Lastekaitsetöötaja vajab süvendatud teadmisi perevägivallast, et osata lapsi võõrandamise eest paremini kaitsta

---

KOKKUVÕTE

Vanemast võõrandamine on kompleksne psühholoogilise väärkohtlemise vorm, mille käigus üks vanem käitub pikema aja jooksul agressiivselt ja manipuleerivalt, et kahjustada ning hävitada lapse ja teise vanema suhet.

Magistritöös[1] keskendusin lastekaitsetöötajate kokkupuudetele ja kogemustele selliste juhtumitega, kus üks lapsevanematest on lahkumineku järel hakanud kasutama manipulatsioone ja last relvana teise vanema vastu, mis võib raskemate juhtude korral viia lapse võõrandumiseni. Uurisin ka seda, kuidas saaks lapsi võõrandamise taktikate eest paremini kaitsta.

Uurimuse põhijäreldustena ilmes, et lastekaitsetöötajad puutuvad selliste juhtumitega sagedasti kokku, ent laste abistamisel on mitmeid takistusi. Võõrandamist ei tunta kohe ära, selleks pole ka teoreetilisi teadmisi. Ühtlasi on lastekaitsetöötajates juurdunud uskumus oma jõuetusest lapsi sellises olukorras kaitsta. Spetsialiste mõjutavad ka neutraalsuse illusioon ja soostereotüübid. Lastekaitsespetsialistidel on vaja eriteadmisi, teadlikkust iseendas toimuvast ja ka tõhusamat kaitset vägivaldselt käituva vanema eest.

MÄRKSÕNAD

Lapse võõrandamine vanemast, lapse vaimne väärkohtlemine, perevägivald, konfliktne lahkuminek, hooldusõigusvaidlus

---

Üleilmselt on vanemast võõrandamist laialdaselt ja põhjalikult käsitletud aastakümneid. Psühhiaatriakirjanduses on vanemast võõrandamist kirjeldatud vähemalt 70 aastat, psüühikahäirete diagnostilises ja statistilises käsiraamatus DSM-V on see vägivallavorm tähistatud järgmiselt: vanemate suhtestressist mõjutatud laps; lapse-vanema suhteprobleem; lapse psühholoogiline väärkohtlemine (Bernet 2010; Bernet jt 2018).

Eestis pole nimetatud teema aga märkimisväärset tähelepanu ega kajastust leidnud. Puuduvad uuringud, analüüsid, arutelud, artiklid[2] ja erialakirjandus. Seda ei käsitleta ka perevägivallakoolitustel ega lastekaitsetöötajate õppekavades. Lastekaitsespetsialistid kasutavad kohtute jaoks kujundatud seisukohtades küll võõrandamise mõistet, ent on ebaselge, millistele teadmistele või teoreetilisele käsitustele nad seda tehes toetuvad.

Sellest tulenevalt oli minu magistritöö eesmärk avada värav uuringutele ja saada teavet, millised on Eesti lastekaitsetöötajate kokkupuuted perevägivalla selle vormiga. Eesmärk oli ka uurida, milliseid raskusi või tõkkeid kogevad lastekaitsetöötajad selle kompleksse fenomeni korral, et kujundada arusaam, millist tuge nad vajavad laste tõhusamaks kaitsmiseks vanema psühholoogilise vägivalla eest.

Teoreetilised lähtekohad

Vanemast võõrandamine (ingl parental alienation) on kompleksne psühholoogilise väärkohtlemise vorm, mille käigus üks vanem käitub pikka aega agressiivselt ja manipuleerivalt, et kahjustada ja hävitada lapse ning teise vanema suhet. Tema eesmärk on nõnda haavata teist vanemat (Harman jt 2018; Jaffe jt 2017), sest too julges ta maha jätta.

Vanemast võõrandamist esineb põhiliselt laste hooldusõiguse, elatisraha maksmise või suhtluskorra määramisega seotud juhtudel (Liivamägi-Hitrov ja Kask 2016). Uurimused on seostanud võõrandamist väga konfliktsete lahkuminekutega (Kruk 2010) ja ka lähisuhtevägivallaga (Poustie jt 2018), kui väärkohtlev partner jätkab pärast lahkuminekut vägivallatsemist ning kontrolli, kasutades selleks last (Kelly ja Johnson 2008). Näiteks on leitud, et vägivaldsed mehed õõnestavad teadlikult ema-lapse suhet ja ema vanemlikku autoriteeti (Dalton jt 2006).

