Lea Kõre: „Haigla sotsiaaltöötaja seob sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonda.“

---

„Esimest korda elus tunnen, et keegi mõistab mind“ – neid sõnu kuuleb Lääne-Tallinna keskhaigla õendusabikliiniku sotsiaaltöötaja Lea Kõre oma kabinetis sageli. Ta lahendab iga päev keerukaid olukordi, aidates mitme diagnoosiga patsiente, kellel on nii tervise- kui ka sotsiaalmured. Kahe valdkonna digilahendused ei ühti, sestap nõuab abivajajale parima lahenduse leidmine professionaalsust ja tihedat koostööd ametikaaslastega.

Selle numbri keskmes on sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna lõimimine. Mis on teie esimesed mõtted selle kohta?

Tervishoiu- ja sotsiaaltöötajad teevad head koostööd. Koostöö on aga kahjuks alati isikupõhine. Eakate ja hooldekodude küsimustes on hea koostöö eriti tähtis, selleta asjad ei toimiks. Hooldereform nõudis suurt hulka hindamisi, linnaosas aga on ametis paar sotsiaaltöötajat, kes selle valdkonnaga tegelevad. Kust nad võtavad aja, et iga inimese loosse süveneda? Kahe või viie minutiga ei pruugi haiglas inimese teenusevajadust hinnates adekvaatse tulemuseni jõuda. Eriti, kui tema pea ei tööta. Esimese hooga võib jutt olla nii ladus, paari minuti pärast aga kõik muutub. Tuleb võtta aega inimese olukorra ja vajaduste väljaselgitamiseks. Hooldereformi ja üha suureneva töökoormuse tõttu võtsime juunist ametisse teise sotsiaaltöötaja.

Haigla sotsiaaltöötaja on justkui puhver meditsiini ja sotsiaalvaldkonna vahel. Olen see, kes neid kaht seob.

Teine teema on ravikindlustamata patsiendid. Alates 2022. aastast osutab Lääne-Tallinna keskhaigla õendusabi ka ravikindluseta inimestele. Nad pole võib-olla kümme aastat üheski registris olnud, isegi pension on vormistamata. Kõike tuleb hakata nullist uurima. See eeldab väga palju koostööd politsei- ja piirivalveametiga. Varem oli politseil oma infotelefon, nüüd on ainult riigi infoabitelefon, kust sotsiaaltöötaja ei saa vajalikku infot. 

Aastaid üritati käima lükata hoolduskoordinatsiooni projekti. Ma ei teagi, kaugele on sellega jõutud, aga tunnen, et haigla sotsiaaltöötajaid tulnuks projekti rohkem kaasa.

Ka sotsiaalkindlustusamet ega töötukassa ei väljasta meile tööks vajalikke andmeid. Andmekaitse kaalutlustel. Mind ei huvita ju, kui palju inimene raha saab, aga kui ta tuleb teisest haiglast, siis tahan teada, kas tal on juba töövõime hindamise või puude taotlus tehtud. Aga ma ei saa ka seda infot, sest kolmandatele osalistele seda ei edastata. Kuidagi on haigla muutunud kolmandaks osaliseks.

See ei ole siis kogu aeg nii olnud?

Ei! Info saab kätte, aga selleks tuleb isiklikult suhelda inimestega. Haiglal puudub ligipääs sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrile (STAR), nii et peame kogu info saama omavalitsuse töötajalt. 

Teenused on üha diferentseeritumad. Puutun ikka rohkem kokku ka sellega, et lähedane või patsient tuleb siia ja räägib ära oma loo, mis võib olla ühtaegu seotud nii hooldekodu, tugiisiku kui ka koduhoolduse või -õenduse vajadusega. Väga palju erinevaid komponente. Aga sageli suunatakse erinevate küsimuste lahendamiseks erinevate spetsialistide poole. Pean ainuüksi linnaosas nelja-viie inimesega rääkima, et lahendus leida. Inimene peaks justkui ise teadma, missugust abi ta vajab, aga kuidas ta seda teadma peaks?

