majanduslik või tervislik olukord ei olnud sedavõrd keeruline ega olnud nad üksi. Ei ole veel kujunenud korraldust, et sama KOV-i elanikud oleksid valdavalt ühtedes ja samades asutustes, kellega siis kujuneksid tihedamad suhted ja tagasisidesüsteem.

Teadlikkus, klientide tundmaõppimine, vajaduste grupeerimine – kõik see võimaldab sotsiaaltöötajal külastada hooldekodudes elavaid vallaelanikke, neid ära kuulata ja natuke toetada asutusega läbirääkimistes. Aga kui inimesed on paljudes asutustes ja on üks sotsiaaltöötaja selle töölõigu peale, siis on see keerukam.

Vahepealne olukord, kui paljuski sõltuti vabaturust, on tinginud ka selle, et kõigil KOV-idel ei ole nii-öelda oma teenuseosutajaid. On mõningane hulk KOV-ide hallatavaid asutusi või asutusi, mille nõukogus on KOV-i esindajaid – seal saab natuke rohkem teenuse kujundamist juhtida. Näiteks saab anda eelinfot eakate kohta, kes on praegu koduteenustel ja võib-olla varsti liikumas institutsionaalse teenuse poole, või ette valmistada asutust keeruka teenusevajadusega inimese tulekuks. Saab ka prognoosida, et vaja on juurdeehitust, kui on näha, et kohtade arvust ei piisa.

Teinekord on mõttekas mitmel KOV-il hooldekodu koos asutada. Küsimus on ju ka selles, et teenust korraldab KOV ehk kui hakatakse kohta otsima alles siis, kui inimene teenust juba vajab, siis on teenus tegelikult korraldamata. Otsitakse vabaturult, loodetakse, et keegi selle koha tekitab kuskil.

Võimalik on hankida endale teatav hulk kohti, kas nii, et tasutakse nende eest ka siis, kui need tühjad on, või lepitakse kokku, et vabanevad kohad antakse esmajärjekorras sulle. Selles suunas tuleb ka mõtteid liigutama hakata.

Küsimusi on tulnud ka seoses omavalitsuste kehtestatava piirmääraga, mille ulatuses tasutakse üldhooldusteenuse hoolduskulu. Omavalitsuseti on see väga erinev. Põhimõtteliselt peaks piirmäär olema selline, et vähemalt paari piirkonnas tegutseva hooldekodu ja ka KOV-i enda asutuse hoolduskulu mahuks selle sisse. Paljudes kohtades seda ka järgitakse.

Loodan, et riigi ja kohalike omavalitsuste erimeelsused teenuse rahastamisel lahendatakse, sest inimesele on oluline võimalus teenust saada..

Omavalitsused ja asutused peavad valmistuma ka igasugusteks kriisideks ning tegema kindlaks hädavajalikud teenused, mis tuleb igal juhul tagada.

Aitäh toreda vestluse eest! Kuidas sooviksite selle kokku võtta?

Oleme järelevalveametnikena igati avatud koostööks kõigi osalistega, kes saavad teenuste kvaliteedi parandamisele kaasa aidata. Meie jaoks on mõistlik partner see, kellega saame erinevaid võimalusi arutada. Otsused langetavad muidugi asutused ja omavalitsused ise, aga meie saame lahendusi pakkuda, küsida, kas te sellele olete mõelnud, kas te nii olete proovinud. Arvan, et kui me viie aasta pärast räägiksime, siis kõik need probleemid, millele praegu lahendusi otsitakse, on juba kadunud ja on tekkinud uued ning lõbusamad.