Vanemast võõrandumise tagajärjel tekib lapsel tugev liit ühe vanemaga, kellest saab eelistatud vanem, ja tõugatakse ära suhe teise vanemaga, ilma et lapsel endal oleks selleks põhjust (Bernet jt 2018).

Võõrandamise tunnus on see, kui laps väljendab vastumeelsust vanema vastu, kellega tal oli varem hea või normaalne suhe. Isegi kui vanem on eksinud või lapsega valesti käitunud, on võõrandumise ilming just see, et lapse tõrjuv käitumine on ebaproportsionaalne reaktsioon vanema väidetavale valesammule (Warshak 2020). Seega on võõrandamisel oluline täheldada, kas lapsel on varem olnud hea või rahuldav suhe äratõugatud vanemaga (Friedlander ja Walters 2010) ning seda, et lapsel pole head põhjust, mis oleks võinud kõnealust suhet kahjustada (Reay 2015). Märkimisväärne hulk artikleid eristab lapse võõrandamist vanemast (ingl alienation) ning võõristumist (ingl estrangement). Võõristumine ilmneb siis, kui laps hülgab vanema väärkohtlemise või hooletussejätmise tõttu (Garber 2011; Reay 2015) ehk lapse soovimatus vanemaga suhelda on põhjendatud.

Tõrjutud vanemale on lapse temast võõrandumine raske trauma, mida on võrreldud lapse surmaga, ent selle erinevusega, et puudub lõpetatuse tunne.

Võõrandav vanem kasutab mitmesuguseid võtteid, et kahjustada lapse ja teise vanema suhet (Balmer jt 2017). Selle tegevuse kohta on kasutatud termineid nagu „lapse programmeerimine“, „mõistuse mürgitamine“, „ajupesu“ ja „teise vanema vastu negatiivsete mõtete sisendamine“, et pöörata last teise vanema vastu. On leitud, et võõrandav vanem kasutab sarnaseid emotsionaalse manipuleerimise võtteid nagu kultusjuhid, et õõnestada lapse kriitilist mõtlemist (Baker 2007), mis võiks panna last võõrandaja väidetes kahtlema. Nõnda käituvad vanemad kultiveerivad sõltuvussuhteid, mis saavutatakse psühholoogilise kontrolli ja manipuleerimisega (Baker ja Ben-Ami 2011).

Ekstreemsetel juhtudel esitatakse teise vanema kohta ka ametkondadele valekaebusi lapse füüsilise või seksuaalse väärkohtlemise või hooletusse jätmise kohta. Vanem võib kasutada lapse lojaalsust, hirme ja usaldust nii armutult ja nutikalt ära, et laps selle all lõpuks murdub (Waldron ja Joanis 1996).

Võõrandamise psühholoogine vundament ja lapse väärkohtlemise alustala on vanema empaatia puudus ning võimetus aktsepteerida lapse vajadusi ja tajusid (Baker ja Ben-Ami 2011). Võõrandaval vanemal on tihti endal spetsiifilised psühholoogilised probleemid, näiteks nartsissistlik ja piirialane isiksusehäire, traumaatiline lapsepõlvekogemus või paranoilised jooned (Bernet 2010).

Kui ajalooliselt ja ka meedias on rohkem tähelepanu pööratud juhtumitele, kus võõrandavaks lapsevanemaks on ema, siis mitmes teadustöös on leitud, et võõrandav vanem võib olla nii laste hooldusõiguslik ema kui ka isa, kuid ka vanem, kellega lapsed koos ei ela (Drozd ja Olesen 2004; Johnston jt 2005; Lowenstein 2013; Warshak 2015). Emad kogevad oluliselt rohkem võõrandavat taktikat ning alavääristamist kui isad, millest järeldub, et isad on emade autoriteedi nõrgestamisel agressiivsemad (Balmer jt 2017).