Eakate ja hooldekodude küsimustes on hea koostöö eriti tähtis.

Hea, kui saaksime registritest inimese andmeid omal käel vaadata, et ei oleks sellist topelttööd.

[Lea võtab sahtlist Euroopa Liidu isikuandmete töötlemise põhialused ja osutab, et selles on välja toodud erisused, millal võib inimese andmeid teisele osalisele avaldada.]

Haigla sotsiaaltöötaja on justkui puhver meditsiini ja sotsiaali vahel. Olen see, kes neid kaht seob. Tajun sellist rolli. Kindlasti on meditsiini sotsiaaltöötajatel eri üksustes väga erinevad tööülesanded ja rollid. Kes töötab akuutravis, peab kiireid otsuseid langetama. Süvenemiseks pole palju aega. Sünnitusmajas on jälle omad küsimused.

Kui teie juttu peegeldada, siis üks suur mure on, et andmekaitsereeglid ja ametnike hirmud on töö keerulisemaks teinud.

On. Ja seda võimendatakse viimasel ajal nii palju. Usun ka, et selle taga on paljuski põhjendamatud hirmud. Igasugused lood, kus keegi pahandab, et tema andmeid on vaadatud, teevad töötajad ettevaatlikuks. Aga alati saab ju põhjendada, miks andmeid vaadatakse.

Mulle on suur abi, kui erakorralise meditsiini keskuses on lühidalt kirjeldatud koduse olukorra teave. Nad on käinud kodus, näinud inimese olukorda. Vaatan neid andmeid selleks, et inimese hooldust korraldada. Omavalitsuse vaatevälja ei pruugigi ta olla sattunud. Terviserikked tulevad sageli ootamatult. „Eile ta ju alles sai kõigega hakkama“ – seda kuuleb tihti.

Kuidas te üldiselt hindate tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna lõimitust?

See võiks olla mitu korda parem. Ajame ju ikkagi sama asja. Oleme ühe terviku osad. Eks siin ole palju takistusi. Meil puudub ligipääs sotsiaalhoolekande andmesüsteemile. Hakkame seda ligipääsu iga inimese tarvis looma. Ma ei näe siit, kas tal üldse on lähedasi. Need andmed saab kätte tänu sellele, et oled aastaid töötanud.

Üha sagedamini tuleb ette, et lapsed elavad välismaal. Abivajaja on siis justkui täiesti üksik inimene, keda peab igal sammul toetama. Mõni suudab teises riigis elades sugulase hooldust korraldada, kas või hooldekodu koha leida, aga kõik ei suuda seda. Lapsed ei pruugi üldse olla kokku puutunud hooldust vajava inimesega. Haigla sotsiaaltöötaja aitabki kõiki neid asju korraldada ja informeerib võimalustest. Selleks on jälle hästi oluline koostöö riigiasutuste ja omavalitsusega. 

Paraku kuuleb hästi tihti lugusid, et eakat, mitme tervisehädaga inimest väntsutatakse ühest kohast teise: terviserikkega inimese viib kiirabi haiglasse, kust kästakse mõne tunni möödudes ta ära viia, heal juhul saab õendushaiglasse koha, proovitakse ehk hooldekodugi, siis püütakse jälle kodus hakkama saada. See kõik on päris kaootiline. 

[Ohkab.] See on õudne. Neid inimesi on päris palju, kes seda kogevad. Meie õendusabikliinikus on 200 kohta. Hiljaaegu olid seal üle poole inimestest vähemalt 85-aastased. Nende jaoks on igasugune muutus keeruline vastu võtta: täna elan siin, homme seal, ülehomme kolmandas kohas. Selline vangerdamine ... mina seda ei poolda. 

Hea, kui saaksime registritest inimese andmeid omal käel vaadata, et ei oleks topelttööd.