Seega on võõrandamine lapse tõsine vaimne väärkohtlemine, millel on nii lühi- kui ka pikaajalised tagajärjed kergest stressist psühhopatoloogiani (Baker 2005) välja.

Mida hiljem võõrandamist märgatakse, seda keerulisem on lapsi selle eest kaitsta.

Lapseeas vanemast võõrandatud täiskasvanute seas korraldatud uuringus selgus hulk probleeme madalast enesehinnangust enesevihkamiseni. Neil esines märkimisväärseid depressiooni episoode (70% küsitletutest), kolmandikul olid probleemid narkootikumide ja/või alkoholiga ning neid ühendas vähene usaldus teiste ja ka enda vastu. Pooled uuringus osalejad olid ka oma lastest võõrdunud ja nende lahutuste määr oli kõrge (Baker 2005). Sellest tulenevalt väidavad Baker ja Ben-Ami (2011, 485), et lapse häälestamine oma vanema vastu on lapse pööramine iseenda vastu.

Tõrjutud vanemale on lapse temast võõrandumine raske trauma, mida on võrreldud lapse surmaga, ent selle erinevusega, et puudub lõpetatuse tunne. Samuti puudub toetus ja mõistmine sõpradelt ning lähedastelt, mis tavaliselt saab leina korral inimesele osaks (Baker ja Sauber 2013). Võõrandatud vanemad on kirjeldanud, kuidas nad leinavad oma elusat last, mida nimetatakse ka ambivalentseks kaotuseks, mistõttu on nad teinud korduvaid suitsiidikatseid (Lee-Maturana jt 2020).

Uurimuse eesmärk ja metoodika ning uurija refleksiivsus

Magistritöö tegemisel rakendasin kvalitatiivset uurimisviisi, andmete tõlgendamisel lähtusin sotsiaalkonstruktivistlikust paradigmast, mille kohaselt pole ühtset reaalsust, tõde ega üldist objektiivset sotsiaalset tegelikkust. Tegin Eesti nii linna- kui ka maapiirkondadest kaheksa spetsialistiga poolstruktureeritud intervjuud Zoomi keskkonnas.

Lähtudes eeldusest, et võõrandamise termin pole kõigile üheselt mõistetav, juhatasin intervjuu sisse vinjettidega ehk väljamõeldud kaheosalise lühilooga, et luua kõigile osalistele sama kontekst (Rizvi 2019). Andmeanalüüsi meetodina kasutasin temaatilist analüüsi ja temaatilist kodeerimist, et identifitseerida korduvaid mustreid (teemasid) ning leida ilmnevate aspektide tähendusi ja seoseid.

Töötan psühhoterapeudina ning minu klientide hulgas on palju lähisuhtevägivalla ohvreid ja nende lapsi. Olen töötanud ka võõrandamise ohvriks langenud laste emotsioonidega ning tean, millist mõju avaldab see nende psüühikale; olen toetanud vanemaid, kes on kaotanud võõrandamise tõttu kontakti oma lastega. Uurimust tehes olin teadlik põhitööst tulenevast tundlikkusest seotud teemaga. Teadvustasin kahe eri rolli lahushoidmise olulisust ning hoolitsesin selle eest, et minu arvamused ei hakkaks suunama järeldusi ning tõlgendusi.

Magistritöö eesmärk oli uurida võõrandamisilminguid Eestis lastekaitsetöötajate kogemuste kaudu, et saada teavet, milliseid väljakutseid nad seoses sellega laste aitamisel kogevad, ning uurida, milline on lastekaitsetöötajate endi abivajadus. Minu töö on kantud soovist suurendada spetsialistide teadlikkust võõrandamisest.

Uurimistulemused

Vinjettides kirjeldasin, kuidas isa rakendas pärast lahkuminekut võõrandamistaktikat ja manipuleeris, ning selle peegeldust laste käitumises (esimeses vinjetis oli isa ja teises ema kirjeldus olukorrast). Kõik uuringus osalenud lastekaitsetöötajad tundsid pärast loo kuulamist ära nende töös sageli esinevad olukorrad. Kuuldut kommenteeriti sõnadega „tüüpiline“, „igapäevane“, „ühe juhtumiga peaaegu et üks-ühele“. Lastekaitsetöötajad märkasid manipuleerivat käitumist, kuid vastuolulisena jäi silma nende hoiak, et vinjetides esitletud isa ei kujuta endast lastele ohtu. Sellest võib järeldada, et võõrandamise esimesi ilminguid ei suudetud ära tunda.

Mitu lastekaitsetöötajat tunnistasid, et neil on olnud oma töös raskusi võõrandamise äratundmisega ning nad on sellest aimu saanud alles aasta(id) hiljem. Vaid üks intervjueeritavatest teadis võõrandava käitumise tunnuseid sel määral, et see juhtumi alguses ära tunda. Mida hiljem aga võõrandamist märgatakse, seda keerulisem on lapsi selle eest kaitsta. Teadmised või õigemini nende puudumine mõjutasid selgelt spetsialistide edasisi samme laste abistamisel.

Neutraalsuse illusioon

Lastekaitsetöötajad rõhutasid korduvalt oma neutraalsust suhetes vanematega. Nad kinnitasid, et ei vali pooli, sest nemad on „tööle võetud laste kaitsmiseks“ ja lähtuvad seega alati „laste huvidest ning heaolust“. Liigne püüd neutraalseks jääda võib aga kaasa tuua selle, et vastutus võõrandava käitumise eest jaotatakse mõlemale vanemale ehk osalisi nähakse võrdselt süüdiolevatena. Intervjueeritavate kõnepruugis taanduski psühholoogiline vägivald „nääklemiseks“, kus ohvrit ning vägivallatsejat nähti võrdsetena. Näiteks öeldi, et vanemad on hakanud oma laste pärast „kaklema“ ja kahjustavad seega ühiselt laste heaolu. Leiti, et „mõlemad vanemad traumeerivad last vastastikku“ ja „mõlemad on võimupositsiooni hoidjad, kes teevad oma lapse katki“.

Neutraalsuse deklaratiivsus ilmnes ka selles, et manipuleerimist projitseeriti eelkõige naistele, meeste rolli selles alahinnati või ei märgatudki. Leiti, et „vaimset või psühholoogilist vägivalda kasutavad rohkem naised; naised on verbaalselt väga osavad ning suudavad vahel viia mehi nii kaugele, et nood lähevad endast välja“. Vägivallaohvritest naistele peeti omaseks passiivsust, mis väljendus selles, et nad ei keela lapsel isa juurde minna, kuigi ka ei toeta seda.

Emadele omistatud ülekaalukas roll võõrandajana pole aga kooskõlas lastekaitsetöötajate endi näidetega, kus enamasti olid võõrandajateks isad. Samuti on siin vastuolu kriminaalstatistikaga, mille järgi on perevägivald „naistevastase vägivalla nägu“: toimepanijatest 85% on mehed ja ohvritest 81% naised (Kriminaalpoliitika 2019).

Kuigi lastekaitsetöötajad väitsid, et nad ei vali pooli, ilmnes nende hoiakutest isade eelistamist ja püüd isade käitumist ning tundeid mõista ja õigustada. Intervjueeritavad uskusid, et tegelikult isad ikkagi hoolivad oma lastest, isegi kui käituvad nendega väga halvasti.[3] Üks lastekaitsetöötaja ütles, et nemad nimetavadki oma osakonnas end „isade kaitsjateks“, mida oli näha ka tema esitatud näidetes. Selline eelhäälestus ei ole aga kuidagi kooskõlas väidetava neutraalse hoiakuga.

Väärkohtlev vanem teeb jõulist vastutööd

Vaimse vägivalla mõju lastele nähti tõsise ohuna nende vaimsele tervisele. Intervjueeritavad kirjeldasid vaimset vägivalda, kui „julma ning haiget tegevat käitumist, kus kõige rohkem kannatavad lapsed“; „võõrandaja võib olla nii osav manipuleerija, et ta suudabki lapse enda juurde meelitada ning panna ta teisele vanemale selga keerama“; „on juhtumeid, mida võib nimetada terroriks sõna otseses mõttes“ ja „lapsed on lõpuks nii jumala katki, et on näha, et nad ise ka ei tea, mida nad kellele rääkida tohivad“.