Meilt lähevad hooldekodusse enamasti lamajad haiged, kelle jaoks ei olegi head lahendust. Südames tahaks ta jätkata kodus, aga see pole võimalik. Hiljuti tegelesin 65 aastat abielus olnud paariga. Kodus suudaks abikaasa kätt hoida, söögi ette anda, oleks emotsionaalselt toeks, aga ta ei suuda teda füüsiliselt aidata: pesta, mähet vahetada. Ja siis hakkabki see loksutamine. Mõnikord läheb vaja sidumisi. Ühel juhul tegi sidumisõde kõik, et koduõendus saaks jätkata, aga kulus kaks nädalat kodus ja see töö oli nullitud. Inimene jõudis ringiga õendusesse tagasi. Hakkame jälle tegema hindamisi ja nuputama, kuidas edasi. Patsient aga on üle 90 aasta vana. Kuidas see kõik tema jaoks mõjub, see ebakindlus ja ebastabiilsus?

Mis siis puudu või valesti on, et inimesi niimoodi loksutatakse?

Kui sellele oleks hea vastus, siis sellist loksutamist ei oleks.

Kas ikkagi on koduteenuseid liiga vähe?

Koduteenused on individuaalteenused. Kui räägime voodihaigest, siis tema juures peaks abiline käima kolm-neli korda päevas. Mis see maksma läheb? See ületab hooldekodu hinna. Arvutasin selle välja juba siis, kui minu ema abi vajas. Voodihaigete koduteenuste kõrgele hinnale juhtis tähelepanu ka hiljutises ETV saates „Loteriipilet hooldekodusse“ osalenud tasulise koduteenuse osutaja. Ka valla esindaja lisas, et nende koduhooldus isikuhooldust üldse ei osuta. Ja see pole nii mitte ainult sealses vallas.

Koduteenus on mõeldav, kui inimene suudab ise veel ustki avada. Aga kui ta sinna ei pääse? Potitool on hea abivahend, aga sedagi tuleb tühjendada. Liikuvate inimeste minek hooldekodusse tuleb õendusabikliinikus jutuks enamasti vaid siis, kui on tegemist dementsusega inimestega, keda ei saa päevaks üksi koju jätta. Koduteenusest ei piisa neile järelevalve tagamiseks.

Sellist osakonda, mis neile sobiks, ei ole. 

Ei ole. Võtame kas või insuldihaige: inimene vajab keeramist-pööramist, aga pole ühtegi lamatist, nii et õendusabivajadus puudub. Aga ta on kõnetu, teda toidetakse lusikaga. Siis ongi küsimus, mis teenus sellele inimesele sobib. Nendele inimestele pole head lahendust.

Oluline küsimus on ka, kuidas kolleegid haiglas sotsiaaltöötajat aktsepteerivad.

Vaatamata heale koostööle kohaliku omavalitsusega, ei ole me sobivat lahendust leidnud ka alkoholi tarvitamise häire tagajärjel tekkinud erinevate ajukahjustustega tööealistele inimestele, kellel on tajuprobleemid. Haigla ja õendusabi teevad füüsilise tervise taastamiseks suure töö ära, kuid desorienteeritus jääb. Tänaval nad ise hakkama ei saa ja algab taas uus ring. See on üks mõtlemiskoht.

Kuidas te neid keerulisi juhtumeid ikkagi lahendate?

Eks praegu olegi see ring [ühest asutusest teise]. Paljud, kes hooldekodust õendusesse jõuavad, on ka juba varem meie õenduses olnud. Alustame jälle otsast: kui kaua saab õenduses olla, kas selleks on näidustus, kas hooldekodu võtab ta tagasi? Hooldekodu võib ka öelda, et ei tule toime inimesega, kelle abivajadus on nende jaoks liiga suur. Hooldekodus on ilmselt veel vähem personali kui õenduskliinikus.

Tajun kokkuvõttes tagasiminekut valdkondade integratsioonis.

Omaette grupp on ka dementsusega inimesed, kes liiguvad ringi, õendusabivajadust pole, aga neid ei saa järelevalveta jätta. Haigla ei sobi neile sootuks: ümberringi on rasked lamajad haiged, nad tahaks kohe appi minna, aga sellega võib hoopis teise patsiendi ohtu seada. Õnneks püütakse üha rohkem ka neile teenuseid pakkuda. Mina ei suuda imet välja mõelda, sobivate lahenduste leidmine võtab palju aega.

Koostööst rääkides jääb mulje, et eelkõige aitavad edasi isiklikud tutvused. 

Kahjuks nii on. Aitab ka elukogemus. Paraku kuulen viimasel ajal üha sagedamini sõnu, et mina seda teha ei saa. Mina seda korraldada ei saa. Asjad ongi keerulised ja koostöö tähendabki, et koos arutame, mida ja kuidas me siiski saaksime teha. Aga kust leida aeg, et kellegagi niimoodi pikalt arutada?

Koostööst rääkides on haigla sotsiaaltöös oluline küsimus ka, kuidas kolleegid sotsiaaltöötajat aktsepteerivad. Mina tajun kolleegidelt austust. Mind võetakse koostööpartnerina. Mõni välismaal töötanud kolleeg toob välja, et mujal on tugipersonali roll veel palju suurem kui Eestis. Arst peaks tegelema ainult tervisega, aga kui haiglas on ainult üks sotsiaaltöötaja, jõuavad sotsiaalprobleemid ka meedikuteni. Ega patsient või lähedane tea alati, kellele mida rääkima peab.

Mõnikord lennatakse haiglas sotsiaaltöötajale peale: „Tee midagi, nüüd kohe!“ [Naerab.] Me pole imeinimesed – kõik protsessid võtavad aega. Meile satub ka palju inimesi, kellele tuleb eestkoste seada. Siin käivad kohtunikud, advokaadid, kohtupsühhiaatrid. Siis ei saa olla nii, et arvad sotsiaaltöötajana midagi, info peab olema kontrollitud ja tõene, selle kokkukogumine võtab aega ja nõuab head koostööd.

Seda kõike kuulates tundub, et teid peakski siin hoopis kümme tööl olema, mitte kaks.

Päris kindlasti! Armastan teha koostööd patsientidega, nad väga ootavad suhtlemist, aga bürokraatiat on viimasel ajal nii palju. Võimalik, et olen ka oma töös põhjalik. Otsustame ju ikkagi inimeste elusaatuse üle. See on väga delikaatne ja õrn teema. 

Kuu õendusabis maksab 570 eurot. Tallinn toetab inimese toimetulekut sissetulekust oleneva toetusega maksimaalselt 250 euroga aastas. Samal ajal peab inimene maksma oma kodu kulutused. Ravimid, mida mõnel on kümme või enam, tuleb õendusabis endal välja osta. Võimalik, et inimene saaks sel juhul toimetulekutoetust, aga selleks on vaja kontoväljavõtet, korteri dokumente jne. Patsiendil ei ole haiglas neid kusagilt võtta. Mõni lööb käega, et paberimajandust on nii palju, see on alandav, ta ei hakka toetust küsimagi. Mõnele oleme saanud pensioni siia korraldada, aga ta liigub siit edasi, kuhu siis pension kanda, see tuleb ümber vormistada. Ka sellepärast pole patsientide ühest kohast teise liigutamine hea. 

Kohe, kui inimene teenusele jõuab, peab hakkama rahast rääkima. Kes maksab? See on minu jaoks ebameeldiv. Patsient kui inimene on minu jaoks esikohal, aga praktiline elu surub ikkagi peale.

Kas õendusest minnakse varem ära ka raha pärast?

Jah, seda on ikka olnud. 

Rääkisite, et teie ei saa sotsiaalist andmeid kätte. Aga ka omavalitsuse töötaja ei saa haigla andmetele ligi.