Ometi ei toonud ükski intervjueeritavatest välja, et lapse huvides oleks olla võimalikult vähe või üldse mitte kontaktis selliselt käituva vanemaga. Intervjueeritavate jutust ei ilmnenud ka, et last kahjustav vanema käitumine avaldaks otseselt mõju kehtestatud suhtluskorrale.

Enamikule lahku läinud paaridele soovitatakse teha lapse huvidele rõhudes koostööd, ent perevägivalla korral on vaja paradigma muutust. Keskne peaks olema plaan, kuidas kaitsta seejuures ohvreid ja lapsi. Perevägivald nõuab teistmoodi käsitlust, need võivad olla piiratud või järelevalve all kohtumised lapsega või täielik kontakti keelamine, et tagada laste ja teise vanema ohutus (Jaffe jt 2009).

Last väärkohtlev vanem püüab aitamist tõkestada, keelata või on last sel määral manipuleerinud, et laps ise keeldub abi vastu võtmast.

Intervjueeritavad olid valdavalt seisukohal, et võõrandamisohus lapsi on väga keeruline, võõrandatud lapsi aga võimatu aidata. Kuigi nende võimuses on suhtluskorra kokkulepete ja kohtule esitatud hinnangute kaudu mõjutada lapse käekäiku, tajusid intervjueeritavad end nendes olukordades jõuetuna. Last väärkohtlev vanem püüab aitamist tõkestada, keelata või on last sel määral manipuleerinud, et laps ise keeldub abi vastu võtmast. Öeldi, et „üldiselt on jah nagu keeruline, kui vanem keeldub kuskile lapsega minemast, siis me väga ei saagi seda last aidata. Me jääme selle taha, et vanema hooldusõigus on ikkagi ülimuslik. Selleks, et vanemast mööda minna, peame me siis nii-öelda kohtusse minema ja paluma piirata vanema hooldusõigust“.

Nii ütlevad intervjuueritavad ka, et laste kaitseks tuleb spetsialistidel minna „tulejoonele“. Peaaegu kõigi intervjueeritud lastekaitsetöötajate kohta on esitatud kaebusi, erineva sisuga süüdistusi, neid on laimatud sotsiaalmeedias ja kirjutatud nende kohta „lausvalet“, millele nad reageerida ei saa. „Tegelikult töödeldakse vaimselt lastekaitset ka täiesti, siin ei ole üldse midagi rääkida. /.../ Meid on tegelikult üle kallatud sellise noh, sõna otseses mõttes pasaga [sotsiaalmeedias] ja tegelikult meil on jube raske ennast kaitsta, ainukene asi on see, et me ei loe neid asju ja me ei tee sellest välja“.

Selline töömaastik loob pinnase kiireks läbipõlemiseks. Kõik intervjueeritud nimetasid oma põhitoetajatena kolleege, osa ka juhte ja juriste. Grupisupervisioon oli osale toeks, teised ei näinud selles aga kasutegurit. Sagedasti nimetati vajadust individuaalse supervisiooni järele.

Järeldused ja kokkuvõte

Intervjuudest ilmnes, et lastekaitsetöötajatel pole ühtset teoreetilist võõrandamiskäsitlust. Seetõttu ei ole spetsialistidel teoreetilist abivahendit last kahjustava käitumise võimalikult varajaseks väljaselgitamiseks.

Uurimistöö tulemuste pinnalt eristus lastekaitsetöötajate vääruskumus iseenda neutraalsuse kohta. Esile tõusis isade eelistamine ja teiselt poolt naiste süüdistamine nii vägivallas, vägivaldsest suhtest mitte lahkumises kui ka soovis kaitsta lapsi pärast lahkumist vägivaldse isa eest. Naistele omistati põhiroll võõrandamises, mis oli vastuolus intervjueeritavate näidetega oma praktikast, kus ülekaalukalt räägiti perevägivalla kontekstis meestest.

Magistritöö uurimusest selgus, et hoolimata isade ilmnenud ja ka tõendatud vägivallaaktidest, ei avaldanud see mõju suhtluskorrale. Neutraalsus tähendas kaastunnet isale ja lapse muutmist „objektiks“, kelle huvid taandusid vägivallatseva vanema õiguste ees.

Ilmnes ka lastekaitsetöötaja arusaam iseenda jõuetusest vanema psühholoogiliste manipulatsioonide ja nende tagajärgede ees. Kokkuvõttena jäi kõlama lootusetus, et võõrandamisohus olevat last on väga keeruline, võõrandatud last aga võimatu aidata.

Lastekaitsetöötajatel on kindlasti vaja teoreetilisi teadmisi võõrandamise võimalikult varajaseks kindlakstegemiseks, et suuta aegsasti lapse heaks midagi ette võtta. Ka teadmised perevägivalla ilmingutest tuleks kasuks, et hoida paremini oma professionaalseid piire ja vältida olukorda, et lastekaitsetöötajast endast saab vägivalla ohver või tööriist.

Tähtis on suurendada teadlikkust oma hoiakutest, ja isiklikest kogemustest lähtuvate hinnangute mõjust tööle. Selleks on kasulikud nii isiksuse arengu kursused, individuaalteraapia, individuaalne ja grupisupervisioon, mille kättesaadavuse eest võiksid hoolitseda kohalikud omavalitsused. Lastekaitsetöötajad vajavad kindlasti kaitset ja oma struktuuriüksuste toetust, et sellel keerulisel maastikul hoida oma vaimset tervist.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 1/2022

---

Viidatud allikad

Baker, A. L. (2005). The long-term effects of parental alienation on adult children: A qualitative research study. The American Journal of Family Therapy, 33, 289–302, doi:10.1080/01926180590962129

Baker, A. L. (2007). Adult children of parental alienation syndrome. Breaking the ties that bind. New York: W. W. Norton & Company.

Baker, A. L., Ben-Ami, N. (2011). To turn a child against a parent is to turn a child against himself: The direct and indirect effects of exposure to parental alienation strategies on self-esteem and well-being. Journal of Divorce & Remarriage, 52, 472–489. doi:10.1080/1050255 6.2011.609424

Baker, A. L., Sauber, R. (2013). Working with the Alienated Children and Families. New York and London: Routledge.

Balmer, S., Matthewson, M., Haines, J. (2017). Parental alienation: Targeted parent perspective. Australian Journal of Psychology, 70(1), 91–99. doi:10.1111/ajpy.12159.

Bernet, W. (2010). Parental alienation, DSM-5, and ICD-11. The American Journal of Family Therapy Parental Alienation, 38(2), 76–187. doi:10.1080/01926180903586583

Bernet, W., Gregory, N., Reay, K. M., Rohner, R. P. (2018). An Objective Measure of Splitting in Parental Alienation: The Parental Acceptance–Rejection Questionnaire. Journal of Forensic Sciences, 63(3), 776–783. doi:10.1111/1556-4029.13625

Dalton, C., Drozd, L. M., Wong, F. Q. F. (2006). Navigating custody & visitation evaluations in cases with domestic violence: A judge’s guide. Reno, NV: National Council of Juvenile and Family Court Judges.

Drozd, L., Olesen, N. (2004). Is it abuse, alienation, and/or estrangement? A decision tree. Journal of Child Custody, 1(3), 65–106. doi:10.1300/ J190v01n03_05

Friedlander, S., Walters, M. G. (2010). When a child rejects a parent: Tailoring the intervention to fit the problem. Family Court Review, 48, 98–111. doi:10.1111/j.1744–1617.2009.01291.x

Garber, B. D. (2011). Parental alienation and the dynamics of the enmeshed parent-child dyad: Adultification, Parentification, and Infantilization. Family Court Review, 49(2), 322–335. doi:10.1111/j.1744–1617.2011.01374.x

Harman, J. J., Kruk, E., Hines, D. A. (2018). Parental alienating behaviors: An unacknowledged form of family violence. Psychological Bulletin, 144(12), 1275–1299. doi:10.1037/bul0000175