Jah. Kui kirjutan sotsiaalosakonnale udupeene diagnoosi, millest nad ei saa midagi aru, siis ei anna see midagi. Aga kas meil on keelatud rääkida sellest, kas patsienti tõstetakse voodis istuvasse asendisse või suudab ta seda ise teha? Või kas on keelatud kirjeldada, kas patsient suudab ise süüa või teda toidetakse? Või kas ta suudab ise tualetis käia? Kas see on nii konfidentsiaalne info? Seda on ju sotsiaaltöötajail vaja, et edasisi otsuseid teha. Sotsiaaltöötajad ei kasuta abivajaja kohta käivat teavet isikliku huvi pärast, vaid selleks, et inimest võimalikult hästi aidata.

Kas üks lahendus võiks olla sotsiaal- ja tervishoiutöötajate ühine infoväli, mida tegelikult sotsiaalministeeriumis enne koroonapandeemiat hakati välja arendama? 

Jah, ühist andmeruumi oleks vaja. Näiteks kas või õdede päevikud inimese ööpäevase olukorra ja toimetuleku kohta, tegevusterapeudi kirjeldused, füsioterapeudi hindamine, ka sotsiaaltöötaja osa – seal ei ole niivõrd kriitilised isikuandmed. Need on vaid praegused mõtted.

Tsiteerin: „Patsient rahuliku olekuga, kurdab, et on väga igav. Liigub osakonnas, vaatab TV-d.“ – „Üldseisund rahuldav, aktiivne, esinevad tugevad mäluhäired, ravimid antud.“ 

Kas need andmed ei võiks olla ühised? Tegelema peaks ka hindamisinstrumentide kohandamisega. Tallinna hooldereformi küsimustik on 20 lehekülge pikk. Seal võidakse küsida, kas inimesel on puue, aga meil pole seda infot. Või küsitakse hobide ja huvide kohta. Meil on siin täiesti voodihaigeid kõneraskustega inimesi, kuidas ma nende huvid välja peaksin selgitama? Need küsimused ei sobi meie sihtrühmale. Varem oli aastast 2006 kolmeleheküljeline küsimustik, mis oli palju informatiivsem.

Sobivat lahendust ei ole leitud ka alkoholi tarvitamise häire tagajärjel tekkinud ajukahjustustega tööealistele inimestele.

Töövõime hindamiseks kirjutan töötukassale 90 lehekülge sellest, et patsient on desorienteeritud. Teave, et inimene ei saa oma elu korraldamisega hakkama, mahuks ära poolele lehele. Mäluhäiretega inimestele peaks üldse teistsugune küsimustik olema. 

Ma tajun kokkuvõttes tagasiminekut valdkondade integratsioonis. Võib-olla üleüldine olukord maailmas tingib rabelemist ja hirmu. Muuta oleks väga palju. Bürokraatiat ongi arvatavasti liialt, sest puuduvad ühtsed süsteemid. 

Meie maja patsiendid ei saa sealjuures ühegi taotluse vormistamisega ise hakkama. Kui nad seda suudaksid, ei oleks nad siin.

Kas võiksite välja tuua ka midagi, mis teid rõõmustab?

Mul on aastatega tekkinud väga head koostööpartnerid mitmes omavalitsuses, kellega saab vahel lihtsalt aega võttes ühiselt erinevatel teemadel arutada, üksteist toetada ja ka jagada humoorikaid seiku elust. Aitäh teile!

Suur rõõm on ka patsientidelt tänulikku tagasisidet saada.

[Lea loeb intervjuu lõpetuseks ette patsiendilt laekunud e-kirja: „Avaldan teile suurt tänu abi eest, mida osutasite mu mehe puudetoetuse taotluse täitmisel. Panen teile väga kõrge hinde operatiivsuse, professionaalsuse ja tähelepanu eest.“] 

---

 Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 4/2023.