Jaffe, P. G., Crooks, C. V. Bala, N. (2009). A framework for addressing allegations of domestic violence in child custody disputes. Journal of Child Custody, 6, 169–188. doi:10.1080/15379410903084517

Jaffe, A. M., Thakkar, M. J., Piron, P. (2017). Denial of ambivalence as a hallmark of parental alienation. Cogent Psychology, 4(1). doi:10.1080/23311908.2017.1327144

Johnston, J. R., Walters, M. G., Olesen, N. W. (2005). Is it alienating parenting, role reversal or child abuse? A study of children’s rejection of a parent in child custody disputes. Journal of Emotional Abuse, 5(4), 191–218. doi:10.1300/J135v05n04_02

Kelly, J. B., Johnson, M. P. (2008). Differentiation among types of intimate partner violence: Research update and implications for interventions. Family Court Review, 46(3), 476–499. doi:10.1111/j.1744–1617.2008.00215.x

Kriminaalpoliitika (2019). Perevägivald ja ahistamine.

Kruk, E. (2010). Collateral damage: The lived experiences of divorced mothers without custody. Journal of Divorce & Remarriage, 51(8), 526–543. doi:10.1080/ 10502556.2010.504103

Liivamägi-Hitrov, A., Kask, K. (2016). Lapse küsitlemise käsiraamat. Justiitsministeerium, siseministeerium.

Lee-Maturana, S., Matthewson, M. L., Dwan, C. (2020). Targeted Parents Surviving Parental Alienation: Consequences of the Alienation and Coping Strategies. Journal of Child and Family Studies, 29(8), 2268–2280. doi:10.1007/s10826-020-01725-1

Lowenstein, L. F. (2013). Is the concept of parental alienation a meaningful one? Journal of Divorce & Remarriage, 54, 658–667. doi:10.1080/10502556.2013.810980

Poustie, C., Matthewson. M., Balmer, S. (2018). The Forgotten Parent: The Targeted Parent Perspective of Parental Alienation. Journal of Family Issues, 39(12), 3298–3323. doi:10.1177/0192513X18777867.

Reay, K. M. (2015). Family reflections: A promising therapeutic program designed to treat severely alienated children and their family system. The American Journal of Family Therapy, 43, 197–207. doi:10.1080/01926187.2015.1007769.

Rizvi, S. (2019). Using Fiction to Reveal Truth: Challenges of Using Vignettes to Understand Participant Experiences Within Qualitative Research. Forum Qualitative Sozialforschung. 20(1), Art. 10. doi:10.17169/fqs-20.1.3101

Waldron, K. H., Joanis, D. E. (1996). Understanding and collaboratively treating parental alienation syndrome. American Journal of Family Law, 10, 121–133.

Warshak, R. A. (2015). Ten parental alienation fallacies that compromise decisions in court and in therapy. Professional Psychology: Research and Practice, 46(4), 235–249. doi:10.1037/pro0000031

Warshak, R. A. (2020). When evaluators get it wrong: False positive IDs and parental alienation. Psychology, Public Policy, and Law, 26(1), 54–68. doi:10.1037/law0000216

---

[1] Tallinna Ülikooli ÜTIs kaitstud magistritöö „Lapse häälestamine oma vanema vastu on lapse pööramine iseenda vastu“. Lastekaitsetöötajate kogemused lahkuminekujärgselt laste võõrandamise ning kaitsmisega perevägivalla eest, juhendaja Mariann Märtsin, PhD.

[2] 2021. a novembris (pärast magistritöö kaitsmist) ilmus ajakirjas Märka Last vandeadvokaat Katrin Orava artikkel Millised on lapsest lahuselava vanema võimalused olukorras, kus lapsega kooselav vanem on otsustanud lapse temast võõrandada?, mis keskendub võõrandamise õiguslikele probleemidele – toim.

[3] Tähtis on osata eristada juhuslikku, impulsiivset vägivaldset käitumist ja puudulikke vanemlikke oskusi, mille korral lapsevanem vajab toetust, ja süstemaatilist perevägivalda – toim.